Unustasin oma kindad kinno. Ning salli eile bussi. Tegelikult tuli mul sall kohe pärast bussist välja astumist meelde, aga tuli ka meelde, et ta oli mul juba kaks aastat olnud ning ongi aeg uus hankida, ja ma ei viitsinudki tagasi minna. Juhtumisi oli eile ka krõbekülm päev ning ma lõdisesin kogu aeg ning püüdsin kaubamajadesse hoida.
Pühapäeval käisid Liis ja ema mul külas, mis sundis mind üle tüki aja korralikult koristama. Ma juba nädal aega "koristasin", kogu aeg hakkasin pihta, aga päris tegudeni ei jõudnud. Tööpäevad langesid automaatselt ära, sest need megapikad. Hea, kui jõuab hommikul ja õhtul midagi hamba alla pista. Vabadel päevadel mõtlen enne väljaminemist, et küll ma pärast koristan. Õhtupoole aga oli juba "liiga pime". Küll homme, eksju.
Ainus asi, mis toimib, on külaliste kutsumine.
Jalutasime ringi, käisime söömas ja kohvi joomas. Ema ja Liis tõid mulle veel võileivagrilli ja raadio kaasa, mida nad kumbki ei kasutanud. Nüüd saan jälle oma hommikuproksi kuulata! Samuti tõid nad kaasa suure šokolaadi, mida ma nõutult vaatasin. Ma nimelt ei söö enam kuigivõrd magusat. Jah, see on juhtunud. Mina ei söö enam magusat. Mina, kes ma olen eluaeg täielik maiasmokk olnud. Mul isegi ei leidu kodus suhkrut. See ei olnud mingi teadlik otsus ega nõua enesedistsipliini, vaid sellest ajast, kui ma hakkasin tööstuslikes kogustes puuvilju sööma, ma enam ei tunne suhkruvajadust. Saan oma naturaalsed suhkrud kõik ilusti kätte.
Kuskil kuu aega tagasi ostsin endale kamašokolaadi, ja ma ei söönudki seda ära. Seda polnud minuga kunagi varem juhtunud. Nädalate jooksul ei avanud ma seda üldse. Siis mõtlesin, et näkitseks veidi tee juurde, aga ei isutanud üle ühe tüki. Lõpuks jäi ta mul laualambi alla ning sulas ära ja ma pidin ta minema viskama.
Mitte et ma nüüd muidu jube tervislikult toituks. Kartulikrõpsude ja igasugu praetud asjade järgi on kahjuks vägagi suur isu :(
Eile käisin Mariliga kinos. Marili tahtis "Gone Girli" ("Kadunud") vaadata. Ma polnud sellest varem kuulnud, kuid IMDb hinnang oli ülikõrge - midagi, mis tavaliselt Tarantino filmidele osaks saab - ning film kena kaks pool tundi pikk, nii et olin õhinaga nõus.
Ja see oli väga hea film! Tõesti soovitan. Ben Affleck on ennast nii tõestanud, ta oli ikka väga korralik. Naispeategelane mulle ei meeldinud, see näitlejanna, Rosamund Pike, tundus kuidagi elutu ja emotsioonitu, kuid eks ta vist pidigi rolli järgi tunduma. Igasugu pöördeid ja keerdeid jagus ka kuhjaga ning lõpp oli ootamatu.
Muuseas avastasin, et järgmine Näljamängude film tuleb juba novembris. Super! Kuidagi äkki. Mul oli tunne, et eelmine film alles tuli, kuid see oli juba aasta tagasi. Kuidas küll aeg lendab, kui lõbutsed.
Õhtul jõudsin Puhja, emakesele külla. Iga kord, kui ma tükk aega Pääri pole näinud, tundub ta jälle nii pehme, nagu udusulg. Jätsin ukse lahti, et ta saaks mulle kaissu pugeda. Saatuslik viga. Kuidas keegi nii pisike saab niimoodi laiutada??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar