Oravate kvantiteet Britannias

Nii ilus sügis on olnud. Päikeseline ja soe. Maaaliline. Harlow' linn meeldib mulle väga. See on minu omast natuke suurem, aga inimesi ma seal niipalju ringi liikumas ei kohanudki. Muidugi käisin ka seal Primarkis, ahh, mul on selle poega juba armastuse-vihkamise suhe, ma ei või sinna astuda, muidu ostan jälle midagi. Kahel päeval, mil Harlow's käisin, unustasin ennast ka Primarki. Mul on vaikselt hea meel, et seda poodi minu linnas ei ole. Kogu aeg kuulen seal olles inimesi üksteisele märkimas: "Me peame nüüd ruttu minema hakkama, et veel midagi ei ostaks!" Ja kõigil on suured ostukorvid riideid täis kuhjatud, ma arvan, et kümme eset vähemalt. Sellega võrreldes olen ma õnneks siiski tagasihoidlik.

Kõige parem Harlow' juures on aga hoopis sealne hästi suur park. See moodustab umbes pool linnast. Minu arvestuste järgi. See on kõige ilusam park, kus ma elus olen käinud, ja pooleldi üldse mets. Hästi palju tiike ja pinke ja künkaid ja sildu üle ojade, ja allapoole rippuvate okstega puid ja hekke... Selle kuramuse pargi pärast pidin ma täna ka tagasi minema. Pluss rongipilet sinna linna on kolm korda odavam kui Londoni oma. See mängis ka oma osa.

September saab sellega läbi. Ma olen oma septembriga üliväga rahul ning väga rõõmus, et ma Inglismaale tulin. Ma armastan seda aktsenti ja minu peregi võib mõnikord päris tore olla, ja loodus on imeilus, pole üldsegi vähem rohelust kui Eestis. Parke on hästi palju. Minu kodu lähemas ümbruses on näiteks kolm tükki.

Kummaline on, kui palju ma loomadega kokku olen puutunud. Koeri ma olen juba maininud, neid on lihtsalt metsikult, ja iga viimane kui üks on sõbralik ja kasvatatud, mitte ükski ei ole püüdnud mind tappa (mul millegipärast varem tihti kogemus, et koerad hakkavad mu peale lõugama ja rihmast kiskuma... Nad pidid vist halva inimese ära tundma :D). Oravaid on lopsakates kogustes. Oravate kvantiteet on siin tõesti suuuur. Nägin täna oma kümmet kindlasti, ja nad on julged, seisavad sinust kahe sammu kaugusel ning närivad pähklit. Ma arvan, inimesed toidavad neid, et nad nii ära on harjunud. Ilusad loomad. Kodus nägin oravat vast kaks korda aasta jooksul, vilksamisi, ja kõik karjusid: "Orav! Orav!" ning olid sillas.

Inglise oravad on suhtlejamad. Brittide asi. 

Ämblikuid on megalt. Seda ei kujuta ainult mina ette, vaid ütlevad kõik. Juba esimesel õhtul siin ütles plika mulle, pean arvestama, et meil on palju ämblikuid. Arvan, see tuleb ainult sellest, et elame võrdlemisi maal. Aga ma ei salli neid sugugi rohkem kui varem. Et te teaksite, briti ämblikud.

Eile õhtul välja minnes nägin peatänaval rebast oma õhtusi käike tegemas. Arvatavasti suundus lemmikpubisse. Cheers, mate! Ja pmst esimene asi, mida Harlow's rongi pealt maha tulles tunnistasin, olid lambad karjamaal. Lambad. 

Londonis Hyde Parkis seisin esimest korda elus luigest paari sammu kaugusel. Nemad on samuti inimestega ära harjutatud. Niii ilusad linnud.

Kokkuvõttes lihtsalt vastuolu, et ma tulen suuremasse riiki ja saan siin sellise koguse maaelu ja loodust ja loomi. Vei-der.

Lõpetuseks mõned seigad, mis meenutamisel suunurgad ülespoole kisuvad:

paar nädalat tagasi küsis ema poisilt, ega talle ometi Annat kallistada ei meeldi. Sest tüdrukule meeldib. Poiss raputas ägedalt pead. "Katsu sa ainult," ütles ema, "teda rohkem armastama hakata kui mind." Ja lisas mulle suunurgast: "Bitch!" Selle peale hakkas poiss nii ägedalt naerma, et pidi luksuma hakkama.

Kui me jalkat mängides skoorime, siis on meil tüdrukuga väike võidutants, mille juurde karjume wohooooo! Selle peale näitas poiss, et kui tema värava lööb, siis tirib ta oma särgi üles. Omaette pomises vaikselt: "Hot and sexy..." Vot selle peale oli küll raske tõsist nägu teha, nii et pöörasin ruttu selja. 

Istusime söögilauas. Tüdruk põrnitses mind ja ütles: "Tead, seda meiki ei pea nii palju panema. Ainult lau peale. Mitte ma ei tea kuhu välja..."

Lapse suust pead sa tõde kuulma :D Pluss reedel, kui poissi klassireisilt toomas käisime, oli esimene asi, mis ta mulle ütles, pahur: "Miks sa meiki kannad??" Ja plika lisas: "Ma tean, ta on seda terve nädala teinud!"

Mul on lihtsalt uus lauvärvipalett mingi kümne värviga, üks hullem kui teine, ja ma pean nad kõik järgi proovima. See ei ole minu süü.

Ema segas mulle jooki. "Sa panid sinna sisse rummi!" ütles plika ehmunult. "Ma nägin!" 

"Ah, ära aja lolli juttu, sa näed hallukaid! Ma teen Annale lihtsalt kokakoolat jääga. Oh sind küll." Ja ta ulatas mulle joogi.

Terve esimese nädala seal segas ta igal õhtul mulle rummikoola, kusjuures ise ei joonud kunagi midagi, kuni ma hakkasin taipama, et see jätab minust vale mulje ja on äkki üldse mingi test, kas ma olen joodik. Nii et edaspidi keeldusin sellest. Täna ka, kui endale tassi teed tegin, küsis ema, olen ma kindel, et hoopis rummikoolat ei taha. Ma keeldusin viisakalt. See kõik oli raudselt test.

Dämit, nüüd tekkis isu rummikoola järele.

Laupäev

Sõrmitsen uut kaelakeed. Nad kinkisid selle mulle, ja kaardile kirjutasid alla: A, A, A. Sest kõik on A-d.

Neljapäeval viisin tüdruku emaga linna kohtumisele, sest viimasel õnnestus üle tüki aja varem töölt koju tulla ja natuke aega lapsega veeta. Ise tahtsin tagasi koju tulla, et ema ja Liisuga skaipida. Nad tahtsid, et ma nendega läheks, ja ma keeldusin viisakalt. Viisakam oleks olnud minna, aga ma tahtsin üht õhtut enda jaoks ka. Minu jaoks tulen ikkagi mina esimesena, mitte keegi teine...

Siis ta küsis, mis sul viga on, ja mina tulin tulema, aga kodus skaipida ikkagi ei õnnestunud, no nii kümme minutit, sest ma olin nutu äärel. Lihtsalt liiga palju on seda kõike vahel. Ma pean arvestama, et tüdruk on alles 8, ja et ma ise polnud selles vanuses mõistlikum. Aga tihti on ta nii lugupidamatu, et ma peaaegu solvun. Kuigi pole mingit mõtet lapse peale solvuda. Nendel on see hea omadus, et juba minuti pärast on kõik unustatud ning nad vadistavad rõõmsalt edasi. Aga minul see hea omadus puudub ning ma võin tunde põrnitseda. Sest kui ta süüdistab, et ma mitte kunagi ei viitsi temaga mängida või tahan liiga vara koju minna või midagi... see ajab kopsu üle maksa. Neil pole enne olnudki sellist lapsehoidjat, kes nendega nii palju tegeleda viitsib. Mänguväljakul ja pargis kaasa jookseb - ma turnin nendel turnikatel nagu ahv. Mängin nendega jalkat. Või kooli. Või aitan kodutöid teha. Ma ei pane lihtsalt telekat käima, et see minu eest lapsi hoiaks, nagu eelmine tüdruk oli teinud.

Igatahes ma põgenesin ära ja läksin linna peale, enne kui nemad olid tagasi tulnud. Ema hakkas mulle sõnumeid saatma, et kus ma olen, et ta muretseb. Kuigi kell oli alles mingi seitse ja ma pole alaealine ega tema laps. Õhtul, kui ma tagasi läksin, olid nad natuke koristanud (kas tõesti?? ISE???) ja mu voodi peal oli see kaart ning kingitus. Nii et ma otsustasin natuke tagasi tõmmata ja maha rahuneda. Niimoodi tujutseda ju ei saa, sest keegi ei taha sellist inimest endale lapsehoidjaks...ja samas on raske kogu aeg rõõmus olla, kui laste poolt tunned ikka seda suhtumist, et nemad on paremad kui sina, sest nad on sündinud Suurbritannias (no palju õnne!). 

Eile proovisin õhtuks riideid selga, kui ema helistas ja ütles, õhtul ei lähe ma kuhugi, sest õhtul on pereaeg. Ütles, ma olen ka pere, ta olevat mulle kui ema. Sõnad, sõnad, need on ju ainult sõnad. Niisiis ma jäin sisse ja me panime võistluse korras puslesid kokku. See üllatas mind, sest ma ootasin, nende perega koosolemise aeg tähendab telekat nagu alati. Ema keeras kokku mingi rämedalt magusa käki: mikserdas marju, jäätist, vahukoort ja beseed...muidugi maitses see mulle meeletult :D Ma olen maiasmokk number 1!

Tüdruk jutustas emale, kuidas me sööme nüüd söögitoas ja suure laua taga, mitte telekalaua taga kõhutades, ja et telekas on sel ajal keelatud. Ta hääles oli uhkust kuulda. Ma ei saa aru...kas lapsed ise tahavad neid reegleid? Miks ta siis IGA KORD peaaegu nutma hakkab, kui ma teleka välja lülitan? Siin pole mingit loogikat!

Täna lähen Harlow'sse. See on mulle hästi lähedal ja pidi tüki maad suurem olema kui minu linn. Eks me näeme!

Sain just Polilt meili. Sa ei tea, kui rõõmsaks see mu tuju tegi! Kallis oled! Ma astun nüüd uksest välja suure naeratusega näol :)

Kultuurilised erinevused

Kõnnin mööda tänavat ja mõtlen, siin on kõik ikka nii sõbralikud ja naeratavad ja ütlevad suvalistele inimestele tere ja nii edasi... kui loen ühe aia küljes sellist suurte trükitähtedega maalitud silti:

"Sina, kes sa oma koeraga siin minu aia taga jalutad ja tema tagant ei korista...sa igavene jätis...kui ma su kätte saan (ja ma saan su kätte!), siis esiteks saad sa trahvi ja teiseks surun ma isiklikult su näo sinna sisse!"

Hahahaa. Nii et mõni võib ka päris vihane olla. Kui tagasi tulles uuesti samast kohast möödusin, nägin, kuidas üks isa ja tütar seda silti lugesid ja valjusti naersid. Ma loodan nende enda pärast, et nemad polnud need koeraomanikud.

Mõned asjad, mis on teistmoodi, kui mina harjunud olen:

• puuvilja ei müüda mitte kilohinna, vaid tükihinna järgi. Kui üks banaan on kaheksateist penni, siis kaks on kolmkümmend kuus ja nii edasi.
• kõik koolid - vähemalt need, mida mina olen näinud - kasutavad koolivormi. Väga viksi ja viisakat: lips, hele pluus, tume kampsun, volditud seelik või viigipüksid...ja arvake ära, kellel on rõõm neid viike ja triiksärke triikida :D
• piim on müügil kanistrites
• post lükatakse sisse pilust välisukse sees
• iseteeninduskassad on väga levinud. Ja nad võtavad vastu nii sularaha: münte, kupüüre (võid kõik oma pisikesed pennid sinna toppida ja rahakotti kergendada), kui kaarti. Väga lihtne. Kõik kasutavad neid.
• tänavanimesid POLE! Kui ma alguses siin ringi ekslesin, siis ajas see ikka väga närvi, sest ma tahtsin teada, kus ma olen! Aga igal pool oli ainult üks sinine silt tänava alguses ning majade peal lihtsalt numbrid. Kui sa ei juhtu jalutama just tänava alguses, siis mõtle ise välja, mis ta, kuradi, nimi on.
• buss peatub ainult siis, kui sa käe tõstad...umbes nagu hääletaksid.

• KÕIK ON SÕBRALIKUD JA NAERATAVAD SULLE. 

Kui tüdruku kooli saatsin ja soovisin: "Head päeva, Monkeyface!", vastas ta selges eesti keeles: "Head aega, Anne-Mai!" Jäin teda ootavalt vaatama, mõeldes, kas ei tulegi... kuid siis ta pöördus ja lisas: "And Smellytoes!"
Ning ma naersin ja läksin oma teed. Sest kui mina hakkasin teda Monkeyface'iks kutsuma, mõtles ta tükk aega tabavat vastunime välja. "Ma nimetan su... Open-toe-shue'ks!" Sest ma kandsin veel suvekingi ja plätusid, kui teistel juba tossud ja saapad jalas...muud ei olnud ma kodust kaasa võtnud. 
Siis ta mõtles, et viimane hüüdnimi pole lööv ja nimetas selle ümber Smellytoes! Nii armas. "Oleme meie ikka paar, kui me mööda tänavat läheme: Monkeyface ja Smellytoes," irvitasin ma.
Kuigi ma läksin samal päeval ja ostsin endale sügissaapad, siis Smellytoes jääb... damn it.
Ja nüüd tahab plika, et ma õpetaks talle eesti keeles Smelly Toes, aga sellest ma hoidun. Aitab väljenditest nagu tere, head aega, head ööd ja sina oled paks. Igasuguseid sõnu pinnisid nad välja siis, kui Mirjam külas käis, ja poiss moodustas veel ise lause: "Sina oled paks siga." Oma kleenukesele kaheksa-aastasele õele muidugi. Südantsoojendav. Ja mina olin tsipa uhke, et ta ise lause moodustas :D
Nüüdsest kuulen kümme korda päevas eestikeelset: "Sina oled paks!" ja kopp on väga ees... kui ma olekski paks, siis ajaks ikka väga närvi! Tere, tere, tere kõlab ka majas, nagu meil oleks papagoi, keda on võimatu vakka sundida.


Lapsed on muidu ka suht minu tüüpi. Kui mööda tänavat käia, siis poiss tavaliselt laulab valjusti endamisi, või ajab mingit seosetut juttu suust välja. Inimesed vaatavad meid naljakalt. Kui me tüdrukuga käime, siis laulame alati "Princess of China't", sest see kummitab meil mõlemal - mina teen Rihannat ja plika teeb Chris Martinit.
Kui ma korraks toast lahkun, võin mürki võtta, et tagasi tulles on midagi ära peidetud. Ma pean lihtsalt küsima: "Olgu, Annie, kus mu taldrik on??" Mis on klassikaline mina! Ma tegin seda siiamaani kodus teistele. Nüüd hakkan vaikselt aru saama, et see on üpris tüütu.
Pidevalt kaob ta ära, poeb kappidesse, kardina taha või kuhu iganes ja hüppab sealt karjudes välja, et sind ehmatada. Ma lõpetasin sellele reageerimise, lootuses, et tüdruk lõpetab ehmatamise, aga... no edu sellega.


