Wazzuuupp

Viimane kord, kui lasen endale maniküüris sinised küüned teha :D Kaur on nendest šokeeritud ja eriti sellest, et üks küüs juba ära tuli.

Õhtuti on tal nüüd komme kauem uinuda kui Itil. Itiproff uinub nüüd 10-15 minutiga, Kaur hakkab oma toast hõikuma emme ja emme. Viimati tulin just juuksurist, mees oli lapsed üksi magama pannud, mõtlesin, et aitan siis Kaurigi uinutada.

"Emme siin," tõusis Kaur voodis istukile, kui sisse astusin. "Juuksur! Juuksur! Lõikas."

Mõtlesin, kas tegu on esimese meesterahvaga maamunal, kes märkab, kui naisterahvas on juuksuris käinud, aga jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt issi talle enne rääkis aina, et emme on juuksuris.

Heitsin Kauri voodisse ja võtsin ta kaissu. 

"Tanniauto," ütles Kaur mõtlikult. Kaurikeele oskajad teavad, et see tähendab tänavapuhastusautot ja sellest räägib Kaur natuke igal õhtul, kuna see on ta lemmiktüüpi auto. 

"Sinid küüned!" hüüatas Kaur mu käsi märgates, tõusis taas istukile ja haaras mu käe. Ta hakkas iga küünt eraldi puudutama, pomisedes iga kord: "Sinid küüned..."

Siis jõudis ta äratulnud lakiga küüneni ja karjatas vaikselt. "Oh no! Katki..." Enese rahustamiseks nõudis ta kohe teise käe, käis ka selle läbi, pomisedes viis korda sinid küüned, ja kuulutas, et see on korras. Sain ta uuesti pikali ja sulgesin ise silmad. Kaur tegi mulle pai, kohendas prille ja hakkas eri näo osi puudutama, ise neid nimetades. Tegin silma uuesti lahti ja naeratasin talle.

"Wazzuuuuppp!" ütles Kaur valjusti ja itsitas. Issi õpetas talle "Scary movie'st" tuttava vana hea wazzuuuuppp! karjumise selgeks. Tõusin ohates voodist - siin pole enam midagi teha, Kaur peab end ise uinutama. 

Parem mitte sellist lapse uinutamist üldse harrastada, tuleb mingi veiderdamine ja naljategemine välja. Laps peab ise uinuma.

Ja küüned teen järgmine nädal neutraalsed nahavärvi.

Iti lobiseb

Itil tuleb uusi sõnu nagu Vändrast saelaudu, väga vahva on kõrvalt kuulata ja tähele panna. Äsja võttis ta legomehikese kätte ja ütles: "Emme."

"Ei, see on mees," ütlesin. Iti proovis algul öelda 'mee', siis 'ees', aga mängu käigus tuli juba täitsa ilus ja ideaalselt hääldatud 'mees' ka välja.

Ja ükspäev ütles ta söögi ajal lusikat viibutades nõudlikult: "Anna!"

Eriline lemmik, mida Iti iga päev ise kasutab, on "koer". Talle jubedalt meeldivad koerad ja eriti naabrite suur must koer. Kohe, kui teda aias näha, läheb Iti elevile, ütleb koer ja haugub paar korda, siis läheb akna peale koputama ja koera tähelepanu nõudma. Eriti naljakas on, kui Iti on õhtuti vannist tulnud ja ma mähin ning riietan teda all. Meie elutuba avaneb aeda ning vanniajal on koer alati ka aeda lastud, mõnikord koos külla mängima kutsutud teise koeraga. Siis ma Itit enam riidesse ei saa. Ta ajab end paljalt mähkimislaual püsti, läheb seisab vastu aknaklaasi ja läheb koputama, viipama ja koertele haukuma. 

Pilk, millega koerad teda vaatavad, on kergelt öeldes hämmeldunud.

Tänaval koera nähes hauguvad alati nii Iti kui Kaur :D Mis teha, mul on koerad lapsed...

Iti puhul on ka naljakas, kui viisakalt ta tere ütleb. Lähen teda õuest lõunauinakult võtma, kostab kärust riide alt kena "Tere!". Päeval, kui ta toa peal kõikvõimalikke mööbliesemeid enda ees lükates ringi liigub, siis mind nähes ta ikka naeratab laialt, viipab ja ütleb tere. Tal on jube armas viiehambaline naeratus ka.

Ta ütles eile ka uusi pükse jalga saades "püksid" ja "puhtad" ning kammi minu poole sirutades: "Kaur kamm".

ja nüüd ta ärkas õues, tõin ta siia endale sülle, ta märkis: "Kaas", ja hakkas läpaka kaant kinni panema. Paneme siis kinni, kui boss käsib.

Oi-oi, katki

Saime Iti sünnipäevaks Aafrika puude, põõsaste ja loomadega seinakleepsud. Algsest plaanist nendega Iti tuba kaunistada sai kuidagi hoopis uus plaan teha elutuba Aafrikaks. Mõeldud, tehtud.

Selle peale me küll ei mõelnud, et Kauril näpud sügelevad ja sellist asja ta kaua ei kannata, et kuskile midagi kleebitud on. Esimesel hommikul alla tulles tegi ta küll suured silmad ja kiitis: "Oi, nunnuu!" Aga tulin mina siis väljast Itit hommikuunele kiigutamast, kui Kaur mind häbeliku näoga esikus vastu võttis, raamat käes, nagu alati, sest ta tahab tihti, et me Iti uneajal koos loeks.

"Oi-oi," ütles Kaur. "Katki läks."

"Mis läks katki? Kas raamat? Tundub terve."

Kaur läks seinakleepsude juurde ja kordas jälle, et oi-oi ja katki. Siis nägin, et emasebra on pildilt kadunud, kivid on katki ja emalõvil on puudu pool pead. Vägisi tahtis naer peale tulla.
"Kes seda tegi, Kaur? Kas sina?"

Kaur raputas ägedalt pead ja hakkas midagi issi kohta rääkima. Vähemalt ei püüdnud Iti süüks ajada, nagu ta mõnikord peale puuksutamist või krooksumist teeb.

Kuidas issi õhtuti töölt tuleb

Kaurile meeldib mängida, kuidas issi õhtuti töölt koju jõuab. Kaur mängib issi osa ja mina iseennast. See käib nii, et Kaur logistab kõnnimasinaga nagu autoga kohale, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

"Kallu, sa oled kodus!" hüüan mina ja teen talle kalli. "Kuidas su päev oli?"

"Palju tööd," ütleb Kaur, pöörab insta ringi, viipab tsau ja logistab masinaga tuldud teed tagasi - uuesti tööle. Kahe sekundi pärast sõidab ta suure kolina ja mürinaga jälle kohale, särab üle näo, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

Ja nii lõpmatuseni:D

Sõnad, head ja halvad

Kaur keksis kõnnimasinaga mööda elamist jalutava Iti järel ja kilkas: "Kõnni, kurat!"

Vahetasime mehega pilgu ja püüdsime ebaõnnestunult mitte naerma hakata. See polnud Kauril öeldud üldse sellisel toonil, nagu "kurat" nõuaks, vaid pigem rõõmsalt ja julgustavalt. Aga peame ikka hoolikalt oma sõnavara valima hakkama. "Kurat" on meil mõlemal julgelt sõnavaras ja mul on ikka palju hullemaid sõnu ka, mida ma siiamaani kasutan, aga pean end siis jälgima hakkama. Muidu pärast seltskonnas täitsa piinlik...

Eks neid asju, mille peale südamest vihastada, tuleb ette iga päev ja mitu korda päevas. Ei tea, mis manamissõna ma siis endale kasutamiseks otsima pean.

Iti õppis äsja ise tassist jooma, nii et hoiab tassi ise! On tema meil alles osav tüdruk. Mees vandus, et Iti ütles "tass" välja ka. Tal on jube palju sõnu, mida ta korranud on, kuigi ise igapäevaelus nagu kasutama ei kipu. Aga teame vähemalt, et keeleaparaat on võimeline kõik need sõnad kuuldavale tooma. 
Täna sõi ta pitsat ja ütles tükki kätte võttes ise ka nagu muuseas: "Pitsa." Ja "vett" on ka ise küsinud. 

Sööb Iti niimoodi, et peaaegu juba Kaurist rohkem. Isu on tal meeletult hea, ei jõua ettegi anda nii kiiresti. Hommikul mees küpsetas pannkooke, Iti kriiskas ühest söögitoolist, Kaur teisest: "Süüa! Kooki!" Mees jõudis vaevalt koogi ära küpsetada, tükkideks teha, maapähklivõid või kreeka jogurtit peale määrida ja laste vahel kaheks jagada, et seda kisa vaigistada. Siis jooksis ruttu uut kooki pannile panema, aga jõudis vaevalt seda pöörama hakata, kui lapsed olid oma tükid sisse hinganud ja algas uus kisa. 

Vähemalt ei pea me lapsi kuidagimoodi meelitama ega "üks lusikatais emme, teine issi eest" stiilis ise toitma :D

Pagan!

Tasub mul vaid tulla siia blogisse end välja elama, kui kõik insta paremuse poole pöördub. Kõige pimedam on ikka enne koitu, eksju.

Leidsime, et Iti pole lihtsalt harjunud liiga kiiresti üksi külma tühja voodisse heitma, aga ta jääb siiski sinna ilusti pidama peale 20-30-minutilist kiigutamist süles. Et niisama last kanda on raske ja nüri ning lihtsalt ei pea pool tundi vastu, panen endale telefonist mõne Youtube'i jutustamisvideo mängima ja kõrvaklapid kõrva. Itikene sülle, kus ta peale mõningast kurtmist end mu kaela alla kerib, vastu rinda surub ja silmad suleb, ja siis käin meie magamistoas aina ringi ja ringi. Kui ta on piisavalt unemaale reisinud, siis võin riskida ka voodile istuda ja ta lebotab selles asendis mul veel kümme minutit. Siis lähen vaikse sammuga temaga ta enda tuppa, kiigutan seal paar minutit ja poetan ta vaikselt hälli.

Nii olen paar õhtut juba kell 19:20 vaba olnud - mehel ei lähe isegi Kauriga iga õhtu nii kiiresti!

Ja täna magas Iti terve öö, mistõttu me ärkasime terve perega alles kell pool seitse. Jutti magasime, me kõik! See oli imeline. 

Jah, tegu on laupäevaga ja paljude jaoks oleks laupäeval kell pool seitse ärkamine õuduste maa, aga meie pere jaoks praeguses eluetapis on see õnnistus, kui vaid eelneva öö ilusti välja sai puhata. Me oleme vähenõudlikud ja suures unepuuduses olnud.

Nii mina kui mees olime täna terve hommiku nii reipad ja rõõmsad.

Lisaks on psühholoogiliselt väga suur kergendus, et jah, Iti siiski on võimeline õhtul ilma mingi piimata magama minema, ta on võimeline öö läbi mitte ärkama või korra ärgates end täitsa ise uuesti uinutama... Ja et me oleme suure töö ära teinud. See on nii raske protsess olnud ja ma olen meie üle väga uhke. Kui ma poleks paar kuud tagasi otsustanud, et ei, ma ei taha enam last iga öö mitu korda rinnaga toita, vaid ma tahan magada, siis toidaksin ma teda rinnaga siiamaani. Aga nüüd on mul juba palju iseseisvam väikelaps, kes sööb teistega samal ajal tahket toitu ja päris suuri koguseid ning vedelikku joob tassist (mida meie hoiame) ja harjutab juba usinalt lusikaga söömist (mida meie täidame).

Kui ma oleks teadnud, kui õudsed need harjutamise ööd ja õhtud saavad olema, ei tea, kas oleks tihanudki seda veel ette võtta, aga õnneks ma ei teadnud :D Hea, et me oma tulevikku ei tea.

Ja tulemus on seda väärt.

*

Kauri kõne aina areneb ja areneb. Ma olen sellest nii lummatud ja jälgin seda suure põnevusega. Me mehega oleme ühe inimese rääkima õpetanud! Näiteks ütleb ta nüüd korrektseid lauseid, nagu poes: "Lähme autosse!" või kodus: "Emme, tule sauna!" Just neid korrektseid käändeid ja pöördeid panen ma hästi tähele ja need püüavad mu kõrva, sest varem rääkis ta lihtsalt nimetavas vormis, aga nüüd on aina enam ja enam õigeid sõnalõppe kuulda. Saab ta ise lõunasöögi juurde keefirit, käsib ta: "Iti ka taha keehhii!"

Veel üks suur põnev muutus on, et ta kasutab õigesti sõnasid "mulle" ja "sulle". Varem olid need tal ära vahetatud või kasutas ta ka vormi, et Kaur soovib midagi. Nüüd ligineb ta mulle näiteks kahe oma lemmikautoga ja küsib: "Kumba autot?" 

"Ma võtaks selle rohelise," ütlen.

"Punane mulle," ütleb ta ja mängib ise edasi punase autoga.

Värve teab ta järjest ja järjest paremini, ajades praegu segi rohelise ja sinise, aga teised suht ütleb õigesti.

Eile söömise ajal laadisin aina Iti lusikat täis ja heldisin, kui ta kruubiputru välgukiirusel neelas ja lusikat aina mulle tagasi ulatas.

"Iti, sa oled emmele nii armas," ütlesin.

Kaur kuulas teiselt poolt lauda oma toolist ja ütles:"Kaur... armas."

"Jaa, sina oled ka nii armas mulle," heldisin.

Siis lendas meie pea kohalt üle suur-suur parv hanesid. Ma pole kunagi, ühelgi kevadel nii palju lõunamaalt tagasi tulevaid linde näinud kui sel aastal. Oleme vist nendel täpselt trajektoori peal, igatahes näeme iga päev suuri parvesid tiirutamas.

"Palju lindu," ütles Kaur, suu lahti. "Haned."

"Jaa, need on haned."

"Pagan!" ütles Kaur rõhuga. Tal on viimasel ajal üks pagan teise järel ja see on kahekordselt minu tehtud, sest esiteks võttis ta selle sõna minult ja teiseks hakkan ma vahepeal vaikselt naerma, kui ta seda ütleb. Sest see on nii naljakas! Ta laeb seda sõna erilise intonatsiooniga, sest eks mina ka seda öeldes olen alati laetud meeleolus olnud.

Näiteks ei saa ükski asi Kauril enam kukkuda, ilma et ta valjult "Pagan!" ei ütleks.

Kuidas neid väikelapsi õige magama pannakse?

Ma suht poolsurnud siin. Oleme mehega mõlemad juba päevi ja päevi korralikult magamata ja tujutud. Mul pole nagu mingit lõppu sel tööpäeval, pole kuhugi põgeneda ega mingit lõõgastust.

Iti sai rinnast edukalt võõrutatud ja jäi toidusedelile, mille kohaselt ta sõi kolm korda päevas tahket toitu ja siis väiksemaid sutsakaid pudelipiima siin-seal. Ka õhtul magama jäi minu süles pudelipiimaga, pool tundi nurrus seal, krooksus minu abiga, siis sain ta voodisse kanda.

Ma põhimõtteliselt tean küll, et aastane laps, kes enam rinda ei võta, ei vaja enam ka kunstpiima, aga siiski oli see minu meelest optimaalne variant. Ostsime ikka usinalt kappi neid piimapulbripakke. Kauriga tegime ka nii, et mõned kuud peale aastaseks saamist ta veel sai pudelipiima lisaks paar korda päevas, siis vaikselt hakkasime lehmapiimaga segi talle seda andma ja siis ainult lehmapiima ning siis jättis ta ise endal need piimakorrad täitsa ära ja läks üle suure poisi süsteemile: sööb kell viis õhtust ja see on ka viimane kord, pole mingit piima ega abi uinutamisel ega muud säärast vaja. 

Mulle oli kuidagi lisajulgustus, et nendel esimestel kuudel peale rinnapiima ärajätmist saab laps ikkagi ka mingit lisatoitu, kus on kindlalt esindatud kõik vitamiinid ja mineraalid, mida vaja. See tundub päris palju vastutust, et ta äkki sada protsenti kodutoidul oleks. Kust ma tean, kas ta saab kõik vajalikud ained kätte? Väikelastel on paljude ainete vajadus täiskasvanust palju suurem.

Igatahes nädal sai Iti vist aastane olla, kui täiesti resoluutselt jättis endal kõik pudelitoidud ära. Hakkas lausa hüsteeriliselt nutma ja vastu puksima, kui talle pudelit kas või näidatagi. Ei tea, kas jäi ükskord süües palju õhku sisse ja tal oli valus ja see jäi meelde... ei tea. Igatahes enam ta pudelit ei puutu ka, ükskõik mis seal sees siis ka ei ole. Ja nüüd on mu värskelt aastane tüdruk sada protsenti tahke toidu peal ja ma natuke pelgan. Oleksin nii tahtnud aeglast võõrutamist nagu Kauri puhul, et järjest jätan neid pudelipakkumisi ööpäevas vähemaks ja siis annan lehmapiima ja siis...

Lehmapiima tassist Iti natukene joob, aga sellega on see asi, et ma ei tea, kas seda talle üldse pakkuma peakski. Kui alla aastasele on lehmapiim suht resoluutselt üldse keelatud, kuidas ta siis aastaselt nüüd soovitatud peaks olema? Kaur näiteks piima kui sellist ei joo enam üldse, tema joogid on vesi ja keefir. Aga siis jätta Iti üldse ainult vee peale? 

Seda märkasin küll kohe nüüd paari pudelivaba päeva sees, et Iti sööb tahket toitu palju rohkem ja suurema isuga. Mujalt ju enam ei saa. Põrand tooli all on palju puhtam, püksid on puhtad... kõik jõuab otse suhu. See osa on hea.

Aga ma lihtsalt ei tea, mida talle vahepaladeks nuputada. Täpselt sama toidusedelit nagu Kaurile ma talle veel ei annaks: näiteks hommikuseks vahepalaks sööb Kaur kapsast, õuna ja vett, aga Iti vast veel kapsast ei krõbista...pole sellisel määral hambaid ega oskusi veel. 

Ah kui lihtne oli see piimapudel kätte anda, ma ei taha nii palju mõelda.

Ja kõige suurem probleem on muidugi magamajäämisega. Eks see ole täitsa enda sisse harjutatud, et Iti õhtuti terve elu on uinunud ainult rinnal ja siis lühikest aega ka süles pudeliga. Ta ei oska õhtul ise uinuda. Seda tuleb nüüd siis harjutada ja see pole teps mitte lõbus tegemine. Ma olen nii väsinud ja mees ka. Süles kiigutades jääb Iti mõnusasti vaikseks ja nurruma, aga nii kui püüad teda voodisse panna, on kolmas maailmasõda lahti. Üks kord võtad veel sülle tagasi, teine kord, kolmas kord, aga jäädki nii võtma või? Ööseks jään temaga seisma sinna tuppa või?

Oi ta on kange tüdruk. Eile istusin tema juures ja lasin tal nutta. Ta tõusis voodis istukile, haaras võredest ja hüppas hüsteerilises frustratsioonis üles-alla. See polnud enam beebinutt, vaid väikelapse enesekehtestamine. Ta oli nii vihane, et ta voodisse pandi!

Eile läks mees ka asju ajama, kusjuures Iti lõugas, Kaur ka polnud veel magama jäänud, sest Iti kisa ei lasknud. Ega ma rohkem seda õudset õhtut kirjeldada taha, kui et kõik nutsid, keegi kukkus voodist välja ja mees pidi poole pealt tagasi sõitma.

Laseme täna Iti võrekat allapoole, aga jah... ma ei tea, vb ta on võimeline sellest ükskõik mis kõrgusel ka välja ronima ja alla kukkuma. Enam ei usalda teda üksi sinna nutma jätta. Sellega pole võimalik võita, tema ei anna kunagi alla.

Soovige mulle edu...

American Psycho

Sättisin end vanni koos "Mary Poppinsi" raamatu ja kahe närtsinud roosi õielehtedega. Dušigeelist meisterdasin vahtu ja roosi õielehtedele lisaks lubasin vanni veel ühe notsu... laste vannimänguasja, mis vanniserval nii igatsev välja nägi.

Pean ütlema, et need roosi õielehed andsid tõesti midagi luksuslikku vannile juurde. Mees tuli ka vahepeal mind luurama ja karjatas esialgu kergelt, kui ukse avas, sest mul oli näol Joiki pruun šokolaadimask. Siis jäi ta õisi silmitsema.

"Lahe! Sa oled nagu American Psycho."

"Sa mõtled American Pie," ütlesin.

"Aajaa."

"Aa ei, see film oli hoopis American Beauty," tuli mulle lõpuks meelde. "Tabamatu ilu" filmis oli stseen, kus Mena Suvari lebas punaseid roosi õielehti täis vannis.

"Jaa, just!"

Selles on midagi hindamatut, kui su mees näeb sind vannis ja ütleb, et sa nagu American Psycho...

