Läbi tuisu loengusse

Ärkasin täna vara, sest täna on mul Tallinna Ülikooli Avatud akadeemias jälle üks loeng. Need on parimad. Ma olen ennast terveks selle aasta loengusarjaks kirja pannud - igas kuus on üks. Need on täiesti tasuta, sa lähed kohale ja võtad kohvi ja näkse ja istud ilusti esimesse ritta maha nagu tubli koolilaps kunagi :D

Kõik, kus ma käinud olen, on huvitavad olnud.

Eelmine kord oli teema "Inimene kui bränd". Seal oli erakordselt palju osavõtjaid, kuna see pealkiri kõlas juba intrigeerivalt. See andis hästi palju mõtteainet. Koolitaja rääkis, kui tähtis on mulje, mille me endast jätame, kuvand. See aitab kaasa kõiges, mida me saavutada tahame. Kui näiteks tööl on edutamine ja ülemusel valida kaks suhteliselt võrdset kandidaati, siis eelistab ta seda, kes on rohkem silma paistnud, sõna võtnud, aktiivsem olnud. Ühesõnaga, kes on eelnevalt rohkem häält teinud. Tagasihoidlikkus ei vii kuhugi. 

Sotsiaalmeediast oli juttu - kuidas igaüks, kellel on kuskil konto ja kes sinna postitab, tegelikult loob oma brändi. Jätab endast teistele mingit kuvandit, ükskõik, kas ta ise sellest teadlik on või mitte.

Kõigil soovitati teha kaks nimekirja - üks oma tugevustest ja teine nõrkustest. "Ja millele te peaksite siis tähelepanu pöörama ja mida arendama hakkama?" küsis koolitaja. 

Selgus, et tugevusi. Et saada neis veelgi paremaks ja maksimeerida oma võimalusi neid rakendada. "Kui te hakkate veel oma nõrku külgi järele aitama, ei jää teil kõigeks aega ning teist võib parimal juhul saada igas mõttes keskpärane inimene."

Erandiks oli esinemisoskuste ning keeleoskuste arendamine, millega igal juhul tasuks tegeleda. 

"Ka minul on nõrkusi," ütles koolitaja. "Aga teate, mida mina nendega teen? Ma varjan neid!"

Kas ma olen oma nimekirja selle kuu aja jooksul ära teinud või vähemalt alustanud? Ei, muidugi mitte. Üheks mu nõrgaks küljeks on asjade edasilükkamine, peamiselt nendega alustamine.

Rääkisime emaga telefonis Päärist. Ma küsin alati Pääri kohta, sest kunagi ei tea, mis ta parasjagu teeb. There's all kinds of crazy shenanigans he could be up to. Ta võib magada aknalaual, ta võib magada pleedi peal. Mõnikord magab ta tagatoas ema voodis. Võimalusi on lõputult.

Poole lause pealt karjatas ema: "Päär, mis sa teed?"
Kus hundist räägid - Päär oli otsustanud vestlusesse lülituda, hakates närima ema telefonilaadija juhet. Ühtlasi tähendab see, et ta oli jumala ärkvel.

*

Lugesin hommikul sellist uudist. Ajakirja Hustler omanik Larry Flynt pakub kuni kümme miljonit dollarit inimesele, kes annab talle Donald Trumpi kohta paljastavat infot, mis viiks Trumpi tagandamiseni.

Üleskutse ise ilmus Washington Postis reklaami kujul ning oli Delfi uudises ära toodud pildifailina. Ma tegin selle reklaami oma ekraanil suureks ja lugesin täies ulatuses läbi. Siis mõtlesin ma natuke.

Üldiselt on ju päris halvasti, et Trump üldse presidendiks sai. Aga selliseid asju juhtub. Shit happens. Mulle meeldib, kui inimesed näevad midagi, mis neile ei meeldi, mis on ohtlik ja halb, ja võtavad selle vastu miskit ette. Mulle meeldib, kui inimesed tunnetavad, et neist sõltub midagi. Kui nad tahavad kaasa rääkida.

Samal põhjusel ei ole mul mingit respekti nende vastu, kes valimas ei käi. Kas nad tunnevad end tõesti nii tähtsusetute mutukatena?

Seega jättis Flynti üleskutse mulle sügava mulje. Et ta vaatas ja leidis, et Trumpi näol pole enam tegu lihtsalt presidendipukki sattunud idioodiga, vaid ohtliku idioodiga, kes ei kõhkleks sugugi tagasi alustamast tuumasõda või seadma ohtu terve maailma kliimat, nagu ta Pariisi kliimaleppe puhul tegi. Üks nartsissistist ullike otsustab, et temale ja USA uhkusele see lepe ei sobi, ja põmm! hakkab vastu töötama paljude riikide aastatepikkusele üritusele hoida saastamist kontrolli all ja meie kõigi elukeskkonda jätkusuutlikuna.

Jah, on kuradima häbiasi, et maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks on saanud täielik ullike, rassist ja šovinist. Aga Larry Flynt leidis, et see asjaolu pole enam lihtsalt piinlik, vaid kogu lugu on ohtlik. Ja otsustas mängu panna miljoneid dollareid isiklikku raha, et teha kõik, mis tema võimuses, et see inimene peatada.

Mulle avaldas see lihtsalt nii palju muljet.

Sellised hetked on elamist väärt

Samal ajal, kui Tiina ringi askeldas, andis ta T-le kätte mõistatuse ja käskis ära lahendada. T oskab juba ise töökäsku kokku veerida - ka kirjatähtedes.

Mõistatuseks oli pilt, mille eri osade peal olid numbrid. Alla kastidesse tuli kirjutada number 1 all oleva asja nimetuse esimene täht. 

Number 1 all oli kuu. "K," ütles T enesekindlalt ja kriipsutas kasti suure K.

Number 2 all oli orav. O.

Number 3 all oli oks, aga T ütles, et see on puu (milles ta ju ei eksinud - see oligi puu), ja kirjutas kasti P.

Number 4 all oli kuusk, aga tegelikult oli seal kaks kuuske kõrvuti, mille peale T otsustas, et tegu on metsaga, ja kriipseldas kasti M.

K-O-P-M, veeris T natuke segadussesattunult.

"Tiina?" ütlesin ma ahju kütvale Tiinale naeru tagasi hoides. "Me saime vastuseks KOPM."

"Misasja?" tuli Tiina kulmu kortsutades lähemale ning takseeris meie käkerdist. "Aga mina tean, mis õige vastus peaks olema."

"Kook?" pakkusin ma.

"Just."

T oli asjaga õlgu kehitades leppinud - kui kopm, siis kopm - ja mängima läinud, mina aga heitsin voodi peale selili ja naersin nii kaua, et Tiina natuke murelikuks muutus.

*

Käisin eile Tiinal külas - ja tema pojal ka. Tal on suuuur õunu täis aed ning ahi, mis vajab kütmist. Sellal kui Tiina küttis, sehkendasin mina ringi, mängisin väikese T-ga jalkat ning jagasin õpetussõnu, kuigi ma õieti kütta ei oska. Nii on alati: kes oskab, see teeb; kes ei oska, see õpetab.

"Sa pead nüüd juba kindlasti siibri kinni panema," ütlesin ma, "leeki pole enam ammu."

"Söed peavad täiesti kustunud olema," ütles Tiina kannatlikult. "Praegu on liiga vara."

Kuna me kassimajas peame ka ahju kütma, siis hakkasin ma kohe mõtlema, et siis panin ma sel nädalal küttes küll siibri liiga vara kinni. Aga ma just guugeldasin ning seal ongi eri arvamused: ühed arvavad, et kui söed hõõguvad, on okei, muidu laseb liialt sooja korstnasse, ja teised ei pane enne siibrit kinni, kui igasugune hõõgumine on ka kadunud.

No eks parem vist ettevaatlikum olla.

Sättisime end Tartu poole teele, et batuudikeskusesse hüppama minna, ning ma kammisin peegli ees juukseid.

"Sul pole vaja end ilusaks kammida," ütles T mu selja taga.

"On ikka küll," vastasin mina.

"Batuudikeskuses on kõik omamoodi," ütles T kuidagi lohutavalt ja tõmbas oma pükse jalga. Ha! Tarkuseterad lastelt. 

Tiina rääkis mulle ka, et ükspäev olid nad telekast kuulnud lauset: "Loom ei ole inimene," mille peale T oli kohe teatanud: "Aga inimene on loom."

Mis on jumala õige ja väga tark.

Batuudikas oli mõistuse piires lõbus. Me hüppasime ja ronisime ja viskasime korvi ja mängisime lauajalkat, aga kõige suuremad hitid olid igasugused mänguautomaadid. Üks rallimäng tõmbas mu nii endasse, et pidin end jõuga lahti kiskuma - et ikka midagi aktiivsemat ka jõuaks teha ning lapsega tegeleda.

Pärast sõime Ränduris ning I kid you not, meid tabas seal midagi nii harukordset nagu hea teenindus!  Kes Ränduris vahetevahel käib, see teab, millest ma räägin: metsikud ooteajad, isegi, kui on täis vaid paar lauda, aeglane ja hoolimatu teenindus. Seekord oli kõik aga vinks-vonks, meie ettekandja oli kiire ja hoolitsev ja viisakas.

Nüüd olen ma tõesti kõike näinud.

 

dy

Istusime eile Reval Cafes ja mina lugesin Tiina läpakast lõiku tema lõputööst. 

Läpaka kaant kinni pannes lugesin ma selle kaanelt firmamärki ja küsisin: "dy? Mis firma see veel on? Ma ei teagi sellist."

"dy?" kordas Tiina ja kummardus oma läpaka poole. "See on hp!"

Logo trükitakse läpaka kaanele niipidi, et see paistaks õigesti kellegi vaatenurgast, kes istub läpaka kasutaja vastas. Reklaam, noh.

See oli nii täiuslik blondiinali, et me hakkasime itsitama ega saanud tükil ajal pidama.

Sellega seoses (aga üldse mitte) avastasin just, et homme on kolmteist reede. Mul peaks olema tööpäev, aga ma loodan, et kõik saavad aru, ainus mõistusepärane teguviis on end koju barrikadeerida.

Tulen just kahepäevaselt juhtimiskoolituselt, mis oli tõesti väga asjalik ja huvitav. Sealt sai nii praktilisi nippe, mida tööelus rakendada, kui üldiselt soovitusi oma suhtlemisoskuse parandamiseks. Ja natuke teooriat ja diagramme ka.

Üks asi, mida koolitajad kohe alguses hästi tegid, oli tutvumismängud. Jaa-jaa, ma tean, et kellelegi ei meeldi need kui idee, sa pead kohe alguses oma mugavustsoonist välja tulema ja võõrastega juttu puhuma hakkama, aga tegelikult kui hästi nad toimivad! Me kõik tegime mingi kuus tiiru üle toa ja valisime endale uue partneri, kellega kaks minutit etteantud teemadel lobisesime. Pärast seda olid kõik kõigiga tuttavad ja üldises vestlusringis sõna võtmine ei olnud enam üldse pingutav. See oli nüüd loomulik.

Jää murti kohe ära.

"Te saate kohe selle harjutuse käigus ka midagi enda kohta tähele panna," ütles koolitaja kavalalt, "nimelt seda, kas te olete partneri valija või see, kes ootab, et teda valitakse."

Mina olin iga kord see, kes ise valima läks. Ja kes esimesena rääkima hakkas. 

Me tegime ka midagi nii hirmutavat nagu rollimängud, mida linti võetakse. Ja pärast analüüsisime kõik koos need videoklipid läbi ning arutasime, mida tegid inimesed hästi, mida võiks parandada, nende kehakeelt jne. Kõik pabistasid kohutavalt. Ma võin öelda, et mina suhtusin sellesse suht yololt. Ma arvan, et kui sa oled esimest korda oma häält lindilt kuulnud, siis ei suuda sind enam miski kõigutada. Sa juba tead, kui kohutav sa teistele paistad :D

Me tegime seda harjutust mõlemal päeval ning kuna gruppides oli rohkem inimesi kui kaks, siis üks sai alati lindilt välja jääda ja vaatleja olla. Ma ei kasutanud võimalust vaadelda, vaid ronisin mõlemal päeval agaralt lindi peale. Ma kuidagi kardan viimasel ajal igasuguseid asju vähem. Insta yolo ju. Ja ma ka vaatasin ennast seal täiesti rahulikult. Üks neiu, kes oli lihtsalt imeilus, pisike ja sale, suuuurte silmade ja nukunäoga, peitis oma silmad, kui tuli tema kord ennast lindilt vaadata. Inimeste taju on mõnikord ikka natuke häiritud. Sa oled nagu haldjas, mis sulle enda kujutise juures ei meeldi?:D

Grupitöid tegime üldse palju. Kui keegi minu grupist ütles, et mina tehku meie esitlus, siis ronisin ainsagi vastuväiteta tahvli ette. See on minu juures midagi uut - mitte karta avalikku esinemist. Mul on tunne, et nendel esimese päeva alguse tutvumismängudel oli suur osa närvi kadumises ja vabas õhkkonnas. 

Huvitavaid mõtteid sai sealt palju. Aga üks teooria, mis mulle eriti meeldis, oli agressiivsuse-alistumise skaala. Inimesed käituvad üldjuhul kas natuke oma ideid pealesuruvamalt või alistuvamalt, minnalaskvamalt (ah, mis nüüd mina, teised teavad paremini). Keegi ei ole päris skaala üheski otsas ning kõige parem, kui sa oled ennastkehtestav, seal keskel. Tead, mida sa vajad, mida sa tahad, kuidas seda saavutada, kuidas kuulata oma partnerit ja panna teda rääkima. Tasakaalukas.

Meilt küsiti, kas me tajume end pigem agressiivsemate või alistujatena. Mina tundsin endas kindlasti ära rohkem agressiivset tüüpi. Mina tean paremini, mina otsustan. Samas on inimeses jooni mõlemast poolest ning ta võib kodus käituda ühtmoodi, tööl teisiti. Ka mina olen vahel alistuv, lasen endaga juhtuda, lasen otsustada teistel, et mulle ei langeks vastutust. Aga reeglina mitte. 

No ülipõnev ikka. Kuigi kõik need erinevad suhtlemistehnikad võivad vahel jätta natuke kunstliku mulje. Ja sellise mulje, nagu oleks loomulik, automaatselt tulev suhtlemine nüüd keelatud. Et sa pead pidevalt ennast tagasi hoidma, teist peegeldama, laskma tal rääkida, meelitama teda ennast lahendusi otsima, mitte pakkuma neid ise - sest probleemne inimene hakkab oma probleemiga tegelema vaid siis, kui tal on tunne, et ta on ise selle lahenduse välja mõelnud. Ühesõnaga igasugune endast välja minemine ja vihastamine oleks nagu fopaa. Kuigi seda tuleb ikka ette ja see on ka normaalne! See on normaalne.

Improviseeriks?

Eelmisel nädalal mõtlesin, et käiks vaataks midagi naljakat. Tallinnas käis parasjagu komöödiafestival (jumal õnnistagu Tallinnat ja kõige rohkust, mis siin valitseb). Üritusi oli palju, osad välja müüdud, osad saadaval, ja mina võtsin pileti improvisatsiooniteatri etendusele Tallinna Kammerteatris. Järjekordselt üks pisike-väike teater Kalamajas, nagu Teoteatergi. 

Improkomöödiat pole ma varem näinud. Ma tean küll, mida see tähendab, ja et selle esimene reegel on: tuleb kõigega nõus olla, mis su kaaslane laval ette paneb. Ütled jah ja lähed mänguga kaasa, ja palju häid asju võib sündida.

(Tegelikult tuleb mulle meelde, et keskkoolis meile tehti kunagi kogunemine ja tutvustati improkomöödiat, aga sellest šõust ei mäleta ma muud kui et keegi laval kasutas sõna "klubi" sisseütlevas käändes vormi "kluppi", mis mulle niimoodi meeldima hakkas, et seda siiamaani ka ise kasutan.)

Aga mul oli tunne, et selline etendus võib olla nii naljakas kui ka kohutavalt piinlik. Publiku jaoks. Oleneb, kuidas läheb. Aga võtame riske, eksju :D Kui nemad laval saavad kõigi nende inimeste ette astuda, ilma et neil oleks aimugi, mida järgmine hetk ütlema hakkavad, siis mina saan vähemasti publikus istumisega hakkama.

Esimene asi, mida ma Kammerteatrisse astudes nägin, oli üks tüdruk, kes mulle kevadel esmaabi õpetas, ja keda ma olin juhuslikult näinud samal hommikul Reval Cafes hommikust süües. Mul oli juba hommikul imelik teda näha, sest mulle tuli insta meelde üks unenägu, mida ma temast kevadel nägin ja millest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka. Aga kõik oli okei, sest tema mind ära ei tundnud.

Ikkagi on kummaline Tallinna eri osades sama inimest ühe päeva jooksul kaks korda näha.  

Etendus ise oli kolme trupi esinemised. Esimene trupp tõmbas rahva käima. Ma paneks siia nende nime ka, aga jumala eest ei mäleta mitte ühegi trupi nime. Aga esimesed olid tõesti head. Kõik, mida nad tegid, oli nii lühike. Ja ma ütlen, et sketši lühidus osutus sellise naljavormi puhul väga suureks plussiks. Mitte miski ei jõua rappa joosta, on võimalus kohe ja praegu paar tabavat nalja teha ning kõik naeravad. Nad mõtlesid ka kohapeal räppe ja laule välja - meie etteantud sõnadest. Ma karjusin kohe "karu" ning võite arvata, et karu ka ühe räpi sisse sattus. 

Teises trupis oli kaks noormeest ja nemad tegid ühe pika sketši. See polnud halb. Aga natuke venis siiski. Neil oli täiesti olemas oskus tühjast õhust häid nalju välja võluda. 

Aga siis tuli kolmas trupp ning ma pean ütlema, et nemad olid siis selle õhtu piinlik osa. Neid oli neli tükki, mida võib-olla liiga palju - või ma ei tea, miks kogu lugu kähku koost ära vajus ja üldse naljakas ei olnud. Nad tegid aeg-ajalt loo sisse pause ning küsisid publikult soovitusi, kuidas tegelaste teele takistusi ette veeretada, et põnev oleks. Aga ma leidsin end soovimas, et nad oleksid selle õnnetu sketši eksprompt hüljanud ning palunud soovitusi täiesti uueks.

Igatahes venis see lugu nii kohutavalt, et selle lõppedes põgenesin ma kergendusega.

Kuid kaks kolmest ei ole sugugi halb tulemus ning sealjuures saan ma täiesti aru, kui raske on sellist komöödiavormi läbi viia. Respekt igal juhul kõigi vastu, kes sellega üldse tegeleda julgevad.

Ja järgmine kord lähen vist uuesti :D

Ma tahan ka elada

Väljas on juba kaks päeva selline ilm, et... sügis, noh. Sajab vahetpidamata. Täna pole vihm hetkekski lakanud. Sirutasin end kella kahe paiku voodis teki all ja mõtlesin, kas ma tõesti jään nüüd terveks päevaks sisse ega tee mitte midagi. Aga niimoodi ei taha ma oma elu elada. Ma panin ennast riidesse ja läksin välja vihma-tuule kätte. 

Bussis oli jälle keegi haisemas. Jõi alksi, laotas oma kilekotid igale poole laiali ning tagatipuks kratsis oma pead ja õngitses sealt midagi, mis kahtlaselt täide moodi tundusid. See oli õudne. Ma vabandasin end oma istmelt välja ja läksin ütlesin ees istuvale alkarist naisele vigases vene keeles paar krõbedamat sõna.  "Nu i što?" küsis ta vastu. Ma raputasin pead ja läksin istusin bussi esiossa. Jah, temasugustel on täiesti ükskõik, kas keegi neile midagi ütleb või mitte, aga vähemalt endal on kergem. Ei pea vaikselt oma viha sees marineerima ja kellegi haisu ning täisid pealt tunnistama. 

Ning kui rohkem inimesi endale munad hangivad ja neile tähelepanu juhivad, siis võib-olla hakkab neil piisavalt ebamugav, et nad ei roni enam bussi.

Minu viha võimendab veelgi asjaolu, et paar päeva tagasi oma kodupeatuses istmelt tõustes tundsin ma äkki, et mu püksid on märjad. Ma ei olnud seda tundnud terve sõidu vältel, aga püsti tõustes tundsin. Mind vallanud õudust on väga raske kirjeldada. Ma oletasin kohe, et olin kellegi kuse sisse istunud. Kodus pükse nuusutades selgus vähemalt, et tegu oli õllega, aga väga palju rõõmsamaks see mind ikka ei muutnud. 

Peale selliseid intsidente lähen ma veelgi enam juurde ja ütlen, kui mulle midagi ei meeldi.

Septembris oli London

Septembris OLI London. See oli vaimustav neljapäevane reis, mis hõlmas ka ühte ööd lennujaamas, nagu mul suht alati õnnestub endale planeerida. Ükskord Riia lennujaamas oli see täiega tšill öö, sest too on mugav ja mõnus lennujaam, aga Stansted on selle kõrval täielik košmaar. Nad on isegi pinkidele sildid pannud, et palun siin mitte pikali heita! Nad vihkavad magajaid. Ja lennujaam ise on külm ja kõle ja mitte kuskil pole telefoni laadida. Nagu mingid noormehed minu kõrval kohvikus omavahel märkisid: "Mierda de aeropuerto."

Veel üks naljakas lugu on selle reisiga, nimelt ma broneerisin endale tagasilennu kuu aega hilisemaks, kui olin planeerinud. Mitte 22. septembrile, vaid 22. oktoobrile. Märkasin seda alles siis, kui paar päeva enne reisi ennast sisse registreerima asusin. Mu suu lihtsalt vajus lahti, sest midagi sellist pole mul kunagi juhtunud. Õige kuupäev on miskit, mida sa kindlasti topelt ja kolm korda üle kontrollid. 

"Well, fuck me!" ütlesin ma endale valjusti ja küsisin Ryanairi chatis, kas mul on targem endale uus pilet osta või vana lendu muuta. Tuli täpselt sama välja, nii et muutsin vana ära. Õnneks oli veel 22. septembri lennule kohti saada.

Kui ma Mirjamile sellest rääkisin, ütles ta naerdes, et järelikult peangi oktoobrini Inglismaale jääma.

Aga kõik läks kenasti ja reis ise oli imeline. Imeline. Me käisime Mirjamiga muuseumides ning poodides kolamas ja South Bankil jalutamas ja muusikali vaatamas ja baaris istumas ja lõputult kohvikutes, enamasti Starbucksis ja Pret a Manger's. Iga päev vähemalt korra Pretis, kus ma alati sõin sama asja: wrapi avokaado, spinati ja piiniapähklitega. Õieti olen nüüd peale seda jälle tavaelus ka wrapi-lainele jäänud ja midagi sarnast endale ka meisterdanud.

