Käisime Tiinaga valimas. Sellega on siis ühel pool. Veetsime ühe sombuse päeva Tartus, käisime Kaupsis söömas ja kaltsukates ringi. Ma ei suutnud üldse püsti püsida ja minu nurumise peale maandusime Pierre'is kohvi jooma. Pierre'is ma hakkasin kurtma, et ikka jubedalt tahaks kinno minna, aga pole mitte midagi vaadata. Esiteks näitasid kõik kinod päev läbi ainult 50 halli varjundit, mida me ei tahtnud. Mis sellest üle jäi, läks minu ja Tiina maitsete erinevuse nahka. Tiinale meeldivad nimelt draamad, diibid filmid. Eelistatavalt eesti omad. Näiteks 1944. Mulle meeldivad sisutud komöödiad.
Mõned head filmid küll kavas olid, aga need olid päeva lõpus. Poole üheteistkümnega õhtul polnud meil midagi teha. Siis avastasime, et "Imiteerimismäng" sobiks siiski meile mõlemale. Tiina jaoks piisavalt tõsine ja mind rabasid tema Oscari-nominatsioonid. Kinos sosistasin Tiinale, et Benedict Cumberbatch on seal.
"Kes?"
Selgus, et Tiina ei olnud kunagi kuulnud Benedict Cumberbatchist. See oli minu jaoks nii uskumatu, sest ta on praegu igal pool.
"Kas sa näiteks, ma ei tea, Brad Pittist oled kuulnud?" sosistasin.
Igatahes, see oli superhea film. Superhea! Benedict Cumberbatch on mind alati rahulikuks jätnud. Kui ma teda kunagi "Star Treki" teises osas nägin, mõtlesin aina, kui imelik nägu sellel mehel on. Nagu oleks ilukirurgiat teinud. Ja siiamaani pole sellest muljest lahti saanud. Aga kui hea oli ta Alan Turingina! Nii kurb ja mõtlik film. Kõiki Oscareid väärt, mis ta saada võib.
Ma mäletan veel, kui Richard Dawkins oma twitteris vihastas, et kuninganna Turingile postuumselt armu andis. (Ta arreteeriti kunagi sellepärast, et oli gei.) Dawkinsile ei meeldinud üldse see sõnastus - armuandmine. Kuna Turing ei teinud üleüldse midagi valesti. See on tõesti kurb osa ajaloost.
Dawkinsist rääkides, sõrmitsesin Rahva Raamatus tema "The greatest show on Earth" ja mõtlesin, kas võtta ära või mitte. See on nii uus raamat, 2009. aastast. Lõpuks pidin võtma, sest ma olin juba sellest mõttest nii elevil. Whiiiiiiiii!
Kolmapäeval käisid ema, Liis ja vanaema mul siin külas. Käisime ilusas restoranis söömas ja mina pakkusin vastlakukleid, mis kõik ohates vastu võtsid. Nad olid juba päevi vastlakukleid söönud, aga mina polnud neid õigel päeval saanud ja pidin kindlasti midagi tasa tegema. Muuhulgas küsis ema mu ilusate taldrikute kohta, kas need on taaskasutuskeskusest. Esiteks ei ostaks ma kunagi nõusid kasutatuna. Teiseks on need ilusad! Ha. "Ilusad nõud, kas kaltsukast?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar