*

Käisin eile Tiinal külas - ja tema pojal ka. Tal on suuuur õunu täis aed ning ahi, mis vajab kütmist. Sellal kui Tiina küttis, sehkendasin mina ringi, mängisin väikese T-ga jalkat ning jagasin õpetussõnu, kuigi ma õieti kütta ei oska. Nii on alati: kes oskab, see teeb; kes ei oska, see õpetab.

"Sa pead nüüd juba kindlasti siibri kinni panema," ütlesin ma, "leeki pole enam ammu."

"Söed peavad täiesti kustunud olema," ütles Tiina kannatlikult. "Praegu on liiga vara."

Kuna me kassimajas peame ka ahju kütma, siis hakkasin ma kohe mõtlema, et siis panin ma sel nädalal küttes küll siibri liiga vara kinni. Aga ma just guugeldasin ning seal ongi eri arvamused: ühed arvavad, et kui söed hõõguvad, on okei, muidu laseb liialt sooja korstnasse, ja teised ei pane enne siibrit kinni, kui igasugune hõõgumine on ka kadunud.

No eks parem vist ettevaatlikum olla.

Sättisime end Tartu poole teele, et batuudikeskusesse hüppama minna, ning ma kammisin peegli ees juukseid.

"Sul pole vaja end ilusaks kammida," ütles T mu selja taga.

"On ikka küll," vastasin mina.

"Batuudikeskuses on kõik omamoodi," ütles T kuidagi lohutavalt ja tõmbas oma pükse jalga. Ha! Tarkuseterad lastelt. 

Tiina rääkis mulle ka, et ükspäev olid nad telekast kuulnud lauset: "Loom ei ole inimene," mille peale T oli kohe teatanud: "Aga inimene on loom."

Mis on jumala õige ja väga tark.

Batuudikas oli mõistuse piires lõbus. Me hüppasime ja ronisime ja viskasime korvi ja mängisime lauajalkat, aga kõige suuremad hitid olid igasugused mänguautomaadid. Üks rallimäng tõmbas mu nii endasse, et pidin end jõuga lahti kiskuma - et ikka midagi aktiivsemat ka jõuaks teha ning lapsega tegeleda.

Pärast sõime Ränduris ning I kid you not, meid tabas seal midagi nii harukordset nagu hea teenindus!  Kes Ränduris vahetevahel käib, see teab, millest ma räägin: metsikud ooteajad, isegi, kui on täis vaid paar lauda, aeglane ja hoolimatu teenindus. Seekord oli kõik aga vinks-vonks, meie ettekandja oli kiire ja hoolitsev ja viisakas.

Nüüd olen ma tõesti kõike näinud.