See kõik on nagu karma. Ma saan kõik tagasi, mis ma teistele teinud olen... ja ma olin tüütu laps. Tüütu. Mul nagu meenub, et mingil perioodil ma hammustasin kõiki. Oh jumal. Ma loodan, et see neil välja ei löö.

Ahvinägu ja muud toredat

Poiss läks nädalasele klassireisile, mis tähendab, et minul on sel nädalal kergem ja ainult üks põrguline taltsutada. Jess! Kui me teda hommikul ära saatsime, küsis plika, kas vend teda igatsema hakkab.

"No, I'm tough!" ütles poiss, aga endal olid väikestviisi pisarad silmis. Kui armas! Ja nad tegid kalli-kalli. Awww! Pärast kooli läksime tüdrukuga linna, kus ta natuke šoppas ja ostis nii emale kui vennale kingituse. See on ikka lõpp-kena.

"I'm going to call you cuddle squishee," ütles tüdruk mulle, kui lõunat sõime, "sest sulle meeldib kallistada!"

"Jah, aga ma ei kavatse sellele vastata," arvasin ma. Siis juba olgu parem Anna.

"And I could be Cute Face!" ütles ta ja tegi nunnut nägu. "Can I be Cute Face??"

"Hm," tegin ma. "See on täielik ahvinägu. Sa võid olla Monkey Face!"
Ja ülejäänud õhtu kutsusin teda Monkey Face. Mul on tunne, et see võib täitsa sobida. Kuigi pean meeles pidama seda mitte ema ees teha. Ta võib arvata, et ma pole hea lapsehoidja või midagi. Kuigi ma totaalselt olen.

Reedel käisin kinos mingit suvalist õudukat vaatamas, kuigi sadas. Mul on raske sees istuda, kui ma juba nagunii Inglismaal olen. Sadagu siis! Kodus netis võiksin istuda ka Eestis. Uurisin linnakest, see hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Õudukas (House at the End of the Street) oli jama ja suht mööda, aga ma teadsin seda ennegi ning valisin lihtsalt sellepärast, et ma muidu kunagi kinos õudukat ei vaata. Sellegipoolest oli pärast tühja majja tagasi tulla kõhe, vaatasin iga nurga peal ringi ja süütasin kõik tuled ning väiksemagi krabina peale võpatasin. Kogu film oli põhimõtteliselt koosnenud ligihiilimistest ja kaelakargamistest, nii et ma pidevalt pöörlesin ringi. Kõige tähtsam on silmas pidada seljatagust, sest mõrvar on alati sinu taga. 

Laupäeval sõitsin Londonisse, esimest korda üksinda, kuivõrd Mirjam on nüüdsest soojemate taevaste all. Temaga koos oli toredam, aga Londonis pole kunagi igav, isegi üksi. Kammoon, see on London. Kuigi sealne transport on üks kallemaid maailmas, siis bussidega sõites tuleb mingil hetkel päevalimiit peale ning võid ringi kärutada, palju tahad. Ma läksin lihtsalt suvaliste bussidega suvalistesse kohtadesse, alati ülevale korrusele ja kõige ette nagu õige turist kunagi. Ja kui ümbruskond meeldis, siis kargasin maha. Mind hämmastas, et ma tundsin kohti ära, kus varem Mirjamiga käinud  olin. Ma olen ikka maalt ja hobusega, noh. Kuigi kõik küsisid mult teed ja pidin tihti vastama, et ma pole kohalik. Ma näen lihtsalt nii kohalik ja lahe välja....või siis ka mitte. Šoppasin. Mõned poed nagu odavpood Primark on lihtsalt nii heade hindadega, et sa lihtsalt lähed ja hakkad riideid kokku kuhjama. Selle Oxfordi tänava esinduses oli rohkem inimesi kui ma arvan Puhjas elab. Lihtsalt meeletult. Polnud juttugi proovimisest, muidugi võid selga proovida, kui viitsid tund aega oodata, aga isegi liikuda oli raske ning kassajärjekorraks tuli pool tunnikest varuda. Ma varusin, sest valik ja hinnad olid lihtsalt liiga head. Seal on mõttetut odavat träni, kuid ka täiesti ilusaid asju! Sinna lähen ma veel palju... ja väga sügavale sisse. 

Õhtul oleksin peaaegu rongi peale läinud, aga siis helistas host-mummy ja kutsus oma sõbranna ja tolle uue au pairiga pubisse (igal respektaablil inimesel on au pair, duh!). Too tüdruk on prantslanna. Muidugi küsisin ma kõige ilmsema küsimuse, mida peab prantslasega kohtudes küsima: "Niisiis, sa sööd arvatavasti kogu aeg konni?" Jaa, mu teine nimi on taktitunne.

Ta ütles, et on vaid maitsnud, kuid on täitsa talutava maitsega.

Ja minu prantsuse keel koosneb jätkuvalt sellest lausest: "Voulez-vous coucher avec moi, ce soir?" Prantslanna naeris ja käskis mul seda mitte võõrastele öelda. Aga see ongi ju point!

