Mitte ühegi nurga alt ei saa aru

Oscarid. Ma nagu kuskilt kuulsin, et seal ei ole tingimata tegu objektiivsete valimistega. Ma nagu kuskilt kuulsin, et stuudio vaatab varakult ära, et see siin on korralik projekt ja suur film ning hakkab filmiringkondades tegema parajat lobitööd, et see Oscar või vähemalt nominatsioon oma filmile saada.

Lobitöö hulka kuulub ka parajalt meelehead (khmm miljonid dollarid khmm).

Ma filmiringkonda kahjuks ei kuulu ega tea, kui täpselt see tõele vastab, aga võib-olla aitab see seletada, miks näiteks tänavu krooniti "Vee puudutus" parimaks filmiks. There is no way! 

Ma olen sel aastal näinud palju häid filme, aga "Vee puudutus" nende hulka ei kuulu. See oli minu skaala järgi kuus kümnest. Kuus kümnest filmid ei peaks isegi Oscarile nomineeritud saama.

Juba treileri järgi vaatasin, et no see on küll natuke mööda film, ega kavatsenud seda vaatamagi minna, aga siis sai ta esiteks oma nominatsiooni ja nägin, et tal on igal pool hullult head hinded ja arvustused ja lihtsalt igalt poolt käis selle filmi nimi läbi. Ma olen juba loomult uudishimulik ja mõtlesin, et davai, ma lähen vaatan ka siis üle - üllatage mind.

Ei õnnestunud üllatada. Treiler tundus totakas ja film ise oli totakas.

Natuke filmi sisust ka: tegevus toimub paarikümne aasta taguses uurimisasutuses, kus hoitakse salapärast amfiibinimest. Temaga tehakse uuringuid ning teda piinatakse veits. See ei meeldi labori koristajale, tummale Elizale, kes kalamehega aega on hakanud veetma ja temasse vist tsipa ära armunud. 

Tundub nagu... Mida? Jep, kinosaalis istudes oli ka nagu mida. Vaatasin amfiibinimese näkku, kui ta vaikselt kurises ja koristaja jäetud keedetud munasid vanniservalt napsas, ja mõtlesin, et see on väga veider, ja mitte heas mõttes. Veider sellises mõttes, et paneb pead vangutama ja filmi üle naerma.

Sealjuures sai "Vee puudutus" veel parima stsenaariumi nominatsiooni. 

Mõned punktid, mis selle filmi jälgimist häirisid:

Dialoog. See oli mitte ainult mitte nauditav, vaid kehv. Eriti kõik, mida oli öelda Eliza kaaskoristajal Zeldal (Octavia Spencer), tema mehel Brewsteril, peamisel pahalasel, labori turvaülemal Stricklandil. Tegelikult ka venelasest teadlasel Dmitril ja Stricklandi ülemusel. Tegelikult ka venelastel, kes Dmitriga asju ajasid. Okei. Mitte kellelgi ei olnud ühtegi mõjuvat ega mittepiinlikku lauset kellelegi öelda.

Vene keel. USA filmides pole kunagi autentset vene keele hääldust ja olgu, eks see on ka loomulik. Aga antud filmis oli venekeelset sisu ja kahekõne päääris korralikult palju ning seda esitati kõige hullema aktsendiga, mida minu kõrvad on eales kuulnud. Minu kinos olid kõik naerust kõveras. See tundub lihtsalt lohakas. Nagu... Tarantino oleks oma "Vääritutes tõbrastes" pannud Hitleri karjuma "Nein nein nein!" niimoodi, et reaalselt hääldatakski nein e-ga. Sest Tarantino poleks viitsinud uurida, kuidas hääldus on, pohhui ju. Oleks ju naljakas? 

Reaalselt see amfiibinimene ja kõik temaga seonduv - tema päritolulugu, miks ja kuidas... Ta oli filmilinal nii koomiline.

Sealjuures mind üldse ei häirinud, kuidas tumm koristaja ja kalamees hiljem omavahel tshikibrikit hakkavad tegema, mis asjaolu paljudele teistele selle filmi juures hambusse jäi. Esiteks nad ei näidanud mitte midagi, nii et rahunege maha. Teiseks filmi üleüldise cringe-factori juures oli see viimane, mis mu kulmu kergitama pani. Selle stseeni ajaks oli trumm ammu kadunud ja no ükskõik nendest pulkadest siis :D

Kokkuvõtteks - ma ei saa aru. See lihtsalt objektiivselt ei saanud olla aasta parim film. Aga tuleb tunnistada maitsete erinevust :D

Teate, mis oli minu jaoks aasta parim film? "Call me by your name". See oli nii imeline, et ma nautisin iga hetke sellest. Ma nutsin ja naersin...ja see oli lihtsalt nii ilus ja nii hästi tehtud!
Minu isiklik Oscar läheb sellele :D

Sport, katse neliteist

Ma olen juba nii mitu korda tundnud, et nüüd tahaks sportlikuks hakata. Kevadel lähen käin kolm korda jooksmas. Teen nende YouTube'i joogavideote järgi midagi... Ja siis jälle ei tee. Kõik vajub ära ja läheb samale vanale rajale.

Nüüd on mul jälle selline hetk, kus ma tunnen midagi algavat. Praegu on sellel suur seos minu töökohaga, nimelt meie firma toetab väga sporti. Jooksuüritustel osalemist nad alati toetavad, septembris SEB-l käisin ka nende kaudu. Saab tasuta massaaži, kes seda ei taha, saab spordisoodustust. 

Nüüd hakkavad toimuma tasuta pilatese trennid. Nii kui ma selle kuulutuse olin puhkeruumi üles pannud, jäid mu enda silmad sellel peatuma ja ma otsustasin, et sinna peab küll minema.

Kedagi teist ma enda entusiasmiga nakatada ei suutnud :D

Täna siis käisin. Meid oli ainult neli pluss treener. Terve suure firma peale. Ma algul imestasin, aga siis sain aru, et varem oleksin ka ise nii reageerinud. Võib-olla mõelnud, et hea mõte see pilates, aga mitte midagi ette võtnud.

Võib-olla kohe arvanud, et meh, ei viitsi. Et ma pole seda kunagi varem proovinud ja ei oska ja ... Ja tuhat asja veel.

Kui poleks toimunud väikest nihet mu enda mõtlemises, poleks ma ise ka täna seal olnud. Aga nüüd ma olin ja selle üle üliväga õnnelik. Ning kellegi ma meelitan endaga veel kaasa, seda ma luban.

Muuseas keegi meist neljast polnud seda kunagi proovinud, ja treener oli üliväga kannatlik ja tore ja õpetas meile absoluutset algtaset.

Seda pean ma küll aususe huvides märkima, et kui oleksin seda ise kodus mingi video järgi teinud, oleksin poole pealt järele jätnud ja ära väsinud, nagu joogavideotega vahel juhtub. Aga päris trennis, päris treeneriga sa ei saa käega lüüa ja ära kõndida. Rääkimata sellest, kui palju rohkem kasu päris kohalolevast juhendajast on, sest ta näitab sulle, kui miskit valesti teed ja valesti hoiad.

Töö juurest teiselt kuulutuselt lugesin sellist infi, et praegu käib meie töötajatele MyFitnessis proovinädal, me saame tasuta jõukas ja rühmatrennides käia ning kõigega tutvuda. Mul lõid silmad särama. Jälle oli kõigil teistel see meh-reaktsioon, välja arvatud ühel töökaaslasel, kel juba on seal kuukaart, nii et tal pole mõtet tutvuma minna.

Kolmapäeval läksin kohale. Rühmatreeningute jaoks jõudsin liiga hilja, nii et käisin niisama jõusaalis masinate peal hullamas. Ma ei pingutanud üle, vaid olin erinevate trenazööride peal kümme minutit ning liikusin jälle edasi. Täiesti märkamatult läks tund aega mööda. Ma ei olnud oodanud, et pärast on nii mõnus olla. Mul miski ei valutanud ega ole ka mitu päeva hiljem tunda andma hakanud, aga lihtsalt tuju oli nii hea. Need peavad olema need ained, mida aju liigutades eritab.

Pühapäeval on viimane proovinädala päev ja siis plaanin korra veel jõuda ning ehk ka mingile rühmatrennile pihta saada (millelegi lihtsale, see on nüüd küll see koht, kus ma veidi põnnama löön. Uurisin kelleltki bodybalance'i kohta ja see pidi küll tehtav olema).

Kuigi ma ei olnud seda üldse plaaninud, pakitseb mul nüüd peas mõte ka liituda spordiklubiga. Tõmbasid mu oma tutvumisnädalaga konksu otsa. Küll ei ole ma kindel, millise klubiga, sest MyFitness on minu arvates liialt kallis. Samas osades klubides seal on ujula ja ma saaks ühendada ujumise muu trenniga...Aga siis peaks juba valimagi koduklubiks selle ujulaga, mis on mulle natuke ebasoodsamas asukohas.

