Ma ei pea enam tükk aega teksasid ostma!

Käisime terve perega eile Tartus šoppamas. Perepäev-šopingupäev. Sõime Ristiisas - minu kartulipuder tangude ja kukeseentega oli imemaitsev - ja Rahva Raamatu kohvikus. Jõin mõlemas kohas ka jäätisekokteili ära, sest ma olen nende järele hull. Raamatupoe kohviku kirsikokteil viis tõesti keele alla!

Skoorisin Mangost kaks paari teksaseid. Enne mässasin tükk aega Vero Modas ning proovisin tohutu koguse paare ära, aga midagi oli kogu aeg vale: suurus, lõige, värv... Nii kui Mangos esimese paari pükse selga panin, need sobisid. Sobisid tegelikult kõik, mis ma seal proovisin. Mango ja mina kuidagi klapime.

Ma olin pärast nii kergendunud, sest teksaste leidmisega on alati tükk tegemist, aga kui see on tehtud, võib kaua aega hooleta olla. Ma kannan oma teksaseid tavaliselt nii kaua, kuni need sõna otseses mõttes katki lähevad.

 

Sain veel pesu, lilla lauvärvi, juuksepalsami, raamatu ja kindad. Pärast palsami ostu kondasin tegelikult tükk aega Kaupsi ilumaailmas ringi, vaadates kõiki neid kreeme ja koorijaid. Siis lugesin koostiseid. Looduslik või mitte, need kõik on kahtlast kräppi täis. See oli nii väsitav, et ma tõesti ei viitsi. Ma kasutan parem näokreemi ja kätekreemi asemel oma mandliõli edasi.

Koju tulles pidin ostma uue šampuse, sest kui Minn mul külas käis, siis me täiesti kogemata lõime päkad silma sellele šampusele, mis mul juba aastavahetuseks varuks oli.

Pühapäev

Ma leidsin lõpuks endale vana-aastaõhtuks kleidi. Olin juba pikemat aega seda otsinud, aga alati kaltsukatest tagasi tulnud mingite magamispluuside või muu sellisega, mis on iseenesest toredad, aga märgist mööda. Kleit on lihtne, mugav ja hall.

Eile tuli Minn mulle esimest korda siia külla ja tõi kaasa käterätte, küünla, küünlajala, põlle ja hulga banaane "banaaninäole". Just seda, mida mul vaja oli, sest ma armastan küünlaid ja käterätte ning olin endale hankinud küll pajalapid, aga põlle mitte. Näed siis, kui armas.

Käisime ka minu töö juures söömas - haarasime endale viimase vaba laua. Seal on praegusel ajal tõesti kiire ja palju inimesi.

Samuti kasutasin ma võimalust endale ühest sisustuspoest natuke nõusid vaadata. Ma armastan ilusaid nõusid.

Ha!

Joulupukki

Mul olid lihtsalt imelised jõulud. Esiteks olime me kõik koos, kõigil just sobivalt töölt vaba, ja teiseks oli imeilus ilm. Kogu aeg sadas laia valget lund, oli nii vaikne ja sulnis.

Kui ma koju jõudsin, kaunistas Liis parajasti piparkooke. Et ta on üks paras tegelane, siis kaunistas ta neid näiteks nii:

Ema hakkas üht kassikujulist piparkooki hammustama ja nentis: "Saab Päärile voodood teha." Siis hammustas ta piparkoogikassil pea otsast ja mjäugus natuke aega katkendlikult. 

Juba mitu aastat me teatavasti üksteisele kinke ei tee. Tegime kingi ainult isale. Kui me olime selle üle andnud, hüppas ema kuskil välja hulga pakkidega ja teatas, ta olla tee peal üht päkapikku kohanud. Siis tuli Liis täpselt samasuguse sületäiega. Mirjam vaatas mulle väga kohkunult otsa: "Palun ütle, et sina ei teinud kinke." Ma naersin täiega, sest hetkeks olin ma kartnud, et olen ainus, kes meie kokkuleppest kinni ei pea.

Nii et ma ei teinud kinke, aga sain neid. Skoor? Piinlik skoor?

Ja lauamängudes ei võitnudki ma absoluutselt iga kord. (Tegelikult lasin lihtsalt teistel ka võita. Väikese jõuluime mõttes.)

Täna ostsin meile aastavahetuseks šampa ära ja mult küsiti dokumenti. Vot see on skoor! Välimus oli mul täna üldse imelik, sest kui bussilt tulles korraks töölt läbi astusin, väitsid kolleegid mind mitte ära tundvat. Mul ei olnud nimelt läätsi ees, vaid prillid. Poleks pidanud oma saladust paljastama...

Bussis istusid juhi taga üks naine ja väike armas poiss, kes osutusid juhi perekonnaks. Võib-olla tahtsid nad esimest jõulupüha koos veeta, vaatamata sellele, et isa pidi tööl olema? Poiss käskis isal kogu aeg autodest mööda sõita ja päris linna jõudes, kus me reisijad maha laseme. Nunnukas.

Make the Yule time gay

Kas ma olen ainus inimene, kes veel naerab, kui ta "Have yourself a merry little Christmas" laulus seda kohta kuuleb?

Kahekümne kolmas

Ma lükkasin täna äratuskella oma neli korda edasi, nii et nüüd pole jäänud erilist hommikust tšillimisaega, mida ma nii armastan. Aga no väikse blogi jõuab ikka ära kirjutada.

Jalutasin eile öösel läbi lumise linna koju ja mõtlesin, et küll see on ikka ilus linnake. Sadas vaikset lund ja mul oli hea tuju, sest eile oli esmaspäeva kohta ikka väga kiire päev. No reede materjal. Ma jõudsin isegi süüa ainult ühe korra! mis pole sugugi minu moodi.

Lisaks olid kõik heas jõulueelses meeleolus, soovisid häid pühi ja viskasid igast suunast tippi, nii et mul jäi ainult üle ämbriga all seista ja kõik kokku korjata.

Ja ongi homme jõulud! Täiesti uskumatu. Kui sa kinke tegema ei pea nagu mina, siis võib tõesti see aeg kuidagi märkamatult ligi hiilida. Stressivabalt. Homme sõidan koju, kus kogu kamp ees ootab. Mul on neist aga ainult kahju, sest nad kaotavad mulle kõigis lauamängudes haledalt. Aga ma ei saa midagi teha, kui ma olen osav. Kohe kindlasti ei oska ma meelega kaotada. Hiljuti hankisime endale Aliase ja ma olen kõigil selja prügiseks teinud. Minu taktika igas mängus pole mitte keskenduda enda võidule, vaid konkurentide vaimsele mahategemisele ja segamisele. Minu meelest on teistele vahele segamine üldse Aliase point!

Vaidlesime just üleeile, kas tulevad valged jõulud või mitte. Mina ja Mirjam arvasime, et tulevad, ema, et mitte. Ja just selle vestluse ajal hakkas vaikselt lund sadama! Nüüd võib igal juhul loota, et tulevad valged jõulud.

Tõime jõulupuu rõdult sisse ja ehtisime ära, panime kassi radikale hauduma ning nüüd võib jõuluks loota maitsvat kassipraadi. 

Ja eile sai mu kauamagamise needus korraga läbi, kui ma tõusin kell 7 ja jäingi üles. Nägin nimelt luupainajat. Lugesin köögis Minni toodud Time Magazine'i ja jõin teed ning vaatasin, kuidas väljas vaikselt valgeks läks. Veel peale kaheksat hommikul oli täiesti pime! Ulme. Samas tuleb meeles pidada, et need ongi need kõige pimedamad ööd ja nüüd hakkab valgemaks minema.

 

Bowlingus olime mina ja neli tüüpi. Esimest mängu ma juhtisin, veeretades oma roosat ja kerget palli, sest raskeimaid palle ma suudan vaevu tõsta. Kõik olid nagu wtf? Aga siis libisesin keskmiseks ja viimase mängu vist kaotasin. Mul oli oma hiilgehetk... ja siis see möödus.

Mul ei töötanud ükspäev korraga enam arvuti puutepadi. Hetkeks seostasin seda kohvitilgaga, mille paar minutit enne seda arvutile pillanud olin, aga see tilk oli tõesti nii pisike. Tuli meelde, et mul oli varem ka sellist asja juhtunud. Kahjuks ei saanud ma guugeldada "hiir ei tööta", sest, noh, hiir ei töötanud ja ma ei saanud arvutis midagi teha! Helistasin Liisule, kes guugeldas minu eest "Toshiba touchpad doesn't work" ja soovitas vajutada f5. Jeei! Küllap sinna ma olin enne kogemata vajutanud ja see surmas hiiretöö. 

Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast juhtumist.

Püha lihtsameelsus

"Üles tõusmine on nii üle hinnatud," mõtlesin ma hommikul voodis lebotades. Millegipärast ei lähe ma hilja koju saabudes mitte kunagi kohe magama. Eile näiteks tulin kell 2, aga magama sain alles kell 3. Alati söön ma mõne banaani, heal juhul loen ja halval juhul lähen internetti (milleks on vaja veel öösel minna internetti? jumal teab). 

Lisaks oli mul täna hommikul peavalu. Sul ei ole pohmelli, ütlesin ma endale veenvalt, sa jõid kaks jooki! See pole füsioloogiliselt võimalik... 

Praegu on kell kolm ja ma sain just voodist välja ja duši alla, aga seda ka ainult sellepärast, et tunni aja pärast pean bowlingusse laekuma. Seekord saime natuke suurema seltskonna kokku!

Ükspäev tegin tööl inventuuri ja töökaaslane hakkas meenutama, kuidas nad ühes eelmises kohas praktikandile tünga tegid. Ütlesid inventuuri käigus, et jääkuubikud on vaja üle lugeda. Ei ole ju võimalik, et keegi seda uskuma jääks? Tšikk hakkaski lugema. Jäämasin aga teeb uut jääd juurde, kui eest ära võtta, nii et kohe toimus tal seal varing. 

"Eeei! Mul läks kogu arvestus sassi!"

"Hakka uuesti peale," olid nad praktikandile soovitanud, aga kui ta hakkas, siis ikka halastasid ja ütlesid, et tüng.

Ma naersin selle peale nii kõvasti, et töökaaslane natuke ehmus ja küsis, kas mul kõik korras.

Praadisin endale just potis seeni, sest panni pole mul siiamaani. Ma ausalt öeldes ei taha osta ka, sest töö juures söön niigi kogu aeg praetud toite ning kui ma seda veel kodus teeksin... Aga seeni ikka tahaks ning potis õli sees saavad nad väga maitsvad.

Lõpetuseks midagi mõnusat, mille Marilyn Manson on meisterdanud.

Bezuhov paneb puslet

Minu päev Siberis

Väljas tormas täna terve päeva, aga mulle tegelikult meeldis see. Loodusjõudude vastu nagunii ei saa ja omal moel on nad ilusad. Kui juba pool päeva polnud elekter ära läinud, läksin ma kärsituks. Mis mõttes, meie varusime vett ja nüüd see ei lähe ära? 

Lõpuks ikka läks ära (no jumal tänatud), aga minimaalseks ajaks.

 

Panime terve päeva tuhandetükist puslet kokku. Meil emaga käib isegi see ärplemisega ning kogu aeg on vaja teisele selgeks teha, kui koba ta on ja kui palju rohkem sina oma nurgas oled edenenud.

Lugesin Tuuli Roosma Siberi-raamatu läbi ning vaatasime ka selle saate DVD-d. Neli osa. Lõpuks olin peast juba üsna Siber ning saate tunnusmeloodia kummitab. Väga hea raamat oli ja väga hea sari samuti. Raamat on esiteks nii ilusasti kujundatud, huvitav, samas vahetu. Igasuguseid isiklikke seikasid perekonnaelust on sees, mida ise endast raamatut kirjutades võib-olla sisse ei paneks, aga mis teevad lugejaga tegelikult lähedasemaks. Ja kuigi ma mitte mingisugust jumalat ei usu ja Vissarioni kohe eriti mitte, siis ei jäänud Siberi-raamatust üldse sisse mingit negatiivset emotsiooni, a la et on ikka lollid, täielik mõttetus... või midagi seesugust. Tegelikult tundusid need vissarionlased üpris südamlike inimestena. Uskugu siis, mida tahavad.

Kahe minuti reegel

Ma püüan viimasel ajal järgida sellist reeglit nagu "Kui see võtab vähem kui kaks minutit, tee see lihtsalt ära."

See aitab nähtavasti sul, noh, asjad ära teha, selle asemel, et lõputult oma peas tõmmelda, et peaks selle ära tegema...aga ei viiitsiii...Sest see kulutab palju rohkem su energiat kui asja ärategemine. Ja on isegi juhtunud, et ma teen ära midagi, mis tegelikult võtab kolm või isegi viis minutit! Nonoh.

Niisiis ma tegin hetk tagasi blogimises väikse pausi, et nõud ära pesta ja kuiv pesu kappi panna.

Käisin täna töökaaslasega bowlingut mängimas. Kutsusime ka ühte teist töökaaslast, kes on kõigi lemmik ja alati väike päikesekiir, aga tal oli midagi ees. Päeval põrkasin päikesekiirega raamatukogus kokku. Õhtul, kui hakkasin bowlingusse minema, jalutas ta just minu maja eest mööda, et oma värgile minna, mis juhtumisi asus samas suunas, kus meie bowling - päikesekiir kõndis usinalt vales suunas. Läksime siis osa teed koos ja naersime, et raudselt põrkame veel tagasiteel ka kokku. Nii väike linn lihtsalt!

Kuigi edasi minnes ta enam nii väike ei tundunudki. Ma nägin mingit uut linnaosa, kuhu ma jalagagi polnud sattunud. Ikka on nii, et kui käid külas sellises maalilises linnakeses, siis tahad ikka kõikjale jõuda ja kõike näha - aga kui seal päriselt elad, käid ainult trajektooril töö-kodu-kesklinn.

Igatahes see magalarajoon oma suurte paneelmajadega ei lõppenudki otsa ning ma muutusin päris närviliseks, sest tuul oli niii külm ja mu mütsist polnud vähimatki kasu.

"Millal bowling juba tuleb?" vingusin ma. "Kas siin?"

"Ei, see on kool."

"Miks nad pidid selle kuhugi maailma otsa ehitama?"

Lõpuks jõudsime kohale ja päris okei oli. Noh, ma suht koba ja kogu aeg kaotasin, aga ma mängin alles teist korda elus ka.

Pärast tegime veel paar raundi piljardit. Seal kaotasin ma veel rängemalt, mis on imelik, arvestades kõiki neid tunde, mis ma minipiljardi juures veetnud olen. Päris piljardit puutun samuti alles teist korda elus ja ausalt, seal on kõik liiga suur, kui juba miniversiooniga harjunud oled. Liiga suured kiid - peaaegu minupikkused - liiga suur mängulaud, mitte kuskilt ei saa ligi. Minipiljard on ikka parim.

Muuseas Tiinaga tegime oma aastavahetusplaanid ära! Ta tuleb siia, minu juurde. Heeeeeeeeei, see saab lõbus õhtu olema, ja ma ei kavatse end sugugi lasta segada sellest, et järgmisel päeval tööl olen.

Istun kohvikus ja joon h66gveini ning ah, miks mitte toppida yles pilt oma saabastest.

Elu mugavaimad talvesaapad mul ning nii nunnud ka! V6tsin number suuremad, et saaksin varbaid liigutada nagu Kingpool. Ja k6nnin nagu pilvedel.

Ostsin klaaspoti ja toppisin kuule t2is, ja minu meelest v2ga sympaatne sai.
Lisaks ostsin Rimist endale veinipokaalid (Rimist on p2rit ka mu lahedad kandilised klaasid, k66gir2tikud ja pajakindad), kuna mulle kingiti vein ning polnud seda juua kohe mitte millestki. Pokaalid ostsin eile ning t2naseks on neljast vaid kolm alles j22nud. Noh... mina pole syydi. Ja yldse, tegijal juhtub.

Magasin tuimalt kella kaheni p2eval.

Sherlock lahendab juhtumi

Istusime emaga restoranis, talle toodi kohv ja kohvi kõrvale kompvek.

"Tahad seda endale?" küsis ta. Ma ei tahtnud.

Ta keerutas natuke aega seda sõrmede vahel ja ütles mõtlikult: "See on vist komm."

Ma olin Sherlocki läbinägelikkusest nii vaimustatud, et itsitasin kõigest paar minutit.

"Mis on?" vihastas ema. "See oleks võinud ka koor olla. Nii, et teed selle lahti ja siit tuleb koor välja."

Ah, ma lihtsalt kade.

Enda teemal niipalju, et lõikasin ükspäev endal juukseid. Õhtul istusin voodis, närisin nätsu ja seda suust välja võttes mõtlesin tuimalt, et ära pilla seda juustesse, ära pilla seda...

Ma pillasin selle juustesse ja pidin veel hea salgu maha võtma. Topelt ei kärise...

Mariliga (me ikka kinosõbrad!) vaatasime üle Näljamängud. Jättis mu natuke külmemaks kui eelmised ja tundus liiga pikk ka. Näljamängude viimane raamat oli nagunii kogu sarja kõige kehvem ja raamatu lõppu ma konkreetselt vihkasin, nii et ega ma sellest filmist mingit meistriteost oodanudki. Kuigi ta ei olnud halb, vaid täitsa vaadatav. Lihtsalt liiga pikk ja venitatud. Nad oleksid võinud vabalt kolmanda ja neljanda osa kokku panna ning ühe hoogsama filmi teha.

Elizabeth Banks ja Woody Harrelson olid head. Ja Gale'i osatäitja Liam Hemsworth on nunnu. Ma ei taipa kogu seda Peeta-teemat üldse, ta pole minu jaoks üldse mingi teema, see tegelane oleks võinud ära surra ja ma oleks rahul olnud. Kui raamatus veel oli Peeta suht okei, siis filmis ei tule ta üldse esile.

Kui mul poleks täna ema külas käinud, oleksin vist terve päeva voodis veetnud. Reede-laupäev olin tööl, kaks megapikka ja kiiret päeva. Olin hommikul nagu surnud laip, ent ajasin end siiski üles, koristasin kodu ära ja kaunistasin jõuludeks. Alati on hea, kui keegi sul külas käib, sest sa oled sunnitud enne seda koristama!

Natuke valgust pimedasse öösse

Istusin tööl maha ja võtsin ette oma pruunikstõmbunud banaanid, lehvitades neid enne natuke aega töökaaslase silme ees. Ta vihkab küpseid banaane. Minu jaoks on roheliste (või kollaste) banaanide eelistamine sama, kui keegi küsiks oma prae kõrvale tooreid kartuleid. Miks süüa toorest, kui saab süüa küpset?

"Kas sa sööd need kõik ära?" küsis ta nina krimpsutades, kui ma viiendat banaani lõpetasin.

"Ma sööks rohkemgi, kui mul oleks rohkem kaasas."

Sain hommikul oma esimeselt inglise host-emalt sõnumi, kus ta küsis, kas ma võiks päriselt tagasi tulla, sest praeguse au pairiga ei klapi. Kui me skaipisime, siis nad küll kogu aeg naljatasid, et tule tagasi, aga me ei mõelnud seda ju päriselt!

Saame neile Tiinaga küll jaanuaris külla minna, aga see on ka kõik :(

Rakveres on parem

Väljas on meeletult külm, aga nii ilus. Kõndisime töökaaslasega eile öösel koju ja läksime meie linna jõulukuusest mööda. 

"See on imeline! Nii ilus!" ütlesin ma.

"Rakveres on parem," kohmas töökaaslane.

Siis hakkas ta loetlema kõiki neid linnasid, kus olevat ilusamad jõulukuused, mille vastu meie mannetu ei saavat. Ma pole ühegi teise linna oma näinud, sest ma ei näe uudiseid, sest mul pole telekat... aga Tartu oma vaataks küll hea meelega üle. Niipalju kui ma Tartusse olen sattunud, ei satu ma Raekoja platsi.

Tööl kütame kogu aeg kaminaid, et soojem oleks. Ja endal on ka kodus praegu küte põhjas. Mis tuletab mulle meelde, ma pean veenäidud ära saatma.

Hingata on jälle rahulik ja hea, sest minu kõige kallima inimesega on kõik jälle korras.

http://publik.delfi.ee/news/inimesed/karmas-saatis-kersnale-kibeda-pettumuskirja-pealtnagija-turunduskampaaniasse-tombamise-eest?id=70222567

Lugesin praegu sellist artiklit. Esiteks on minu meelest imelik, et ajakirjandusartiklis võib pealkirjas kasutada sellist hinnangut nagu "kibe pettumuskiri". Hinnangu peaks andma siiski ju lugeja?

Teiseks on artikli järgi teema vaid Kersna intervjuu Pealtnägija reklaamis kajastamise kohta, mitte Pealtnägijas kajastamise kohta.

Kolmandaks saatis Kärmas Kersnale kirja eraviisiliselt ning selle väljavõte ei tundu mulle isiklikult küll kibestunud.

Neljandaks ei tea ma tõesti, miks Pealtnägija peaks kellelegi reklaami tegema.

Üldse... mis teema on Kersnaga? Eesti rahva suur lemmik, väga sümpaatne, tark mees... alati mulle ka meeldinud. Aga viimasel ajal ei tundu midagi tema juures nagu õige. Iga liigutus on enesepromomine. Veel üks asi: kui suvel oli see Evelin Ilvese skandaal, siis kirjutas Liina Kersna Evelini kohta hukkamõistva arvamusartikli (või vist kirjutas oma Facebookis, end lubas Delfil end tsiteerida). Sealjuures teavad ometi kõik tema ja Kersna lugu. Neid kahte omavahel sebides Vahuri juba hõivatud suhtestaatus küll ei kõigutanud. Ja siis sa tuled niimoodi teisele lajatama? Minu meelest kirjutas Vahur Kersna hiljem veel oma naise seisukohta toetava artikli ja mina mõtlesin seda lugedes: bitch, please. Nii silmakirjalik!

