Ahv

Mul peaks kahe tunni pärast olema tööintervjuu, aga just sain telefonikõne kohast, kus eelmisel nädalal vestlusel käisin, ning nad ütlesid, et ootavad mind tööle. Super!! Ma tean, et mul ei saa seal kerge olema (12-tunnised tööpäevad, mäletate), aga küsisin palga kohta järgi ja nad ütlesid numbri, mis mulle sobib. Loodan parimat. Ning samas tööharjumus on mul sees. Mõtlesin eile koju kõndides, et pole kunagi täiskohaga tööl käinud, mis on tööturul suur miinus, aga siis tuli meelde maasikapõllul küürutamine Soomes, mis oli vägagi täiskohaga töö (varavalgest õhtuni), ehkki kestis lühikest aega. Kui ma seda suutsin, siis suudan ma kõike.

Nüüd tuleb mul teha paar ebamugavat telefonikõnet eelmistele tööandjatele. Ma loodan, et väga palju sõimata ei saa. 

Räägime jalgpallijuttu ka. Eile tuli Tiina koju ja karjus, miks ma mängu ei vaata. Jumal tänatud tema eest, ma oleksin megapõneva mängu maha maganud! Eesti meeskond on nii arenenud, eriti teist poolaega oli lust ja rõõm vaadata. Tiina ise kustus vahepeal peaaegu ära ja keris end teki alla kerra nagu lapsuke. Enne Eesti penal karistuslöögi löömist ütlesin talle hoiatavalt, et sa tahad seda näha, aga ta ei kuulanud, ja siis tuli värav!! Ta hüppas metsikult püsti ja ei suutnud uskuda, et oli selle maha maganud. Hehe. Ja lõpp kiskus veel eriti dramaatiliseks. Serbia oleks peaaegu värava löönud viis sekundit enne lisaaja lõppu (sõna otseses mõttes), aga siis tunnistati see kehtetuks. Metsik ikka. Jumal oli meie poolt.

Lihtsalt supermäng oli.

Pärast ei jäänud Tiina enam kuidagi magama, tema silmad särasid pimedas toas nagu laternad veel tunde.

Tere, siin mina

Muidugi mina. Kes siis veel minu blogi peaks kirjutama?

Ma lõpetasin just Eno Raua romaani "Etturid" ja olen suhtkoht vaimustuses. Ta oli tõesti Kirjanik suure algustähega. Tal oli alati kindel stiil. Mulle oleks võinud selle raamatu anda kätte ilma autori nimeta ja ma oleks natukese aja pärast aru saanud, et see oli tema, sest tal on selline omapärane stiil. Tõesti väga-väga hea. Ma olin temalt ainult lastekirjandust lugenud, aga nüüd jätkan kindlasti ka muude teostega. Issand kui palju ma viimasel ajal neid neljakümnendatest rääkivaid raamatuid olen lugenud! Täitsa lõpp. Ela nagu minevikus. Kaugveri "Postuumselt rehabiliteeritud" sain ka paar päeva tagasi läbi. 

Järgmisena on päevakorras Jack Londoni "Martin Eden". Jack London on üks mu kõigi aegade lemmikkirjanikke, kõik tema Alaska-lood olid superhead, nii et kuidas ma seda pole lugenud?? Ma loodan, et see õigustab mu ootusi!

Reedel koju saabudes ootas mind karjuv Tiina: Eesti juhtis Uruguai vastu 2:0. Väga vaimustav ikka! Uruguailased pidid pärast küll mõtlema, et mis toimub??? Me isegi ei teadnud, et selline meeskond eksisteerib!!

Väga võimas siiski. Ja asi polnud ka selles, nagu oleks Uruguai kõik tippmängijad murult eemal hoidnud: Forlan raputas seal hämmeldunult oma kiharaid.

Kuidas tööintervjuud vussi keerata

Sain kaltsukast ilusa ruudulise seeliku... ja küsisin alla ka. Seda pidi kaltsukates paremini kui uute riiete poodides teha saama, aga ma polnud varem proovinud. Kümme protsenti sain alla. Pärast mõtlesin, et kui oleksin edasi tinginud, oleksin parema hinna saanud, sest müüja oli kena ja vastutulelik ning sekkarites on hinnad vist nagunii õhust võetud. Järgmine kord läheb laadaks.

Läheks õige Rimi kassapidaja juurde oma toidukaubaga ja nuruks allahindlust. Just. Ei, Rimist saab kassast ainult juurdehindlust. Seal peab kullipilguga jälgima ja meeles pidama, kas saalis oli ikka sama hind. Viimati olid ühed kommid kallimad kui saalis, aga müüja ütles, et see oli kliendikaardikampaania. Seda see ei olnud - see oli lihtsalt kampaania ja mina sain jälle tünga. Aga ei hakka ju vaidlema ka, kui järjekord selja taga, ja kui olekski olnud kliendikaardi oma, siis oleks pärast mark olnud.

Käisin tööintervjuul, aga miski, miski ütleb, et kõige paremini see just ei läinud. Ega endal ka selle töö järgi meeletut ahvatlust ei tekkinud, kui nad kirjeldasid 12-tunniseid tööpäevi ja seda, et tegemist on väga palju ning peab pidevalt ringi jooksma, ja panid letti ka väikese palga. 

"Ei, ega näiteks kollektiiv on meil väga tore," ütles üks intervjueerija.

"Näete siis, üks pluss ka," vastasin ma julgustavalt.

Siiski on hea, et nad võtavad ühendust. Ka äraütlemise korral on see hea, sest siis ma ei oota ega mõtle, mis sai.

Tuuuul puhus mu peaaegu pikali! Puhjas pidi elekter ka ära olema, siin õnneks mitte. Hull tuul ikka! Ja rahet sadas.

Ning inimesed on viimasel ajal kuidagi ilusad. Ma tahtsin täna ühele tüdrukule õlale koputada ja öelda, kui ilus ta on, aga see oleks eriti kummaline asi, mida teha, ja ma ei julge ka. Ma ei näinudki ta nägu, aga riietus oli killer.

Ja mehed ka. Mina ei tea, milles asi on.

Ahjaa, selles postitusest ei leia sa õpetust, kuidas mitte tööd saada. Selle peale peab igaüks ise tulema. Aga ausus on kindlasti välistatud selliste vestluste raames. Ausus võrdub töötus.

Paar päeva saan nüüd hommikuti puhata, sest nad otsustasid remondis oleva poe kohta, seda siiski ei ole mõtet praegu koristada. Jeeeeeeee!! Mul pole väikese puhkuse vastu midagi. See on isegi väga teretulnud.

Tere!

Meil emaga oli tore sünnipäev - tema sünnipäev siis. Ta sai meeletutes kogustes tulpe. Ja teisi lilli ka, mille seas leidus üks eriti ilus roos. Haha.

Mõnus oli lihtsalt niimoodi kahekesi istuda, juua veini ja rääkida.

Nägin esimest korda seda "Pilvede all" sarja, mida kõik kiidavad. Täitsa vaadatav.

Nüüd tulin häälega linna. Buss oleks olnud mingi nelikümmend krooni: sutike palju. Ma polnud kunagi varem üksi hääletanud, aga esimene kogemus oli igati positiivne: viie minutiga sain külma kõleda tuule eest varju  ja  autojuht oli ka ilus. Heh.

Friday

Homme on empsi sünnipäev, sellepärast lähen varem koju. Küsisin vabaks nii homse õhtu kui neljapäeva hommiku. Saaab kaua magada ja päev otsa, jalad seinal, istuda.

Kes tahab natuke naerda, vaadake Rebecca Blacki videot laulule "Friday". Jah, see on päris laul. Ma polnud tükk aega kindel, kas mitte paroodia. Aga väga lõbusaks tegi tuju siiski. Heh. Muuseas neiu pole siiski loll ja kasutab endale äkki süllesadanud tuntuse kindlasti ära. Rauda tuleb taguda, kuni see on tuline.

Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii (ei tundu), et autojuhid on vihmase või muidu märja ilmaga tropid. Üle tee lastakse poole harvemini, kihutatakse kiiremini ja mõnuga lombist läbi. Selles mõttes, et mul on ükskõik, ma võin selle sekundi sebra ääres kauem oodata, aga lihtsalt huvitab, miks neil kõigil äkki nii tohutult kiire on? Kui kellelgi peaks kiire olema, siis minul, sest mina ei istu kuivas ja soojas autos. 

Täna sain suhteliselt läbimärjaks, kui üks neist läbi lombi kihutas. Mis mul muud üle jäi, kui talle tagantjärele keskmist sõrme näidata ja naerma hakata. Tasuta dušš tegelikult.

Proletariaadil pole midagi kaotada peale ahelate

Käisime Justin Petrone kohtumisõhtul lugejatega. Oli väga palju rahvast, osad pidid isegi seisma (luuserid!). Selle Argentiina-tšiki - Liis Kängsepaga - kohtumisel aasta tagasi oli palju vähem rahvast. Justin oli lahe ja päris sarmikas; ma olin ta häält hoopis teistsugusena ette kujutanud. Ja nii tagasihoidlikku muljet ta ka ei jätnud nagu oma raamatutes. Tundus ikka väga avatud ja hea esineja.

Kõht on meeldivalt täis maitsvast juustupitsast ja kaerahelbekoogist. Istusime Tiinaga Ruunipizzas ja kuulasime, kuidas üks mees ja naine kohviku teises otsas veini jõid ja elu üle arutlesid. Kogu aeg helistasid mingit kellukest ja käskisid endale juurde valada. Tundusid sellised boheemlasetüüpi. Mulle meeldivad sellised inimesed.


Koristasin täna poolteist tundi ehitusplatsi: osa meie poest on remondis. See oli väga meeldejääv ja kui mulle pähe torkab, et nii jätkub see nüüd iga päev, siis... kuidagi tolmune tunne on. Ja ma teen seda kõigi nende keevitavate ja puurivate ja lihvivate ja saagivate ehitusmeeste vahel. See ei saa tervisele kuigi kasulik olla, ega ju? Vihastasin, helistasin oma töödejuhatajale ja ütlesin, et tahan nende tundide eest, mis ma ehitusplatsi teen, suuremat palka. Natuke jultunud, kuna ma tavaliselt poole tööaja pealt jooksu panen. Aga ta teab seda. Ja ütlesin ka, et ma ei teinud mitte ajaliselt kauem tööd, vaid et see osa on lihtsalt raskem ja väärib suuremat tasu. Ta oli nõus. Ei tea, kas ma päriselus ka midagi juurde saan, aga idee on hea: proletariaadi diktatuur!
Heh.

Saatusebüroo

Ma (kartul siis. Jah, kartulist käib jutt) kõhklesin kahe filmi vahel: Adam Sandleri ja Jennifer Anistoni komöödia või ulmepõnevik Matt Damoniga. Juba kaldusin komöödia poole, sest midagi lõbusat kulub alati ära, aga siis torkas mulle pähe, et Sandleri filmi ikka vaatama ei läheks, aga Matt Damon, vastupidi, oli filmis "Andekas härra Ripley" väga-väga hea. Soovitan seda filmi muide, kui sa pole veel näinud. Jude Law oli seal liiga ilus ja Gwyneth Paltrow peaaegu sama palju.

"The Adjustment Bureau'st" siis - üldiselt jäin päris rahule. Eriti meeldis mulle soundtrack, mis tõmbas kaasa. Emily Blunt, keda teadsin vaid "Saatan kannab Pradat" filmist - järjekordne lemmmmik - tuletas algul liialt seda eelmise filmi Emilyt meelde, aga aegamööda see mulje kadus. Tal on ülikena figuur ja eriti ilusad õlad. Ma vahtisin neid õlgu kogu aeg. Ta kehastas modernse balleti tantsijat ning tema tantsu peale tegin mina küll suured silmad, avaldas muljet. Matt Damon pole minu jaoks klassikaliselt ilus Hollywoodi näitleja, aga sarmi on tal siiski. Ainus miinus filmi juures oli pisut kehv dialoog, aga üldjoones külmaks ei jätnud.

Ahjaa, üks neeger ka, kes ühte neist saatusetegelastest kehastas, oli ka väga hea välimusega. Tegi Matt Damonile ära tegelikult.

Kastani tänava kaltsukast leidsin mõnusa pluusi endale. Jälle sellise ampiirlõikega. Jeeeei! Miks ma alati leian endale talvel/kevadel suverõivaid ja suvel sügiseks sobivaid? Hooajalisi peaaegu mitte kunagi. Näiteks eelmise augusti lõpus leidsin suvekleidi, mida pole saanud veel väljas kandagi. Mitu põhjust suve oodata!

Olen täielikult Rammsteini lainel. Miks ma kunagi saksa keelt vihkasin? Ei saa aru. Muidugi on see robustse kõlaga, aga samas täiesti seksikas. 

Ich habe Pläne, große Pläne
Ich baue dir ein Haus
Jeder Stein ist eine Träne
Und du ziehst nie wieder aus
Ja ich baue ein Häuschen dir
Hat keine Fenster keine Tür
Innen wird es dunkel sein
Dringt überhaupt kein Licht hinein

Vogue

Käisin koolitusel. Mul ükspuha, selle eest sai töölt vaba päeva, nii et las ta olla. Aga tüütu oli küll. Ma ei saa aru, kuidas suutsin ülikoolis poolteist tundi järjest loengus istuda. Magama võis jäääda! Seda nii koolis kui täna koolitusel.

Eriti hea algus oli siis, kui koolitaja alustas küsimusega, kas me ikka teame firma nime, kus töötame. Polnud alandav tunne üldse. Küsimus oli ärgitatud asjaolust, et mõned koristajad peavad ennast selle asutuse töötajateks, kus nad objektil on. Aga ülemus on siiski koristusfirma.

Lõpus, kui küsiti, kas küsimusi on, oli üks helge hetk, kui keegi tahtis teada, kas palka saaks juurde. Koolitajatšikk naeris ja ütles, et tema tahaks ka.

Meie tahame rohkem, kullake.

Tassisin oktoobrikuu Briti Vogue'i raamatukogust koju. See on megapaks number ja julgelt üle poole moodustavad reklaamid, aga need reklaamid on nii kunstipärased, et ma vaatasin neid pool tundi. Ja lugesin numbrist kokku kaks Carmen Kassi ja kaks Karmen Pedarut. Juhhei!

Rakvere

Jõime nädalavahetusel head valget veini ja filosofeerisime rikkuse ja vaesuse ja uuestisünni üle. Mõnus. Samuti sõime ära väikese koorma vastlakukleid: parem hilja kui mitte kunagi.

Õues hakkab juba looooma. Looma looma. See valgus peale pikka pimedat aega on vastupandamatu, ma ei saanud arugi, kui väga seda juba igatsesin.

Rottisin empsilt Maire Aunaste ja Milana raamatu ära. Mõlemad on huvitavad, kuigi ma Milana puhul kogu aeg mõtlen, et see ja teine on nagunii välja mõeldud.

Sihuke tunne on, et tahaks Rakverre minna. Mitte veel, aga siis, kui lumi täitsa läinud on.

Kas mütsi on enam vaja?

Karutants

Tantsin-tantsin-tantsin! Teen nerdyly oma Raudset Loogikat ja kuulan plaate. Rammstein, HU? on hea, Marilyn Manson, Moby, Robbie Williams. Ma võtan igalt plaadilt kolm laulu ja kuulan neid kümme korda, kuni kõik kumiseb peas. See tähendab, rohkem kui varem.

Õhk on kevadel teistsugune ja nüüd on kevad käes, nii et ta ongi teistsugune. Mõistad? Mõistad? Kleepisin toa uusi Mango kevadkollektsiooni pilte täis (olen nii laps ikka) ja nüüd ma õige jooksen! Tšau!

Play/Pause

Leidsin eile kaheeurose. Vahva, sest kui eesti münte veel leida võis, siis oli see enamasti ühekroonine, lopsakas kaks eurot tähendab aga kolmekümmend ühte krooni! Jeeei! Kulutasin selle ebapraktiliselt: ostsin ilusa kollase roosi ja lotopileti. Sest mulle meeldivad lilled, aga pole kedagi, kes kingiks, ja tavaliselt ei raatsi koju vaasi kunagi osta. Aga see on nii nunnu siin! Ja valge roos on ka, tööl kolleeg jagas kõigile naistele. Nüüd ma sooviksin veel suurt buketti kollaseid roose ja naistepäev oleks täiuslik.

Ostsin eesti porgandit ja kaalikat, sest Liis ütles, kaalikas olevat kevadtalvisel ajal kõige parem virgutava C-vitamiini allikas. Hea on ka.

Kokkuvõttes olen täitsa rahul.

Grunge

Tõenäoliselt võiks öelda, et ma olen vapramaid inimesi Põhja-Euroopas: ma ostsin selle nunnu küünelaki kolmapäeval, aga proovisin järgi alles praegu. See aeg on olnud piinarikas, aga seda väärt. Nunnu värv, selline punakaspruunikas. Peaaegu kõigist eelmistest küünelakkidest olen juba lahti saanud, mulle ei meeldi, kui nad sellised poolkuivanud on. Ja üldse meeldib mulle asju ära visata. Nädalavahetusel tegin jälle riidekappi tühjemaks, kuigi mul on niigi vähe riideid. Aga ma ei salli, kui nad seal vedelevad ja ma neid kunagi ei kanna! 

Nüüd on vaja riidekappi värsket verd, sest tõsiselt, seal vilistab tuul nagu täna väljaski. Tegin väikese kaltsukatiiru, aga oma lemmikusse poodi ei jõudnudki ja teistes polnud midagi nii head. Igasugust kraami pole mõtet ka kaltsukast üles korjata, see peaks midagi erilist ja teistsugust olema. Mis meeldiks, kohe kui end selles peeglist näed. Aga polnud midagi sellist. Teksasid ka ei leidnud. Teksasid sekkarist leida on küll puhtalt õnneasi, esimeseks tingimuseks on alati, et ei tohi neid sealt otsida. See peab sündima juhuslikult, nagu kõik head asjad maailmas. Mina sorisin virnade viisi teksasid läbi ja sellepärast ei leidnudki.

Mu lemmikutel on ju põlves räme auk. Bõh. Miks see pidi just mu kallikestega juhtuma?? Püüdsin paar päeva auguga ringi käia ja teeselda, et olen grunge, aga see nägi ainult tobe välja. Siis tirisin auku suuremaks, nagu kõik lapsed teevad, ja nüüd näeb see eriliselt tobe välja. Kõige naljakam oli veel siis, kui sinna haaknõela torkasin. Nüüd jääb üle teksad ainult välja visata... 

Lendasin kenasti porilompi. Sõna otseses mõttes. Balansseerisin otse seal ääres. Enda viga, oleksin võinud ka ringiga minna. Tegelt hea, et mul need lemmikud jalas ei olnud, sest tumedatelt teksadelt ei paistnud porilompjas plekk kuigivõrd välja. Aga seljataga kuulsin justkui joodikut irvitamas. Seda joodikut, kes mult raha üritas pommida, väites, et tal jääb Põlva bussipiletist natuke puudu. Tõsiselt, see on vanim trikk raamatus. Mõelge ometi midagi uut välja. Ma andsin väikese ametialase soovituse, et rääkigu ikka tõtt. Nii mõnigi annab pudeli jaoks suurema heameelega kui selle bussipileti loo peale. No eks ma ise olen ka mõnele andnud söögi jaoks, ehkki pärast mõtlen, et süüa ta selle eest muidugi ei ostnud. Aga igal juhul, otse pärast õpetussõnade jagamist ja ära jooksmist (ta vihastas veits) niimoodi lompi lendamine tundus rämeda karmana. 

Joodik mõtles, et said nüüd, värdjas.

Pilet

Olen ringi ostelnud ja oma kosmeetikakotti täitnud... teatud aja tagant tuleb mõned põhilised asjad asendada, et vananenud meiki ei kasutaks. Nüüd peaks kõik korras olema. Ja rahakotti ka kuidagi kergem kanda. Mõistate?

Kuigi väga kena oli Kaupsi oma maailma parimat Lumene ripsmetušši ostma minnes avastada, et kõik Lumene ripsmekad on 20% alla. Allahindlused ei ole kunagi nende asjade peale, mida vaja on, eks ju? Aga nüüd oli! Whiiiiiiiiiii

iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Tegelikult on üks huvitav uudis ka: Tiina ostis 30 Seconds to Marsi piletid ära! Ma juba ootan!! Näeme juunikuuuuuuuuuuuus!!!

iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

"Kuninga kõnet" käisime vaatamas. Väga hea film oli. Mulle jäi ainult natuke mõistetamatuks selle kõne tähtsus. Kuningas pidas oma kõne, ütles, et sõda tuleb ja me peame kokku hoidma, aga sellest ei muutunud ju midagi. Sõda tuli ikka ja mis tähtsust sel on, kuidas keegi seda kommenteerib. Ja sõnagi ta oma kõnest ise välja ei mõelnud, vaid sai need paberid pool tundi enne rääkimist. Lihtsalt. Mõtlesin. Kuigi ma tean, et keegi neist tähtsatest ninadest iialgi ise oma kõnesid ei koosta.

Aga Colin Firth oli sarmikas nagu alati ja Helena Bonham Carter tegi ka väga kena rolli... sellise mitteveidra.

Ma mõtlen, et 30 Seconds to Mars....kas pole tore??