Veel on selline pakett, et käi mis tahes nende klubis, mis tahes ajal, aga see on mõistagi kallis.

Ma veidi guugeldasin ning ma leiaks ka soodsamaid klubisid ja variante. 

Aga mis siis, kui need soodsamad on mingid peldikud?? MyFitnessis on nii ilus! Ja hea teenindus.

Issand kui kummaline on minu jaoks mõte spordiklubi kuukaardi soetamisest. Vot see on asi, mida ma ei ole kunagi isegi kaalunud.

Aga tänasest pilateses annavad küll kõhulihased juba samaks õhtuks tunda. Niisiis minu kogemuse järgi on pilates badassim kui terve jõusaalitäis masinaid :D

Yes-man

Praegu on veebruar poole peal ja ma olen sel aastal märganud, et tunnen end õnnelikumana kui tavaliselt.  See pole olnud mingi eriline projekt, aga kui ma mingil ajal märkasin, et I'm generally pretty unhappy, otsustasin hakata rohkem majast väljas käima.

Elus peab olema peale töö ja kodu veel midagi, et ennast hästi tunda. 

Ja praeguseks tundub, et ma käin päris palju kogu aeg kuskil. Teen midagi. Panen ennast kuhugi kirja :D Ning selle tulemusena on mul praegu aeg, kui ma ühistranspordis ei ärritu enam. Kus ma tööl võtan vabamalt. Kus ma mõtlen vähem minevikust ja rohkem sellest, kuidas homsesse päeva rohkem mahutada.

Veebruar on mul olnud ja tuleb päris sündmusterohke. Käisime Mariaga Milky Chance'i kontserdil. See on üks saksa bänd, nad esinesid Kultuurikatlas, ja kõik kohad olid hipstereid täis. Ma just täna mõtlesin, et kuidas Milky Chance ikka minutipealt täpselt lavale astus. See oli minu jaoks üllatav, sest ükski artist pole seda minu nähes kunagi teinud. Kõik ikka tahavad rahvast ootama ja karjuma panna.

Siis tuli mulle pähe, et sakslased ju. Loomulikult nad on täpsed :D

Kolmandal käisime Viljandis Miko sünnipäeva tähistamas. 

Täna käisime Mikoga ühte improteatrit vaatamas, sest üks Miko sõber esines seal. Toimus see kõik Von Glehni teatris Nõmmel. See on ülilahe maja, megasume ja salapärane. Margus Prangel sebis ringi ja müüs kohvi. Truppi juhendas Rednar Annus ning see oli nende esimene avalik ülesastumine, mille kohta nad olid väga tublid. Tõesti päris hea oli.

Peale etendust teatas Rednar Annus, et tal on sünnipäev ning kõik on oodatud pärast kooki sööma ja veini jooma ning majaga tutvuma.

"Don't mind if we do," ütlesin ma Mikole. 

Jäime Miko ja tema sõbraga kauemaks juttu ajama ning avastasime ühel hetkel, et teatri eestuba oli sujuvalt inimestest tühjaks valgunud ning isegi näitlejatest pooled olid juba lahkunud.

Nii juhtub ikka, et etteplaneerimata asjad on teinekord kõige lõbusamad.

Siis käisin ma kolmapäeval MyFitnessis. Ja täna pilateses. Ja pühapäeval plaanin minna veel korra jõukasse masinatele kõndima.

Ja kahekümne viiendal läheme Tiinaga Vspasse ning õhtul kimame tagasi Tallinna, et jõuda Arvo Pärdi muusika kontserdile, mille piletid ma Ekspressi loosis võitsin. 

Ja nagu sellest veel ei piisaks, teatas Tiina, et tal on kolmapäevaks Linnateatri pilet, aga ta ise ei saa minna, ning pakkus piletit mulle. Ma tahan juba terve igaviku Linnateatrisse minna! Võtsin oma graafiku ning nähes, et olen kolmapäeval tööl, hakkasin juba Tiinale kirjutama, et ma ei saa. Siis aga sähvatas mul, et ma tahan ju nüüd natuke yes-mani teha. Öelda asjadele jah, mitte otsida võimalust ei öelda. Ma saan ju töölt natuke varem ära minna ja mõni teine päev kauem olla! Probleem lahendatud.

Ja jah, kell on kaks öösel, aga mu pea on pulki täis ning ma ei saanud magada. Püüan parasjagu enda jaoks midagi ära otsustada ning mu otsus tundub kalduma minu jaoks üllatavasse suunda, see aga toob endaga kaasa nii palju mõtttteid...

Parem juba üles tõusta, üks kuum tee juua ja üks kuum blogi kirjutada :D

Eile nägin ma filmi

See ei tohiks tulla üllatusena, et nägin mingit filmi. Ma olen absoluutne kinofriik (ja muidu friik) ja vaatan tavaliselt ära kõik, mis vähegi huvi pakub. Aga eile oleksin ma nagu esimest korda elus näinud filmi. See oli ELAMUS.

Läksin eile töölt kümme minutit varem ära nagu boss. Kaksteist tundi seljataga ja natuke väss oli olla, aga koju tagasi veel minna ei tahtnud. Ostsin endale hoopis uued tumesinised kindad, mis muuseas oivaliselt sobivad, ja läksin Postimaja Reval Cafesse istuma. Sellepärast mulle Tallinnas elada meeldibki - alati on midagi teha. Sa võid pühapäeva õhtul ka siniseid kindaid osta ja kohvikus istuda ja kinos käia.

Selles Reval Cafes olen ma vähe käinud, aga avastasin, et see on üpris mõnus. Seal on üks tagumine sopp, kuhu pugedes on päris privaatne. Seintel on raamatud ja mustvalged pildid ja aknast avaneb vaade Hobujaama ristmikule. Minust järgmises lauas rääkisid üks noormees ja neiu California elustiilist ja Santa Monica rannajoonest ning mina lugesin Lionel Shriveri raamatut "Big brother", mis muuseas pole üldse paha. Tegin kinoni aega parajaks... ja aeg SAI paras.

Film oli "Püha hirve tapmine" ("The killing of a sacred deer"). Nicole Kidmani ja Colin Farrelliga ning režissööriks kreeklane Yorgos Lanthimos, kellest mina isiklikult varem kuulnud polnud, aga kes on nähtavasti juba varem... kummalisi ja intensiivseid filme teinud.

Filmi avakaadriks on süda. Inimsüda. Tukslev inimsüda avatud rinnakorvis, taustaks Jesus Christus schwebt am Kreuze. Ja see kestab. Ja see kestab. Kõrvulukustav katoliku hümn ja tukslev süda. Ja sina lihtsalt vaatad, lõug maani.

Lugesin hiljem, et see osa oli filmitud päris operatsiooni ajal. 

Filmi avakaader on väga tähtis, ja midagi sellest mõjuvamat oleks raske välja mõelda. Ma olin sellest hetkest kaasa haaratud ja enam see film mind lahti ei lasknud. Ma mõtlesin omaenda südamest ja sellest, kuidas see aasta-aastalt, päev-päevalt, tund-tunnilt niimoodi tuksub. See oli mingi kehast-väljas-hetk.

Kui see avakaader lõpuks läbi sai ja Colin Farrelli tuttav nägu pilti tuli, oli see kergendus. Katsusin ennast. Kas ma olin veel olemas? Kas mu mõistus oli veel alles? Natukeseks oli tundunud, et ei ole. Ma tundsin tahtmist püsti tõusta ja ära joosta. 

Ja see oli esimesed paar minutit sellest linateosest. Mis veel edasi sai...

Loo sisu järgmine. Farrell ja Kidman mängivad edukaid arste, kellel on varateismeline tütar ja kaheksa-aastane poeg. Neil on ilus suur maja. Kidman mängib sama naist, keda ta alati mängib: külm, kaalutletud, tagasihoitud. Ta on ALATI seesama naine. Kuigi "Hirves" oli ta hea, hakkab ta mõnikord mulle vastu. 

Farrell käib peale tööd aega veetmas teismelise poisiga. See on kummaline. Nad söövad koos, käivad jalutamas, ta teeb poisile kingitusi. Algul ei saa vaataja sotti, miks nad koos aega veedavad, aga selgub, et paar aastat tagasi on poisi isa Farrelli operatsioonilaual surnud ning võib oletada, et Farrell üritab ta eest hoolitseda.

Martin on kummaline poiss. Ta räägib imelikult, ilma mingi intonatsioonita. Aga samamoodi räägib ka Farrell selles filmis. Samamoodi ka lapsed. Dialoog on üldse imelik ja vahepeal õlgu kehitama panev, aga ma lihtsalt oletan, et see on taotluslik. Nagu peab ka olema arstide teismelise tütre musikaalsus, mida filmis pidevalt esile tuuakse. Aga kui ta isaga hääleharjutusi teeb või Martinile laulab, on see kahtlemata nägu krimpsutama panev. See tundub nagu režissööri isiklik nali.