Viimane kord rinda anda

Mul olid nüüd esimest korda uuesti päevad peale pikka-pikka vahet enne Itit ootama jäämist. Minu jaoks oli see kuidagi märgiline ja ma juba mitu aega ootasin, et huvitav, kaua seekord läheb. See on hästi erinev iga naise ja iga rasedusjärgse perioodi puhul. Peale Kauri sündi hakkasid mul päevad kuus kuud hiljem, peale Iti sündi 11 kuud hiljem. Kui mõelda, on see tegelikult päris vägev: mu keha isegi ei oleks mul lasknud enne rasestuda, kui ma ka oleks seda soovinud. Mu keha viimased 11 kuud lihtsalt ei ovuleerinud, sest meil ei olnud uue raseduse jaoks jõudu ega ressursse. Lahe, kuidas loodus on nii seadnud.

Nähtavasti on see looduse poolt nii seatud, et päevade taasalgus on seoses olemasoleva beebi öise toitmisega. Kui beebi saab öösel rinda, siis emal pigem veel ei taastu ovulatsioon (muidugi on ka erandeid). Sest keha saab aru, et beebi on veel liiga väike.

Mul oli kuidagi hea meel või tuttavlik tunne nüüd siis uuesti päevi läbi elada. 

Iti on täna veel viimast päeva tita - homme on ta esimene sünnipäev ja siis võib teda kutsuda juba väikelapseks! Panin tänasega rinnaga toitmise poe täitsa kinni. Seletasin Itile endale ka, et täna varahommikul sai ta viimast korda rinda ja edaspidi on tahke toidu laps ja pudelipiimalaps. Kui ma tavaliselt Itit rinnal hoides kuulan kõrvaklappidest Youtube'i videosid, siis seekord olin sada protsenti kohal ja vaatasin hämaras oma pisikest nosivat Itilast. Kui midagi juhtub viimast korda, siis tuleb seda hoolikalt kogeda ja meelde jätta.

Päris kummaline on siis, kui mu keha on üle aastate jälle ainult minu oma! Mu süsteem on küll selle väga ära teeninud. Puhkamise ja taastumise ja kõigi ressursside ainult minu jaoks hoidmise. 

See küll ei tähenda, et meie majas tervikuna oleks rinnaga toitmine lõppenud. Kaur käis hommikul ringi, roosa kaisujänku risti süles, ja seletas: "Rinda." Vahepeal vahetas poolt ka.

Sünnipäevaline

Oleme siin jutu sees maininud, et Itil on varsti sünnipäev tulemas. Et praegu on ta üheteistkuune, aga varsti on aastane. Kaur kuulas, siis tõi beebinuku, pani tooli istuma ja teatas: "Kuune. Sünnipäev. Homme... kooki."

Egas midagi üle jäänud, kui sünnipäev, siis sünnipäev. Issi küpsetas vara hommikul porgandipiruka (minu jaoks õuduste maa, jääb siis teistele seekord rohkem...ometi kord üks asi, mida ma teiste eest ära ei söö). Kaur sai suure hurraaga vahepalaks ka tüki pirukat, aga hakkama sai max poolega. 

Pidime kolm korda nukule sünnipäevalaulu ka laulma, pärast seda käis Kaur aina ringi ja rääkis: "Õnne. Sünnmärk. Kooki."

Mõtlesin hetke hämmeldunult, miks ta sünnimärgist räägib, aga sain siis aru, et see sõna läks lihtsalt sünnipäevaga sassi. Sünnimärgisõna teab ta palju varem kui sünnipäeva.

Kui tahtsin Kauri õue jalutama minekuks riietuma kutsuda, nägin, et ta on nukuga tükkis roninud Iti söögitooli ja näitab talle seal köögisaare pealt porgandipirukat. "Vaata," ütles ta hellalt, ja käsutas mulle: "Anda! Nuku." Et kas keegi sünnipäevalapsele ka ikka kooki annab:D

On ikka armsakene küll.

Ja teine hommik kaalikat krõmpsutades rääkis Kaur endamisi: "Kaalikas. Issi tõi...poest. Aitäh, issi!"

Issi ei saa küll kurta, et tema pingutusi siin majas ei hinnata.

Aga söövad jube tervislikult vähemalt

Kui Iti meil veel kunagi magada laseb, siis oleks küll väga tore. Ta oli siin vahepeal paar päeva haige, see tähendab, et öösiti karjus kohutavalt ja päeval oli viril, hakates iga vähegi kõvema heli peale, mis Kaur tekitas, nutma. Ei teagi, mis tal viga oli, väljendus see vaid palavikuna. 

Nüüd sai ta terveks, aga kohe järgmine öö tekitas meile kõige kummalisemalt imeliku tralli. See, kui lohutamatult ta karjus, oli ennekuulmatu. Mitte üheski asendis ei minu ega issi süles ta isegi ei katkestanud karjumist. Hüüdis aiaiai, emme ja ei teee! Mina pidasin seda mingiks psühholoogiliseks juhtumiks, nagu et hakkas pimedas kartma ja ei lasknud end enam lohutada, mees oli veendunud, et tal kõht valutas. Pani talle palavikuküünalt, kuigi tal palavikku polnud, siis veel kõhulahtistit... Lõpuks peale mitut tundi tralli ma andsin alla ja ütlesin, et võtan Iti voodis rinnale. Et me ometi kõik magama saaksime. Ma olin rinnapoe juba peaaegu kinni pannud, jäänud oli veel vaid varahommikune suht lühike toidukord, aga haiguse ajal hakkasin siiski õhtul ka veel andma, et ta mult kasulikke antikehi saaks.

Iti nõustus rabeledes sööma ka öösel, aga peale teist rinda ajas end süles püsti ja ütles säravalt: "Aitäh!"

Oh kurat, mõtlesin ma. Hindan viisakust väga, aga sel hetkel oleksin nii väga eelistanud sõnatut magamajäämist. Iti oli üliväga üleval... nii et mu ainus pääsetee, mida niigi vastumeelselt kasutasin, ka ei aidanud! Meil polnud enam ühtegi teed maailmas, et seda last uinutada. 

Mees võttis Iti ja läks temaga alla tšillima ehk veetis kogu ülejäänud öö diivanil. Ma ei tea, kas kumbki neist üldse magada sai, mina midagi üleval siis sain. Kell viis tõi mees Iti mulle varahommikuseks söögikorraks ja selle müra peale ärkas abivalmilt Kaur, kes tahtis alla minna ja päeva alustada...

Päris kahju oli mehest.

Täna õhtul on Iti juba uuesti kääksunud. Mees läks juba kell üheksa magama, et jumala eest midagigi järgi tududa saaks, ja mina lähen kah kohe, kui selle ära kirjutanud olen.

Lihtsalt por que, laps, miks sa ei maga?? See viimaste kuude beebindus on lihtsalt nii raske olnud, et ise ka ei usu.

Vähemalt Kaur areneb nagu nööri mööda. Ta jättis kuu või paar tagasi ise ära oma lehmapiima joomise korrad - lihtsalt ise enam ei tahtnud. Siis jättis ta ära valge müra unejänese, öeldes ise issile, et ei taha jänkut. Kui veel püüdsin ükskord jänest enne und tal mängima panna, hakkas ta nutma ja käskis jänku ära viia, mida ma siis ka tegin. Päris lahe, kuidas ta ise mingid väikese lapse abivahendid on ise ära jätnud ja suureks poisiks hakanud.

Unejänes oleks võinud Itile edasi minna, aga Iti ilmutab selle suhtes suurt ükskõiksust. Igasugune valge müra või misiganes lapsi uinutada lubavad Youtube'i muusika- ja mürafailid on tema puhul sada protsenti ilma mõjuta. Kui tema ei taha magada, siis tema ei taha magada.

Aga veel rääkides Kauri mingitest sammudest, siis üks kujutluspilt, mis mul on olnud, et laps näksib iga päev tooreid köögivilju, on ka päriselus tõeks saanud. Hakkasin mehe eeskujul tegema nii, et pool kaalikat või nuikapsast korraga viilutan (Kauri suure nõu ja abiga seal juures) kangideks ja paneme karbikesse ära. Siis on kogu aeg lihtne ja mõnus sealt võtta. Ma ise söön enne sooja toitu tihti näksiks peotäie kaalikat, kapsast või nuikapsast ja sinna juurde hapukapsast. Eks Kaur ka siis vaatab ja palub sealt vahel endale maitsta. Nüüd, kui hommikul kella üheksane vahepala piimatassi näol ära kadus, leidsin, et ma iga päev midagi uut vahepalaks nuputada ei viitsi, nii et hommikul see kell saab Kaur täpselt sama vahepala: neli tükikest õuna, mille sean taldrikul lillekujuliselt, ja seal keskel tükk juurvilja, kas siis kaalikat, porgandit, nuikapsast või kapsast. Ja natuke vett tassi. Algul ta juurika osaga mängis pigem või jättis järele, nüüd sööb kõik ära nagu miška. Mul on nii hea meel! Täiuslik vahepala ju. 

Pärastlõunaseks vahepalaks, peale lõunaunest ärkamist, saab siis midagi põnevamat. Ma viimasel ajal küsin ka, kas ta sooviks näiteks leivakesi või jogurtit. Leivakeste juurde saab juustu, tomatit, pähkleid ja puuvilja. Maitsestamata jogurti või kohupiima sisse ta aitab ise panna banaani, rosinaid, päevalilleseemneid ja kookoshelbeid. Päris uhke tunne siis süüa midagi, mis ise valmistatud!

Ühesõnaga ma ei tea, kuidas Iti unest rääkiv postitus jõudis Kauri söömiskommeteni, aga ma igatahes olen nii uhke, kuidas ta meil sööb. Väga tervislikult ja mitmekülgselt. Ma näen ette, et meie majas hakkabki alati olema külmikus niimoodi viilutatud köögivilju, mida lapsed igal ajal saavad võtta, ja puuviljakauss köögisaarel on alati külluslikult täidetud. Noh, seda on see juba praegu, sisaldades alati kolme või nelja sorti puuvilja, et mul oleks lastele iga söögikorra lõpuks midagi erinevat pakkuda.

Et tubli töö, meie :D

Tegija emme

Olen lapsiinidega terve nädala üksi kodus olnud. See oli väga intensiivne, aga samas teisest küljest on lihtsalt mööda lennanud. Olin mõni öö ikka päris omadega läbi, sest Iti-tita pani täiega hullu ja röökis katkematult tunde. Milline vahe on ikka, kui sul on partner, kes tuleb ja lapse enda kanda võtab. Ja siis, kui ta on pool tundi erilise eduta lapsega võimelnud, võid jälle sina minna ja üle võtta... tavaliselt last rahustab ka teine energia kui teda juba ammu hüpitava närvilise vanema oma.

Aga olla selles pimedas öös täitsa üksi oli hoopis teine tunne.

Eks sellevõrra on edaspidi vist palju lihtsam, sest miski ei tundu enam nii hirmutav kui need esimesed ööd. Kogu aeg oli pinge peal, et kui Kaur ka sellest kärast ärkab, kuidas ma neid siis koos rahustan... kuid õnneks Kaur on olnud täielik tšempion ja pole ükski öö Iti nutu peale ärganud.