Mida saab 20 sendi eest?

Paar nädalat tagasi sobrasin ühe kaltsuka 20 sendi riiete kastis. Tavaliselt on sellistes kastides mõistetavatel põhjustel jubedad kaltsud koos, aga võib ka näkata ning võid leida midagi huvitavat...

Mulle meeldivad liiga suured riideesemed, sest esiteks on need mõnusalt lohvakad ja nendega on soojem, ja teiseks saab neile vöö ümber panna.

Samad asjad seljas:

Kott polnud 20 senti, aga oli viis euri. Ja see on parim kott üldse! Nii ilus, ja mahutab üllatavalt palju. Kui ma näiteks kaheks päevaks Puhja lähen, võtan kaasa ainult selle koti, ja kõik mahub ära.

Esimene lumi

Hommikul kell 12 üles tõustes paotasin oma rulood ja vaatasin välja. Lumi! Kui mõnus. Esimeses lumes on alati midagi romantilist. Ja mina veel ei uskunud, kui tööl räägiti, et homme hakkab lund sadama. Mõtlesin, et fiktsioon. Kuid kohal ta ongi.

Käisin poes, leidsin kodu kõrval olevast kaltsukast endale kööki pisikese kaltsuvaiba - kui sobiv - ja pesin pesu. 

Ainult aknast ma esimest lund vaadata siiski ei suutnud, vaid läksin ja tegin linnas ühe mõnusa jalutuskäigu. Ja tiigi ääres ühe pisikese, aga tubli lumeingli.

Alustasin lihtsalt koristamisega, aga kogemata tõstsin terve toa ümber. Sest ma olen ikkagi oma ema tütar ning pean kogu aeg midagi ümber tõstma või korraldama. Ausalt öeldes on voodi põiki keset tuba panna natuke imelik, aga mine tea... äkki hakkab veel meeldima...

Olen terve päev lihtsalt nii taevalikke asju söönud. Hommikuks maapähklivõileiba, banaani ja kiivit, lõunaks pastat avokaado, maapähklivõi ja sinihallitusjuustuga, ja õhtuks sihvkasid, greipi, banaani, avokaadot ja jälle juustu. See juust on lihtsalt parim! Ühtlasi pidi sellest banaanist mulle ka homseks jätkuma, aga keegi siin ei suuda end taltsutada.

Lõpetuseks üks Pääru mu põlve kallistamas

Käin kinos, teatris, kohvikus

Pühapäeval käisime perega Vanemuises "Minu järel, seltsimees!" vaatamas. Mulle kohe ausalt ei meeldinud, ja sealjuures naeran ma nii mõnegi sisutu komöödia üle täiega. Alguses oli rahvas saalis vaikne, hiljem naerdi juba päris kõvasti, sellal kui minul vaikselt silm kinni vajus. Päris pikk etendus oli ka, netos (ilma vaheajata) kaks tundi. Liisa Pulk ühe peategelasena hakkas mulle päris aktiivselt vastu. Minu meelest mängib ta üle. Ainus, kes mulle tervest etendusest üldse meeldis, oli Riho Kütsar, aga tema on alati tasemel. No ja Karol Kuntsel oli ka korralik. Kõik teised jätsid parimal juhul külmaks.

Pärast istusime Ristiisas ja jõime džinntoonikuid, mis mulle hiljuti meeldima on hakanud.

Täna käisime Marili ja mina siis "Interstellarit" vaatamas. Tundub, et kõik kultuuriline minu elus toimub praegu Tartus. Mis teha, mis teha, palju bussisõite...

See film...Noh, see film. Mida selle filmi kohta öeldagi? IMDb-s talle antud hinnang 9 on ilmselgelt liialdatud. Ma annaks talle 7. Muuseas nüüd tuleb spoilereid, sest ma ei oska filmidest ilma sisust rääkimata jutustada.

Kui ma saalist välja kõndisin, oli mu peamine mõte, et "Interstellar" oli üpris segane. Ma pidin praegu guugeldama, mis ikkagi ja kuidas juhtus. Noh, võib-olla olen ise natuke tohmakas, aga vähemalt internet aitas hädast välja.

McConaughey meeldis, tegi hea töö. Mõne koha peal, kui ta seal oma lapsi taga karjus ja nuttis, tulid endalgi pisarad silma. Anne Hathaway... pigem mitte. Selle rolli jaoks vale valik. Kuid Matt Damon oli päris hea. Kõige naljakam oli minu jaoks üks koht, kui McConaughey ja Damon jalutasid kauge planeedi peal ja astronaute oli ainult paar tükki järele jäänud, ja ma mõtlesin, et päris hea, et keegi neist psühho pole, vaid on normaalsed inimesed kokku juhtunud, ja siis osutuski Matt Damon psühhoks ja virutas McConaugheyle hoobi pähe. Skoor!

Igal juhul ei saa ma öelda, et film oli halb. Selline film ei ole mingil juhul halb. Juba kvaliteet, kuidas ta tehtud on! Kõik need vaatepildid, liivatormid, hiigellained ja mustad augud, olid võimsad. Mõnedki kohad panid õhku ahmima. Tüübid käisid ühte planeeti tšekkamas ja olid paar tundi ära. Läksid tagasi oma kosmoselaeva ning neid sinna ootama jäänud meeskonnaliige ütles murdunud häälel: "Ma ootasin teid kakskümmend kolm aastat..." Ja McConaughey tegelane sai aru, et ta lapsed olid vahepeal suureks kasvanud. Mul vajus küll karp lahti.

Mille kallal ma siis iriseksin? Mõni natuke müstiliseks kiskuv teema raamaturiiuli, morsekoodi ja ajasrännuga. Nonsenss. Rikkus lõpu minu jaoks täiesti ära. 

Anne Hathaway tegelaskuju. Kui sa oled üks miljonitest, kes on välja valitud, et lennata kosmosesse ja päästa inimkond, siis võiks arvata, et sa oled professionaal. Sa ei jää kuskile hiigellaine ette vette istuma ega halisema: "Ma ei suuda, ma ei jõua." Algatuseks võiks püsti tõusta, küll sa jõudma hakkad. Sa ei muutu üliemotsionaalseks ega korralda oma meeskonnakaaslastele stseene ega pea jutlusi armastuse tähtsusest. Aaargh. Üldse olid mõlemad naispeategelased naeruväärselt emotsionaalsed.

Kokkuvõttes ma ikkagi pidin seda filmi nägema, ma poleks rahule jäänud, kui poleks näinud. Soovitada võib siiski. Ja järgmiseks juba "Näljamängud"!

No on ikka tegelane!

Kui ma veel ema juures elasin, vaatasime igal reede õhtul "Me armastame Eestit", kusjuures mina olin alati Peeter Oja ja tema Mihkel Raua võistkonna poolt ja me ärplesime rohkem, kui need tüübid saates tegid. Tõe huvides, meile mõlemale meeldivad mõlemad tüübid, aga meile meeldib ka näägelda. Küll me siis mõnitasime üksteist, kui teise võistkonnas oli mõni ebameeldiv liige või muud säärast.

Täna õhtul sain emalt sellise sõnumi, tsiteerin sõna-sõnalt:

Haa! Laku panni, minu võistkond võitis, Sinu oma tõmbas musta augu. Muidu olid ka minu omad kogu aeg ees. Kena õhtut!

Miks te mu verd ei taha??

Olin kolm päeva jutti tööl ning eile pärast tööd läksime veel ühte karaokebaari istuma. Kui nad karaoke ära lõpetasid, pandi peale "Kodulaul" nukitsamehest. 

Sõbranna ütles: "Iga jumala kord panevad nad selle laulu sel kellaajal peale."

Mingi vihje? Selle peale hakkaski rahvas välja voolama. Ma tundsin peale kojujõudmist vajadust millegipärast veel netti minna (sõltlane) ja sain magama alles kell kolm. 

Hommikul ärkasin mingi kriiskava heli peale. Äratuskell! mõtlesin paaniliselt, aga see oli hoopis ema, kes ei teadnud, et ma veel magan. Oligi hea, sest peale seda tõusin üles, aga olen siiamaani ööriietes ning mul on väike kahtlus, kas ma täna üldse majast välja saan. Ainult aeg annab vastuse. 

Tahaks meeletult "Interstellarit" vaatama minna, sest ma olen selle kohta nii palju kuulnud. Tegelikult kunagi selle treilerit nähes ütlesin Marilile, et McGonaughey (ma iga jumala kord pean guugeldama, kuidas seda nime kirjutatakse) ei tundu küll väga astronaudi-tüüpi, ning kandsin selle filmi maha. Kuid nüüd peale kõige selle kõmu kuulmist vaatasin treileri üle ja film tundub päris võimas. Samuti on sellele IMDb-s absurdselt kõrge hinnang antud. 

Gentlemen, you had my curiosity. Now you have my attention.

Sain Verekeskusest kirja, et neil on minu grupi verd vaja, ja natukese aja pärast uue kirja, et sorri, sa võid alles detsembris tulla, käisid liiga hiljuti. Ai kurja, kui ma oleks kohale läinud ja nad oleks mu tagasi saatnud...

Pretty things!

Mulle tohutult meeldib sobrada igasugustes sisustus- ja kodupoodides. Eile ja täna leidsin sealt endale nii mõnedki asjad, mida mul oli väga vaja. Praktilisematest asjadest uus dušikardin, seebialus ja pudeliavaja. Lippasin  nimelt eile õhtul oma kodupoest läbi, et paar siidrit võtta - kell kaheksa pannakse see kinni, mul pidi aga majaperemees just kell kaheksa läbi tulema. Mõtlesin, et jõuan ikka enne ära käia. Esimene, keda poodi sisse minnes nägin, oli üks meie söögikoha püsikunde, kes mind rõõmsalt teretas. Just alkoringi tehes, mõtlesin torssis näoga. Seesama klient oli minu kallal eelmisel päeval töö juures naaksunud, et mulle tuleks kiirusepiirang peale panna, sest ma liigun saalis liiga kiiresti. Ja lisaks olevat mul liiga tähtis nägu ees.

Ma vastasin, et ma olengi tähtis. "Kas te üldse teate, kellega te räägite?"

Ta vaatas mu nimesilti. "Anne-Maiga?"

Selle raundi tunnistasin kaotanuks ja läksin ruttu teise laua juurde.

Igatahes viskas minu sisse tulles poodi kohe sellise järjekorra ette, et hoia ja keela. Kõik tahtsid enne kaheksat ära jõuda ja olgem ausad, kõik tahtsid just alksi. Seisin seal siis teiste alkohoolikutega, kui tuli meelde, et mul pole isegi avajat, millega siidrit lahti teha. Küsisin korteriperemehelt, aga tal ka polnud. Käisin siis elamises ringi ja püüdsin leida midagi metallist, millega pudelit lahti saaks. Helen oli kunagi öelnud, et võtmega saab. Ma ei tea, mis võtmeid tema kasutab, aga minu omadega igatahes ei saanud. Lõpuks sain oma laua metallist jalaga kuidagimoodi triki tehtud, aga pool põrandat oli siidrit täis.

Niisiis ostsin täna endale esimese asjana pudeliavaja.

Ja meganunnud klaasialused, mis funktsioneerivad ka küünlaalustena. Mulle täiega meeldib see stiil:

Joppas ning hoopis teisest poest sain nendega kokku sobiva karbi oma teepakkide jaoks:

Ja kas need pole mitte maailma armsaimad tassid?
 

Ooh, look at me, drinking tea

Kokkuvõttes oli väga õnnestunud saagijaht.

We can't stop, and we won't stop

Olin kaks pikka-pikka päeva tööl ja täna magasin keskpäevani. Olin hommikul tegelikult juba arvestanud unise lebotamispäevaga, aga kuidagi kujunes, et olin päris produktiivne. Koristasin natuke, pesin aknad ära - isegi väljastpoolt, sest ma elan esimesel korrusel ning mu aknad ei käi alt lahti, vaid ainult ülaltpoolt õhutusasendisse. Eks see veits turvalisem ole küll, ainult et pesta tuleb neid õuest.

Siis käisin veits šoppamas, tuulasin Koduekstras ja ostsin endale uue ilusa dušikardina, nunnusid kohvitasse ja mangolõhnalisi küünlaid. Nüüd on kõik nii ilus ja puhas, tegin elamise hämaraks ja põletan küünlaid.

Helistasin isadepäeva puhul isale ja küsisin, kas ta mu kaardi sai kätte. Eeldasin, et sai ning see, et ta pole helistanud ja mind ülevoolavalt tänanud, tuleneb kõigist neist emotsioonidest, mida on rääkimiseks lihtsalt liiga palju, aga selgus, et ta ei olnud kaarti üldse mitte kätte saanud. Kus on mu kaart, ma küsin. Kus on mu kaart?

Illuminaadid.

Tööl pidas keegi meie juures oma sünnipäeva. Mitte ainult ei pakkunud ta meile tükikest oma tordist, vaid võttis õhtu lõpus kotist ka kommikarbi ja ütles, et see on meile. Kas ta tõesti võttis kodust ettekandjate jaoks kommikarbi kaasa? Inimesed võivad mõnikord väga armsad olla. Ükspäev tuli sööma üks väike, umbes kümne-või kaheteistaastane poiss. Maksis letis, sõi oma toidu ja jõi smuuti ära ning tuli uuesti leti äärde.

"Aitäh, väga maitsev oli. Ma tulen pärast uuesti." Siis vaatas ta maha. "Ja seda, et... ee... Kas tippi võib jätta?"

Ma ütlesin, et ikka võib.

Siis jättis ta mulle selle päeva kõige suurema tipi. Teine ettekandja vaatas, suu ammuli, pealt, ja küsis, kui vana see poiss oli. 

Ja nii muuseas ajasin töö juures pool oma sendikarpi põrandale, lükkasin täna poes leti pealt mingid annetuslikud jõulukellukesed müüjale sülle (samas need olid väga halva koha peal) ega isegi ostnud pärast seda ühtegi kellukest. Ja kaotasin veel ühe kinda ära.

Saatsin emakese tööle ja ise istun siin, pleedi sisse mähitud, joon teed, söön melonit ja banaani ning vaatan Youtube'i videosid. Mingi karvane tegelane muudkui tuleb ja puksib peaga ning püüab läpakat mu sülest maha lükata, et ise sinna mahtuda. Sa ei mahu siia!

Kas ma olen ainus, kelle meelest "All About That Bass" sugugi positiivne lugu pole? Kelle meelest see on hoopis negatiivne ja peenikesi tüdrukuid alavääristav? Mis juhtuks, kui Meghan Trainor laulaks hoopis:

I'm bringing skinny back

Go ahead and tell the fat bitches that

Nah, I'm just playing

Mitte keegi ei jõuaks seda kisa ära kuulata! 