Niisiis, Martinit tutvustatakse Farrelli perele ja lapsed saavad omavahel läbi. Tütar Kimi ja Martini vahel hakkab isegi midagi susisema.

Siis aga ei saa arstide poeg, väike Bob, enam kõndida. Ta ei tunne enam jalgu. Nad teevad kõik testid ja kutsuvad kohale arstide kolleegiumi, aga asjale jälile ei saa. Bob ei taha enam süüa ja kuhtub silme all. See on nii kurb vaadata.

Järjekordsel kokkusaamisel Martiniga teatab too Farrellile, et paar aastat tagasi tappis tema opilaual Martini isa (kirurg oli joonud) ja nüüd peab selle eest maksma. Ta peab tapma kas ühe oma lastest või oma naise, siis on verevõlg tasutud. Kui ta seda ei tee, siis surevad nad kõik, üksteise järel. Kõigepealt jäävad nad jalgadest halvatuks, siis keelduvad toidust, järgmine staadium on silmadest veritsemine ja seejärel kohe surm.

Seda kõike kontrollib Martin. Niisiis on filmil kõva üleloomulik element sees. Kuid see on nagu kõrvaline. Peamine on psühholoogiline osa. 

Tütar Kim kaotab jalad alt kooriproovis ning murest murtud arstid peavad oma lapsed ühte palatisse panema. Kui Martin tüdrukule külla tuleb, saab ta jälle kõndida, kuid siis enam mitte. Süüa ei taha nad kumbki suutäitki ja arstid ei tea enam, mida teha.

Siin algab filmi kõige mõjuvam osa, see, mille ajal pool saali pead kätega kinni hoidis ja mina vahepeal sosistasin: "Issand jumal!"

Lapsed saavad teada, mis toimps. Nicole Kidman suudleb Martini jalgu, et too neile halastaks, aga ei, ohver peab tehtama, et ülekohus heastada. Järgmises stseenis ütleb naine oma mehele: "Loogiline asi on tappa üks lastest. Me saame alati uue lapse saada."

See on see Nicole Kidman, keda me teame ja armastame :D

Lapsed püüavad vanematele meele järele olla, et... noh, saada selleks, kes ellu jäetakse. Kim palub emalt vabandust, et talle kunagi vastu haukus. Bob - ja see stseen ei kao vist mul kunagi mälust - roomab oma elutuid jalgu järele vedades elutoasahtlini, võtab käärid ja nüsib oma juuksed maha. 

"Vaata, isa, ma lõikasin juuksed maha, nagu sa juba tükk aega tahtsid. Nii on palju parem. Ja isa...? Ma otsustasin, et suureks saades tahan saada kardioloogiks nagu sina."

Püha jumal.

Lõppu ma ära ei räägi, aga selle räägin ära, et väikese Bobi silmad hakkavad lõpuks verd jooksma ja vanemad saavad aru, et neil on tulnud aeg tegutseda.

Ja sa ei ole elus midagi näinud, kui sa ei ole näinud pisikest poissi verd nutmas. Õõh.

Filmi pealkiri muide on viide vanakreeka müüdile Iphigeneia ohverdamisest, mida mina kui nende müütide ja jumaluste suur fänn hästi tean. Kuningas Agamemnon tappis jumalanna Artemise püha hirve ning jumalanna karistas teda ja kõiki troojalasi, hoides kinni tuult, nii et Trooja laevastik ei saanud sõtta sõita. Ainus viis, kuidas ta jumalannat lepitada sai, oli ohverdada oma tütar Iphigeneia. Viimasel hetkel Artemis küll päästis neiu ja viis ta oma templisse preestritariks, aga seda ei saanud Agamemnon kunagi teada. Ta ohverdas oma tütre!

Kui kõik läbi sai, istus terve saal päris hea hulk aega pimedas, ennast liigutamata ja midagi ütlemata. Ma olin filmi teise poole ajal pidevalt mõelnud: "This movie is the worst thing ever!", aga ma ei mõelnud seda kui halb-halb, vaid ma mõtlesin neid tundeid, mida ta vaatajas tekitas. Film ise oli metsikult hästi tehtud ja jääb minuga veel kauaks.

Kui ma elamust otsisin, siis seda sain küll kuhjaga. Ma ei taha enam kinno minna, vähemalt mitte lähiajal. Mitte miski ei saa enam olla nii intensiivne kui see. Kõik muu, mida ma nüüd vaatan, on niivõrd palju lahjem.

Kas seda saab soovitada? Niimoodi üheselt ei saa. Enne peaks küsima: "Kas sul on tugev närvikava?"