Proovisin paar korda ka Itil nutta lasta, mõnikord oma toas üksi, mõnikord minu kõrval voodis, et ta ise end rahustama õpiks. Kuid Iti on paganama kange tüdruk. Kogu see aeg, mis ta on beebi olnud, ma ei mäleta juhust, et ta nutuhoos end ise vaikima saaks. Kui sa ta juurde ei läheks, siis ta vist nutaks lõpmatuseni. Mina pole veel ära suutnud oodata seda hetke, ikka lõpuks lähen ja siis on ta end kõõksuma nutnud ja rahuneb mu õla peal veel tükk aega.

Eriti kuna ta nutab emme-emmeee, siis on nagu rohkem kahju ka mitte minna, sest ta ju hüüab mind! 

Pakkusin esimestel öödel Itile pudelit, kuid sellest polnud suurt tolku. Siis hakkasin eriti kõvaks naiseks ja mõtlesin, et a ma jätan üldse öise toidu ära. Kauriga me kunagi harjutasime ikka nii, et aina lahjemaks tegin seda öist piimasegu, kuni see oli lahja lurr, ja lõpuks lihtsalt vesi, ja lõpuks üldse mitte midagi. Aga Iti oli selle lahja lurri peale ikka paganama kuri ja andis sellest teada ka. Ta küll ei oska sõnu "mida kuradit?", aga seda tooni oli ta nutt küll.

Esimene öö nulltoiduga oli päris raske, aga peale seda läks natuke lihtsamaks. Päris mitu ööd magas Iti juba ka ärkamata, mis oli täielik paradiis mulle. Nendel öödel võttis teatepulga üle Kaur, kes virgus paar korda, sest teab, et emme ikkagi peab öösiti ärkama, kuidas muidu saab. Kaur pomises endamisi: 'ei tahaaa!', 'vann', ja 'ise', jõi natuke vett ja magas edasi. Ta õnneks uinub alati kiiresti, kui ärkama peaks.

Peale paari ööd Iti hästi magamist ma juba õnnitlesin end, et laps välja treenitud, jee! Nüüd ei pea ma enam pool kümme magama minema nagu luuser. Sest muidu poleks ma üldse unetunde saanud. Läksin nüüd luksuslikult lausa kell üksteist magama ja võtsin endale mitu-mitu tundi lebotamist diivani peal sel õhtul.

Tol ööl, nagu Murphy seaduse järgi, Iti ärkas vist enne ühte ja röökis mul kolm tundi. Võtsin ta enda juurde voodisse, tegin igasugu imetrikke,  püüdsin ka lihtsalt talle selja keerata ja uinuda, aga ei töötanud. Kell neli otsustasin, et olgu, ma annan alla, ta saab rinda, ehkki hommikuse rinna jaoks oli minu põhimõtete järgi liiga vara. Kell neli on siiski öö. Aga vähemalt jäi ta õndsalt tasa, sõi tund aega, kell viis viisin ta hälli ja vajusin jalapealt magama.

Kell 5:40 ta ärkas ja alustas karjudes hommikut. Kaur virgus samuti ja teatas rõõmsalt: "Süüa. Manna. Kõht tühi."

See hommik - naistepäeva hommik - oli erakordselt raske. Mul oli endast nii kahju. Alla nelja tunni unega just kaugele ei purjeta.

Õhtul läksin siis jälle nagu luuser punkt pool kümme voodisse ja Iti sai sellest aru ning magas jälle terve öö kenasti nagu miška.

Nii et üldiselt siiski edu on meid saatnud, enam öise toitmise, ei pudeli ega rinna peale tagasi ei lähe. Iti magab siiski julgustavalt palju öid juba läbi öö.

Päeval otsustasin oma elu raskemaks teha sellega, et alustasin Kauril potitrenni. Sain aru, et mida ma ootan - potile tõstame teda juba... noh, aastaid :D Aga ma ei ole mähkusid alt ära võtnud ja seega ta neid ka aina edasi täis teeb. Nüüd võtsin ära, sai jalga oma uhked uued aluspüksid ja läks. 

Ütleme nii, et progress on veel pooleli, pesumasin huugab aina ja ise ta mitte iialgi potile ei küsi ning sinna minekul puksib pooltel kordadel karjudes vastu. Aga siiski on edu näha: pooltel kordadel ta ei puksi:D Alati midagi potti teeb, ning aluspüksid võivad juba mitu tundi järjest ka kuivaks jääda. Ja paar korda on õueskäiguks kasutatud mähe olnud peale paari tundi kuiv, ning tänaöine mähe oli poolkuiv. Terve öö peale!

Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda: ma olen tšempion, madonna ja pühak. Pole midagi, mida ma ei suudaks. Mees peaks täna öösel tagasi jõudma (lendu lükati edasi, sest seal on streik, ning uut lendu oli vaja pikalt taga ajada), ning siis olen ma küll ühe puhkuse ära teeninud. Ühe linnaskäigu ja kodunt üksi välja saamise.

Vitsa palun

"Vitsa," nurub Kaur armsa näoga. "Vitsaa!" 

Kauri uus eelistatud laul tantsimiseks emme süles on nimelt "Head lapsed kasvavad vitsata". See sobib mulle küll, sest on armas ja nostalgiline laul. Laulsin seda juba beebikaurile kunagi korduvalt ja see oli toona ta lemmik. Lisaks kulub see sõnum, ära löö last, endale ka meelde tuletada...marakratiga majas kipub muidu meelest minema.

Eile kärutasime poodi ning kohale jõudes küsisin Kaurilt, et mis me õige ostma pidimegi. 

"Mähkud," ütles Kaur kärust, nukk armsasti süles. "Piim, koor."

Kõik need olid juhtumisi tõesti asjad poenimekirjas. Ma alati lobisen temaga enne kodus ja räägin, mida meil vaja osta on, ja tundub...et ta on päriselt kuulama ka hakanud. No kas pole geenius?

Ja äsja enne lõunasöögi valmimist teatas Kaur mulle: "Kõht tühi." Väga vajalik uus lause! Ja näha ka, et on ikka minu poeg.

Iti magas täna öösel terve öö! See oli päris imeline. Nati enne üheksat sai magama ja siis kuulsime temast esimene kord alles hommikul pool 6, mil ta rinnale tõstsin. Sellist nalja meil küll enam ammu olnud pole. Just et kordagi isegi õhtusel ajal kussutamas ei pidanud käima. Olime mehega hommikul mõlemad väga reipad ja heas tujus.

Eelnevad kaks nädalat on küll hullud ööd olnud. On raskem olnud, kui oleksin oodanud. Iga natukese aja tagant Iti ärkab ja karjub kõigest väest. Tal tulevad muuseas praegu samaaegselt 2-3 uut hammast ka, ja gaasid kiusavad. Aga jah, me olime mehega ikka päris läbi siin. Aga vot alla ka ei anna ja öösel enam rinda ei paku. Mama didn't raise no quitter!

Ööd on siin magamiseks

Mul oli alati plaanis, et Iti saab rinda kuni aastaseks saamiseni ja siis on kõik. Nüüd viimastel nädalatel tundsin juba öösiti, et no ma ei viitsi seda lapsukest enam toita! No ei ole enam mingit tahtmist oma rinda öösel pool neli välja kiskuda, väsinud ja kurnatud tunne on. Ning kümnekuusel lapsukesel pole mingit vajadust enam öösiti süüa, saati siis iga paari tunni tagant. See on juba lihtsalt harjumus, harjumus, mis on vaja ära muuta.

Üleeile öösel poole öö pealt siis sain aru, et aga millal alustada kui mitte praegu. Läksingi talle alla pudelipiima tegema. Ta on praegu kümme ja pool kuud ning kui aastaselt poe kinni tahan panna, siis tuleb juba praegu täistuuridel võõrutada.

Olin päevaseid rinnaga toitmise kordi juba umbes kuu aega koomale tõmmanud, asendades kaks korda pudeliga. Ega ta seda pudelit eriti taha, tükk aega veiderdame ja siis mingi 80 milliliitrit saab lõpuks söödud. Aga harjutamine teeb meistriks, eks... 

Kuid peamine probleem ongi praegu öine toitmine, mitte päevane. Ma ööd otsa toidan seda beebikest, kuigi ta saab rinda ka päeval, veel pudelit päeval ning kolm suurt toidukorda tahket toitu! Pole lihtsalt mingit füüsilist vajadust tal öösiti süüa ning eks see tekitab ka seda nirutamist pudeli otsas - et teab, öösel saab seda päris kraami nagunii.

Siin ongi aeg endale otsa vaadata - mina olen teda öösel õpetanud vaid rinnaga uinuma. Lutti Iti pole kahjuks kunagi võtnud, mida ma tõesti leinan taga. Lutilastega on elu palju lihtsam! Muidu mängib seda lutti lihtsalt ema ise. Aga no mis sa teed, kui laps ei taha, vägisi ju toppida ei saa.

Itiga on öösel veel see teema, et me ei saa teda kuigi lihtsasti harjutada ise uinuma, sest kui ta nutab, võib ta äratada Kauri. Ainsa lapsega majas sai kergemini harjutada, teise lapsega on juba taolised faktorid, mida arvesse võtta. Aga mis teha, millalgi tuleb meil need ööd üle elada, mil Iti kurdab ja rinda ootab, aga mina enam ei anna. Ja parem kohe, kui kunagi hiljem, sest tulemus on ju lõppkokkuvõttes sama: laps, kes enam öösiti rinda ei saa, hakkab lõppeks magama pikemalt ja öö läbi. Kõik on rahul, vanemad ja beebi. Nii et mida varem me ta ära harjutame, seda varem see taevalik õnn meie õuele saabub.

Eile öösel oli siis esimene uue režiimi öö. Rääkisin mehele ja Itile endale ka plaani lahti, kuidas nüüd hakkab olema: esimene kord, kui Iti ärkab (tavaliselt 10 või 11 paiku õhtul), ei saa ta üldse mitte midagi süüa. Kussutame ta magama (kergem öelda kui teha). Teine kord ärgates annan talle pudelit. Rinda ta ei saa kogu öö jooksul enam üldse, alles hommikul. Jääb siis praegu kaks rinnasaamise korda ööpäevas: üks õhtul kell 7, kui teda magama panen, ja üks hommikul ärgates. Et oleks suht võrdsete vahedega minu jaoks ja rinnad hullu ei hakkaks panema.

Itile ka seletasin ära, miks nüüd nii on ja miks see on parem.