Muuseumides märkasin, kuidas Mirjam enne ära väsis ja mind kuskile ootama istus. Muuseumides meeldibki mulle kõige rohkem üksi käia, sest siis saab kõike omas tempos vaadata. Ja ma reaalselt vaatangi asju pikalt ja mind reaalselt huvitavadki muuseumid. Ma käin Tallinnas ka kogu aeg mõnes, Kumus regulaarselt. Ja Tartus käisin hiljuti ERMis, kus mulle väga meeldis.

See pole minu jaoks mingi kohustuslik kultuuriprogrammi osa, mis tuleb ära teha, vaid miski, mida ma päriselt naudin. Ma ei teegi kunagi kohustuslikku kultuuriprogrammi. Töö juures küsisid mõned, kas ma olen Londonis käinud selle suure ratta peal või Big Beni juures või kusiganes. Minu vastus oli kogu aeg ei :D Ma pole üldse neid turistikaid asju teinud. Minu London on põhimõtteliselt lihtsalt... tänavad. Mulle meeldib lihtsalt olla.

Ja mõned kohtumised jäävad nii mõnusasti meelde. Näiteks kaks ehitajat, kellel oli parajasti lõunapaus ja kes istusid tänava ääres kuskil aknalaual, rüüpasid oma kohvi ja lugesid laialt lahti löödud lehte. Nii mõnus hetk kuidagi - inimesed, kes oskavad elu, antud juhul oma lõunapausi nautida. Mina ise lülitun töö juures lihtsalt töölainele, minu lõunad on lühikesed ja pausid veel lühemad. Ma ei malda istuda, mul on peas nimekiri asjadest, mis ma tahan ära teha.

Aga ka teistmoodi võib.

Või kui me Mirjamiga istusime Starbucksis ja rääkisime pikalt elust, siis korraga üks mustanahaline noormees segas vahele ja küsis, kas ta võib oma telefoni meie lähedal laadida.

"Ikka," ütlesin mina, "aga mis su PIN-kood on?"

Ta jäi mind hetkeks jõllitama, aga siis hakkas naerma ja ütles, et me võime ta telefoni kasutada, kui tahame. Kui me ära läksime, siis tegi ta mulle silma.

Üldse hakkas mulle seekord nii palju mustanahalisi mehi silma. Ei teagi, miks. Muusikal, mida me vaatamas käisime, "Book of Mormon", selle trupis oli ka palju mustanahalisi, see oli oluline osa loost. Igatahes, kui lõpus plaksutati ja kiitusi karjuti, siis jäi mu pilk pidama ühele tüübile laval, keda ma terve etenduse jooksul ei olnud tähele pannud. Aga siis korraga panin, ja tema mind ka. See oli hästi lahe, me lihtsalt vaatasime üksteisele mitu minutit silma, samal ajal kui kõik ümber plaksutasid ja püsti tõusid. Ma vahepeal kahtlesin, kas ta vaatab ikka mind või kujutan seda ette, aga me istusime kolmandas reas, päris lähedal, nii et ma nägin päris hästi, kuhu ta vaatab. Ning vastasel juhul oleks pidanud keegi minu vahetus läheduses teda pingsalt vaatama, et ta niimoodi vastu jõllitanud oleks.

Kui me ära hakkasime minema, maigutas ta suuga "Hi", aga selleks hetkeks sai mu julgus otsa ja ma läksin lihtsalt ära. Aga mulle jäi see meelde, sest maailmas on vähe seksikamaid asju kui lihtne pilkkontakt. Ja mul on tavaliselt natuke raske inimestele otsa vaadata.

Aga muidu veel mõnusatest hetkedest: South Bankil käisime ühest raamatupoest läbi, kus ma ostsin Paula Hawkinsi uusima raamatu ja kogesin nii head klienditeenindust, et kirjutasin neile hiljem e-kirja, millele väga võluvalt vastati. Üldse on seal klienditeeninduses rohkem vaba suhtlust ja small talki, näiteks küsib Preti teenindaja sult, kuidas su päev on läinud. See on armas.

Ning Tate Moderni poest ostsin endale ühe Kandinsky maali repro, mis mul praegu seinal ripub. 

Ja ilm oli mõnus soe. Hommikuti tõusin enne Mirjamit, tegin endale hommikusööki ja maailma suurimasse tassi kohvi ning ronisin tema rõdule, kust avaneb imeilus vaade Londonile. Ise olin nii õnnelik, et vaata, et nutma ei hakka :D

Juulis aga sõidame Nati ja Mikoga Pariisi. See reis on nüüd kindel mis kindel ja sissemaksedki juba tehtud. Woohoo! Ma saan lõpuks ometi Pariisi, mis on üks minu unistuste sihtkohtadest.

Kitten mitten

Ükspäev enne tööd lipsasin Kassiabi majja, ainult selleks, et seal ühte tuppa diivanile pikali prantsatada. Kohe ronisid mulle sülle kaks kiisut ja seadsid end mõnusalt sisse. Selles toas elavad ainult kaks kiisut, keda nende eraldatud seisuse pärast VIP-ideks kutsutakse, aga varsti ei ela nad enam üldse seal, sest nad saavad endale kodu! Iga kord, kui mõni meie kassidest endale kodu saab, on kõik terves majas õnnelikud. 

Need kaks kiisut võtab endale üks meie juhatuse liikmetest, kes uuest aastast üldse ühinguga koostööst loobub, sest tema jaoks on see liiga masendav, kui vähe kiisusid kodu saab. Aga samas tegi ta seda pikka aega. Meie Päär on meil juba aastaid olnud ja kunagi ka Kassiabist võetud, ning see juhatuse liige mäletas veel Pääri. Nii et väga pikk aega. Ja ta pani iganädalaselt väga palju oma aega selle ühingu alla. 

Mina olen selle poolt, et midagi ei peaks tegema vastu tahtmist ja enese piinamiseks, ja väga õige on oskus ära tunda, kui sa enam midagi teha ei saa ega taha. Igatahes selle tüdruku enda kass läks manalateele ja nüüd võtab ta meie VIP-id endale. See on temast üliarmas, sest need kaks on meeletult kaua kodu oodanud. Lisaks saab ta endale kaks eriti mõnusat kiisut. Nad on täielikud nurrumasinad, pehmed ja sõbralikud. Nii kui sinna tuppa minna ja diivanile istuda, poeb üks neist sulle sülle, teine viskab niisama külili ja laseb nurru lahti. Ja ta nurrub, nagu pragiseks üks väike lõke - üliarmsalt. Ning kui ta sinust eriti heal arvamusel on, siis ta tuleb ja lakub su nägu.

Nummarid.

Not even

Kõndisin koolituselt välja ja võtsin kõne oma ülemusele, et arutada, kuidas me paari järgmise päeva töö korraldame, kuna üks töötaja on haiguslehele jäänud.

"Aga kas sa oled näinud meie ***-juhti?" küsisin telefoni. Ma pidin jagama oma hämmeldust, olles terve päeva koolitust läbiviivat naist jõllitanud. "Ta on nii ilus!"

"Nagu sinagi," ütles tema. 

Siis ütles ta, et tuleksin homme üheteistkümneks, kuna pean õhtul kauem olema, ja mina vaidlesin vastu, et miks mitte kümneks.

"Miks sa tahad varem tööle tulla?"

"Ma armastan oma tööd."

"Ja mina armastan sind!" ütles ta naerdes. Ma hakkasin vaikselt itsitama. Meil on tõesti päris vahva seltskond koos. I can't even.

*

Kadrioru park on õhtuti nagu haldjamaa. Ma avastasin selle eile, kui peale Kumu dokumentaali koju kõndisin. Põõsastes on värvilised tuled ja tänavalampide valgus on nii mahe. Isegi purskkaevud on õhtul värvilised.

Kumu dokumentaal ise on päris tänuväärne üritus. Nii tore, et keegi viitsib selliseid asju korraldada. Eilne film oli ausalt öeldes küll igav - mul vajusid vahepeal silmad vägisi kinni - aga see ei tähenda, et ma kogu üritust ei hindaks. Ja järgmine kord tagasi ei läheks. 

Olen üritanud iga päev midagi sportlikku teha. Üleeile käisin ujumas. Seadsin sessiooni algul endale eesmärgi, mis oli palju kõrgem, kui ma tavaliselt jaksan ujuda. No minu jaoks ühe korraga läbimiseks ebareaalne. Aga bassein oli suhteliselt tühi ja ainsad kaks naist, kes veel minuga samal rajal ujusid, läksid täpselt samas tempos kui mina, mis tegi kogu asja väga mugavaks. Seda tuleb harva ette, et keegi minuga samas tempos on, sest ma olen päris aeglane. Igatahes, ma ei taha väita, et ma endale seatud eesmärgi läbisin, aga ma tegin natuke üle poole sellest, ja juba niimoodi ujusin palju rohkem kui tavaliselt.

Ma ei väsinud isegi korralikult ära! 

Paneb mõtlema sellest eesmärkide seadmise vajalikkusest...

Eile hommikul käisin jooksmas. Peale SEB sügisjooksu kummitab mul ikka vaikselt mõte hakatagi jooksmisega tegelema, sest see tunne rajal oli nii ebareaalselt hea. Päriselt olen peale seda jooksma jõudnud kahel korral, ja ma ei saa midagi teha - kui ma niisama omaette rajal jõlgun, ei meeldi mulle jooks kui spordiala. Ma väsin kohe ära, see on igav ja mul ei ole mingit motti. Mul on vist vaja ergutajaid raja äärde, et minust asja saaks :D

Aga vähemalt avastasin ühe pargi suht minu maja juures, mis on lihtsalt teisel pool. Ma ei lähe mitte kunagi sinna poole. Ma lähen kas randa või kesklinna. Ja see park on jumala suur ja ilus. Sinna lähen ma küll tagasi.

Ja täna hommikul tegin joogat. Jooga ja ujumine on miski, mis mulle tehes ka päriselt meeldivad. Need on rahulikud ja mõnusad. Sellest hoolimata kavatsen õhtupoolikul, kui koolituselt tulen, ikkagi veel ühe jooksutiiru teha. 

Suvikõrvitsad

Üks naine mu töö juurest on mulle juba tükimat aega suvikõrvitsaid toonud, sest tal on neid see suvi ootamatult palju võrsunud. Need on kõik ilusad ja suured, suuremad kui mu tulevik. Keegi teine nende vastu huvi ei tunne, sest nad ei oska neid kuidagi söögiks valmistada. Mina, vastupidi, tean täpselt, mida sellise suurepärase suvikõrvitsaga teha. Sa pesed ta ära ja lõikad õhukesteks sektoriteks, paneerid ohtralt soola, pipra ja tilliga maitsestatud munasegus ning praed ära. Ja niimoodi sa neid sööd. Eriti hea, kui on hummust ja hapukoort, mille sisse oma suvikõrvitsat kasta, aga see pole väga vajalik, sest taevalikult maitseb ta nagunii.

See on mu toidusedel olnud suurema osa suvest.

Eile hakkasin mõtlema, nagu iga inimene, kellele tehtud teened tal olemise ebamugavaks muudavad, et õieti võiks ju U-le suvikõrvitsate eest ühe šokolaadi kinkida. Kui ma parajasti šokolaadi peale väikest kirjakest kleepisin, küsis R, teine töökaaslane, mida ma teen.

"Jätan U-le šokolaadi, sest ma tahan teda ära võrgutada," seletasin ma.

"Kas sa parem mind ei taha võrgutada?" küsis ta.

"Seda ei ole mul vaja teha," vastasin ma rahulikult. See töö on juba jumala kogemata ära tehtud. Samal hommikul oli R mulle teatanud, et ma olen hull, aga ikkagi meeldin talle kuratlikult. 

"Ma tean," ütlesin ma, ja ta tegi kähku minekut. Ma jäin mõtisklema, kui vahvalt ta seda väljendanud oli - "kuratlikult" - sest mul on nõrkus, kui inimesed kuidagi teistmoodi ja poeetiliselt räägivad. 

Samas ei ole mul tema pärast muret, sest see flirt on kerge ja naljakas, mitte tõmban-oma-veenid-läbi-kui-sa-mind-ei-taha situatsioon.

Mina ise olen alati nii traagiline, kui kellessegi armunud olen. Nagu ma praegu olen. It's a fucking nightmare and a half.

Muusika, mis on parem kui elu

Kuu aega tagasi avastasin bändi, mis on parem kui elu. Nad on parem, kui miski muu, mida ma kunagi kuulanud olen. Nende muusikas on nii palju elu. Nii palju just seda õiget rütmi. Ja laulja hääl on nii vaimustav.

Ma olen nende laule sada korda kuulanud. Ma avastasin nad, kui sõitsin peale ERMi külaskäiku Tartust Tallinna ja lugesin Ekspressi. Ma loen alati ka muusikaarvustusi, aga kuna mu maitse on suhteliselt mainstream, siis ma tihti ei tea seal figureerivaid bände. Seekord olid mul nagunii klapid kõrvas, niisiis otsustasin telefonis Youtube'i lahti lüüa ja tutvuda, millest konkreetses arvustuses siis räägiti. Arvustati kahte bändi, Arcade Fire (kelle uuest albumist Siim Nestor oli vaimustuses), ja Everything Everything, kelle uus album oli Siim Nestori meelest meh. Minu enda arvamus oli täpselt vastupidine - Arcade Fire oli meh, aga Everything Everything muutis mu maailma.

Mitte keegi, kellele ma olen neist rääkinud, ei ole neid isegi kuulanud. Aga see on mõistetav. Ma ise ka kunagi ei järgi mingeid sarja- ega muusikasoovitusi. Ma ei viitsi :D