Mängisime eile emaga Yatzyt ja ta hakkas oma punktiskoori üles kirjutama. Vaatas minu pisikest skoori selle kõrval ja hakkas nii mõnitavalt naerma, kui ainult naerda sai.

"Kas ma olen sinu vanuses ka sama lapsik?" küsisin talt.

"Arvatavasti hullemgi, sest mina olin sinuvanuselt palju tõsisem," teatas ta.

Hiljem skaipisin Annie ja tema emaga ning minu ema istus ka kõrval ja teatas aeg-ajalt: "Ütle neile seda või seda!"

Annie tegi lihtsalt kaamera ees lollakaid nägusid, nii et ta ema käskis tal käituda nagu tõsine kümneaastane. Me oleme lihtsalt kõik üks kamp lapsikuid.

Nad elavad nüüd kahekesi, sest poiss läks isa juurde elama. Kuigi nad on uue au pairi võtnud.

"Ah nii," ütlesin hapu näoga, "ma näen, et mind on asendatud."

Karu

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. Ma aina magan, magan ja magan. Eile näiteks tudusin poole üheni. Täna veerand kaheteistkümneni, kuni üks mu töökaaslane helistas ja mu üles ajas.

Mul on lihtsalt sellest ajast kahju, ma raiskan niimoodi pool päeva ära. 

Eile käisime klubis. Väike Halloweeni-õhtu. Baaridaamidel olid põsele lahedad verised haavad maalitud ja paar inimest tuli isegi kostüümiga kohale. Muidu oli suht igav õhtu ja muusika ka kehv. Pool kaks ma tundsin, et enam ei suuda, ja ütlesin sõbrannale, et lähen koju. Ootasin, et ta esiteks sõimab mu läbi, et nii vara ära lähen, aga ta teatas ilmse kergendusega, et lähme koos.

"Ma tahtsin juba ammu koju magama."

Niipalju siis sellest.

Tänu kõigele sellele pole mul täna vähemalt mitte mingisugust pohmakat.

Skaipisime ema ja Minniga, kui ema hakkas Minnile jutustama, mis kummalised asjad tal kodus toimuvad. Et keegi oli ta alati taga oleva seinakella õigeks keeranud. Kõigepealt oli ta püüdnud seda minu kaela väänata, aga ma jumala eest ei ole mingit kella puutunud.

Muidugi hakkas ema kohe kummitusi kahtlustama.

"Ei ole mingeid kummitusi," ütlesin ma ja helistasin keset skaipimist Liisule.

"Tsau, kuule, kas sa oled emal kella õigeks keeranud?"
"Jah, kunagi keerasin küll," vastas Liis natuke jahmunud häälega.

"Okei, tsau siis!"

Ja oligi müsteerium lahendatud. Liis vangutas telefoni ära pannes kindlasti pead ja mõtles, et klassikaline pere.

Minu altar

Käisin eile hommikupoole tööl ära ja lippasin kohe bussi peale. Emal oli kodu puu- ja juurvilju täis ostetud. Nüüdseks on puuviljadest vaid riismed alles.

Krabasin Päärlase sülle ja ümisesin: my precious baby. Ta hakkas nurruma, pani silmad kinni ja surus end mu põse vastu. See on ikka nii ilus, kui loom sind usaldab.

Jõime musta teed ja panime sidrunit ka. Küsisin ema käest, kas ta piima tahab.

"Ei, siis tõmbab tee tükki."

"Ei tõmba, minul küll ei tõmmanud. Asi on kogustes."

"No pane siis mulle ka, aga kui tükki tõmbab... saad molli."

Muidugi tõmbas ema tee tükki. Ma lasin kähku köögist jalga, sest mul kadus igasugune soov tagajärgedega tegeleda.

Nüüd pean minema ja ühe kõrvitsapüreesupi kokku keetma. Eelmine nädal tegin ühe poole kõrvitsast juba ära ja nüüd on teise poole kord. Nädal otsa on ta külmikus värisenud, aga nüüd on ta tunnike tulnud.

Selline kõrvitsasupp on näiteks kaalikapüreesupist mitu korda parem ja lihtsam teha ka, sest kõrvits keeb väga kergesti katki. Mina lisan paar kartulit, valmides mikserdan täitsa tavalise mikseriga, sest saumikserit pole, lisan natuke kohvikoort ja endale ette tõstes panen peale natuke riivjuustu ja röstsaiakuubikuid. Ja väga sümpaatne saab!

Neljapäev

Kui mul on raske aeg, siis aitab Regina Spektor sellest üle. Ja head sõbrad. Mida muud meil siin elus ongi, kui teised inimesed. Sõbrad ja pere. Kõik muu on illusioon...

Nii et panin aga meigi näkku, kammisin juuksed ära ja läksin välja. Esimene asi oli kodu kõrval asuvast sekkarist läbi minna, sest mul polnud ikka veel mütsi ning selles krõbekülmas võib niimoodi ära surra. Leidsin mingi lohvaka tutimütsi, mis on omal moel päris armas, ja mõtlesin, et käib kah.

"Kilekotti pole vaja, ma panen selle kohe pähe."

"Ah jaa, väljas on külm, mis?" küsis vanaldane müüja teraselt.

Kuna mul on kodus toit otsas (ja toidu all mõtlen ma puuvilju. Ja puuviljade all banaani), siis läksin töö juurde kohvi jooma ja suppi sööma. Selline kaalikasupp mõjus tänasel külmal päeval uskumatult hästi. Olen juba inimeseks muutumas.

Meil on üks kolleeg siin päris palju teisi asendanud. Küll on ühel vaja ära minna või teine peab hiljem tulema. Ükspäev oli üks töökaaslane haige ja see kolleeg tuli poole päeva pealt jälle tema asemele.

Eile siis mõtlesime, et kas see palju asendanud kolleeg veel üldse meie kõnedele vastab? Mina tema asemel ei julgeks küll telefoni vastu võtta. Tegin siis proovi. Võttis oma naiivsuses vastu küll.

"No tšau, printsess."

"Tšau, kuule, selline asi, et sa pead täna ka vist siia tulema," ütlesin. "Nüüd olen mina haigeks jäänud. Täiega halb on olla."

Tüüp jäi jumala uskuma!

"Misasja? Mis sul viga on?"

Seletasin, kuidas ma minestama kipun, ise naeru tagasi hoides, enne kui ta taipas.

"Misasja sa itsitad seal? Ah teed tünga või?"

Aga selle tünga sain ma ise ilusti tagasi, sest täna hommikul helistati mulle ja paluti, et hommikul kedagi asendaksin, ja täitsa päriselt. Haha, karma!

Ei, tegelikult ma ei usu karmat. Asjad lihtsalt juhtuvad ja nendega tuleb kuidagi hakkama saada.

Lugesin halbu raamatuid

...ja nüüd kahetsen.

Esimene neist oli "Klass. Elu pärast." Olen näinud "Klassi" filmi, olen näinud seda "Elu pärast" telesarja. Natuke. Kõige viimast osa. See oli päris hea.

Aga telesarja põhjal kirjutatud raamat? Kõige tundetum stiil üldse, mida valida koolitulistamise tagajärgedest kirjutamiseks. See raamat oli lihtsalt ja labaselt öeldes surmigav. Veidi häiris ka sõnade järjekord lausetes, eriti dialoogides: alati ja igal pool oli määrsõna pandud lause lõppu. Mida ma teen siis? Mida ta tahab minust? Mis see on praegu, mis oodata ei saa? Ma ei taha üldse mõeldagi, mis seal linnas toimub praegu! Tule palun kaasa minuga.

Pool raamatut sain läbi, rohkem mitte.

Teine raamat, millega ma ämbrisse astusin, oli "Minu Bollywood". Jaa, selle sain ma läbi, sest ta ei olnud igav. Aga iga lehekülje juures mõtlesin ma: What in the flaming fuck am I reading??

"Minu Bollywoodi" kohta võiks öelda sürreaalne. Tegelikult ma vist kritiseerin praegu valet asja, sest raamatu sisu on ju sisu, see on kõik päriselt olnud ja see ei saa muuta raamatut halvaks, kui mulle lihtsalt ei meeldi need päriselu tegelased. Aga... ma ei saa, ma lihtsalt hakkan praegu ka itsitama.

Peategelane, Ragne Jõerand, käis paar korda Indias reisil. Tänaval astus talle ligi üks mees, reisikorraldaja, ja kutsus ta oma firmaga ümbrust vaatama. Kohe järgnesid meelitused ja külgeajamised jne. Tšikk saab aru küll, et see mees ongi libekeelne, aga läheb ikka kaasa. Varsti viib mees ta oma koju, naise ja laste juurde, enne kui järgmisele reisile lähevad. Mehe naine saab aru, kes see valge välismaalane on ja mis ta mehel selle naisega plaanis on, sest nähtavasti litutab ta kogu aeg ringi. Naine ei taha meest võõra naisega sissegi lasta.

Ragne vaatab pealt, kuidas naine mehele kohvri pakib, mees naisega käratseb ning hüvasti jätmata teadmata ajaks uksest välja astub. Ragne veel ohib mõttes, et hindu abielunaise elu on ikka päris kurb... ja läheb mehega kaasa. Noh et mis seal ikka. Suurepärane tüüp ju. Lihtsam on näha vigu ühiskonnas kui seda, et su väljavalitu on täitsa esimese klassi tõbras.

Arvatavasti jätab autor nii mõndagi rääkimata, aga nende edasiste seikluste ajal selgub jah, et ainus valge naine ta oma Krishnal tõepoolest pole. Aga suva, armastus ju. Seiklus läheb edasi, vahepeal läheb mees naise juurde tagasi, vahepeal uuesti Ragne juurde. Eriti tore on kindlasti väikestel hindu lastel, kes ühtlasi toitjast ilma jäävad.

Muu seas tuleb raamatust veel välja, et Krishna on üks neist, kes oma naisel võõraste meestega rääkidagi ei luba - veits naljakas topeltstandard, aga armastus ju, mis seal ikka. 

Ühe koha peal paluvad Ragne ja Krishna jumalat. Ma täpselt ei mäleta, minu meelest tahtsid nad mingit "needust" maha võtta või midagi, aga millegipärast oli mõlemal vaja rüübata India kõige saastatumast jõest paar head sõõmu, sest jumal tahtis nii. Kõrval vaatasid turistid, suu ammuli, pealt, et mida te ometi teete? Kui mees oli joonud, käskis ta Ragnel sama teha. Käsk on vanem kui meie, nii et tšikk jõi, mis sest, et samas jões hulpisid ringi fekaalid, laibaosad, seal pesti inimesi ja lehmi...

Oh jah. Seda vanasõna ikka teate, et jumal aitab seda, kes iseennast aitab?

Okei, ma parem peatan ennast, enne kui õelaks muutun.

Ja unustasin oma Gucci koti parki

Unustasin oma kindad kinno. Ning salli eile bussi. Tegelikult tuli mul sall kohe pärast bussist välja astumist meelde, aga tuli ka meelde, et ta oli mul juba kaks aastat olnud ning ongi aeg uus hankida, ja ma ei viitsinudki tagasi minna. Juhtumisi oli eile ka krõbekülm päev ning ma lõdisesin kogu aeg ning püüdsin kaubamajadesse hoida.

Pühapäeval käisid Liis ja ema mul külas, mis sundis mind üle tüki aja korralikult koristama. Ma juba nädal aega "koristasin", kogu aeg hakkasin pihta, aga päris tegudeni ei jõudnud. Tööpäevad langesid automaatselt ära, sest need megapikad. Hea, kui jõuab hommikul ja õhtul midagi hamba alla pista. Vabadel päevadel mõtlen enne väljaminemist, et küll ma pärast koristan. Õhtupoole aga oli juba "liiga pime". Küll homme, eksju.

Ainus asi, mis toimib, on külaliste kutsumine.

Jalutasime ringi, käisime söömas ja kohvi joomas. Ema ja Liis tõid mulle veel võileivagrilli ja raadio kaasa, mida nad kumbki ei kasutanud. Nüüd saan jälle oma hommikuproksi kuulata! Samuti tõid nad kaasa suure šokolaadi, mida ma nõutult vaatasin. Ma nimelt ei söö enam kuigivõrd magusat. Jah, see on juhtunud. Mina ei söö enam magusat. Mina, kes ma olen eluaeg täielik maiasmokk olnud. Mul isegi ei leidu kodus suhkrut. See ei olnud mingi teadlik otsus ega nõua enesedistsipliini, vaid sellest ajast, kui ma hakkasin tööstuslikes kogustes puuvilju sööma, ma enam ei tunne suhkruvajadust. Saan oma naturaalsed suhkrud kõik ilusti kätte.

Kuskil kuu aega tagasi ostsin endale kamašokolaadi, ja ma ei söönudki seda ära. Seda polnud minuga kunagi varem juhtunud. Nädalate jooksul ei avanud ma seda üldse. Siis mõtlesin, et näkitseks veidi tee juurde, aga ei isutanud üle ühe tüki. Lõpuks jäi ta mul laualambi alla ning sulas ära ja ma pidin ta minema viskama.

Mitte et ma nüüd muidu jube tervislikult toituks. Kartulikrõpsude ja igasugu praetud asjade järgi on kahjuks vägagi suur isu :( 

Eile käisin Mariliga kinos. Marili tahtis "Gone Girli" ("Kadunud") vaadata. Ma polnud sellest varem kuulnud, kuid IMDb hinnang oli ülikõrge  - midagi, mis tavaliselt Tarantino filmidele osaks saab - ning film kena kaks pool tundi pikk, nii et olin õhinaga nõus.

Ja see oli väga hea film! Tõesti soovitan. Ben Affleck on ennast nii tõestanud, ta oli ikka väga korralik. Naispeategelane mulle ei meeldinud, see näitlejanna, Rosamund Pike, tundus kuidagi elutu ja emotsioonitu, kuid eks ta vist pidigi rolli järgi tunduma. Igasugu pöördeid ja keerdeid jagus ka kuhjaga ning lõpp oli ootamatu.

Muuseas avastasin, et järgmine Näljamängude film tuleb juba novembris. Super! Kuidagi äkki. Mul oli tunne, et eelmine film alles tuli, kuid see oli juba aasta tagasi. Kuidas küll aeg lendab, kui lõbutsed.

Õhtul jõudsin Puhja, emakesele külla. Iga kord, kui ma tükk aega Pääri pole näinud, tundub ta jälle nii pehme, nagu udusulg. Jätsin ukse lahti, et ta saaks mulle kaissu pugeda. Saatuslik viga. Kuidas keegi nii pisike saab niimoodi laiutada??

Laupäev

Käisin teisipäeval Pärnus. Jalutasin ringi - oli tuuline -  käisin kinos ja söömas. Astusin ühte aasia toidukohta ja küsisin, kas ma saaks oma köögiviljadega nuudlitele ka seeni lisada. Tšikil leti taga oli väga ükskõik ja ta oli nagu, et emm...ei saa. Kuskilt kargas aga välja Aasiast pärit kokk ja küsis inglise keeles, mida ma soovin. 

"Yes, yes, of course we can! No problem!" ütles ta tšikile, kes asja ebalevalt arvutisse lõi. Kokk küsis veel, kas mulle muna maitseb, ja keeras mulle ülikiiresti kokku ühed väga maitsvad nuudlid. Vot see on ärivaist ja hoolitsus kliendi eest.

Kinos vaatasin "The Maze Runner'it" - eesti keeles "Labürindijooksja". Midagi muud nagu vaadata polnud ja sellest filmist ma olin vähemalt kuulnud. Noh, see oli üks suuuuuuuuur segadus. Lihtsalt kogu süžee oli segane. Jooksmist ja tõmblemist on kena vaadata küll, aga kui ikka ei selgu mitte muhvigi, mis selle taga on ja mis üldse toimub, on see kergelt pointless. Isegi lõpuks ei selgunud mitte midagi, sest nähtavasti on tegu triloogiaga, seega pidin ma kinost välja kõndima, mõeldes: "OKEI siis. Tänks mitte millegi eest."

Lisaks olid seal koletisteks mingid naeruväärsed robotämblikud, mis isegi ämblikufoobist minule absoluutselt hirmutavalt ei mõjunud.

Kogu aeg suri seal poisse kahte lehte, ja kõigil oli nagu kergelt suva. Lõpus suri üks poiss veel, ja kus siis läks halamiseks! Peategelane karjus kaks minutit jutti: "Noooo, Chuck! No, you can't die! Wake up, Chuck!" Ja mina lihtsalt pööritasin silmi, et kus nüüd lõpuks tulid tunded välja. 

Eile käisin Tartus ja sain Tiinaga kokku. Sõime Waga Mamas, kus ma tellisin samad nuudlid ja samuti küsisin seeni juurde. Noh, need ei andnud selle Pärnu koha omadega võrreldagi ning ma eeldan, et nende kokk pole Aasiast. Nuudlid olid nii maitsetud, et ma pidin neile soola!!! lisama.

Siis liitus meiega ka Maarja ja me põgenesime Kapriisi midagi kuuma jooma. Õhtul, kui tagasi sõitsin, läks ema sama bussiga Puhja, ja saime natuke jutustada. Ta oli mulle soolaleivakingituse ka teinud - veekeedukannu. Nüüd saan nagu valge inimene endale teed teha, ega pea enam seda potiga pliidi peal keetma nagu kiviajal!!

Õhtul läksin sõbranna juurde. Rääkisime jookidest ja ma ütlesin mõtlikult, et me peaks omavahel lubaduse andma, et igasugune tekiila jääb lihtsalt ära. Ja shotid ka parem, ütles sõbranna. 

Kolm tundi edasi ja arvake ära, mis ühes klubis meie ette pandi? Tekiila Sunrise'id ja kuus shot'i. Sõbranna oli nimelt ootamatult baarikrediiti võitnud ja kuidagi, meile märkamatult, realiseerusid need just nii. 

"Oh well," ohkasime me. Saatuse vastu ju ei saa.

Käisime paaris minu jaoks uues kohas ka, mis mulle täitsa meeldisid. Ainsana on kummaline joosta vastu inimestele, kes minu juures tööl varem söömas on käinud. Tekib mingi rollikonflikt.

Nii on lood siinpool sood

Olime tööl. Mu töökaaslasel oli kiire ja viisin ise ta laua poistele toidud ette.

"Oot, kas meid ei teenindanud enne teine ettekandja?"

"Ei," ütlesin ma haavunult. "See olen kogu aeg mina olnud. Kas te tõesti unustasite mu ära?"

"Ei... minu meelest oli ikka keegi teine," ütles üks poistest joogiselt ja natuke ebakindlalt.

"Ma räägin, et mina olin."

Raputasin solvatud väärikusega pead ja kõndisin minema. (Tegelikult on selle töökaaslase ja minu kohta öeldud küll, et oleme sarnased.)

Teises lauas oli üks välismaalane. Rääkisime siis mu päritolust ja millest iganes, koristasin tal praetaldriku ära, ja kui kohviga tagasi tulin, oli tal telefonis Google Maps ette võetud ja ta püüdis mu kodukohta leida.

"Kuidas selle koha nimi oli?"

Edu talle sellise koha nagu Puhja hääldamisel... või kaardilt leidmisel. See on eikellegimaa. Sa pead seda teadma, et sinna saada.

Olin tööl eile ja üleeile, olen ka homme ja ülehomme, vaid täna on vaba. Ja mis te arvate, mis päeval mu majas elekter terveks päevaks ära võetakse? Õigus, täna. Mul on küll plaanis täna ära sõita, aga et enne elektri kaotamist tööriided jõuaks ära pesta, pidin ekstra vara ärkama.

Murphy seadused, te kehtite endiselt.

Reede

Ma olen veits kurnatud. Kõigepealt olin kolm päeva järjest tööl, mis oli erijuhus. Viimasel õhtul juhtus nii, et jäime kauemaks sinna istuma ja jäime väga hilja peale. Järgnes üks sutsakas vaba päev, mille õhtul läksime kolleegiga välja. Et mul oli järgmine päev jälle töö, siis läksin suht vara koju, aga ütleme nii, et kerge hommikul tõusta ei olnud. Alati on nii, et kui sa ise midagi tellid, siis tead oma piire, aga kui keegi teine sulle tellib, on see tavaliselt midagi rõvedat nagu tekiila või mingi muu shot.

Järgmine päev oigasime koos, et just see tekiila seal lõpus rikkuski asja ära.

Tööpäeva lõpus olin jälle suht väss, aga kuna täna vaba, mõtlesime, et läheme ikkagi üheks dringiks välja. Ma mäletan nii hästi, et kordasin seda ühe joogi juttu. Ja lõpuks leidsime ikkagi end kell pool kolm mingist võõrast hipsterbaarist lambikast seltskonnast. Mul tuli meelde, et peale kella kahte öösel ei juhtu kunagi midagi head, ja tulime koju. Nii külm oli! Mind ajab hullult närvi, kui ma kellegagi külmas kõnnin ja ta aeglane on. Ma külmetan oma tagumiku ära.

"Küll sa kõnnid kiiresti!"

Selle peale ma käratasin, et liikudes saab ka suitsetada, ja tulgu ometi.

Täna on küll reede, aga mul tuleb vist nii vaikne õhtu, kui vähegi annab. Arvatavasti lähen kell kaheksa magama. Milline õndsus.

Üks naljakas lugu juhtus eile ka. Sõbrannale saatis keegi lauda pudeli šampust, mis on eriti armas žest. Jõime siis seda šampust ja püüdsime arvata, kellelt see oli, sest keegi end nagu tutvustama ei tulnud. Üks tüüp hakkas aga kogu aeg meie poole vaatama ja tal oli endal ees samasugune pudel. Ma olin sada protsenti kindel, et see on too tüüp, ja muudkui korrutasin seda sõbrannale. Ma olin juba valmis minema talle ligi ja sõbranna numbri andma. Baari sulgedes sõbranna küsis baaridaamilt siiski, kes see mees oli, ja see oli hoopis keegi muu.

Sellepeale läksime lihtsalt ära.