Noh... suht hull öö oli see eilne. Esimene kord kell 10 mees sai Iti edukalt magama kussutatud. Järgmine kord, kui ta ärkas, oli mees juba Kauri tuppa kadunud, sest too tegi häält. Andsin Itile pudelit ja viisin ta tagasi enda tuppa, aga Iti oli väga halvas tujus. Midagi oli ju puudu! Polnud tal magamise tahtmist ka, kriiskas nagu ratta peal, kui teda voodisse tahtsin tõsta. Pool tundi olin juba mässanud ka, siis sai mul kõrini, jätsin ta voodisse ja tulin magamistuppa magama. Mul on meeldiv komme lihtsalt ära kõndida ja laps nutma jätta, kui tunnen, et nüüd on mehe kord üle võtta. Kauri toas oli juba ammu vaikne ja minu meelest oleks mees pidanud ammu sealt ära tulema ja metsikult kriiskava Itiga mind abistama. 

Mees sai vihjest aru ja läkski ise beebi juurde. Mina jään alati naksti magama, kui võimalus on, ja ei tea, mis seal juhtus, aga kolmveerand tundi hiljem laekus mees pahasena magamistuppa tagasi. Iti oli endiselt üleval. Kui ta ikka häält tegi, andsin alla ja läksin tõin ta rinnale, mõeldes, et ei peagi olema ühe ööga 100% edukas, et insta kohe plaan töötas. See on ka juba edusamm, et rinna andmist nii palju edasi saime lükatud. See ka aitab.

Iti oli nagu tõotatud maal ja jõi õndsalt rinnapiima ning vajus kauaoodatud unele. Vara-vara hommikul, kui ta uuesti virgus, sai teisest rinnast ka, kuna mis ma sellest ikka andmata jätan, kui teisest sai, ja siis magasime koos Itiga suures voodis kahekesi kella seitse viiekümneni, mis on minu jaoks ennekuulmatult pikk hommik. Ma olin lausa välja puhanud! 

Ja Iti hommikune uni ning käitumine olid kuidagi teistsugused kui tavaliselt, midagi oli see treening juba nagu mõiganud. Ta ei maga muidu iialgi seitse viiekümneni.

Igatahes soovige meile edu tänase ööga :D

Ja see, mida rinnad tegid, kui nad terve päeva kuni kella seitsmeni enam Itit ei näinud, oli metsik. Mõtlesin, et lähevad tõesti lõhki. Kell seitse siis Itil oli tükk tegemist, et sellest piimajõest end läbi juua.

Maksud on lõbusad

Tegin päeval Kauri lõunaune ajal oma tuludeklaratsiooni ära, sellal kui Iti rõõmsalt söögitoolis istus ja pastat, supi seest juurvilju ning banaani sõi.

Esiteks oli mul posu investeerimiskontosid deklareerida, mida mul on tõesti palju, kuna mõlema lapse kasvukontod on ka minu kasutaja all. Siis vaatasin üle oma eelmise aasta annetused ja jäin nimekirjaga rahule. Mul on igakuine püsiannetus Kassiabile ning mõnel kuul teen ühe väikse sutsaka kuskile veel. Olen teinud vahel midagi Ukrainale või mõnele teisele loomakaitseühingule, aga viimastel aegadel olen leidnud, et lastega seotud projektid on kuidagi südamelähedaseks saanud. Guugeldan palgapäeval "lapsed heategevus" ja leian iga kord midagi uut, kuhu väike annetus teele panna. Ja see teeb iga kord olemise nii heaks. Ma arvan, et jäängi permanentselt iga kuu annetama kahte kohta: üks alati Kassiabi, millega mul on eriline side, kuna olin seal aastaid vabatahtlikuks ning sealt on pärit ka meie Päär. Ja teine organisatsioon võib siis olla iga kuu erinev, aga igatahes midagi lastega seotut. Sest lapsed ei saa end ise kaitsta või aidata, kui neile on sünni poolest osaks saanud ebaõiglasemad tingimused kui mõnele teisele... aga meie, täiskasvanud, saame.

Mu meelest tuleks heategevusest rohkem rääkida ja seda promoda ja iga palka teeniva täiskasvanu elu osaks võiks olla regulaarne heategevus, sest nii saame me maailma suunata meile meeldivale kursile ja noh, see teeb iseendale olemise heaks. Et see ongi üks kindel osa su eelarvest, mis makstakse ära samal päeval arvetega. 

Lisaks igakuisele mõnusale hetkele ülekandeid tehes on siis veebruarikuus tuludeklaratsiooni üle vaadates ka tore seda nimekirja lehitseda. Pluss tulumaksutagastust saab :D

See aasta oli midagi erilist minu jaoks ka kodulaenu intresside kirjapanek ja nende arvelt tulumaksutagastuse saamine. Mees oli pangast omalt poolt andmed juba üle saatnud ja minu blanketile ilmusid need juba automaatselt, oli vaja vaid üle vaadata ja kinnitada. Meil on kodu ostetud kaasomandisse, nii et intressid läksid ka automaatselt pooleks selles arvestuses. Veidi naljakas tunne oli küll, sest no mina neid tasunud ei ole, aga mis seal ikka vaielda :D Pealegi sai mees see-eest endale tulumaksutagastuse oma kolme lapse pealt, mille eest mina ei saanud midagi.

Kokku saan tagasi ilusad 576 eurot, mille täies mahus oma hiljuti avatud kogumishoiusele suunan, et oleks peale Iti emapalga lõppemist ka paar kuud "palgaraha".

Rinnad

Kreemitasin käsi, kui Kaur nõudlikult mu ette ilmus ja "Kiimi! Kiimii!" nõudma hakkas. Mu hajameelsel ajul läks natuke aega, enne kui tõlkisin soovi kaurikeelest eesti keelde ja sain aru, et laps nõudis kreemi. Enne väga külmade ilmadega õue minekut hakkasin talle näole rasvast kaitsekreemi määrima ja talle meeldis see nii väga, et nüüd nõuab ta igal võimalusel näokreemi.

Võtsin natuke kreemi veel sõrmeotstele ja kükitasin Kauri ette maha. 

"Saaži!" ütles ta õndsa näoilmega. Talle meeldib alati, kui talle kerget näomassaaži teen, kui kreemimäärimine käib. Mis mul siis selle vastu saab olla. Vaatan alati sel ajal tema sinistesse silmadesse ja tema vaatab mõtlikult vastu. Mõtlen alati, milline ilus poiss ta ikka on.

"Sa oled üks vahva poiss, Kaur!" ütlesin talle südamlikult.

"Rinnad!" vastas Kaur. Nägin, et ta piilus mul pluusist sisse, ja rinnad, mis parasjagu ootasid Iti toitmist, olid tõepoolest tavalisest lopsakamaks jõudnud minna.

Mehed on mehed...

Laps leidis une üles

Iti-tita ajas end püsti! Enda võrevoodis, kuhu ma ta kahe heegeldatud rebasega mängima panin, et saaksin ise samal ajal pesu kappidesse lappida. Mul olid pisarad silmis, aina musitasin teda ja kiitsin uue eluetapi alguse puhul. Olin seda natuke juba oodanud, kuna Kaur hakkas toe najal seisma kuuke varem. Iti on aga keskendunud rohkem kõnelisele arengule: tal on juba märkimisväärselt silpe ja ka sõnu. Ta hüüab kogu aeg: "Emmeee!" ja ma ei tea, kas ta mõtleb sellega mind, aga tundub vist küll.

Samal päeval, kui Iti esimest korda püsti tõusis, et jäänud ta suurest elevusest (või hamba-või gaasivalust) õhtul magama. Meest polnud kodus ja mina ei osanud Itiga üleval pimedas magamistoas enam midagi teha, vaid tõin ta alla elutuppa tagasi. Ta mängib suht ilusti iseseisvalt põrandal, seni kui mina saan siis süüa või misiganes teha. Tunnike mängib või kakab (nagu juhtus seekord, peale mida oli ka uni valmis tulema) ja siis teen uue katse.

Igatahes tegin endale võikud ja piimaga tee ning kuna meil diivanilauda ei olnud, panin tee diivani kõrvale toolile. Ise mõtlesin küll, et oot, Iti ju ajab end juba püsti...aga vaevalt et ta siia ikka ulatuks. Noh, ulatus küll. Juba loetud sekundid hiljem ilmus mu tassi haarama väike käeke, tass kukkus külili ja valla pääses hale nutt. Õnneks olin pannud piisavalt palju piima tee peale, et see oli pigem leige ja Itike ei saanud kõrvetada. Endal oli küll siis paha tunne, et no sada protsenti minu süü. Ma vahel olen selliste asjadega veidi hooletu, et no vaatame mis saab...

Kaur aga leidis oma päevase une taas üles, juhhei! Panen ta tema tuppa ja keeran ukse lukku nagu alati, ta laamendab ja mängib seal paarkümmend minutit ja siis jääb kõik vaikseks. Kokku magab ta nüüd iga lõuna lausa mitu tundi ja see on mulle suur rõõm. Kahe paiku viin ukse taha tuduma Iti ning siis on mul vahel lausa lastevaba aega päeval, mis on suur luksus, sest seda pole mul enam kuid olnud. Jepikajeeee!

Pluss mulle meeldib, et Kauri ma kuidagi uinutama ei pea, vaid jätan ta tuppa ja ta mingi hetk ise läheb voodisse ja uinub.

Kauril sõnavara aina areneb, ta kasutab juba käändeid, nagu väljendites: "Kaks autot" või "Kaks sõrmust". Eile serveerisin talle küllusliku lõunasöögi ning juurde panin ka issi tehtud hummust, et ta saaks eri asju sinna sisse kasta. Kaur sõi hummust hoopis paljalt, talle väga meeldib see. Küsis aina juurde ning matsutas, rääkides ise juurde: "Issi... tehtu...mmm...humbus".

Ja issit on ta hakanud vahel kalluks kutsuma, kuna mina ju kutsun nii. See on ülinaljakas, hästi lahedalt oskab seda l-i öelda. Enne toitsin diivanil Itit, kui kuulsin, et Kaur teeb ise vannitoa ukse lahti ja läheb sinna. Varsti kostis: "Oi-oi!"

Mul tekkis kohe must eelaimdus, sest oi-oiii hüüab Kaur alati siis, kui mingit pahandust teeb. Sest mina ütlen alati pahanduse peale nii.

Seekord ma ei saanud kohe vaatama minna, sest Iti sõi pudelist piima.

"Mis sa seal teed?" küsisin Kaurilt. 

"Kalluuu!" hüüdis Kaur. "Pallu! Kallupallu!" Ning tagatipuks kostis kahtlast sorinat. Nüüd ei suutnud ma enam vastu pidada, võtsin Iti pudeliga kaasa ja läksime vaatama. Oli nagu arvasingi: vetsupotti oli visatud üks väike plastmassist pall, millel auk külje peal. Sellest august siis Kaur valas vetsupotivett välja, lustis täiega. Äsja selga pandud puhtal pluusil ilutses suur märg laik. 

Kuna sama pall oli juba mitmendat korda leidnud tee vetsupotti, sai mul kõrini ja nüüd leidis see tee prügikasti :D

Minu! Minu!

Mulle meeldib lastega laulda ja tantsida. Tantsimine käib nii, et mina tantsin, üks lastest parasjagu mul süles, teine pettunud näoga põrandal. Mõlemad saavad ühe laulu, sest rohkem ma korraga ei jaksa. 

Itiga on mul mitu päeva meeldinud laulda ja tantsida "Helisevast muusikast" Edelweissi-laulu. See on nii ilus ballaad. Kaur läheb aga seda kuuldes iga kord nukraks ja mõtlikuks, vaatab maha ja pomiseb: "Abi..." Täitsa imelik, mis seos see laul temas tekitab. Täitsa kurva kõlaga on ta küll. 

Kauri laul on aga juba nädalapäevad "Tiigrikutsu" ehk notsu, nagu tema seda kutsub. Temaga hästi muu järgi tantsida ei õnnestugi, ta nõuab aina oma notsut.

"Olen tiigrikutsuuuu ja ma ei karda kedagiiii," laulan teda õhku visates. 

"Notsu," ümiseb Kaur vaikselt.

Isegi kui temalt praegu küsida, mis ta lemmiklaul on, vastab ta notsu.

Itil tekkinud omandihimu. Enne võis ta sel ajal, kui notsu järgi tantsiti, ilusti põrandal istuda ja meile naerdes käsi plaksutada. Nüüd hakkab ta nutma, sest tahaks ka. Kaur omakorda on Iti laulu ajal pettunud olemisega. Täna, kui Edelweiss otsa sai, ütlesin Itile, et tema läheb nüüd põrandale, järgmine laul on venna oma. Iti hakkas insta nutma. Ta saab juba mingil määral sõnadest aru! Mees on ka seda tähele pannud. Kui näiteks Itile öelda, et tule, lähme sööma, siis ta pöörab end sinu poole, läheb elevile ja sirutab käed üles. Ma mitmel puhul veel olen tähele pannud, et see beebi juba mõistab eesti keelt!

Aga oi mis omandihimu tal on jah. Varem võis talt ilusti mänguasja käest ära võtta, kui see juhtus olema midagi, mis talle keelatud. Aga nüüd hakkab ta nutma suurema nördimusega kui näiteks Kauri füüsilise kimbutamise peale. Ta väga peab juba omaks, mis tema käes on. Ja asemele antav mänguasi peab kindlasti olema piisavalt ahvatlev, et ta rahule jääks, iga klotsiga ta ei lepi.

Enda elu ei tee ta ka sellega kergemaks, et iga asi, millega Kaur mängib, tundub Itile kõige huvitavam ning selle ta peab kindlasti enda kätte saama. Kaur karjub päevas nelikümmend korda läbilõikavalt: "Eiiii!", kui Iti jälle midagi temalt ära tuleb võtma, aga Iti ei anna kunagi alla ja üritab visa järjekindlusega edasi. Eks siin peab ka Kaurist aru saama, et kui parasjagu mäng pooleli, siis ei ole ju soovi, et keegi seda segaks või asja koguni käest ära haaraks. Küll aga olen ma vaikselt Kauri juba nii palju välja treeninud, et ta oskab Itile asenduslelusid pakkuda ning tihti oskab seekaudu ka nutva õe jälle maha rahustada. 

Vahepeal, kui ma üürgamise peale kohale jooksen, pahaselt hüüdes, et mis siin jälle toimub, siis näen, et Kaur täidab lihtsalt mu käsku ja võtab Itilt käest asju, mille kohta ma olen öelnud, et neid Itile ei või anda, nagu vildikad või mõned liiga väikesed mänguasjad. Ise ütleb veel viisakalt aitäh! neid Iti peost ära kiskudes ja kiirustab oma saagiga kaugemale.

Empaatia alged

Umbes-täpselt täna hakkasin ma märkama, et Kauril on Iti suhtes rohkem empaatiat hakanud tekkima. Muidu on see olukord siin üpris viha ja jõuetust tekitav olnud, sest vaene Iti saab nii palju tuupi. Mul on sellest beebist kahju lausa. Vaata, kui palju määrab sünnijärjekord inimese elus. Kaur beebina oli maksimaalselt hoitud, hellitatud. Põhjapoolkera rõõmsaim imik. Keegi ei oleks selle peale ka tulnud, et teda lüüa või ümber tõugata. Iti aga samas vanuses saab neliteist korda päevas ümber tõugatud või peaga mingi kõva objekti vastu löödud. Minu väike, õrn, armas beebi! No kuidas võib nii?

Ja ma tunnen, et see võtab vaimselt mind hästi läbi, kui ma ei saa lapsi kaheks sekundikski üksi jätta, sest kohe tehakse beebile liiga. Juba jälle kostab kuskilt hädakisa ja mina trambin kohale: "Püha jumal, mis nüüd jälle on??"

Märkasin seda ka mehe käitumisest, kui pühapäeva hommikul ta lastega kahekesi oli: ta oli vihane ja omadega läbi. Mina panin Iti tema hommikuunele ja sõitsin rõõmsalt vastseid lube ära kasutades Ikeasse kohvikusse ja raamatut lugema. Kui tagasi jõudsin, oli Iti ärganud ja nad hängisid kolmekesi. Mees kasutas isegi täpselt samu väljendeid, mida mina: "Jumal küll, jäta see Iti juba rahule! Miks sa pead teda kogu aeg torkima??"

"Nüüd sa saad aru, mida mina tunnen iga päev," tähendasin ma. Mees oli näost hall.

Täna siis vaatasin, et Kaur esiteks tõugib seal Iti lähedal vähem. Ja kui on mingi olukord juhtunud, siis läheb teeb õele pai ja musi. Kui Iti sellest veel ei leebu, julgustan ma Kauri talle näiteks mänguasju pakkuma, mis tavaliselt Iti näole jälle naeratuse toob. Täna ta päev otsa tõi õele mänguasju ette. Teate, see on nii armas!

Kui õues möllamas käisime, võtsin nuku ka kaasa. Panime ta kelgu peale ja Kaur vedas kelku järel. Nägin, kuidas ta korraks tegi pausi, läks tegi nukule pai ja vedas siis kelku edasi. Oh sa jumaluke küll...

Nii et lootuskiir paistab. Ehk on lapsuke vaikselt sellisesse ikka jõudnud oma kahe aasta ja ühe kuuga, et on teiste tunnete suhtes natuke mõistmist hakanud tekkima ning ka probleemide lahendamise oskust ja soovi. Ma olen ise ka nii rahulik ja hea ema, kui nad mul vaid üksteist ära tappa ei proovi: olen õnnelik, naeratav, kiidan palju, ja ükski muu tegutsemine ja mittelubatud tegevused maja peal ei aja mind endast välja. 

Sõnad aina tulevad

Öösel peale viimast toitmist jääb Iti enamasti suurde voodisse, sest ei tundu piisavalt unel olevat, et ma teda enam tema tuppa viia tihkaksin. Mees jälle kolib hommikupoole ööd Kauri tuppa ja püüab teda veel tunnikese magamas hoida, et päris pool kuus tõusma ei peaks. 

Niisiis ärkame Itiga enamasti kahekesi. Ta hakkab kurtma, mille peale ma tõusen, panen laetule põlema ja annan Itile närimismänguasja kätte. Selle peale hakkab Iti alati rõõmsasti omas keeles lobisema, ringi vaatama ja uut päeva tervitama. Ta naeratab mulle vastu nii sulnilt. Nendel hetkedel tunnen lihtsalt puhast suurt õnne. 

Ise heidan siis veel voodisse tagasi, veidi tukastan, veidi lobisen Itiga.

"Uus päev on alanud, mu pisike printsess! Tõuseme üles ja läheme alla."

Täna oli Itil närimismänguasjaks kollane lõvi, millele Kaur juba meeleolukad pastakasikerdused on peale teinud.

"Lõvi," ütlesin Itile.

"Lõ..." hakkas ta kordama.

Ajasin silmad suureks ja ütlesin edasi: lõvi ja lõvi.

"Lõbi," ütles Iti armsasti.

Nüüd on täitsa kindel, meie lapsuke räägib! Enam ei saa seda kuidagi pidada silbireaks, mis õigel hetkel valla pääseb, vaid ta kordas järele enda jaoks täitsa võõrast sõna. Üheksakuuselt! See on juba mingi neljas sõna tal.

Läksin hästi rõõmsaks, Itikene sai maksimaalselt musitada ja kiita, ning tulime alla teda potitama. Iti tegi naksti potti pissi ja kaka nagu proff ning tundus lausa, et püüab endal pissist pluusi seljast kiskuda. Tegi selliseid liigutusi. Ma siis pluusi võtsin ise ja panin talle puhta pluusi üle pea. Selle peale pani Iti konkreetselt mõlemad käed ise varrukatesse. 

"Tubli oled!" ütlesin talle hämmastunult.

"Aitäh!" vastas Iti.

Nüüd olin juba päris ehmunud, et mis areng see Itikesel ööga toimunud on. Aitäh-sõna ta küll varem kontekstis kasutanud pole. Niisama aitäh-silpe endamisi on pomisenud, aga olen seda lihtsalt keeleharjutuseks pidanud. Nüüd aga kõlas see täitsa õiges kohas. Niisiis...viies sõna? Ja ise pisike kui püksinööp.

Läksime hommikust sööma, enne kui Iti juba ülikooli jõuab astuda. Aga mu süda on nii suurt ja sügavat õnne täis!

Esimene sõna!

Iti ütles oma esimese sõna: lehvitas käega ja tegi tau. Algul mõtlesin, et ehk kuulsin valesti, aga siis tegi ta seda korra veel, ja registreerisin enda jaoks rõõmuga ära uue suure verstaposti lapse arengus: esimene sõna üheksakuuselt!

See oleks ka loogiline esimene sõna, kuna me Kauriga lehvitame Itile ja hüüame tsau küll kümme korda päevas.

Juba püüab Iti öelda ka tita - sõna, mida kuuleb minult samuti väga palju. 

Harjutan teda üks kord päevas praegu rinna asemel pudelieinet sööma. Eriti ladusalt see pole läinud, Iti vehib jalgadega, lobiseb, vaatab ringi, tegeleb saja muu asjaga, ja lõpuks saame poole kogusest talle sisse. Ega kaasa aita ka see, et Kaur käib kelmikalt seal juures keksimas ja hüüab rõõmsalt: "Kõik!" Iti vaatab üles ja hakkab naerma. Kaur läheb keksib toale ringi peale ja tuleb jälle kummardub Iti kohale: "Kõik!" Lagistab naerda ja keksib edasi.

Eile, kui Iti pudeli kätte võttis, ta ütles ise, vannun jumalakeeli: "Kõik!"

Aga kuidagi ei taha oma kõrvu uskuda, kui ta seda ei korda. Mõtlen, et äkki ikka tundus ainult...

Kaur ka aina areneb. Nüüd ei hüüa ta oma igapäevaste toimetuste juures enam lihtsalt: "Abi!", vaid: "Abi tahan!" või "Potti tahan!" või "Palli tahan!"

Itile hüüdis: "Tšau, Iti!", mis on kuidagi nii samm edasi lihtsalt tšaust või lihtsalt Itist, no on kohe selline ilus lausekene.

Mees viis Kauriga sisse igaõhtuse unejutu lugemise, mis pidavat väga populaarne olema. Kaur on elevil ja kordab palju sõnu kohe järele. Ma ise seda ka päeval talle lugedes tähele pannud, et hästi palju kordab sõnu järele.

Lisaks on Kaurile tekkinud komme toa peal ringi hüpata ja hüüda: "Hopp-hopp-hopp." Küll on armas, nagu väike jänku.

Ainus, mis mind Kauri puhul pead kratsima võtab, on tema emotsionaalne areng. Peamiselt Iti kiusamine. No milleks on vaja teist kümme korda päevas ümber tõugata? Iga mänguasi on ka potentsiaalne surmarelv. No päris õudne, kui palju kordi ma olen oma emainstinktiga viimasel hetkel käe vahele saanud, kui mõni suur ese jälle Iti pea poole lennutatakse. Ja need sõnad, millega ma seepeale Kauri kostitan, ei ole küll sellised, millega arvasin, et oma last kasvatan. Kui üldse sõnadega piirduda suudan...

Et see osa on päris keeruline. Hankisin Paavlist veel ühe beebinuku ja kavatsen Kauri päeva lülitada rohkem nukkudega mängimist, et empaatiat kasvatada. 

Ma sain load!!!

Aasta 2024 võtab juba jõudsalt eelmisele suurepärasele aastale järgi ning näitab taset - ma sain load kätte! Juhhuuuuu!

See oli mul number üks uusaastalubadus ning kohe saan öelda ka, et tehtud, ning selle maha tõmmata, juhhei. Tõele au andes oli see, saada load kätte, juba mu eelmise aasta lubaduste seas. Alustasin autokooliga detsembris 2022 ning poleks arvanud, et ma niiii kaua neid lube teen. Aga kaua tehtud, kaunikene, onju. Ja lõpuks tegin ikkagi ära.

Sellest, et ma just sünnipärane ja suurepärane juht ei ole, sain üpris ruttu aru :D Sõitsin manuaaliga kõik kohustuslikud tunnid täis ja veel mõned teise õpetaja juures peale, ning ta ütles mulle peale esimest tundi ka päris halvasti: et mu tase on nagu viienda sõidutunni oma. See mõjus mulle raskelt ning arvan senimaani, et ta oli liiga karm selle ütlusega. Aga samas tema soovitas mul mõelda automaadiga sõitmise selgeks õppimisele ning siis manuaali tagasi tulemisele, ja seda ma tegingi. Välja arvatud tagasi tulemine. Sain kohe esimeses automaaditunnis aru, et nii on sõit kaks korda lihtsam ja et see on ka ilmselt ainus variant, kuidas ma elus sõitma õpin. Ja üldse, milleks enda elu raskemaks teha? Kui ma olen automaadiroolis parem ja tähelepanelikum juht, sest mul jätkub seda tähelepanu tee ja ümbruse jaoks, mitte ainult käigukangi jaoks, siis seda parem ju kõigile.

See on see ütlus, et parem tehtud kui täiuslik. Sada protsenti käib minu otsuse kohta. Ma ei teinud neid täiuslikke lube, aga ma tegin ikkagi load ära, ja ma olen nii õnnelik.

Kirjutasin kohe oma kolmandale sõiduõpetajale, sellele automaadiomale, kes mind siis lõpuks sõitma õpetas. Ta on lihtsalt täiuslik sõiduõpetaja. No mis teha, naised teevad kõike paremini :D Selline hästi rahulik, asjalik naine, seletas kõik lahti, käis minuga kõik veaolukorrad hiljem autos läbi, näitas mudelautode peal lausa. Temaga ma enam ei kartnud sõidutundi minna, sest seal polnud enam midagi karta.

Millalgi juuli lõpus või augustis siis ta ütles, et mine nüüd koolieksamile. Et harjuta parkimist veel ja pane eksamiaeg. Ja mina... lihtsalt ei teinud enam midagi umbes neli kuud. Nii kui mingit tähtaega kukil pole, jäin lebotama. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pole veel eksamilt läbisaamise tasemel, pean veel mehega harjutama. Aga samas kui sul pole kindlat ajaraami silme ees, siis sa ei harjuta kuigi aktiivselt. Istusin ehk kord nädalas rooli. Heal juhul. Nii hakkasid oskused ja enesekindlus pigem kaduma. Mees aina surus, et pane juba eksamiaeg, sa saad läbi! Ma et ma ei saaa, mul pole mõtet sinna veel minna.

Siis üks hetk mul plahvatas peas, et no nii ma jäängi igaveseks tiksuma. Et jah, ma ilmselt kukun esimese koolieksami katse läbi, aga ikkagi ma pean seda tegema. Muidu ei ole mul mingit edasiminekut. Panin koolieksami aja ja kukkusin üpris suurejooneliselt läbi jah. Mul oli neli sellist viga, millega igaühega kukuks juba läbi. Aga teate... ma võtsin seda üpris rahulikult. See oli ikkagi kogemus, see eksamitund oli vist esimene selline sõit, kus ma tõesti maksimaalselt oma peaga mõtlesin, kelleltki ju küsida ei saanud, pididki näitama, et oskad iseseisvalt sõita. Ja juba see tund aega arendas mind tohutult. Eksaminaator ütles, et mine võta veel üks topeltsõidutund oma õpetajaga ja siis tule tagasi. Ja ma panin juba samal päeval sõidutunniaja ning samal pühapäeval juba õpetaja tegi mulle tunni. Ta oli nii vastutulelik, et oli nõus lausa nädalavahetusel välja tulema.

Ega see sõidutund just kõige paremini läinud. Hakkasin näiteks ristmikul vastassuunavööndisse sõitma... ka kohe eksamit lõpetav viga. Aga no ma alla ei andnud, panin uue eksamiaja kirja ja sain sellelt enda üllatuseks läbi ka. Eksaminaator ütles, et enne Transpordiameti eksamit siiski kenasti harjutaksin veel... mida ei juhtunud üldse. Koolieksamilt sain läbi 19. detsember, Transpordiameti eksamiks esimene aeg oli 10. jaanuar, ja ma ei jõudnud kogu see aeg kordagi rooli taha. Nii palju oli teha kogu aeg, pühad vahel, külmad ilmad, no sada jama. Üheksandal jaanuaril siis mees ütles, et lähme ikka harjutame kas või üks kord. Lapsed mõlemad nutsid, oli jube külm, keegi ei tahtnud autosse minna, aga käisime tegime siis ühe väikse tiiru õhtul pimedas peale mehe töölttulekut.

Eksamile kohale sõitsin ka ise, mees kõrval, lapsed taga, nagu ikka.

Imelikul kombel ma polnudki üleliia närvis. Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlesin, et realistlikult ma ei saa esimesel katsel läbi. Tallinna sõidueksamil kukub esimesel katsel läbi 50%, kui mitte rohkem. Nii et ma otsustasin seda võtta jälle kogemusena, mille najal ehk teisel katsel olla rahulikum ja ära teha.

Veidi pinget lisas vaid, et mu teooriaeksam oli (perfektselt :D) sooritatud juba eelmise aasta 7. veebruaril ning sõidueksamit saab teha kuni aasta peale seda. Muidu tuleb teooria ka uuesti teha. Seda nagu poleks tahtnud, peamiselt rahalistel põhjustel, uuesti maksta vaja. Kuid usun, et läbi saaksin ikkagi nagu naksti, teooria oli minu jaoks väga lihtne.

Siis tuli mu eksaminaator, kes oli jube rahulik ja sõbralik vana mees. Kohe võttis pinge maha. Läksime autosse, ta mult midagi teada ei tahtnudki. Veidi naljakas fopaa oli, et otsisin tükk aega, kust käsipidurit maha saab. Kõige elementaarsem asi, onju. Kodusel autol me ei kasuta seda pmst üldse, automaadil pole vajagi. Ja koolisõiduautol käis see automaatselt ära. Et hakkad sõitma, tuleb ise maha. Ja osadel autodel on see mingi nupuga. Eksamiautol oli see kõige tavalisem mehaaniline käsipidur, ja ma ei leidnud seda üles, sest ma otsisin nuppu! Hakkasin siis ise ka naerma, ja ütlesin, et närvidest tuleb see. Ta rahustas mind ja hakkasime sõitma. 

Põhimõtteliselt kogu sõidu aja ta eriti midagi ei rääkinud välja arvatud juhised, kuhu pöörata. Ma olin suhteliselt rahulik ja sada protsenti keskendusin teele. Käänasin aina igale poole pead, lasin jalakäijaid üle tee, tegin perfektseid vasakpöördeid ja jõllitasin kiiruspiirangu märke, nii et silmamunad valusad. Ühes kohas oli mul küll korraks paanika, et kas siin on 50 või 70 ala, aga järelikult läks õnneks, sest viga mul seal ei leitud. Muidu ikka hästi püüdsin piirkiirust hoita ja kindlasti ka mitte aeglasemalt sõita, sest see oleks loll viga, millega läbi kukkuda. Ja ka liigselt teisi autosid ootama ei jäänud, vaid olin kärme suurele teele keerama, kui piisav vahe teistest autodest tekkis, sest uimerdamist oli mulle koolieksaminaator ette heitnud.

Harjutused läksid mul väga kenasti. Kõigepealt parkisime ühte vaiksemasse kohta tee äärde autode vahele ja paluti mul teha tagasipööre. Hetkeks olin segaduses. 

"Mismoodi tagasipööre? Me oleme ju pargitud."
"Sõidad siit välja ja keerad tagasi."

"Aaaa."

Selle sain tehtud nagu naksti ja kohe öeldi ka, et väga kenasti tehtud, mis insta enesekindlust tõstis. Siis paluti mul parkida suhteliselt tühjal Prisma parkimisplatsil vabalt valitud kohale vabalt valitud viisil. Teadsin, et tuleb valida enda jaoks kõige lihtsam koht ja mitte üle mõelda. Koolieksamil olin valinud eksaminaatori jutu järgi kõige raskema koha üldse: tegin parempöörde ühest autost otse paremale, misjuures pidavat olema eriti raske manööverdada.

Nüüd valisin lihtsalt täitsa tühja koha teistest autodest kaugel ja tegin sinna vasakpöörde. Parkisin kohe ideaalselt. Käisin väljas kontrollimas ja sõitsin natuke ette veel välja, aga tegelikult poleks vaja olnud, olin igapidi täpselt joonte vahel ja paralleelselt. Üks mu elu parimaid parkimisi ilmselt. 

Sealsamas parklas paluti mul teha ka sirgjooneline tagurdamine, mis läks samuti väga lihtsalt. 

Ja siis sõitsime edasi ning ainus märkus, mille ta mulle kogu sõidu jooksul tegi oli, et klaasipesuvedelikku ei pea kokku hoidma, vaid võib ikka kasutada ka, mille peale ma esiklaasi ikka puhtamana hoidsin :D

Ja siis üliruttu olimegi juba tagasi Transpordiameti parklas. Siin parkisin naljakalt, täitsa tühjas reas niimoodi vasakult teisele kohale, et eksaminaator küsis, kas minu meelest minust vasakule mahub veel üks auto. Jooni polnud lume tõttu näha, aga see oli selline ülemõtlemise koht, et oleks võinud lihtsalt kõige vasakule kohe parkida. Tegin asendi korda ja asusime kokku võtma. Ta küsis, mis mul enda arvates ilusti läks sõidu jooksul, ja ma hakkasin siis üles lugema, et no kiirust hoidsin hästi ja tähelepanelik olin ja märke jälgisin kenasti...

"Aga kuhu sa pääsed, tuleb jälgida," ütles ta muigega ja teatas, et load saan kümne päeva jooksul kätte siitsamast büroost, aga sõita võin nüüd kohe samast hetkest alates.

Olingi läbi saanud! Täitsa ootamatult esimesel katsel ja mitte mingite märkustega, vaid eksamikaardi andmetel täiesti perfektselt. Endal ka raske uskuda, aga kui ma tagasi mõtlen, siis... ma ei teinudki ühtegi viga. Ise teenisin selle ära ja ise läbisin selle eksami täiuslikult.

Elus poleks uskunud, et teen selle ära esimesel katsel ja ilma märkusteta. Olen nii õnnelik juba teist päeva, et kõnnin pilvedel!

Iti manipuleerib

Pakkisin oma lapsukesed kokku ja tegime ühisvisiidi uue perearsti juurde - Kauril kahe aasta täitumise visiit ja Itil üheksa kuu oma. Mugavalt pandi nad meil kokku.

See perearstikeskus on seest hästi ilus, moodne ja avar ning siin on ka laste peale mõeldud ehk on mängunurk, mis Itit ja Kauri ilusti tegevuses hoidis, kuni me ootasime. Eelmise perearsti juures oli ka uus ilus maja, aga Kauriga seal arsti ukse taga oodata alati põrgu, sest kogu külluslik ruum oli kasutamata jäetud ja Kaur jooksis ringi nagu segane, püüdes tegevust leida.

Meiega tegelesid arst ja õde ning tõesti igast küljest uuriti ja puuriti lapsed läbi - need, kes seda teha lasksid. Härra Kaur ei lasknud küll midagi teha. Algul paluti mul tema jalad paljaks võtta, et nad saaksid uurida, kas seal kõik normis. Kaur teatas kohe konkreetselt, et tema ei taha. Kuna ta on just hiljuti õppinud endal pükse ja mähkmeid ära võtma, mõtlesin teda sellega meelitada, et näita tädidele ka oma oskuseid, aga Kaur ei teinud kuulmagi. Jätsime ta siis soojenema ja alustasime hoopis Itist, kes lasi kõik protseduurid ära teha nagu kukununnu, ehmatades vaid paar korda võõraste tädide näo peale.

"Aga see on hoopis hea märk, et võõrastab," ütles õde hellalt. Ma tean ka seda, et see näitab aju arengut, laps teeb vahet omadel ja võõrastel.

Iti puhul kiideti tema istumist ja pikki juukseid. Kõik oskused kuulutati eakohaseks. Taheti võtta ka vereanalüüs, aga kuna ma olin just enne arsti juurde tulekut apteegist läbi läinud ja lastele uued B12 vitamiinitilgad ostnud ning lubasin nii seda kui D-vitamiini jätkuvalt edasi anda, siis nad arvasid, et polegi täna vaja last torkida ning teeme analüüsi aastaselt. See oli hea, arvestades, et Kauriga saime niigi vett ja vilet näha.

Mulle meeldis, kui põhjalikult nad uurisid kõike Iti söömise ja öise magamise kohta, kuulasid kopse, katsusid kõhtu jne. Pärast õhtul lugesin terviseportaalist, et "laps nõuab tähelepanu, osutab esemele ja teeb nõudlikku häält. Manipuleerib." Hakkasin naerma. Iti istus mul enamuse ajast maas ja mängis kaasavõetud mänguasjadega, sellal kui Kauriga tegelesime. Naljakas oli mõelda, et arst sellal jälgis teda kõrvalt ja kirjutas: "Manipuleerib, raisk!"

Vot ei teagi, mida täpselt ta selle all mõtles, aga kontekstist tundub, et see on pigem positiivne. Võib-olla mõtles ka, et manipuleerib mänguasjadega, neid füüsiliselt käsitsedes? Ei tea.

Arvestades, et Iti viimasel ajal maas olemist enam nii palju ei salli ja palju süles tahab aega veeta, ei kõla see manipuleerimine ka just ebaõigelt :D

Igatahes siis tuli aeg Kauri mõõdud võtta... ja no neid me võtta ei saanudki. Kaalub ta end kodus igapäevaselt, astudes rõõmuga vannitoa kaalule. Sarnasele kaalule arsti juures astuda? Ei tahaaaa! Mõõtmisega tegime igasugu trikke. Küll mind mõõdeti üle, küll õde. Näidati Kaurile mõõdulindilt vahvasti jooksvaid numbreid. Seina äärde me ta veel vedisime, aga vastu seina sirgeks ta end enam ei ajanud. Hakkas spagaati tegema, ajas jalad krõnksu ja tegi sada trikki veel, kuni talle lihtsalt mingi ligikaudne number portaali kirja pandi. Kaalu ma ju ka tean - 13 kilo.

Sokid ja püksid võtsin siis ise maha. Paterdas natuke ringi ja kuulutati terveks. Hästi palju uuriti igasugu oskuste ja rääkimise kohta. Küsiti näiteid, et mis lauseid kasutab jne. Ja et kas oma nime oskab. No ta reageerib nimele jaa, aga iial ei korda seda. Ta kordab seda vahel ainult siis, kui näiteks ise mingit pahandust teeb. Valab midagi ümber ja tänitab: "Oioiiii, Kaur!" Nagu mina tänitan. Kui küsida talt, mis su nimi on, nagu ma palju teinud olen, siis ta iial ei vasta. Küsisime ka siis nüüd arsti juures, aga Kaur raputas ärritunult pead ja hakkas kätega vehkima. 

"'aur," ütles Iti põrandalt oma mänguasja juurest. Arst hakkas naerma. Eks ta pigem vast mingi suvaline häälitsus oli, aga lahe kokkusattumus.

Lõpuks tehti Kaurile ka vaktsiinisüst, viimane, enam pole kuni kooliminekuni ühtegi vaja teha, jumal tänatud. Ta võttis seda raskelt, karjus ja rabeles. 

"Tubli olid!" ütles arst talle pärast. Mina niimoodi ei öelnud, sest ma ei valeta lapsele :D Ütlesin ainult, et ongi kõik! Tehtud.

"Ongi hea," vastas Kaur, ja kiirustas kabineti ust avama.

Hiljem kodus rääkis ta mulle veel mitu korda dramaatiliselt, mis temaga tehtud oli. Katsus oma õlavart, ütles: "Haiget. Tädi."

No temale enam salaja tuupi teha ei saa, räägib välja kõik...

Musikaalne plika

Iti oli öösel üleval ja vaatamata rinnaga toitmisele läks aina elavamaks, ajades juttu ja vehkides kätega. Mees võttis ta enda kaissu, hüpitas, krooksutas, puuksutas, ja hakkas kõigest töötlemisest hoolimata üleval püsivale Itile laulma. Ta laulab alati ühtemoodi, unelaulu viisil lalalaaalalalaaaaa lalalaaaallaaaaallalaalaa, mis mõjub väga rahustavalt ja lööb mul ka alati nunnumeetri lakke, kui seda pealt kuulen. 

Vakatasime mõlemad, kui Iti kaasa hakkas lalisema. Ta püüdis isegi viisi järele aimata ja mõnevõrra õnnestus selles! Ma hakkasin itsitama, mis oli edasiminek, sest enne istusin torssis näoga voodis mehe kõrval, vaatasin aknast välja kella kahesesse pimedusse ja ootasin, kas Iti rahuneb lõpuks niivõrd, et üldse tagasi rinnale tulla.

"Iti, mina laulan!" tõreles mees sosinal. "Sina jää magama."

Maja võidab alati

Mees saatis mind õhtul Ikeasse kohvikusse, kus ma sõin eri magustoite ja jõin kohvi, sellal kui tema lastega poes ringi vaatas. Ma armastan, kuidas mees aeg-ajalt ise ütleb, et mine õhtul kohvikusse. See on mul see lõdvestumise aeg. Mulle jubedalt meeldib lihtsalt üksi vaikuses olla:D

Sprintisime lastega läbi külma tagasi autosse. Iti oli väga nördinud, et tal lausa sall oli kaelas ja aina kiskus seda autos...aga teisiti poleks ka saanud, praegu on jube krõbe tõesti.

"Ma sain kaks magustoitu, ühe kohvi ja ühe apelsinimahla, kokku neli seitsekümmend seitse," ütlesin rahuolevalt mehele. "Neil on see kohvik väga heade hindadega, et inimesi sinna meelitada, aga inimestele, kes reaalselt lähedal elavad nagu meie... me saame seda supersoodsa kohvikuna kasutada."

Siis jäin vait, sest mulle meenus, et mees oli äsja saja euri eest Ikeast oste ka teinud. Kellele ikkagi jäi viimasena naermise õigus?

Ja pole vist olnud ühtegi korda, kus ma päriselt tulen, istun Ikea kohvikus, ja pärast kõnnin sama targalt välja tagasi ning me tuleme null eurot kulutanuna tagasi koju. Ükskord oleks see seis olnud, aga siis ma välja kõndides avastasin jube armsa autovaiba, sain aru, et just see on Kauri elus veel puudu, ja ostsin insta ära.

Maja võidab alati.