Tulen just kahepäevaselt juhtimiskoolituselt, mis oli tõesti väga asjalik ja huvitav. Sealt sai nii praktilisi nippe, mida tööelus rakendada, kui üldiselt soovitusi oma suhtlemisoskuse parandamiseks. Ja natuke teooriat ja diagramme ka.
Üks asi, mida koolitajad kohe alguses hästi tegid, oli tutvumismängud. Jaa-jaa, ma tean, et kellelegi ei meeldi need kui idee, sa pead kohe alguses oma mugavustsoonist välja tulema ja võõrastega juttu puhuma hakkama, aga tegelikult kui hästi nad toimivad! Me kõik tegime mingi kuus tiiru üle toa ja valisime endale uue partneri, kellega kaks minutit etteantud teemadel lobisesime. Pärast seda olid kõik kõigiga tuttavad ja üldises vestlusringis sõna võtmine ei olnud enam üldse pingutav. See oli nüüd loomulik.
Jää murti kohe ära.
"Te saate kohe selle harjutuse käigus ka midagi enda kohta tähele panna," ütles koolitaja kavalalt, "nimelt seda, kas te olete partneri valija või see, kes ootab, et teda valitakse."
Mina olin iga kord see, kes ise valima läks. Ja kes esimesena rääkima hakkas.
Me tegime ka midagi nii hirmutavat nagu rollimängud, mida linti võetakse. Ja pärast analüüsisime kõik koos need videoklipid läbi ning arutasime, mida tegid inimesed hästi, mida võiks parandada, nende kehakeelt jne. Kõik pabistasid kohutavalt. Ma võin öelda, et mina suhtusin sellesse suht yololt. Ma arvan, et kui sa oled esimest korda oma häält lindilt kuulnud, siis ei suuda sind enam miski kõigutada. Sa juba tead, kui kohutav sa teistele paistad :D
Me tegime seda harjutust mõlemal päeval ning kuna gruppides oli rohkem inimesi kui kaks, siis üks sai alati lindilt välja jääda ja vaatleja olla. Ma ei kasutanud võimalust vaadelda, vaid ronisin mõlemal päeval agaralt lindi peale. Ma kuidagi kardan viimasel ajal igasuguseid asju vähem. Insta yolo ju. Ja ma ka vaatasin ennast seal täiesti rahulikult. Üks neiu, kes oli lihtsalt imeilus, pisike ja sale, suuuurte silmade ja nukunäoga, peitis oma silmad, kui tuli tema kord ennast lindilt vaadata. Inimeste taju on mõnikord ikka natuke häiritud. Sa oled nagu haldjas, mis sulle enda kujutise juures ei meeldi?:D
Grupitöid tegime üldse palju. Kui keegi minu grupist ütles, et mina tehku meie esitlus, siis ronisin ainsagi vastuväiteta tahvli ette. See on minu juures midagi uut - mitte karta avalikku esinemist. Mul on tunne, et nendel esimese päeva alguse tutvumismängudel oli suur osa närvi kadumises ja vabas õhkkonnas.
Huvitavaid mõtteid sai sealt palju. Aga üks teooria, mis mulle eriti meeldis, oli agressiivsuse-alistumise skaala. Inimesed käituvad üldjuhul kas natuke oma ideid pealesuruvamalt või alistuvamalt, minnalaskvamalt (ah, mis nüüd mina, teised teavad paremini). Keegi ei ole päris skaala üheski otsas ning kõige parem, kui sa oled ennastkehtestav, seal keskel. Tead, mida sa vajad, mida sa tahad, kuidas seda saavutada, kuidas kuulata oma partnerit ja panna teda rääkima. Tasakaalukas.
Meilt küsiti, kas me tajume end pigem agressiivsemate või alistujatena. Mina tundsin endas kindlasti ära rohkem agressiivset tüüpi. Mina tean paremini, mina otsustan. Samas on inimeses jooni mõlemast poolest ning ta võib kodus käituda ühtmoodi, tööl teisiti. Ka mina olen vahel alistuv, lasen endaga juhtuda, lasen otsustada teistel, et mulle ei langeks vastutust. Aga reeglina mitte.
No ülipõnev ikka. Kuigi kõik need erinevad suhtlemistehnikad võivad vahel jätta natuke kunstliku mulje. Ja sellise mulje, nagu oleks loomulik, automaatselt tulev suhtlemine nüüd keelatud. Et sa pead pidevalt ennast tagasi hoidma, teist peegeldama, laskma tal rääkida, meelitama teda ennast lahendusi otsima, mitte pakkuma neid ise - sest probleemne inimene hakkab oma probleemiga tegelema vaid siis, kui tal on tunne, et ta on ise selle lahenduse välja mõelnud. Ühesõnaga igasugune endast välja minemine ja vihastamine oleks nagu fopaa. Kuigi seda tuleb ikka ette ja see on ka normaalne! See on normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar