Perepäev / Paddingtoni seiklused

Mul valutab eilsest trennist natuke ülaselg ja kaelalihased, kõik muu on täiesti normis, sest ma venitasin korralikult. Olin seal mingi tunnikese, tšillisin peamiselt velotrenažööride ja ergomeetri peal, sellal kui sõbranna uskumatuid raskusi tõstis. See tõesti ei ole normaalne. Ma pidin korduvalt kaeblikult küsima, miks ta nii tugev on. Kui ma üldse raskustega tegemist tegin, siis kõige väiksematega, mis seal olid, kahekilostega. Tegelikult mingi tagumikutreenimise masina peal oli kolmkümmend kilo ka. Ja seda oli raske teha.

Kui tund aega täis sai ja sõbranna endiselt edasi rassis, ja mind järjekordselt kuskilt puhkamast ja lebotamast leidis, küsisin lootusrikkalt: "Kas me lähme nüüd ära?"

"Ei! Mina olen vähemalt pool tundi veel."

Mina teatasin, et ei soovinud esimene kord üle treenida, mille peale sõbranna püüdis hoolikalt mitte naerma hakata, sest ma suht lebotasin terve aja. Läksingi varem minema ja Puhja bussi peale.

Ma arvan, et ma kuukaarti siiski ei osta, sest igasugustest raskustega masinatest hoiaksin ma nagunii eemale ja pigem võin ma lihtsalt uuesti jooksmas käima hakata, kui piisavalt motivatsiooni leian.

Päär oli õhtul nii nunnu, et otsustasin ta vastu oma äranägemist ööseks enda kaissu jätta. Suur viga! Läksin tavatult vara, juba pool üksteist magama, ja olin just unne suikumas, kui keegi mu jalgadele ronis ja seal hoolikalt parimat magamispaika otsima hakkas. Ma vannun, et see kass teeb seda meelega. Lükkasin ta ära ja järgmine hetk ärkasin selle peale, et ta oli diivani alla roninud, jooksis seal ringi ja kraapis küüntega nagu kurjast vaimust vaevatud. Virutasin jalaga vastu diivanit ja püüdsin jälle uinuda. Sellest järgmine hetk ärkasin ta mürgeldamise peale esikus. Läksin ta peale vanduma, ta vaatas segikeeratud vaiba kohalt üles ja tegi mõistmatu näo. Siis leidsin ka lõpuks hetke ta esikusse isoleerida ja magasin ülejäänud öö rahulikult.
Mitte kunagi enam.

Ema ja Liisuga oli Tartus täna perepäev. Käisime teise ringi poodides, millest ma tüdinesin täpselt peale esimest poodi. Kolme peale olid ainsaks saagiks teksad Liisule. Siis jõudsime Ränduri pubisse sööma. Palju õnne, kui sa liha ei söö, seal pubis on täpselt üks roog, mida sa saad tellida! Pasta köögiviljadega. Jei! Otsustasin lihtsalt kahe suupiste, juustupulkade ja friikate kasuks.

Selgus, et ema käis viimati kinos aastal 2008. Kuidas on see võimalik, kui mina, tema laps, veedan kolmandiku ärkvelolekuajast kinos? Igatahes otsustasime midagi kõik koos vaatama minna ja valituks osutus koguperefilm "Paddingtoni seiklused". Sest see rääkis karust. Mis veel oleks meile sobivam?

Filmist on pärit selline tsitaat:

"Igas peres peaks olema marmelaadipäev."

"Ja karu."

"Eriti karu."

Igas peres peaks tõesti karu olema. Ja film oli väga armas. Mul oli karust nii kahju, kui ta külmal pargipingil vihma käes pidi ööbima, ja siis ka, kui ta üsna üksi Paddingtoni rongijaama oli jäänud ja keegi talle kodu ei tahtnud pakkuda. Lausa pisar tikkus silmanurka. Ja kui karu pahalase eest põgenedes peaaegu korstnalõõri pidi kukkuma ja ära praetud saama, ehmatas ema koos teiste lastega saalis päris kõvasti. Spoiler: karu suri ära.

Barambambaram

Söön siin hilisõhtul banaani ja joon piima. Kui  ma hommikul enne tööd vaevun Maximast läbi minema, siis alati ainult sellepärast, et banaanimajandus on otsas. Nii ka täna. Ja kui ma poleks hommikul läbi käinud, poleks mul praegu banaani. Nii on, ei saa elada hetkes, vaid tuleb ette mõelda. Võtke õppust.

Üks mu töökaaslane sai alles hiljuti teada, mis yolo tähendab. See oli eriti koom. Istusime kõik koos ja keegi ütles yolo. "Kes?" küsis töökaaslane. 

"Mis mõttes kes?"

Siis selguski, et ta ei tea, mida see tähendab, ja on alati mõelnud, kellest kurat jutt käib. Ega me üldse palju ei mõnitanud. Ah no tead seda Yolot Paalalinnast. Ma käisin temaga veel koos koolis...

Nüüd kasutab ta vastõpitud tarkust rõõmuga ja lambikates kohtades.

Täna olid kõik inimesed tõesti lahked. Mitte ainult mina, vaid ka teine baaridaam pani seda tähele. Võib-olla olid kõik vabariigi aastapäeva puhul rõõmsad.

Muuseas ei saa ma homme sisse magada, sest lubasin millegipärast töökaaslasega trenni minna. Ta alustas jõusaalis käimisega ja on sellest kadedustäratava sihikindlusega kinni pidanud. Täna küsis, kas ma ei tahaks hakata käima. Mul on vaja küll, sest lihased on ju toredad.

"Tule kohe homme," pakkus ta. "Vaata üle, kuidas tundub."

Ja kui mulle peaks meeldima, siis on siinse jõusaali kuumaks väga-väga hea hinnaga. Üldse on selle väikese linna juures positiivne, et kõik on odav.

Ainult et ma ei tea, mida mingi masin teeb. Ma olen tõega jõusaalis käinud ainult keskkoolis kekatundide raames. Ma hakkan lihtsalt iga asja juures pärima. Juba täna tulin välja igasugu lollakate küsimustega, nagu kas retuusides võib trenni minna, ja kas jõusaalis kantakse meiki.

Kummitab mul vaheldumisi kaks nii kardinaalselt erinevat laulu nagu Ruja "Rahu" ja Flo Rida "Can't Believe It" (White girl got some ass, I wanna see it...).

Sotsiaalselt teadlikud

Käisime Tiinaga valimas. Sellega on siis ühel pool. Veetsime ühe sombuse päeva Tartus, käisime Kaupsis söömas ja kaltsukates ringi. Ma ei suutnud üldse püsti püsida ja minu nurumise peale maandusime Pierre'is kohvi jooma. Pierre'is ma hakkasin kurtma, et ikka jubedalt tahaks kinno minna, aga pole mitte midagi vaadata. Esiteks näitasid kõik kinod päev läbi ainult 50 halli varjundit, mida me ei tahtnud. Mis sellest üle jäi, läks minu ja Tiina maitsete erinevuse nahka. Tiinale meeldivad nimelt draamad, diibid filmid. Eelistatavalt eesti omad. Näiteks 1944. Mulle meeldivad sisutud komöödiad.

Mõned head filmid küll kavas olid, aga need olid päeva lõpus. Poole üheteistkümnega õhtul polnud meil midagi teha. Siis avastasime, et "Imiteerimismäng" sobiks siiski meile mõlemale. Tiina jaoks piisavalt tõsine ja mind rabasid tema Oscari-nominatsioonid. Kinos sosistasin Tiinale, et Benedict Cumberbatch on seal.

"Kes?"

Selgus, et Tiina ei olnud kunagi kuulnud Benedict Cumberbatchist. See oli minu jaoks nii uskumatu, sest ta on praegu igal pool. 

"Kas sa näiteks, ma ei tea, Brad Pittist oled kuulnud?" sosistasin.

Igatahes, see oli superhea film. Superhea! Benedict Cumberbatch on mind alati rahulikuks jätnud. Kui ma teda kunagi "Star Treki" teises osas nägin, mõtlesin aina, kui imelik nägu sellel mehel on. Nagu oleks ilukirurgiat teinud. Ja siiamaani pole sellest muljest lahti saanud. Aga kui hea oli ta Alan Turingina! Nii kurb ja mõtlik film. Kõiki Oscareid väärt, mis ta saada võib.

Ma mäletan veel, kui Richard Dawkins oma twitteris vihastas, et kuninganna Turingile postuumselt armu andis. (Ta arreteeriti kunagi sellepärast, et oli gei.) Dawkinsile ei meeldinud üldse see sõnastus - armuandmine. Kuna Turing ei teinud üleüldse midagi valesti. See on tõesti kurb osa ajaloost.

Dawkinsist rääkides, sõrmitsesin Rahva Raamatus tema "The greatest show on Earth" ja mõtlesin, kas võtta ära või mitte. See on nii uus raamat, 2009. aastast. Lõpuks pidin võtma, sest ma olin juba sellest mõttest nii elevil. Whiiiiiiiii! 

Kolmapäeval käisid ema, Liis ja vanaema mul siin külas. Käisime ilusas restoranis söömas ja mina pakkusin vastlakukleid, mis kõik ohates vastu võtsid. Nad olid juba päevi vastlakukleid söönud, aga mina polnud neid õigel päeval saanud ja pidin kindlasti midagi tasa tegema. Muuhulgas küsis ema mu ilusate taldrikute kohta, kas need on taaskasutuskeskusest. Esiteks ei ostaks ma kunagi nõusid kasutatuna. Teiseks on need ilusad! Ha. "Ilusad nõud, kas kaltsukast?"

Krimkad

Tüdruku kohta, kes enda arvates kriminaalromaane ei armasta, loen ma neid küll ikka arvestataval hulgal. Võtsin raamatukogust Robert Galbraithi "Käo kukkumise" ja Lars Kepleri hüpnotisööri-sarja viimase raamatu, mis iganes selle nimi ka poleks. Olen lugenud selle sarja esimest raamatut ning et teist polnud saada, võtsin kolmanda. 

Robert Galbraithi raamatust huvitun ma ainult sellepärast, et Robert Galbraith on tegelikult JK Rowling. Pluss Liis ütles, et olevat korralik raamat. Kahjuks rääkis Liis tookord mulle ka ära, kes mõrvar on (no ma ise palusin teda) ja ma veel mäletasin. Aga kui ta poleks rääkinud, oleksin nagunii ise lõpu ära lugenud. Mida ma ka igaks juhuks tegin. Nüüd võin rahus ülejäänud raamatule keskenduda. 

Raamatu tegevus on Londonis. On nii tore, kui kõik need metroopeatused, linnaosad ja tänavad, mida Rowling nii ohtralt mainib, sulle midagi ütlevad. Ma lausa võpatasin, kui detektiivid hakkasid midagi uurima Alderbrook Roadil, mis oli paar kuud minu kodutänav. Seal elas minu Londoni-pere. Ka Bellamy Street, mida raamat mainib, on kohe seal lähedal, aga Rowling vist tšekkas neid tänavaid siiski kaardilt ja päriselt kohal ei käinud, sest ta kirjeldab Alderbrook Roadi kui sumisevat, autosid ja busse täis tänavat, kus mõlemad kõnniteed olid täis kohvikuid ja poode. Alderbrook Road on tegelikult vaikne tänav eranditult elamutega ja ükski buss sealt läbi ei sõida. Mõlemal pool teed on vaid suured ilusad majad, kus elab palju rikkaid inimesi. Sellega paralleelne Balham High Street on küll sumisev ja elu täis.

Sellega seoses guugeldasin millegipärast seda kooli, kus mu pere lapsed käivad - või käisid. Rebecca kunagi mainis, et see on erakool ja maksab päris palju ning mul tekkis huvi, kui palju just. Noh, võib öelda, et mul jäi suu lahti. Pole ime, et need inimesed kogu aeg töötasid, et sellise hulluse eest maksta. Need summad olid meeletud. Ja need olid vaid semestri eest, aga aastas on kolm semestrit. Ja neil on kolm last!

Seda kõike vaid meie mõistes algkooli eest. Wow. 

Ostsin endale ja emale teatripiletid ära, me läheme märtsis mingit komöödiat vaatama. See võiks palun hea olla, sest ma tahaks tõesti ühe etendusega ka rahul olla.

Sotsiaaldemokraatia

Ükspäev olime emaga kodus. Tema õmbles ja mina lugesin midagi ja mitu minutit ei öelnud keegi midagi. Korraga pomiseb ema: "Sotsiaaldemokraatia."

"Misasja?" tõstan ma pead.

"Ei midagi. Ma lihtsalt mõtlesin." Ja ta õmbleb edasi.

On ju kummaline tegelane? Ja siis ei saanud ta aru, miks ma mitu minutit järjest itsitasin.

Eile olime aga nii mina kui Liis kodus. Mängisime Euroopa mälumängu, mille ma lõdva randmega kinni panin. Skaipisime ka Mehhiko-Minniga. Seda on nii raske teha, sest Mehhikoga on suur ajavahe. Minnil oli peas suur sombreero, rääkis ta juba kerge hispaania aktsendiga ning kaamera taga kolises pidevalt miski, mis kõlas nagu tekiilapudelid. 

Poole päeva pealt kutsuti mind bowlingut mängima, nii et läksin järgmise bussi peale ja bussijaamast võtsin takso, et kiiremini saada. Veeresin bowlingusse nagu boss.

Jõudsin kohale isegi enne kui üks tüüp, kes siin linnas kohal oli! Ja oleksin viimase mängu peaaegu võitnud. Peaaegu. Kõik sõltus minu viimasest veeretamisest, aga ma keerasin selle pekki ja jäin teiseks. Kõik mehed nutsid, välja arvatud võitja, tema säras nagu päike.

Tegin Koduextras järjekordse tiiru ja ostsin asju, mis mind imelikult rõõmsaks tegid. Asju nagu karp lusikate ja kahvlite hoidmiseks, tops hambaharja jaoks, padjapüüre ja jälle ühe tassi. Kodu jaoks asjade ostmine on parim.

"Girlsi" uus hooaeg on alanud! See on üks eriti kummaline sari. Teistsugune. Kuidagi toores ja töötlemata.

Hooaja esimesest osast:

Hannah: "I was trying to reach you, like, all of yesterday."

Jessa: "Oh yeah?"

Hannah: "Yeah, 'cause I'm leaving tomorrow and I was thinking you might want to hang out."

Jessa: "Yeah, maybe."

Hannah: "But it would've had to happen already because I'm leaving tomorrow."

Jessa tõmbab näo ebausutavalt krimpsu: "...Darn."

Hannah: "I'm gonna pee." 

Ha!

Auras oli väga mõnus. Ujumine teeb näljaseks, seega läksin ma kohe pärast Ristiisasse sööma. Kvaliteetaeg iseendaga. Ja nüüd on lõdvestunum olla küll, need veejoad teevad kenakest massaaži.

Reisikilde

Mul on sellest reisist nii palju väikeseid kilde, mis olid toredad või naljakad või kummalised. 

Tiina naudib Inglismaad

Tiina naudib South Bank Centre'it Londonis

• Ma tegin kokku täpselt viis pilti ja need kõik olid meist. Ükski neist ei sisaldanud Big Beni. Sorri, Big Ben.

• Kui me lennukile läksime, ütlesin ma õhinal: "Tiina, ostame juba järgmiseks reisiks piletid ära! Me võiks minna näiteks Pariisi!" 

       "Lähme enne lennukile," ütles Tiina leebelt.

• Me käisime kahes muuseumis. Plaanisime minna kolmandasse ka, Tate Modernisse, mis on mu lemmik, aga nii kui olime hiiglasuurde Briti Muuseumisse sisse astunud, ohkasin ma: "Sellest tänaseks küll aitab, eks ju?" ja Tiina vastas, et täpselt tema mõte. Meie viga oli, et jätsime kõik muuseumid ühele päevale. Kusjuures mulle siiralt meeldivad need, ma ei käi seal kohustusliku kultuuriprogrammi pärast. Aga aju ei suuda hästi nii palju muljeid vastu võtta ja nii suurte muuseumide puhul on vist üldse üks päeva kohta see piir.
• Tiina ütles, et mu host-ema meenutas talle... päkapikku. Sest ta on pisike ja kogu aeg toimetab midagi.
• Rääkisime ühest tuttavast, kellele ma meeldin. "Ta olevat kaotanud üle kolmekümne naela!" ütles host-ema julgustavalt. Annie kuulas kõrval ja küsis huviga: "What, in a bet or something?" Ha! Lapsesuu.
• Viimase päeva hommikul oli meil äratuskell poole viieks, et lennujaama jõuda. Annie oli õhtul lubanud endale ka äratuse panna, et hüvasti jätta. Ma lõõpisin, et no seda tahaks näha. Ja mingi hetk kella nelja paiku hakkas ülevalt kostma piibitamist. "Mis asi see on?" küsis Tiina uniselt, aga mina ka ei saanud aru. Umbes poole tunni pärast jäi piibitamine järgi ja alla ilmus üks unine Annalyse, kellel oli natuke aega võtnud, et üles saada. Ta tegi mulle pai ja kalli ja läks tagasi magama.
• Me magasime kogu selle reisi jooksul meeletult vähe, ma olen siiamaani väsinud. Ööl enne lendu jäi üks ahvike, tuntud kui mina, millegipärast magama alles kell kolm! No selles võin küll iseennast süüdistada, aga ma olin nii elevil. Äratus kell kuus, und kolm tundi. Esimesel Londoni-ööl saime voodisse kell kaks. Ma ei hakka isegi mõtlema, mis see Eesti ajas tähendab. Teisel, Bishop's Stortfordi ööl, läksime baaridesse ja magama ühe paiku, üles pool viis. Sellel ööl ei maganud me kumbki nagunii, kuna majas oli külm nagu alati. Noh, jääkülm. Me kumbki saime kuumaveepudeli, mis meid vähemalt elus hoidis. Kogu see aeg, kui ma seal majas elasin, oli mul pidevalt külm. Jumal tänatud minu pisikese kodu ees, kus on täpselt nii soe, kui ma tahan. Sest mina, teate küll, keeran kütet juurde, kui vaja on.
• Esimene peatus Londonis: meie hotell, et asjad ära panna. Teine peatus: Oxford Street. Kõndisime Forever 21 poest mööda, kui ma Tiinale seletasin: "See on täiesti sakker pood. Sa ei kujuta ette. Tahad näha?" Vedasin ta sinna, ja tulemus: kõndisin ülejäänud reisi ringi roosa Forever 21 kilekotiga. Me mõlemad ostsime endale retuusid. Mu elu esimesed retuusid. Kogu aeg, kui nad hüpermoodsad olid, ei saanud ma teemale pihta, ja nüüd, aastal 2015, hüppasin rongile. Jah, nad on täpselt nii mugavad, kui räägitakse. Mul on enda omad praegu ka jalas.
• Primarki riiete kvaliteeti laitsin Tiinale samuti. Tiina, nagu tark tüdruk, ei ostnudki sealt midagi, aga mina väljusin armsate pidžaamapükstega ja bikiinidega. Primarkis on imelikult palju nunnusid ööriideid, ja bikiine oli mul nagunii vaja. Kui sa näed hinnasilte nagu 4 või 6 naela, siis see lööb mõtlemise pisut segi. Ma isegi ei proovinud kumbagi, sest meil oli kiire kontserdile. Pidžaamapüksid sobivad, aga bikiinid võiks tsipa suuremad olla. Oh, well...
• Primarkis kaotasime üksteist kolm korda ära. Seal peab ringi käima, käest kinni.
• South Bank Centre'is hakkasime teetassi taga raamatuid lugema nagu kunstiinimesed. Tiina oli leidnud raamatupoest midagi klassikaliste heliloojate kohta, ja mina lugesin tema kaasavõetud Maughami. Väljas sadas tihedat vihma ja meil oli mõnus.
• Host-ema klatšis valimatult taga oma uut lapsehoidjat, a la "Ta ei loe kunagi Anniega koos" ja "nad ei mängi koos kunagi monopoli, nagu teie mängisite". Lisaks keelduvat ta host-ema voodis linasid vahetamast (aga see polegi tegelikult au pairi töö) ja söövat liiga palju puuvilju. Kui mina tüdrukuga rääkisin, ütles ta, et tuli sinna kuueks kuuks. "Ta ei pea kuud aegagi vastu," ütles host-ema mulle hiljem. Tegelikult on see veidi kurb, sest ma tean, et minu tegemisi ja tegematajätmisi kritiseeriti samamoodi.

Ja nüüd ma sõidan õige Tartusse ja lähen Aurasse mulistama. Rookisin eile töö juures lund, olin juba enne tööpäeva algust üleni higine ja vastik, ja mõtlesin unistavalt basseinist ja aurusaunast. Ma ei mäleta, millal viimati Auras käisin, aga tükk aega tagasi oli see küll. Pluss ma saan uued bikiinid selga panna!