Yes-man

Praegu on veebruar poole peal ja ma olen sel aastal märganud, et tunnen end õnnelikumana kui tavaliselt.  See pole olnud mingi eriline projekt, aga kui ma mingil ajal märkasin, et I'm generally pretty unhappy, otsustasin hakata rohkem majast väljas käima.

Elus peab olema peale töö ja kodu veel midagi, et ennast hästi tunda. 

Ja praeguseks tundub, et ma käin päris palju kogu aeg kuskil. Teen midagi. Panen ennast kuhugi kirja :D Ning selle tulemusena on mul praegu aeg, kui ma ühistranspordis ei ärritu enam. Kus ma tööl võtan vabamalt. Kus ma mõtlen vähem minevikust ja rohkem sellest, kuidas homsesse päeva rohkem mahutada.

Veebruar on mul olnud ja tuleb päris sündmusterohke. Käisime Mariaga Milky Chance'i kontserdil. See on üks saksa bänd, nad esinesid Kultuurikatlas, ja kõik kohad olid hipstereid täis. Ma just täna mõtlesin, et kuidas Milky Chance ikka minutipealt täpselt lavale astus. See oli minu jaoks üllatav, sest ükski artist pole seda minu nähes kunagi teinud. Kõik ikka tahavad rahvast ootama ja karjuma panna.

Siis tuli mulle pähe, et sakslased ju. Loomulikult nad on täpsed :D

Kolmandal käisime Viljandis Miko sünnipäeva tähistamas. 

Täna käisime Mikoga ühte improteatrit vaatamas, sest üks Miko sõber esines seal. Toimus see kõik Von Glehni teatris Nõmmel. See on ülilahe maja, megasume ja salapärane. Margus Prangel sebis ringi ja müüs kohvi. Truppi juhendas Rednar Annus ning see oli nende esimene avalik ülesastumine, mille kohta nad olid väga tublid. Tõesti päris hea oli.

Peale etendust teatas Rednar Annus, et tal on sünnipäev ning kõik on oodatud pärast kooki sööma ja veini jooma ning majaga tutvuma.

"Don't mind if we do," ütlesin ma Mikole. 

Jäime Miko ja tema sõbraga kauemaks juttu ajama ning avastasime ühel hetkel, et teatri eestuba oli sujuvalt inimestest tühjaks valgunud ning isegi näitlejatest pooled olid juba lahkunud.

Nii juhtub ikka, et etteplaneerimata asjad on teinekord kõige lõbusamad.

Siis käisin ma kolmapäeval MyFitnessis. Ja täna pilateses. Ja pühapäeval plaanin minna veel korra jõukasse masinatele kõndima.

Ja kahekümne viiendal läheme Tiinaga Vspasse ning õhtul kimame tagasi Tallinna, et jõuda Arvo Pärdi muusika kontserdile, mille piletid ma Ekspressi loosis võitsin. 

Ja nagu sellest veel ei piisaks, teatas Tiina, et tal on kolmapäevaks Linnateatri pilet, aga ta ise ei saa minna, ning pakkus piletit mulle. Ma tahan juba terve igaviku Linnateatrisse minna! Võtsin oma graafiku ning nähes, et olen kolmapäeval tööl, hakkasin juba Tiinale kirjutama, et ma ei saa. Siis aga sähvatas mul, et ma tahan ju nüüd natuke yes-mani teha. Öelda asjadele jah, mitte otsida võimalust ei öelda. Ma saan ju töölt natuke varem ära minna ja mõni teine päev kauem olla! Probleem lahendatud.

Ja jah, kell on kaks öösel, aga mu pea on pulki täis ning ma ei saanud magada. Püüan parasjagu enda jaoks midagi ära otsustada ning mu otsus tundub kalduma minu jaoks üllatavasse suunda, see aga toob endaga kaasa nii palju mõtttteid...

Parem juba üles tõusta, üks kuum tee juua ja üks kuum blogi kirjutada :D