Väljas on juba kaks päeva selline ilm, et... sügis, noh. Sajab vahetpidamata. Täna pole vihm hetkekski lakanud. Sirutasin end kella kahe paiku voodis teki all ja mõtlesin, kas ma tõesti jään nüüd terveks päevaks sisse ega tee mitte midagi. Aga niimoodi ei taha ma oma elu elada. Ma panin ennast riidesse ja läksin välja vihma-tuule kätte.
Bussis oli jälle keegi haisemas. Jõi alksi, laotas oma kilekotid igale poole laiali ning tagatipuks kratsis oma pead ja õngitses sealt midagi, mis kahtlaselt täide moodi tundusid. See oli õudne. Ma vabandasin end oma istmelt välja ja läksin ütlesin ees istuvale alkarist naisele vigases vene keeles paar krõbedamat sõna. "Nu i što?" küsis ta vastu. Ma raputasin pead ja läksin istusin bussi esiossa. Jah, temasugustel on täiesti ükskõik, kas keegi neile midagi ütleb või mitte, aga vähemalt endal on kergem. Ei pea vaikselt oma viha sees marineerima ja kellegi haisu ning täisid pealt tunnistama.
Ning kui rohkem inimesi endale munad hangivad ja neile tähelepanu juhivad, siis võib-olla hakkab neil piisavalt ebamugav, et nad ei roni enam bussi.
Minu viha võimendab veelgi asjaolu, et paar päeva tagasi oma kodupeatuses istmelt tõustes tundsin ma äkki, et mu püksid on märjad. Ma ei olnud seda tundnud terve sõidu vältel, aga püsti tõustes tundsin. Mind vallanud õudust on väga raske kirjeldada. Ma oletasin kohe, et olin kellegi kuse sisse istunud. Kodus pükse nuusutades selgus vähemalt, et tegu oli õllega, aga väga palju rõõmsamaks see mind ikka ei muutnud.
Peale selliseid intsidente lähen ma veelgi enam juurde ja ütlen, kui mulle midagi ei meeldi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar