laupäev, 17. veebruar 2018

Sport, katse neliteist

Ma olen juba nii mitu korda tundnud, et nüüd tahaks sportlikuks hakata. Kevadel lähen käin kolm korda jooksmas. Teen nende YouTube'i joogavideote järgi midagi... Ja siis jälle ei tee. Kõik vajub ära ja läheb samale vanale rajale.

Nüüd on mul jälle selline hetk, kus ma tunnen midagi algavat. Praegu on sellel suur seos minu töökohaga, nimelt meie firma toetab väga sporti. Jooksuüritustel osalemist nad alati toetavad, septembris SEB-l käisin ka nende kaudu. Saab tasuta massaaži, kes seda ei taha, saab spordisoodustust. 
Nüüd hakkavad toimuma tasuta pilatese trennid. Nii kui ma selle kuulutuse olin puhkeruumi üles pannud, jäid mu enda silmad sellel peatuma ja ma otsustasin, et sinna peab küll minema.
Kedagi teist ma enda entusiasmiga nakatada ei suutnud :D

Täna siis käisin. Meid oli ainult neli pluss treener. Terve suure firma peale. Ma algul imestasin, aga siis sain aru, et varem oleksin ka ise nii reageerinud. Võib-olla mõelnud, et hea mõte see pilates, aga mitte midagi ette võtnud.
Võib-olla kohe arvanud, et meh, ei viitsi. Et ma pole seda kunagi varem proovinud ja ei oska ja ... Ja tuhat asja veel.
Kui poleks toimunud väikest nihet mu enda mõtlemises, poleks ma ise ka täna seal olnud. Aga nüüd ma olin ja selle üle üliväga õnnelik. Ning kellegi ma meelitan endaga veel kaasa, seda ma luban.
Muuseas keegi meist neljast polnud seda kunagi proovinud, ja treener oli üliväga kannatlik ja tore ja õpetas meile absoluutset algtaset.
Seda pean ma küll aususe huvides märkima, et kui oleksin seda ise kodus mingi video järgi teinud, oleksin poole pealt järele jätnud ja ära väsinud, nagu joogavideotega vahel juhtub. Aga päris trennis, päris treeneriga sa ei saa käega lüüa ja ära kõndida. Rääkimata sellest, kui palju rohkem kasu päris kohalolevast juhendajast on, sest ta näitab sulle, kui miskit valesti teed ja valesti hoiad.

Töö juurest teiselt kuulutuselt lugesin sellist infi, et praegu käib meie töötajatele MyFitnessis proovinädal, me saame tasuta jõukas ja rühmatrennides käia ning kõigega tutvuda. Mul lõid silmad särama. Jälle oli kõigil teistel see meh-reaktsioon, välja arvatud ühel töökaaslasel, kel juba on seal kuukaart, nii et tal pole mõtet tutvuma minna.

Kolmapäeval läksin kohale. Rühmatreeningute jaoks jõudsin liiga hilja, nii et käisin niisama jõusaalis masinate peal hullamas. Ma ei pingutanud üle, vaid olin erinevate trenazööride peal kümme minutit ning liikusin jälle edasi. Täiesti märkamatult läks tund aega mööda. Ma ei olnud oodanud, et pärast on nii mõnus olla. Mul miski ei valutanud ega ole ka mitu päeva hiljem tunda andma hakanud, aga lihtsalt tuju oli nii hea. Need peavad olema need ained, mida aju liigutades eritab.
Pühapäeval on viimane proovinädala päev ja siis plaanin korra veel jõuda ning ehk ka mingile rühmatrennile pihta saada (millelegi lihtsale, see on nüüd küll see koht, kus ma veidi põnnama löön. Uurisin kelleltki bodybalance'i kohta ja see pidi küll tehtav olema).

Kuigi ma ei olnud seda üldse plaaninud, pakitseb mul nüüd peas mõte ka liituda spordiklubiga. Tõmbasid mu oma tutvumisnädalaga konksu otsa. Küll ei ole ma kindel, millise klubiga, sest MyFitness on minu arvates liialt kallis. Samas osades klubides seal on ujula ja ma saaks ühendada ujumise muu trenniga...Aga siis peaks juba valimagi koduklubiks selle ujulaga, mis on mulle natuke ebasoodsamas asukohas.
Veel on selline pakett, et käi mis tahes nende klubis, mis tahes ajal, aga see on mõistagi kallis.
Ma veidi guugeldasin ning ma leiaks ka soodsamaid klubisid ja variante. 
Aga mis siis, kui need soodsamad on mingid peldikud?? MyFitnessis on nii ilus! Ja hea teenindus.

Issand kui kummaline on minu jaoks mõte spordiklubi kuukaardi soetamisest. Vot see on asi, mida ma ei ole kunagi isegi kaalunud.

Aga tänasest pilateses annavad küll kõhulihased juba samaks õhtuks tunda. Niisiis minu kogemuse järgi on pilates badassim kui terve jõusaalitäis masinaid :D

Yes-man

Praegu on veebruar poole peal ja ma olen sel aastal märganud, et tunnen end õnnelikumana kui tavaliselt.  See pole olnud mingi eriline projekt, aga kui ma mingil ajal märkasin, et I'm generally pretty unhappy, otsustasin hakata rohkem majast väljas käima.
Elus peab olema peale töö ja kodu veel midagi, et ennast hästi tunda. 

Ja praeguseks tundub, et ma käin päris palju kogu aeg kuskil. Teen midagi. Panen ennast kuhugi kirja :D Ning selle tulemusena on mul praegu aeg, kui ma ühistranspordis ei ärritu enam. Kus ma tööl võtan vabamalt. Kus ma mõtlen vähem minevikust ja rohkem sellest, kuidas homsesse päeva rohkem mahutada.

Veebruar on mul olnud ja tuleb päris sündmusterohke. Käisime Mariaga Milky Chance'i kontserdil. See on üks saksa bänd, nad esinesid Kultuurikatlas, ja kõik kohad olid hipstereid täis. Ma just täna mõtlesin, et kuidas Milky Chance ikka minutipealt täpselt lavale astus. See oli minu jaoks üllatav, sest ükski artist pole seda minu nähes kunagi teinud. Kõik ikka tahavad rahvast ootama ja karjuma panna.
Siis tuli mulle pähe, et sakslased ju. Loomulikult nad on täpsed :D


Kolmandal käisime Viljandis Miko sünnipäeva tähistamas. 
Täna käisime Mikoga ühte improteatrit vaatamas, sest üks Miko sõber esines seal. Toimus see kõik Von Glehni teatris Nõmmel. See on ülilahe maja, megasume ja salapärane. Margus Prangel sebis ringi ja müüs kohvi. Truppi juhendas Rednar Annus ning see oli nende esimene avalik ülesastumine, mille kohta nad olid väga tublid. Tõesti päris hea oli.
Peale etendust teatas Rednar Annus, et tal on sünnipäev ning kõik on oodatud pärast kooki sööma ja veini jooma ning majaga tutvuma.
"Don't mind if we do," ütlesin ma Mikole. 
Jäime Miko ja tema sõbraga kauemaks juttu ajama ning avastasime ühel hetkel, et teatri eestuba oli sujuvalt inimestest tühjaks valgunud ning isegi näitlejatest pooled olid juba lahkunud.
Nii juhtub ikka, et etteplaneerimata asjad on teinekord kõige lõbusamad.

Siis käisin ma kolmapäeval MyFitnessis. Ja täna pilateses. Ja pühapäeval plaanin minna veel korra jõukasse masinatele kõndima.

Ja kahekümne viiendal läheme Tiinaga Vspasse ning õhtul kimame tagasi Tallinna, et jõuda Arvo Pärdi muusika kontserdile, mille piletid ma Ekspressi loosis võitsin. 
Ja nagu sellest veel ei piisaks, teatas Tiina, et tal on kolmapäevaks Linnateatri pilet, aga ta ise ei saa minna, ning pakkus piletit mulle. Ma tahan juba terve igaviku Linnateatrisse minna! Võtsin oma graafiku ning nähes, et olen kolmapäeval tööl, hakkasin juba Tiinale kirjutama, et ma ei saa. Siis aga sähvatas mul, et ma tahan ju nüüd natuke yes-mani teha. Öelda asjadele jah, mitte otsida võimalust ei öelda. Ma saan ju töölt natuke varem ära minna ja mõni teine päev kauem olla! Probleem lahendatud.

Ja jah, kell on kaks öösel, aga mu pea on pulki täis ning ma ei saanud magada. Püüan parasjagu enda jaoks midagi ära otsustada ning mu otsus tundub kalduma minu jaoks üllatavasse suunda, see aga toob endaga kaasa nii palju mõtttteid...
Parem juba üles tõusta, üks kuum tee juua ja üks kuum blogi kirjutada :D