Septembris oli London

Septembris OLI London. See oli vaimustav neljapäevane reis, mis hõlmas ka ühte ööd lennujaamas, nagu mul suht alati õnnestub endale planeerida. Ükskord Riia lennujaamas oli see täiega tšill öö, sest too on mugav ja mõnus lennujaam, aga Stansted on selle kõrval täielik košmaar. Nad on isegi pinkidele sildid pannud, et palun siin mitte pikali heita! Nad vihkavad magajaid. Ja lennujaam ise on külm ja kõle ja mitte kuskil pole telefoni laadida. Nagu mingid noormehed minu kõrval kohvikus omavahel märkisid: "Mierda de aeropuerto."

Veel üks naljakas lugu on selle reisiga, nimelt ma broneerisin endale tagasilennu kuu aega hilisemaks, kui olin planeerinud. Mitte 22. septembrile, vaid 22. oktoobrile. Märkasin seda alles siis, kui paar päeva enne reisi ennast sisse registreerima asusin. Mu suu lihtsalt vajus lahti, sest midagi sellist pole mul kunagi juhtunud. Õige kuupäev on miskit, mida sa kindlasti topelt ja kolm korda üle kontrollid. 

"Well, fuck me!" ütlesin ma endale valjusti ja küsisin Ryanairi chatis, kas mul on targem endale uus pilet osta või vana lendu muuta. Tuli täpselt sama välja, nii et muutsin vana ära. Õnneks oli veel 22. septembri lennule kohti saada.

Kui ma Mirjamile sellest rääkisin, ütles ta naerdes, et järelikult peangi oktoobrini Inglismaale jääma.

Aga kõik läks kenasti ja reis ise oli imeline. Imeline. Me käisime Mirjamiga muuseumides ning poodides kolamas ja South Bankil jalutamas ja muusikali vaatamas ja baaris istumas ja lõputult kohvikutes, enamasti Starbucksis ja Pret a Manger's. Iga päev vähemalt korra Pretis, kus ma alati sõin sama asja: wrapi avokaado, spinati ja piiniapähklitega. Õieti olen nüüd peale seda jälle tavaelus ka wrapi-lainele jäänud ja midagi sarnast endale ka meisterdanud.

Muuseumides märkasin, kuidas Mirjam enne ära väsis ja mind kuskile ootama istus. Muuseumides meeldibki mulle kõige rohkem üksi käia, sest siis saab kõike omas tempos vaadata. Ja ma reaalselt vaatangi asju pikalt ja mind reaalselt huvitavadki muuseumid. Ma käin Tallinnas ka kogu aeg mõnes, Kumus regulaarselt. Ja Tartus käisin hiljuti ERMis, kus mulle väga meeldis.

See pole minu jaoks mingi kohustuslik kultuuriprogrammi osa, mis tuleb ära teha, vaid miski, mida ma päriselt naudin. Ma ei teegi kunagi kohustuslikku kultuuriprogrammi. Töö juures küsisid mõned, kas ma olen Londonis käinud selle suure ratta peal või Big Beni juures või kusiganes. Minu vastus oli kogu aeg ei :D Ma pole üldse neid turistikaid asju teinud. Minu London on põhimõtteliselt lihtsalt... tänavad. Mulle meeldib lihtsalt olla.

Ja mõned kohtumised jäävad nii mõnusasti meelde. Näiteks kaks ehitajat, kellel oli parajasti lõunapaus ja kes istusid tänava ääres kuskil aknalaual, rüüpasid oma kohvi ja lugesid laialt lahti löödud lehte. Nii mõnus hetk kuidagi - inimesed, kes oskavad elu, antud juhul oma lõunapausi nautida. Mina ise lülitun töö juures lihtsalt töölainele, minu lõunad on lühikesed ja pausid veel lühemad. Ma ei malda istuda, mul on peas nimekiri asjadest, mis ma tahan ära teha.

Aga ka teistmoodi võib.

Või kui me Mirjamiga istusime Starbucksis ja rääkisime pikalt elust, siis korraga üks mustanahaline noormees segas vahele ja küsis, kas ta võib oma telefoni meie lähedal laadida.

"Ikka," ütlesin mina, "aga mis su PIN-kood on?"

Ta jäi mind hetkeks jõllitama, aga siis hakkas naerma ja ütles, et me võime ta telefoni kasutada, kui tahame. Kui me ära läksime, siis tegi ta mulle silma.

Üldse hakkas mulle seekord nii palju mustanahalisi mehi silma. Ei teagi, miks. Muusikal, mida me vaatamas käisime, "Book of Mormon", selle trupis oli ka palju mustanahalisi, see oli oluline osa loost. Igatahes, kui lõpus plaksutati ja kiitusi karjuti, siis jäi mu pilk pidama ühele tüübile laval, keda ma terve etenduse jooksul ei olnud tähele pannud. Aga siis korraga panin, ja tema mind ka. See oli hästi lahe, me lihtsalt vaatasime üksteisele mitu minutit silma, samal ajal kui kõik ümber plaksutasid ja püsti tõusid. Ma vahepeal kahtlesin, kas ta vaatab ikka mind või kujutan seda ette, aga me istusime kolmandas reas, päris lähedal, nii et ma nägin päris hästi, kuhu ta vaatab. Ning vastasel juhul oleks pidanud keegi minu vahetus läheduses teda pingsalt vaatama, et ta niimoodi vastu jõllitanud oleks.

Kui me ära hakkasime minema, maigutas ta suuga "Hi", aga selleks hetkeks sai mu julgus otsa ja ma läksin lihtsalt ära. Aga mulle jäi see meelde, sest maailmas on vähe seksikamaid asju kui lihtne pilkkontakt. Ja mul on tavaliselt natuke raske inimestele otsa vaadata.

Aga muidu veel mõnusatest hetkedest: South Bankil käisime ühest raamatupoest läbi, kus ma ostsin Paula Hawkinsi uusima raamatu ja kogesin nii head klienditeenindust, et kirjutasin neile hiljem e-kirja, millele väga võluvalt vastati. Üldse on seal klienditeeninduses rohkem vaba suhtlust ja small talki, näiteks küsib Preti teenindaja sult, kuidas su päev on läinud. See on armas.

Ning Tate Moderni poest ostsin endale ühe Kandinsky maali repro, mis mul praegu seinal ripub. 

Ja ilm oli mõnus soe. Hommikuti tõusin enne Mirjamit, tegin endale hommikusööki ja maailma suurimasse tassi kohvi ning ronisin tema rõdule, kust avaneb imeilus vaade Londonile. Ise olin nii õnnelik, et vaata, et nutma ei hakka :D

Juulis aga sõidame Nati ja Mikoga Pariisi. See reis on nüüd kindel mis kindel ja sissemaksedki juba tehtud. Woohoo! Ma saan lõpuks ometi Pariisi, mis on üks minu unistuste sihtkohtadest.