Kui me kõik rongiga minu linna olime jõudnud, tahtis minu host mummy veel ööklubisse minna. Sellesse ainsasse, mis meil on. Suht kummaline oli seal tantsida, kaks erinevat generatsiooni koos. Muusika oli hea, kõik oli hea. Hommikul läksime tolle sõbranna majja ja veetsime päeva seal. Tema elab küll Londonis, aga niivõrd äärelinnas, et erilist liiklust ega inimesi ega muud säärast seal pole, just nagu minu linnas. Meid prantslannaga kupatati ümbrust uurima, kolasime poodides ja istusime Starbucksis. Ma pean tõsiselt mõne uue kohviku avastama. Hihi, aga prantsuse aktsendiga inglise keel kõlab täpselt nii, nagu raamatutes kirjutatakse: the asemel ze ja nii edasi. 

Niisiis nädalavahetus oli põ-nev ja uus nädal ka paljutõotavalt alanud, kuivõrd ühest lapslasest lahti saadud. Plika luges mulle ennist raamatut ette, just nii, mitte mina talle - sest ta peab lugemist harjutama. Aga ettelugemine pole nagunii minu stiil: isegi nendel õhtutel, kui me ei loe, jutustab tema mulle tondilugusid ja mina kuulan. Laseb pimedas toas taskulambiga endale valgusvihu näkku ja muu klassika. Alati on printsessi nimi Anna ja ta oskab Kung Fud ning zombid ei saa teda kätte. Ainult üks kord suri ta ära. Kas ma olin sel päeval paha olnud?

Mata vs Disney kanal

Täna on plika sünna. Ma kuulsin hommikul, kuidas nad kingitusepaberitega krabistasid ja allkorrusel kolistasid, aga enne kella kuut ei olnud mul mingit tahtmist endast elumärki anda. Ma pole vist väga südamlik inimene. Aga natuke peale kuut, kui ema oli tööle läinud, marssis tirts siiski minu tuppa.

"Sa lubasid mind kell viis äratada, et mu sünnipäev pikem oleks!" nurises ta.

"I'm only getting up now if I get a huggie," tingisin ma.

"Jaaa!" 

Minu pere on jubedad kallistajad. Nagu mina oma päris peregagi. Mulle meeldib kallistada. Eriti armas on vaadata, kui me tüdrukuga poisi kooli juurde jõuame ja poiss esimese asjana õele kalli teeb. See on tõesti nunnu.

Ainuüksi ema tegi plikale oma kuus või seitse kingitust. Kas pole metsik? Mina andsin oma kingituse juba eelmisel laupäeval üle, kui tüdruku sünnipäeva sõpradega tähistati. Seal oli umbes viisteist seitsmeaastast last, üks energilisem kui teine, eriti pärast suhkrulaksu. Pean tunnistama, et mingil hetkel hakkasin ma kartma.

Ning pärast pidu, kui me kodus kinke avasime, kirjutas ema kõik üles, kes ja kui palju kinkis. Kui...kummaline. Endal ei tuleks pähegi nii teha.

Ma olen siin vaikselt mõelnud, et kui endal kunagi lapsed tulevad, siis neil hakkab vähe asju olema. Mitte ühtegi riideeset, mida ei kanta. Tirtsul on kapid riideid täis, aga kannab ta põhiliselt ainult oma koolivormi. Ta ütles mulle, et pole paljusid asju oma kapis mitte kunagi selga pannud. Ja arva ära, kas ta sai sünnaks posu uusi riideid või jaa? Ma hoidsin üht armsat uut pluusikest üleval ja küsisin, kas see pole armas. Ta kehitas õlgu. Need kingid ei tekita isegi mingit emotsiooni.

Ostukäitumise poolest elan ma täiesti ameerikalikus ühiskonnas. Veits kurvaks teeb. Igal pool, kust ma midagi ostan, pean ruttu ütlema, et ma kilekotti ei soovi, sest nad tahavad kõik kähku sisse pakkida. Ja kuigi meil on seinakapp poekotte täis, tuleb ema iga poeskäigu järel kümne uue kilekotiga tagasi...tal ei tuleks pähegi kott kodust kaasa võtta.

Samal teemal...ostan ka ise asju, nii et vähe pole :D Hankisin endale elu esimesed leggingsid. Ma pole kunagi sellele rongile hüpanud, sest nendega võib lihtsalt puusse panna, aga endale ostsin need pmst teksade asemel kandmiseks. Need näevadki teksade moodi välja. Jean leggings ehk jeggings.

Ma ehmatan iga jumala kord, kui post tuleb ja postimees kobistab ukse taga. Kirjad kukuvad lihtsalt vaibale. Naljakas.

Eile õppisime tüdrukuga matemaatikat. Talle osteti posu raamatuid, et lugemist ja matemaatilisi oskusi arendada. Hm. Kellelgi siin tuleb veel väikest viisi õpetajaks hakata. Ta oli enda üle jube uhke ja lubas nüüd kogu aeg matat tegema hakata. Ütles, et kui hommikul alla tulen, siis ta ootab mind matavihiku taga. Kui ma hommikul alla tulin, ootasid nad mind Disney kanali taga. Põhimõtteliselt sama...

Täna võtab isa nad peale ja viib nädalavahetuseks ära, nii et reede õhtu saan ma vabaks. Happy times! Lükkan nad rõõmuga ise autosse!

Brm

Kas ma ütlesin enne, et täna võtan kergemalt? Mul oli nii raske päev! Pärast saatana sig laste koolist kättesaamist läks kõik allamäge, sest Härra Pahur otsustas kõigele käega lüüa. Muidugi on mul ennegi autoriteediga raskusi olnud, nagu iga päev, aga täna põrkasin justkui müüri vastu. Poiss lihtsalt korrutas, et pole tema probleem ja tal ükskõik ja mina olen tüütu. Ja nad kogu aeg lõid üksteist. Pargis mängimine jäi ära, poeskäik jäi ära, telekavaatamise keelasin ära, snäkid enne ja pärast sööki keelasin ära... Ma olin nagu üks suur keelumärk. Ma olin nagu stoppmärk. Ma olin ise täna Giant Lollipop Lady.

Ühel hetkel sain aru, et pole mõtet mõistlikku juttu rääkida ega püüda sõbralik olla. Selline jama nagu mina-sõnumites rääkimine (ma kasutan seda muidu päris palju, näiteks ütlen: "Mulle väga meeldib, kui sa oma õega hästi läbi saad" või "Ma veetsin just palju aega seda toitu sulle tehes ja tahaksin, et sa nüüd sööksid"...) mingil hetkel lihtsalt enam ei tööta ja ainus võimalus on põmm piki pead. Ainult et siis poleks ma ise arukam kui kümneaastane laps ja niimoodi ma siiski oma asju ajada ei taha, nii et see jäi ära.

Lõpuks me siiski mängisime koos (ilma telekata on jumala eest rahulikum) ja tagusime kolmekesi isegi tagaaias jalkat (juba kolmandat korda, neile tohutult meeldib), aga ei saa salata, et mingi okas jäi ikka hinge. Et kui laps tahab, siis ta lihtsalt blokib sind ega reageeri üldse.

Õhtul lugesime tüdrukuga raamatut ning poiss puges ka meie juurde.

"Ma loodan, et kosmoseelukas sööb kapteni ära," ütlesin ma lootusrikkalt.

"Arvatavasti mitte," ütles poiss, "sellistes raamatutes ei juhtu nii."

"Ei, ma tšekkasin lõppu, ja see oli verine," ütlesin ma.

Ma ei saa aru, kust nad neid vägivaldseid mõjutusi saavad.

"Mõnikord tahaksin ma väga-väga-väga sulle põmmu piki pead anda," ütlesin ma õhtul.

"Miks mitte kaks?" naeris ta.

Ta isegi mitte ei karda mind. Lapsed peaksid oma hoidjat kartma! 

Nende ema tuli nagu ikka väga hilja ning lubas, et alates järgmisest nädalast hakkab normaalsel ajal tulema. Ma andsin talle teada, et oli väga raske päev ning et löömine on ikka väga kerge tulema ja see on probleem. Siis oli meil kõigil pikk jutuajamine. Ma ei tea, kas sellest homme enam midagi mäletatakse, aga... noh, kaebamine ruulib. 

Võtsin suuuure tassi teed ja tahvli šokolaadi ning nüüd on tuju heam. Raputasin poole šokolaadist ema taldrikule ning ta andis mulle vastutasuks "Fifty Shades of Grey" kolm e-raamatut. Rämpskirjandus, siit ma tulen!

The Giant Lollipop Lady

Šoppasin natuke meiki ning joonistasin end üle. Üle tüki aja. Terve suve olen meigivabalt käinud, aga nüüd tuli tuju taas trikitama hakata. Meigi poolest igatsen ma Lumenet, aga siin pole kuskil seda näinud ning pean muuga leppima. Väga ei tahaks mingit marki, mis pooldab loomkatseid ja parabeene ja muud jama, nii et pean veel valikuga tutvuma. Peamiselt on ikka näha L`Oreali, Maybelline`i, Max Factorit ja muud sellist kräppi, millest suure kaarega mööda astun. 

Sobrasin poodides. Riideid on väga hea hinnaga, aga need hea hinnaga ei ole ilusad: kõik on mingi odav kunstmaterjal ja kõik T-särgid on mingi kirjaga. Ma pole enam teismeline, et kirjaga pluuse kannaks. Või ei ole need lihtsalt minu stiil. Niisiis jõudsin järeldusele, et võin küll elada riigis, kus paari naelaga endale uusi riideid saab, aga sellegipoolest tahan šopata teise ringi poes. Nuuskisin ühe sellise välja ja täna ka leidsin sealt midagi armsat. Tere, ampiirlõige! Tere, puuvill!

Ma siiski tean, et kallimates poodides on ka ilusaid riideid. Lihtsalt... kallimad poed on kallimad.

Tervitustest. Paar esimest päeva siin ma ehmatasin sellise tervituse peale: "Are you all right?" Mõtlesin kogu aeg, miks kõik mult seda küsivad, kas ma näen välja, nagu poleks mul kõik korras? Mõne päeva pärast sain aru, et see on lihtsalt tervitus. "How are you?" teiste sõnadega. Kõlab ikkagi harjumatult ja ma ei oska kuidagi vastata.

Veel istusin Starbucksis. Siinne on tsipa kenam kui need, milles Londonis käisin. Põhimõtteliselt mind ärritavad taolised kohad, kus sisekujundus praktiliselt puudub või on pimeda inimese poolt tehtud, toit tuuakse pappnõudes ja topsides ning isegi toolid on ebamugavad. Igasugune atmosfäär puudub! Miks selle eest veel hingehinda maksta? Siinses Starbucksis tuuakse kohv päris tassides, kui kohapeal juua tahad, ja teenindajad olid inglased. (Midagi uut.) Mu cappucino toodi hiigelsuures valges tassis, ma poetasin sinna tüki šokolaadi ja lugesin õndsalt oma raamatut.

Täna võtsin kergemalt ja rohkem aega endale. Ei taha üle töötada...või üldse töötada. Mõtlen, kas ma üldse põngerjatele kooli järgi viitsin minna. Vaatab. Nad tahavad alati parki minna, mis on tore, sest siis nad mängivad ja jooksevad nagu päris lapsed, mitte ei vahi zombistunud ilmel telekat. Mul on teleka vastu kerge vimm tekkinud. Kahtlustan, et see muudab neid vägivaldsemaks. Nad virutavad üksteisele pidevalt, see on nagu esimene asi, kui miski ei meeldi. Kui nad kümneks sekundiks üksi jätta, võib mürki võtta, et keegi jälle paneb kellelegi põmmu piki pead, ja täna hommikul pidin neid füüsiliselt lahutama minema. Oh jah.

Esimene töövõit oli see, kui ma söögi ajal telekavaatamise ära keelasin. Nüüd on see reegel, aga esimene kord sattus tüdruk hüsteeriasse ja nuttis pool tundi järjest, kuni ma teleka taas sisse lülitasin.

Kaalun vaikselt selle aknast välja viskamist või midagi. Nad on ilma selleta palju rahulikumad ja tegelikult kuulevad ka, mida ma ütlen. Vahel me joonistame midagi ja on lihtsalt mõnus vaikus. HEA. 

Pean minema. Lõunasööki ette valmistama. TŠAU!

Muide tüdruku kooli juures on ülekäigurada ja seda rada turvab helkurvestis naine, kes kellegi teed ületades oma stoppmärgi võtab ja autosid peatab. Lapsed kutsuvad teda Giant Lollipop Lady - sest stoppmärk on nagu suur pulgakomm. Ma itsitasin seda kuuldes natuke aega. Umbes siiamaani.

Karu on maru... Inglismaal

Jeeeeeeei, keegi on jälle Internetis! Lõpuks! Vana sõber... Nii palju oleks kirjutada, et ma parema meelega hoopis joonistan.

Põhipoint on selles, et Inglismaal on meeletult palju koeri. Nii palju! Igaühel ja tema vennal ka on koer ning pooled neist on lahti ja kõik on väga sõbralikud. Ma hakkan tasapisi oma koertehirmust üle saama.

Veel üks põhipoint on selles, et ma ei saa siin isegi oma uue "pere" liikmete initsiaale kasutada: kõikide nimed hakkavad A-tähega. Ma mõtlen, kõikide. Ma isegi küsisin, kas sellega on mingi värk, aga pereema vastas, see olevat lihtsalt nii juhtunud. Minu nimi on muidugi hääldamatu ning millegipärast kutsuvad nad mind Annaks. Ma vihkan seda nime. See on meeletult levinud ja väga igav nimi. Nüüd pean ise seda kandma... Paras mulle! Ma vihkasin varem nime Annie ka, ja kartsin, et nad hakkavad mind hoopis nii kutsuma, aga ei hakanud, sest see on tüdruku hüüdnimi ja mis liig, see liig. Nüüd ma seda enam ei vihka, sest olen harjunud tüdrukut pidevalt nii kutsuma.

Mirjam ööbis eile minu juures ja täna näitasin talle natuke linna(kest), enne kui ta oma bussi ja siis lennuki peale läks. Ta on lõppude lõpuks ikka alati teises riigis kui mina. Aga need laupäevad ja pühapäevad, mis me Londonis veetsime, olid väga mõnusad! Londoni kohta niipalju, et see meeldib mulle! Nagu VÄGA! See on minu arvates ideaalne turistitamise ja linnaga tutvumise viis: pole kuhugi kiiret, pole mingit giidi ega turistigruppi ega nimekirja kohtadest, kus peab jõudma ära käia... Lihtsalt liigud omas tempos ja lihtsalt sinna, kuhu tahad, vahepeal käid jala ja vahepeal sõidad nende lahedate kahekordsete bussidega ja muudad sihtkohta, kui tahad, ja sööd pargis, ja ilm on suvine...

Lapsed vaatasid meid täna hommikul ülestõstetud kulmudega, kui me omavahel eesti keeles rääkisime. "Mida te räägite, mida te räägite, ja miks te selles keeles räägite??"

"Ma räägin teid taga," ütlesin ma. "Suurepärane võimalus, sest te ei saa midagi aru."

Selle peale hakkasid nad küsima, mis on see ja teine asi "in that funky language of yours". Naljakas! Peamiselt tahtsid nad muidugi teada ebaviisakaid sõnu, millega üksteist kutsuda, aga midagi muud jäi ka külge: kui ma tüdrukut pärastlõunal koolist käisin toomas, siis tervitas ta mind valjusti eestikeelse "tere"-ga! Kõlas rohkem nagu "teda", aga mõte loeb.

Eile käisime Minniga minu linna ainsas ööklubis. Pereema oli mulle teada andnud, et see on esmaspäeviti lahti, ja oligi! Ja mitte lihtsalt lahti, vaid inimestest tulvil! Varsti polnud tantsupõrandal enam ruumi istuda ega astuda. Huvitavad kombed, Eestis pole ükski klubi esmaspäeval avatud, ja kes sinna lähekski? Aga muusika oli hea. Eriti pani mind hüppama "Parle Americano", sest ma olen immigrant, kes räägib Suurbritannias americanot. Ei, tegelikult ma tahaks väga endale briti aktsenti külge saada, ja Mirjam ütleb, selleks on hea võimalus, sest minu linnas on vähe immigrante ja kõik räägivad korrektselt, mida Londoni kohta absoluutselt öelda ei saa. See on tõesti selline valge keskklassi magala-linnake, ja kõigil on see täiuslik aktsent ja kaks koera, juuakse piimaga teed (mida ma terve elu teinud olen!) ja öeldaksegi tõepoolest "Bloody hell" ja "Oi!". See on omal kombel nii naljakas, aga väga tore ka.

Pereema küsis mult enne, kas ma nunnusid poisse ka klubis nägin. Mõni hakkas ikka silma (kuigi... nad kipuvad pisut hobuse moodi välja nägema :D ). "Oi, no dating!" ütles trepimademel salaja pealt kuulanud poiss hoiatavalt. Nende eelmine lapsehoidja kippus oma poisiga liiga palju aega koos veetma, ja seda ka laste juuresolekul. Said varakult natuke targemaks :D

Siis ta puges minu kõrvale ja küsis, kuidas mu päev oli läinud.

"Sa hirmutad mind, kui sa nii kena oled," ütlesin ma. "Mine magama!"

Mõnikord nad küsivad: "Is child-minding hard?" Ja ma vastan: "That depends entirely on you, sweetie."

Noh, võib päris raske olla, jah. Täna kümme minutit pärast sööma hakkamist, kui minul oli taldrik tühi, tundus tüdruku oma mingil kummalisel kombel kuidagi veel rohkem täis kui enne... kuidas ta seda tegi? Ja ta vaatas mind, nagu tahaksin teda tappa, ja mul ei õnnestunud teda mingi nipiga panna pooltki ära sööma. See ajab lihtsalt vihale, kui ta ema on toidu eest maksnud ja mina selle tegemisega vaeva näinud, ja ta lihtsalt vahib seda. Nii et paar tüli on ikka igas päevas, ja praeguse seisuga on igatahes tüdruk kangem kui mina. Nagu mis mõttes?

No nii, tänaseks ma küll lõpetan. Homme jälle? Homme jälle!

Lõpud ja algused

No alguste kohta ma ei tea midagi, aga üks lõpp on küll täna: viimane tööpäev. Väga hea päev on olnud, vastupidiselt nii mõnelegi eelnevale (või põhimõtteliselt enamikule siin). Seega ikkagi kena, kui hea mälestus jääb. Ma loodan, et jääb. Poolteist tundi on veel aega, kunagi ei tea, mis juhtuda võib!

 

Ja jah, ma olen kuu parim töötaja, et siin blogi kirjutan. Ma olen tõesti super.

 

Homme tuleb tihe päev. Ma püüdsin teha nii, et olulised asjad enne korda saaks, ja palju saigi, aga nii palju jäi ikka homse peale ka. Loodan, et jõuan kõigega valmis. Või võiks täna mitte magama minna?

 

Tiina käis just siin ja oli üliarmas! Love you so much! Tõesti üle kõige. Võib-olla on isegi minul tunded... sest nagu midagi hakkas silmanurka tekkima. Võib-olla läks midagi silma. Jah, arvatavasti.

 

Oh, aga mesinik lööb mu maha, kui mind enam siit eest ei leia! Ta ju käis alati küsimas, kus mind edaspidi leida võib. Noh et ühte kommi tuua või muud sellist.

 

Eile hääletasin ühe BMW peale. Noh, kui lihtsalt mingi standardiga ära harjud, siis... nagu vähemat ei tahagi. Õpid armastama elus neid ilusaid asju.

:D

Kui juht kellestki täiega mööda kihutas, siis ei saanud teisiti kui mõnitasin: "Ega BMW-ga peabki mööda kihutama, kuidas muidu. Klassika."

Ta sai õnneks naljast aru. Ja kui vahepeal hakkas kurtma, et Eestis palgad väiksed, võib-olla peaks jälle Soome minema, siis ma pistsin vahele: "BMW olete ikka endale hankinud... ei ole viga midagi!"

Kui ma mingi nalja endale juba hambusse haaran, siis ei lase enam tükil ajal lahti. Milleks?