Piparmüntika

Juuli viimane päev... Mõnus ja soe teine. Ootan, millal Kaurike oma teisest unest ärkab, et siis veel korraks üks poering ja jalutuskäik temaga ühes teha. 

Päeva veetsime eelmises kodus koristades, seekord erinevaid kapipindasid. Avastasin kohale jõudes, et seal on kappides-sahtlites ikka veel meeletult meie asju, mida tuleks sorteerida: mis meile viia, mis ära visata/anda, mis jätta üürnikule. Koristada osutus ikka üpris võimatuks. See pindade ülekäimine peaks olema kõige viimane asi, siis kui remont on tehtud ja kõik-kõik meie asjad viidud. Mees oli Kauriga basseini beebitrenni läinud ja plaanisid peale seda veel linna peal paarutada, sellal kui mina lapiga korterit üle käin, aga kupatasin nad kohe peale trenni tagasi: asjad oli vaja eest ära viia, muidu mul seal midagi teha ei olnud. Näiteks külmkapp oli veel toitu täis, mul polnud veel võimalik selle puhastamisega algustki teha enne tühjaks viimist.

Poisid tulid tagasi ja rõõmus Kaur läks viimast korda meie vanasse magamistuppa päevatudule. Beebisid oli ujumas olnud vaid kolm.

"Kas Kaur oli treeneri lemmik?" küsisin nagu iga normaalne ema. "Dai boh, kui see Gustav oli."

"Just tahtsin öelda, et hoopis Gustav-beebi oli peateema," vangutas mees pead.

Siiski Kaur oli vähemalt lõpuks basseinis plätserdama ja jalgade-kätega vehkima hakanud. Näitas viimaks üles huvi asja vastu. Ka oli treener naernud Kauri urisemist... boyo nimelt uriseb viimasel ajal ühtelugu. Harjutab jälle oma hääleaparaati.

Märkasin, et mees oli täitsa kurb, kui ta oma potililli Facebookis maha hõikas, et kes endale sooviks. Tegu on tema koduga, mida me tühjaks tassime. Tema armsa koduga, kus ta hoole ja armastusega kõik sisse seadis, just enda käe järgi. Kus remont on tehtud nagu iseenda jaoks, mitte üürnikule (näiteks meie praeguses üürikas on remont tehtud just nimelt üürnikule, odavate materjalidega, sada protsenti Ikea :D Natuke on seda tunda ka, vanas kodus on materjalid juba põrandaga alustades kvaliteetsed). Kallistasin teda. Ei öelnud, et see kõik on hea eesmärgi nimel. Oma emotsioonid tuleb läbi elada, kui nad tulevad. 

Ja vähemalt me seame seda praegu valmis välja üürimiseks, mitte mahamüümiseks. See jääb alles ja meile jääb alati variant tagasi kolida, kui vajadus peaks tekkima.

Mees ja Kaur käisid vahepeal jalutusringi tegemas, mulle lattet ja süüa toomas, ning ennast tankides mõtlesime, et tegelikult mahutame sellesse päeva ju ka rannaskäigu ära, kui väga tahame. Tahtsime. Iga ilusat ilma tuleb ära kasutada, nagu homset poleks. Küll oli Pikakaril hea. Vesi soe ja sametine...hulpisin seal ja nautisin kõigest hingest.

Nüüd läks mees sõbraga veel asju ära viima/sorteerima ning paari mööblieset vanasse korterisse hoopis juurde viima, mina aga võin õhtul peale Kauri magamapanekut veel korra läbi jalutada ja kõige lõpus miskit üle tõmmata, kui peaks veel vaja olema. Jube hea oleks täna ikka täitsa valmis saada!

Meil aga kuivab igal pool piparmünt ja jube meeldiv piparmündilõhn on tubades. Talvevarud! Need piparmündihunnikud skooris mees tuttavate käest ning neid on tõesti metsikult. Terve ühe õhtu istusin ja puhastasin piparmünti vartest ja õitest, et lehti ajalehtede peale kuivama asetada. Nüüd mündiga kaetud nii teise toa sohva, kapipealne kui telekakapp.

"Ma olen nagu muistne korilane," ütlesin mehele. "Midagi rahustavat on selles, talvevarusid tekitada."

"No täpselt! Seda ma olen sulle kogu aeg rääkinud."

Tagasilangus mitmes vallas

Kaur on juhuslikult samal ajal kolimisega jätnud järele potilkäimise. Ei tea nüüd, kas see on seotud kolimise ja uue ümbrusega või on juhuslik kokkusattumus ning lihtsalt mingi normaalne streik/tagasilangus potile harjutamise vallas, aga kahju on. Võin teda kümme korda päevas potile tõsta, aga ta ei tee seal mitte midagi. Sain temalt sel nädalal kätte vist kokku ühe või kaks pissi. Tihti ta hakkab potile tõstes üldse karjuma, aga kui on rahulikult, siis piilub uudishimulikult ringi ega mõtlegi pissida.

Vähemalt mehel on temaga selles mõttes parem õnn, et kord päevas saab siiski pissi potti kätte, ja mõnikord kaka ka. Teab neid meeste trikke, mis pissima paneb :D Aga loodan, et see läheb üle ja laps hakkab jälle nagu varem loomulikult potti eelistama - esiteks on kahju vaadata teda seal mähkmes marineerimas, teiseks kui ta teeb kõik ainult mähkmesse, siis riidemähkmed annavad sellele kogusele kiiresti alla ning on kohe läbimärjad: nii sisu, ümbris kui ka lapse riided. See suurendab tunduvalt mu pesukogust. Mäletan alles paari nädala tagust seisu, kui nii mõnigi kord olid riidemähkmed ka peale mitut tundi kuivad, sest laps tegi oma pissid potti ja vahepeal ei tekkinudki vajadust mähet kasutada. Kui kuhugi minek, siis laps potile ja täitsa kuiv juba all olnud mähe uuesti alla. Pesu vähem, emme rõõmsam, laps ka kindlasti rõõmsam.

Teiseks on rinnaga toitmine hakanud haiget tegema. Vist on asi Kauri hammastes, mis aina kasvavad ja kasvavad ja on hakanud nibule ette jääma. Ta ei hammusta mind teadlikult ega tahtlikult, aga ta üldine imemisvõte teeb mulle haiget. Olen püüdnud seda korrigeerida, aga ei oska. Ta võtab ikka samamoodi. Ka meeldib talle nüüd rinda mõlema käega mudida, tirida ja küünistada. Oma väikeste teravate küüntega. See pole üldse meeldiv. Kui käsi kinni hoida/ära võtta, siis ta protesteerib kuni nutmahakkamiseni. See tundub olevat seotud näputoitumise alustamisega, et ta tahab oma toitu äkki nagu kontrollida ja ise käsitseda...

Lõunauned on nagu lototron, laps on väsinud, aga magama tihti ei jää. Eile magas ta kogu päevase aja jooksul 30 minutit! Mõelge ise, kui läbi on väike laps sellisest päevast! Siis mingi hetk on ta juba nii üleväsinud, et nutab ja kurdab, hõõrub silmi, samal ajal sehkendab, aga magama ei jää. Emme võib tuhat imet teha, käia jalutamas, uinutada last õlal, istuda juures või jätta laps üksi uinuma, laulda või paitada, aga laps ei uinu. Hädaolukorra-abi on panna ta meie voodisse lamama ja rind suhu, siis ta sööb nii kaua, kuni lõpuks uinub. Toites ei uinunud ta muidu juba ammu, aga vahel see on ainus asi, mis tundub üldse aitavat. Äsja ta niimoodi oma teisele lõunaunele lõpuks jäi. 

Öösiti on samuti ärkamised drastiliselt suurenenud. Mees arvab, et lapsel on kõht liiga tühi, mina arvan, et öised lisaärkamised on seotud ehk jälle uue ümbruse stressiga või muidu tähelepanuvajadusega. Laps sööb ikka päris suured kogused nii rinnapiima kui tahket toitu ja mina isiklikult ei usu, et tal kõht tühi on. Mees palus täna luba anda talle õhtul lisaks tehispiima, et mis ta siis öösel teeb. No proovigu siis... Eile öösel ärkas laps vist viis korda ja selline asi teeb üsna kapsaks. Millalgi hommiku poole ööd kuulsin, et ta ärkas ja lobises oma voodikeses karuga juttu. Muudkui seletas ja seletas midagi. Lõpuks tõstsin pea ja nägin, et voodikesest ka kerkis üks pea ning kõhuli keeranud Kaur tabas mu pilku. ta läks nii õnne täis ja lausa säras. Emme, juhhei! Käisin kella piilumas: see oli alles viis. Niisiis sai üliergas lapsuke süüa ja jäeti siis issile kaisukauriks, emme aga kolis oma tekiga elutoa diivanile, et veel tundi kolm rahulikult magada. Õnneks issi kaisus jäi Kaur uskuma ka, et on veel öö, ning unustas oma seletamised ja tegemised.

Aga noh... muidu on ta armas :D 

Pildipostitus ja suurpuhastus

Kaur joob tassist...emme, kas läks õigesti?

No ma ei tea, emme, kas on vaja lausa kõigest pilti teha?

Issi lesis beebiga, kui emme tormas tuppa, et tingimata beebile pähe proovida uut Ikea hoiukastikest

Jenga-mängu lammutamas

Selle peale märkis issi neutraalselt, et tema oleks munaputru lapsele siiski lusikaga söötnud :D

Mõnusad päevad on. Saab ka sooja, saab randa, ja oma väljaskäimised saab osavalt põimida vihmasabinate vahele. Täna just tulime jalutuskäigult, mis lõppes eelmise korteri aias vaarikaraksus käimisega, kui esimesed lopsakad piisad juba langesid. Küll oli siis mõnus lapsega trepist üles kiirustada, panna keema vesi piparmünditee jaoks (piparmünt samuti äsja samast aiast korjatud) ja nautida soojas valges toas vihma akna taga.

Homme peaks tulema meilt läbi mehe Belgia-õde, nii et ilmselt sellest inspireerituna võtsime ette juba mitmeid-setmeid päevi põrandal seisnud maitseainekastid, et neid kappi paigutada ja enne seda harvendada. Maitseaineid on mehel kogunenud lihtsalt meeletult, rohkem, kui me ka viie eluea jooksul ära jõuaks tarbida. Paljud on niiviisi juba aastate viisi seisnud ja arvatavasti kaotanud ka oma maitseomadused. Uues üürikorteris aga pole nii palju ruumi kui eelmises ning niisama "äkki kunagi läheb vaja" me enam asju ei hoiusta. Mida me ei kasuta, visatakse ära või antakse ära.

Alustasime eri õlidest ja siirupitest. Mehel on neid igasuguseid erinevaid ja eksootilisi, aga mina tahaks alles hoida ainult neid, mida reaalselt kasutatakse. Ükskõik kui huvitava maitsega või kasulik mõni neist võib olla - kui me neid ei kasuta, siis pole neid kappi seisma ja ruumi võtma vaja. Mina olen alati väga lihtsalt ülearustest asjadest lahti saanud, see annab uut sorti energiat, kui asju on vähem, ja mul pole kunagi kahju ka asju sorteerides neist lahti saada. Ilmselt olen ma ka üks vähestest esimese maailma inimestest, kel on kapis reaalselt ainult riided, mida ta regulaarselt kannab. Kui olen tähele pannud, et miski niisama seisab, ilmselt põhjusel, et ta mulle ei sobi või on jäänud väikseks, siis minema ta läheb. Olen ammu tähele pannud, et asjad ei tekita minus emotsionaalset sidet või kahjutunnet, et aga mis siis, kui viskan ära ja kahe päeva pärast läheks vaja...Mul ükskõik :D

Mehel nii ei ole ja ma tean, et ta kujutab oma peas ette, milliste huvitavate roogade valmistamise juures ta erinevaid vürtse tarvitada võiks. Need tekitavad temas emotsiooni ning ta ilmselt mäletab ka, kust/millal/miks ta eri pudelikesi ja topse hankinud on või kes need talle kinkinud on. Noh, aga kui meil on seitse pakki tüümiani, siis kuus tüümiani peavad minema. Kes üldse kuskil kasutab tüümiani?

"Mina, lihatoitude juures," ütles mees turtsakalt.

Mitmete asjade juures palusin tal nimetada, millal ta neid viimati kasutanud oli. Nuusutasin mingit segu ja kirtsutasin nina. "Ma olen seda sulle toitude sees kasutanud! Sa sõid ja sulle maitses!" ütles mees.

Lõpuks sai prügikott üpris-üpris täis, aga meie olime maitseained kokku saanud ühte suurde kasti, mis oli eelnevaga võrreldes hea tulemus. Laua alt piilus üks poolik kastikene veel, aga selle jaoks ei olnud meil enam tahtmist, pealegi pidi mees minema juba sõbraga remonti tegema. Mina hakkasin elutoas ja köögis toimetama ning leidsin allesjäänud toiduainetele kohad. Siis avasin ühe köögikapi ukse ja nägin, et olin sinna kolimise ajal toppinud veel ühe suure koti maitseainetega. Mõtlesin, kas meest järgmisel päeval taas protsessi kaasata, aga sain aru, et see kott oli pärit kastist, kust ei olnud ilmselt aasta jooksul kordagi ühtegi maitseainet kasutatud. Neid ei ole lihtsalt vaja! On kõige parem, kui ma ise nad kiirelt üle käin ja loodan, et mees hiljem ei mäleta, et oot, neid maitseaineid oleks pidanud veel kaks korda rohkem olema... 

Kogu suurest kotist läbis mu sõela vaid Carolina Reaper, eriti tugev tšilli, mis, ma tunnistan, võib tšillisõbrale tõesti olla emotsionaalse väärtusega, ning kaks toiduvärvi. Muu läks otsejoones prügisse ja prügi otsejoones välja.

Ja nüüd on kell üksteist ning parem, kui ma oma õhtuga edasi midagi mõnusat teen ehk äkki midagi vaatan ja mureleid nosin.

Hädaolukord

Tahtsime juba randa minna, aga Kaur magas alles oma lõunaund. Kummardusin tema kohale ja ütlesin vaikselt: "Mjäu-mjäu-mjäu..."

Kaur avas plaksti silmad ja naeratas mulle. Tore laps, ei pahanda isegi enda äratamise peale. Kohe lendas kohale ka issi, haaras lapse voodist ning hakkas talle kõhule puristama ja muid naljakaid hääli tegema. Kaur siputas mähkimislaual ja heitis mulle vahetevahel vaimustunud pilgu, nagu: "Kas sa näed ka seda issit? Milline vaimustav inimene, eksju?"

Rannas oli lihtsalt sulnis. Pikakaril läheb nii kiiresti sügavaks, et kümme meetrit lähed ja juba saad ujuda. Vesi oli soe ja kerge-kerge laineke õõtsutas. Kui mees oli ära käinud, läksin mina veel kord. Ujumisriiete alt paistis nahavärvi kinesioteip, mille täna paigaldada lasin. Olin seda alati proovida tahtnud ja jumal siis saatis mulle pepu näol näidustuse.

Vaatame, kas tal efekti on. Hind on soolane - kakskümmend viis eurot - ja püsima peaks teip peal umbes neli päeva. Natuke ettevaatlikuks teeb, et minul näiteks üks teibiots juba kisub end lahti. Muidu seda teipi reitel eriti üldse tunda pole, ainult teatud asendites kisub mõnusalt.

*

Üks öö lugesin mina diivanil ja nautisin vaadet aknast Sõle tänavale. Mulle millegipärast see vaade meeldib ja eriti õhtuti-öösiti, selline suvine romantiline tunne tekib. Lärmakas on küll ka, see lärm on suhteliselt metsik. Mul polnud varem aimu, kui palju sireene meie hädaabiautod kasutavad. Nüüd märkan seda teravalt, eriti siis, kui samal ajal üritab pisike beebi suikuda. Seepärast me vähemalt lapse magamajäämise ajal eriti magamistoas akent lahti ei hoia, sest maru vali on. Mina aga kinnise aknaga ise magada ei saa, nagu umbses kotis oleks. Seega olen nii mõnegi öö veetnud elutoa diivanil, kus naudin valgust ja õhku. 

Eks peab laps lihtsalt automüraga harjuma, sest kinnise aknaga me magama jääda ei saa... Lõppeks vist hea ka, kui harjutame poisi igasuguse taustaheliga magama, endal hiljem mugav.

Aga minnes tagasi selle ühe öö juurde, loen mina rahulikult ühte põnevikku, kui äkki näen, kuidas diivani taha ronib suur ämblik. Kohe oli diivan minu jaoks rikutud. Ma olen ämblikke küll ajaga vähem pelgama hakanud, aga ma ei tea, see isend oli kuidagi eriti suur ja mul oli tunne, et ta võib mulle iga hetk külje alla ronida ja rünnata.

Ma oleksin võinud: 

minna mehe poja toa kušetile, sest poega pole parajasti meil

minna magamistuppa mehe kõrvale magama

ignoreerida loomakest ja lugeda edasi

või püüda ta ise millegi otsa ja lasta aknast välja.

Kahjuks oli ainus variant, mis mulle sel hetkel mõistlik tundus, minna meest äratama. Seisin ta voodi ees, vaatasin, kuidas ta armsalt magas, ja sosistasin: "Kallu? Kallu!"

Mees pilutas silmi.

"Elutoas on suur ämblik...Aja ta ära paluuuun..."

"Tõsiselt või?" küsis mees, aga tuli välja, et asi on tõsine jah. Läbi poolune komberdas ta elutuppa, aga keda enam kuskil näha polnud, oli ämblik. Mees ei olnud kuigi rõõmus ning polevat pärast enam tund aega und saanud. Mul oli järgmisel päeval piinlik, päevavalguses ei tundunud see enam üldse adekvaatne tegu. 

Jääb üle ainult tõsiselt rõõmustada, et mees on mind juba kaheksateist kuud välja kannatanud :D Täna on meil tähtpäev. Oleksime peale randa läinud deidile, aga mehe sõber tuli talle taas appi ja nad läksin eelmises korteris remonti tegema. Kuna tundub, et üürnik on leitud ja alustab augustis, on remont vaja kiiremas korras ära teha ning viimased meie asjad siia tuua ja pinnad ka üle käia.

Tehtud!

Aga nüüd on kolitud ja oleme omadega paigas. Uus korter on meeldiv ja hele ning mina olen küll rahul. Meil on tunne, nagu oleksime AirBnB's, ainult et oleme siin tervelt aasta aega.

Elutoas on telekakapp, millel ka kaks lahtist riiulit. Sinna asju asetades ma küll mõtlesin, et kas on mõtet? Lapsukesele need ju kerge saak. Ja juba järgmisel hommikul läks Kaur oma roomamisretkel ja avas riiulil olnud Jenga-mängu karbi ning hakkas rahulikult ja metoodiliselt puidust Jenga-klotse välja tirima. Kolks ja kolks kukkusid need põrandale. Kuna need endast lämbumisohtu ei kujutanud ja närida olnuksid samuti päris okei, sest et nad on puidust, ma teda ei takistanud ja lasin toimetada. Niigi peab vaesekesel kogu aeg erinevaid mitte-liiga-ohutuid asju käest ja haardeulatusest välja tirima, las ta vähemalt midagi saab ka uurimiseks.

Riiuli tegin hiljem siiski tühjaks ja asetasin sinna hoopis Kauri enda pehmed mänguasjad, mida ongi juba liiga palju kogunenud, mänguasjakasti nad enam ei mahu. Neid saab ta sealt siis välja tirida ja nätsutada... mida ta iga kord põrandale saades ka esimese asjana teeb.

Kolimisprotsess ise oli nii õudne, et ma ei taha selle peale mõelda ka. Oleme kokku leppinud, et sellest päevast me enam ei kõnele. Kes ebaõnnestub etteplaneerimisel, see planeerib endale ebaõnnestumise...ühesõnaga ma ei tea, mida me mõlemad mõtlesime, aga me tegime sellise plaani, et esmaspäeval hakkame kolima. Kahekesi. Ja teisipäeva hommikul kella kümneks on meie eelmine korter mitte ainult asjadest tühi, aga ka täiuslikult ära koristatud ja stiliseeritud, et teha ilusaid fotosid üürikuulutuse jaoks - sest täpselt selleks kellaajaks oli kokku lepitud fotograafi aeg.

See plaan poleks läbi läinud ka parimal juhul, aga lisades sinna veel üpris tujuka lapse ja suure läää, sai kokku katastroof. Meie beebiga jälle nutsime magamistoas koos. Ma ei usu, et mul oleks olnud muidu erilist kolimisstressi, vaid see ebareaalne tähtaeg tegi asja raskeks, sest ma sain kohe aru, et see ei lähe meil mingi valemiga läbi. Juba poole päeva pealt tegin mehele ettepaneku fotograaf kas või päeva võrra edasi lükata, kui võimalik. Aga ei olevat võimalik, järgmine vaba aeg olevat siis nädala pärast. 

Poole päeva pealt läks mees veel autoga hooldusse, sest ta oli arvanud, et sellest pole hullu midagi, see asi kolimispäeva peale planeerida. Siis ma olin küll pahane ja natuke näägutav naine. Palusin, et ta enam kunagi niimoodi ei teeks. 

"Ma ei arvanud, et see maailma lõpp oleks," ütles mees. "Aga nähtavasti on..."

No sellel päeval konkreetselt oli. Mina ise tundsin end ka nii võimetuna, kuna pidin suure osa ajast nutvat last rahustama ega saanud aidata. Ilma lapseta ei oleks ka üldse nii hullu olnud, me oleks kahekesi veel öösse võinud koristada, aga lapsega on kindlad raamid - üks meist pidi uues korteris olema, kui tema kaheksa paiku ööunne läks. Mees siis lubas kõik enda peale võtta ja koristada ise, aga mõistagi ta lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Fotograaf tuli koos maakleriga kohale küll, aga midagi neil seal teha ei olnud, seal oli veel tõeline bardakk. Nad läksid ära ja lubasid tagasi tulla õhtul kell kuus, mis oli juba palju parem uudis. Ma saatsin mehe lapsega jalutama ja võtsin koristamise enda kätte ning küürisin korteri põhjalikult puhtaks. Pooled meie asjad olid veel seinakappides ja köögisahtlites, neid me poleks jõudnud ära kolida ja jätsime rahuga kappidesse, kuna fotodel neid näha pole.

Poole viieks oli lõpuks korter korras, nii, nagu ma olin oma vaimusilmas ette näinud, ja saime rahu ning fotod tehtud. Selle kõrval pole uues kodus asjade ärapanek midagi. Vaikselt iga päev tiksutame neid kappidesse ja vaikselt toome iga päev vanast kodust juurde ka, mis veel kappides on. Praegu on juba täitsa hea seis ja kodune tunne siin.

Tublil mehel on käed veel eriti tööd täis, kuna tema teeb nüüd koos sõbraga vanas korteris remonti ja on seda teinud mõni päev öötundideni. Ehitab meie tulevikku!

Pepu on tähtis asi

Jõudsin oma pepuga siis täna ortopeedi juurde. Tasulisse lausa, sest neid aegu oli veel mõistlikult saada. Oma kalli pepu jaoks ei olnud mul millestki kahju, et see ainult jälle normaalseks saaks!

Ortopeed kuulas mind üle, küsis igasugu täpsustavaid küsimusi, vaatas üle mu röntgenipildi - puusad pidid olema ilusad - ja lõpuks käskis mul lamada selili ja külili ja manipuleeris mu jalga igapidi. Kui ühe harjutuse peale röökima hakkasin, naeratas ta teadvalt: "Ahhaa! Selge, mis viga."

Mudis mu peput ka ja nõudis, mis koht täpselt valutab. Jõudis lihaste liitumiskohani ja pressis seda: "See peaks küll siis päris valus olema?"

Ta ei arvestanud, et ma olen professionaalne masohhist ning see kvalifitseerus minu jaoks meeldivaks massaažiks. Mees teeb seda mulle pea igal õhtul :D Vastasin, et mõnus valu on, ta eemaldas kähku käed minult.

Ma vaikselt olin lootnud, et olgu selle põrguvalu põhjuseks mingi ebaglamuurne, naljakas väike probleem, mitte midagi tõsist ja selgroota seotut, kuigi ise olin küll endale juba dr Google'i abiga diagnoosinud, et ilmselt mõni disk selgroos pitsitab tagumikunärvi. Õnneks oligi nii, et põhjus oli nunnu: tagumikulihaste ülepinge. Nad olid lihtsalt natuke palju vatti saanud. Täitsa kogu aeg oli mul see asi hakanud olema peale sünnitust ning pidigi Kaurike-väikseke olema natuke süüdi. Esiteks sünnitus ja teiseks igapäevane lapsekandmine. 

Seda mina olin tihti tundnud, et jalutan mina mõnusalt pika vahemaa ja selle peale hakkab pepu tunda andma! Ma teadsin alati, et sport on tervisele kahjulik. Vist jõusaalis ka lahmisin natuke valesti ja teadmatult. Ja mõnigi kord juba tundliku tagumikuga läksin ikka trenni, sest kurat, ma maksan selle kuukaardi eest, lisaks mees on juba õhtul lapsega olema munsterdatud, see on aeg minule...ma lähen trenni! Kahjuks sellistel hetkedel tegin oma istmikule veelgi rohkem liiga ning tekkis põletik.

Jumal tänatud, et perearst mulle mingi kange põletikku alandava rohu välja kirjutas, mis kahe päevaga efekti hakkas andma. Nüüd olen juba päevi nagu vanasti - liigun ja kõnnin nagu normaalne noor inimene, lesin voodis ilma karjumata, tõstan last ilma vandumata, keeran teist külge, ilma et tahaks seda tehes padruneid küsida. See on nii imeline tunne! Kui tore on ikka olla noor, terve ja tugev, mitte sant. Maksimaalselt hindan nüüd oma keha.

Arst oli hästi professionaalne ja meeldiv ning oli tore kuulda, et ta teadis, millest räägib, sada protsenti uskusin tema versiooni. Näiteks kuuldes, et rohi võttis valu ära, ütles ta, et siis on kindlasti tegu vaid selle ülepingest tuleva põletikuga, sest närvivalule poleks selline rohi üldse mõjunud.

Ta küll teatas lõpetuseks, et tema mind aidata ei saa, see pole tema ampluaa. Et see asi enam ei korduks, tuleb pöörduda füsioterapeudi poole, kes õpetab mind seda kohta õigesti venitama ja võimlema. 

"See tuleb päris pikk projekt ja võib teile kenakesti küll maksma minna," ütles ta.

Seda ma siiski ei karda. Noh, ma võin kasvõi ühe korra käia. Kuulan venitusharjutused ja muu tarkuse ära ja kodus kopeerin:D Aga kindlasti ära ma käin ja sellega tegeleda kavatsen, sest elukvaliteet on sada kaheksakümmend kraadi erinev, kas sa saad olla rõõmus liikuv noor naine või lonkav sant, kes öösiti pisaraid valab, kui lapsukest tõsta vaja.

Varesele valu

Olen mitu ööd elutoas Netflixi vaadanud, sest magamiseks oli liiga valus. Mees võttis meie voodist pealismadratsi prooviks ära, aga tundub, et voodi ise on veelgi pehmem või miskit - igatahes kui Kaur õhtul unest ärkas, süüa küsis ning mina voodisse ronisin, et teda lamades toita, avastasin, et olen täiesti agoonias. Ma ei saanud isegi mitte selle kannika peal lamada, mis polnud ise valus! Ta tekitas metsikut ebamugavust isegi teisel küljel lamades. Andsin lapsele istudes süüa ja tundsin, kuidas mul silmadest suured lopsakad pisarad voolasid. Ma lihtsalt ei suutnud enam! Kaur tõstab süües vahetevahel pea ja otsib minuga pilkkontakti, nii tegi ta ka seekord, aga õnneks ise paanikasse ei sattunud. Lihtsalt natuke uurivalt vaatas mind ja sõi edasi... ma püüdsin ilme neutraalse hoida ja lihtsalt lasin pisaratel hääletult tulla.

Mees kõrval oli muidugi väga mures. "Nüüd aitab, hommikul lähme EMOsse," ütles ta, ja ma isegi ei vaielnud vastu. Hommikul siiski oli nii palju üle läinud, et me EMOsse ei hakanud minema, vaid kirjutasin perearstile, paludes kas tugevamaid valuvaigisteid või mingit süsti, ning lisaks vereanalüüsi, et põletikunäitajaid kindlaks teha.

Mingi võõra nimega rohu ma peale sain, mis peaks konkreetselt selgroo ja puusa piirkonnas valu ja põletikku alandama. Seda võib ainult ühe päevas võtta ning kuur on neliteist päeva. Praegu olen teist päeva võtnud, ei tunne just supervahet, aga natuke parem vist on. Usun, et kuna ta põletikku alandab, siis päev-päevalt teeb mul olemise paremaks. Analüüsid tulid kiirelt tagasi: muu veri kõik korras, aga põletikunäitajad natuke kõrged jah. 

Hommikul vaatasin hoiatavalt meest ja ütlesin: "Muuseas, ma ei hakka surema." Teadsin täpselt, et seda ta parajasti mõtleb, silme eest käib läbi, kuidas ma ta lapsega üksi jätan :D Mees tunnistas üles, et oli öösel täpselt seda kujutlenud jah.

Et mitmendat päeva diivanil ööbin, mis on vist natuke kõvem meie voodist ja tundub natuke mugavam, siis pean öösel mitu korda komberdama magamistuppa last toitma. Mitu korda on olnud nii, et panen teleka kinni, sätin end täpselt paika kõige vähem haiget tegevasse asendisse, tulikuum kuumaveepudel vastu peput surutud, kui kuulen magamistoast lapse kutsungit. Vannun, haaran oma padjad ja teki ja lähen oma pisikese juurde. Olen ka nii jõudnud, et mees, kes magab lapsevoodi kõrval, isegi ei ärka kogu protseduuriks. Ema teravad lapsele välja rihitud kõrvad! Õnneks Kaur on mõistlik olnud, ärkab iga öö kaks korda, sööb kiirelt ja läbi une ning magab kohe edasi.

Aga jah, elame veel. Seda valu ei sooviks ma oma vihavaenlaselegi, kui ta mul olemas oleks. See on kõige hullem asi, mida ma elus läbi olen elanud ja jumal tänatud, et nüüd vähemalt mingi rohi mind aitamas on.

*

Kaurikene aga aina areneb. Ta on nii vahva! Ta võib pikalt üksi oma tekil (ja tegelikult lihtsalt põrandal, kuna tekilt laseb kohe jalga) toimetada, aga alati, kui ta pilk mind leiab või ma teda hüüan, tuleb talle näole õnnis naeratus. Ta on tõeline väike päike! Vahel istun köögilaua taga ja tunnen, kuidas keegi mind jalast haarab. Piilun laua alla, sealt vaatab vastu õnnelik Kaur, kes oma uurimisretkedega sinnamaani on jõudnud. Kui jalga mitte ära tõmmata, hakkab ta seda läbi soki ka hammustama :D

Täna hommikul mul läpakas laadis ning juhe jooksis mööda köögisaart ja -lauda. Korraga käis kolakas, pikendusjuhe kukkus köögisaare nurgast maha. Kaur uuris keskendunult juhet, mis nüüd põrandal oli. Ma lihtsalt ei tea, kuidas ta selle kätte sai, see oli nii kõrgel! Ta peab ennast ikka väga edukalt juba upitama...

Kolimine

Hakkame varsti kolima. Tulevase kodu ostu niimoodi, et jäävad alles ka mehe teised kaks kinnisvara, oli valmis kaaluma vaid üks pank ja seda ka siis, kui näitame kontoväljavõttel, et ka korter, kus me praegu elame, toob üüritulu. Pangad üldiselt ei taha üüritulu üldse sissetulekuna arvestada, ilmselt selle ebakindla loomu tõttu. SEB pank aga on valmis seda arvestama, kui näeb mingi perioodi, et see reaalselt laekub. Seega teeme meie ümbermängimist ja kolime ise üürikasse, et see eluase siin välja üürida. Mingit rahalist kasu esialgu sellega ei saa (mees maksab üüritulult ilusti ka makse, pluss teise korteri üürimisel on vaja tagatisraha jne), aga asi on põhimõttes. Tasub praegu sebida ja pingutada, sest see on tulevikus ikka suur võit, kui saaks kõik kinnisvara alles jätta! Müüa saab alati, kui peaks vajadus tekkima. 

Uus korter on meile lähedal, vaid kümne minuti kaugusel. Sinna pole enam nii ligi Telliskivi piirkond, küll aga on lähemal Stromka, mis on ka kena jalutamiseks. Ainus, millest mul kahju on, on aia puudumine üürikas. Korter on vaid natuke väiksem meie praegusest, aga aia asemel on suht laokil ala ning betoon. Vähemalt terve kevade ja pool suve oleme lapsega saanud siin aias õitseda, see ka hea! Eile oli jälle kena kuum ilm, liikusime linna peal, mina lugesin värsket Ekspressi ja Kaur takseeris maailma. Tegin talle lutipudelist vihmasadu, et teda jahutada, mille peale ta rahulolevalt kõkutas. Koju naastes läksime aeda, ma laotasin maha suure pleedi, andsin seal Kaurile süüa ning ülejäänud aja ta roomas ja näris muru. See, et ta reaalselt ka muru alla on neelanud (ups, üks ema siin vist liiga palju telefoni passinud samal ajal) sai selgeks eile, kui peale kolme kakamata päeva laps tegi mammutkaka. Seal sees olid rohulibled :D Kartsin, et mees veidi tõreleb, aga ta õnneks vaid naeris. Ta oli koju saabudes Kaurilt tungivalt küsinud, tehes järgi "Tagasi tulevikku" tegelast Biffi: "Where's the poop, McFly??" Kaur siis ei olnud kade ja kakas riidemähkusse. Issi tõstis ta peale pepupesu potile ja seal kakas Kaur eeskujulikult veel natuke. Issi tormas jälle pepupesule. Kaur jätkas oma kakamist ka uude puhtasse mähkusse, sest selle asjaga ei tasu kiirustada. Me olime vaid rõõmsad, et pigem väljas kui sees.

Mees küll karjub, aga mind ausalt kakased mähkmed üldse ei häiri. Oma lapse oma, noh. 

Aga mul nüüd ärkas magamistoas üks rõõmus poiss ülekahetunniselt lõunaunelt, lähme toome ta sealt ära.

Väike deemon

Rasked kolm päeva olid siin, Kaur nuttis väga palju. Nädalavahetuse mõlemal päeval käisid meil külalised ja oleks võinud kõik panna lapse seltskonnaväsimuse arvele, aga eile olime päev otsa vaid mina ja Kaur ning laps käitus nagu deemon.

Ta ei maganud eile päeval rohkem kui 2x30 minutit. Otsustades tema enda käitumise järgi, oli seda liiga vähe: ta nuttis ja hõõrus pidevalt silmi. Magama siiski rohkem ei jäänud. Nagu kiuste oli mehel eile õhtul palju tegemist: ta sebis korterisse uut pesumasinat ja ahju, nii et koju laekus alles veerand seitse. Senikaua nutsime lapsega koos. Minu meeleolule mõjus halvasti veel jätkuv tagumikuvalu, mis on nüüd jälle päevi kestnud. Nüüd hakkas see vasakult poolt varasema parema poole asemel. Valuvaigistid või geelid sinna kuigivõrd ei tundu mõjuvat, mina aga ei saa teha mitte midagi. Kõndida on valus, lonkan nagu vana mees. Midagi tõsta on valus - oi, tere, kaheksakilone beebi. Lamada on valus. Ainult istudes võib vahel leida enam-vähem mugava asendi...

Järgmine nädal on mul tasulise ortopeedi aeg, sest perearst, nagu ma arvasingi, oli suht-koht kasutu ja soovitas valuvaigistit võtta. Ma tahaks teada, mis selle asja põhjus on, et lahendada probleemi, mitte sümptomit. Röntgen mulle tehti ja see oli korras.

Ise arvan, et mingi selgroodisk pitsitab tagumikunärvi. Aga jumal, olgu, mis ta on, pliis lase sel ortopeedil põhjusele jälile jõuda ja mind aidata! Sünnitus ei olnud selle valu kõrval midagi.

Kui ma varsti abi ei saa, siis marsin emosse ja palun endale mingit valuvaigistavat süsti või midagi. 

Igatahes eilse juurde tagasi minnes, kui mees lõpuks koju jõudis, tegin sääred nii, et sinist suitsu ka järgi ei jäänud. Mul oli vaja eemalduda, et säilitada oma vaimne tervis.

"Ehk võime kõik randa minna, kui tahad?" pakkus mees.

"Eiiii! Ma ei taha sellest beebist enam täna midagi teada," sisistasin. Läksin oma kunagisse lemmikkohvikusse väliterrassile ning pärast Sõpruse kinno vaatama indie-hõngulist filmi "Lagritsapitsa". Küll oli hea! Mul polnud juba ammu olnud kinos korralikku elamust, see film läks aga küll täitsa kümnesse. Väga stiilne ja armas ja naljakas oli.

See oli mul esimest korda Sõpruses käia ning tundub, et edaspidi kinokavasid kammides peaksin alati sinna ka uurima, kuna seal on teistsugune suunitlus, ei ole košmaarseid Hollywoodi kassahitte, vaid midagi huvitavamat.

Leidsin end filmi lõpupoole isegi taas lapsukest igatsemas. Mees oli ka õhtul kergendunud ilmega, et olin jälle rõõmus... ja noh, et tulin tagasi :D

Täna oli kardinaalselt parem päev, laps magas mitu mitmetunnist und ja oli nagu ära vahetatud. Siiski praegu on mees taas meie kolimisega seotud asju ajamas ja mina last ööunele panemas...panin ta sinna kolmveerand tundi tagasi ja ta vaid röögib, lõpetades selle vaid ajaks, kui mina tuppa lähen. Seda postitust trükkides pean vahetevahel käima rööki lõpetamas. Kogu aeg on vaja end kõhuli pöörata ja midagi uurida, kuigi olen voodi segajatest võimalikult paljaks teinud. Lisaks on tal nüüd vana lutt, mis sai talle hangitud esimesena ja mida ta kunagi ei hakanud tunnistama, sest see oli vale kujuga ja tuli liiga lihtsalt suust välja. Röök-röök... Aga kes viskas ise just oma õige luti kaugele-kaugele voodi taha? Kes, ma küsin?

"Tagurpidi torn"

Kuidagi tujutu on olla. Olen tähele pannud, et lapse toitmise ajal on parem, kui me mehega mõlemad pole juures, sest meil selle suhtes päris erinevad vaated. Ja kui oleme, siis kipub ette tulema nähvamist või üksteise õpetamist. Kuigi mis vahet seal on? Laps saab söönuks nagunii. See on nii ebaoluline. Peamiselt ta toitub nagunii veel rinnapiimast ja kõik muu on ainult möllamiseks.

Täna just oligi, et mees veidi nähvas mulle, kui ta last pudruga söötis ning mina tahtsin lapse ette lauale viilu avokaadot panna. Olgu, tegelikult mehel oli õigus, et pole vaja samal ajal teist toitu toppida ja last segadusse ajada, aga sellest hoolimata mul läks tuju ära. Mees küll palus vabandust, aga mul on juba terve hommik ühel või teisel põhjusel tujutu olla olnud.

Siis veidi hiljem, kui laps istus, avokaadoga koos, omletitükid ees, aga nende söömise asemel juba kiljus täiest kõrist (üks vähestest tema kommetest, mida me ei armasta kohe üldse), ütles mees, et no nüüd ta juba enam ei söö, ainult mängib. Siis tõmbasin mina mingi tooni üles: "Nii väikeste puhul söömine ongi mäng ka. See on normaalne, sina alustasid ka nii. Kuidas ta õpib, kui me ei lase tal ise proovida?"

Ah, kõik see on nii ebaoluline. Mulle on vaja oskust lasta rohkem mööda minna ja mitte kõigesse sekkuda ning arvata, et mina tean paremini. Milline kingitus on käed-küljes asjalik ja hooliv partner. Seda initsiatiivi ei tohi tappa, nagu miljonid naised varem teinud on. Ja korraga on see ema lapse asjus küll suur professionaal ja kõik saab tehtud tema joont mööda, aga isa enam üldse ei aita. Sest ta ei taha ega julge, sest kogu aeg on kõik valesti olnud, mis ta teeb.

Sellist seisu ma kohe üldse-üldse ei tahaks.

*

Eile käisin kinos ja kohvikus. Nimelt mees käis sõpradega neljapäeva õhtul kinos ja mina olin kodus üksikema. Meil oli nii mõnus õhtu kahekesi! Tegin hästi rahuliku olemise, kõik segajad välja, rääkisin ja jutustasin lapsega, käisime vihmade vaheajal aias kiikumas ja batuudil hüppamas. Tegin talle ise vanni, mis on meie peres muidu alati isa rida. Ma olen lausa oma elemendist väljas seal. Aga seekord siis tegin ja dušitasin teda ja laulsin talle laule ning ta tegigi täpselt nii, nagu olen mehe karjatuste järgi duširuumist kuulnud, et keeras vannis pea külili ja jõi seda vett. Praegu seal vees veel mingeid pesuvahendeid ega muud ei ole, aga sellist kommet ikkagi talle külge harjutada ei tohi. Muidu teeb sama basseinis!

Imetamise ajal panin telefoni ära ja lihtsalt olin lapse päralt. Vaatasin talle otsa. Ta nii palju ikka tahab suhelda, silma vaadata. Nii kui kõht juba täis hakkab saama peale üht rinda, siis läheb Kauril nägu naeru täis ja paari minuti tagune kiljumine on unustatud. "Aguu," ütleb ta ja kuriseb mahedalt.

Igatahes nii, et ma ise telefoni ei ole kadunud, saab imetamine väga ruttu tehtud, sest laps on selles juba päris osav. Viisin ta vaikselt seletades tema enda voodisse, rääkisin, et nüüd on aeg puhata ja lesida, tegin musi ja pai ning läksin kööki toimetama, jättes lapse ise uinuma. Ta viisteist minutit toimetas seal, keeras end kõhuli ja püüdis roomata. Uued oskused on nii meelel, et igal ajal tuleb neid rakendada! Kõik segajad, nagu mängukaru, müra mängiva jänese ja isegi läkaräti, pean teda voodisse pannes ära võtma, muidu ta hakkab nendega mängima. Kui muud midagi käperdada pole, siis keerab ta end pikuti voodis olemise asemel põiki, kuni jääb võrede vahele rohkem "kinni", siis võib juba ka uinuda. Mõnikord leian, et ta on uinunud naljakas põgenemise poosis, kõhuli ja üks käsi võre poole sirutatud.

Igatahes kell kaheksa kakskümmend laps magas rahulikult ja mul oli väga võitja tunne ning sain endale meeldivaid õhtusi toimetusi teha. Mõndasid asju on üksi lapsega kindlam toimetada. Sa ei püüa midagi mingit kindlat moodi teha, vaid teed oma instinkti kohaselt ja see toimib, sest laps tunnetab su rahulikkust. Näiteks mehele eelistab lapsel aidata uinuda, enne tema juurest ära tulemist, mina aga eelistan ära kõndida, et ta ise uinuks. Ta küll kurjustab ja karjatab seal vahel, siis hüüan teisest toast, et olen olemas. Kui suurem karjumine on, siis küll lähen, keeran ta jälle selili, teen pai ja musi. Aga arvan, et mõlemad strateegiaid on okei, peaasi, et laps tunnetab vanema rahulikkust. 

Eile, reedel, aga tegi mees kodukontori päeva ning mina küsisin, mis ta arvab, kui mina lähen täna omakorda kinno, aga päeval. Mees oli väga nõus, võttis lapse ja läks temaga vihmasaju kätte jalutama. Minul oli aega veel enne kino ka kohvikus käia. Läksin Solarise Gustav kohvikusse, kuhu pole enam vist aasta aega saanud, võtsin pisipudeli Pinot Grigiot ja lugesin parasjagu käsil olevat raamatut, mis on niii hea ja stiilne ja ühe autori debüütromaan, mida on lausa raske uskuda. Küll oli mõnus olla. Korraga ei olnud ma ema, vaid taas üks tüdruk, kes käib mööda kohvikuid ja teeb, mis tahab, ja hea meelega käib ringi üksi ja mõtleb omi mõtteid. Ainult et see vein hakkas nii pähe, et lausa naljakas oli. Kogus oli pooleteise klaasi oma, aga ilmselt ei olnud ma enne kuigivõrd ka söönud ega enam väga alkoga harjunud, nii et ma suisa kõndisin veidi imelikult kohvikust ära minnes. Oleksin vist pidanud viimase lõpu alles jätma, kui tundsin, et enam ei taha, aga noh my mama didn't raise no quitter :D

Filmiks olin valinud paremate alternatiivide puudumisel eesti filmi "Tagurpidi torn". Seda oli päris kiidetud. Milleks ma valmis ei olnud, oli minu suutmatus selle filmi sisuga emotsionaalselt hakkama saada.

Ma ei tea, mis minuga on juhtunud! Vähemalt igasugu linateoste suhtes on mu närv talumatult läbi läinud. Varemalt vaatasin igasugu õudukaid, igasugu psühholoogilisi trillereid, draamasid, no kõike-kõike. Ma vaatasin kinos otsast lõpuni ära võika sarvimõrvari tegemistest pajatava "A house that Jack built", mille seansilt mitu inimest välja kõndis. Siis raseduse ajal hakkasin vältima karmimaid teemasid ning nüüd olen tähele pannud, et ega ma muud enam nagu ei tahaks vaadata kui lilli ja liblikaid. 

"Tagurpidi torni" puhul oli tegu päris kvaliteetse filmiga. Head eesti näitlejad, peaosas olid lapsed, kelle esitus oli nii pooleks-pooleks. Peategelane oli hea, aga tüdrukud tema sõprade ossa küll võib-olla valiti veidi rutakalt või oleksid nad vajanud rohkemat juhendamist. Aga filmi sisu oli selline, et ma mitu korda kaalusin välja kõndimist. Siiski tahtsin näha, kuidas kõik lõppeb, ja mõtlesin, et ega ta nii hull ju olla saa, et põhimõtteliselt lastefilm, juba alates 12 lubatud. Lõpp oli jah veidi helgem ning midagi nii hullu objektiivselt ju ei juhtunud, aga loo keskel oli mul küll ängistus peal. Väga mõjus mulle ning tekkis tunne, et ma ei saa hakkama emotsionaalselt selle filmi vaatamisega. Vist kõik raskem, mis puudutab lapsi, on peale emaks saamist hakanud teistmoodi südamesse lõikama - varem mul lastesse puutuv eriti korda ei läinud ega mõelnud ma rohkem neile teemadele kui muule. Nüüd aga lugesin hiljuti üht lapsepõlveraamatut uuesti, "Pipratoosi tondid", ning ausalt mul oli raske ja kurb lugeda emata tüdrukust, kes küll lapsendatakse, aga kes otsib ja uurib oma pärisema kohta ega suuda leida õiget paika elus. Mul oli kohe nii valus lugeda emata lapsest. Nuuks...

Mingid hormoonid ikka endiselt tunduvad minus möllavat :D

Kuidas läheb näputoitumisega?

Kuidas meie Kaurikesel tahke toidu teekond on läinud? Alustasime, kui ta sai kuuekuuseks, ning viie päeva pärast on tema seitsmenda kuu sünnipäev, seega pea kuu aega on ta juba saanud möllata.

Kokkuvõttes on läinud väga hästi, kergemini, kui oleksin oodanud. Ikka püüdsin ennast eelnevalt sel teemal harida ja olin natuke närvis, et kuu aega veel lapse tahke toiduni...parem kähku selle kohta õppida; kolm nädalat; kaks nädalat jne. Tegelikult ei ole seal muud kui et lõika aga asjad sobivasse suurusse ja anna istuvas asendis lapsele ette. Ja valmistu koristama. Kaur veel ise ei istu, söömise ajaks on ta söögitoolis ning pärast võtan kohe välja.

Üldiselt see on väga vahva, vaadata, kuidas Kaur ise sööb. Kui asjalikult ta haarab brokoliõisiku või paprikakangi pihku ja hakkab närima. Hambaid on tal kaks, suurema osa tööst teevad ära igemed. Isegi libedamad asjad nagu avokaado saab ta kätte, need lihtsalt kukuvad rohkem näpu vahelt maha. Mina mahakukkunud asju, kui tegu on nt täitsa ilusa veel puutumata kurgikangiga, kohe ära ei viska, vaid loputan kraani all ning pakun uuesti.

Mis mulle näputoitumise juures meeldib? 

Raiskamise vähendamine. Ei pea ostma poest püreetuube, mis keskkonnale liiga teevad. 

Odavus. Laps sööb sama mis ülejäänud peregi, lihtsalt vaja panna enda toidust natuke talle kõrvale. 

Käteosavus. Lapse peenmotoorika areneb ning ka suuliigutused arenevad. Näputoidu-lapsed pidavat natuke varem kõnega alustama - eks saab näha, kas ka Kaur. 

Ja lihtsalt vahva on vaadata, kuidas laps ise sööb. Kuidas talle see meeldib. See tekitab temas iseseisvuse, ise suutmise ja otsustamise tunnet. Mina mitte kunagi ei meelita teda midagi sööma - see on ka näputoitumise filosoofia vastane. Lapsele pannakse toit ette ja ta ise valib, mida ja kui palju ta sealt sööb. 

Näha on, et lapsele endale meeldib. Ta on söögiajal rõõmus, seletab, vehib, vaatab mind ja närib oma asju. Kui ta muutub virilaks, siis on söögiaeg läbi. Ma ei keelita ega suru kunagi juurde, vaid tõstan ta toolist välja, teen puhtaks ja pakun rinda, kust ta saab kõhu siis päriselt täis.

Miinused? 

Suhu ei jõua just eriti palju. Rohkem ta siiski mängib ning pillab toitu maha. Äsja võttis ta kurgi- ja paprikakangi samasse kätte, käsi käis söögitooli kõrvale, kus ta särava naeratuse saatel haarde vabastas, nii et mõlemad asjad põrandale sadasid. Hooletu elegants:D Kui tahta kindlustada, et laps näiteks vaid lihast omastatavaid toitaineid saab, siis seda tuleb alguses tutvustada vist siiski püree kujul. Kiulist liha ei julgeks ka mina talle praegu ette anda. 

Seedimine tundub šokis. Kaur kakab praegu umbes korra kahe päeva jooksul, mis on tema varasemast nii palju vähem. Loodame, et tal seetõttu kõhus valus ega paha pole...

Koristamist on rohkem. Toiduga on koos nii laps ise, tema pudipõll, sellele vaatamata ka pluus, söögitool kui põrand seal all. Aga see ei häiri mind, ma hea meelega koristan, las laps möllab.

Mida Kaur on seni juba proovinud? Väga palju eri toitu. Me ei oodanud pooltki nii kaua järgmise toiduaine tutvustamisega, kui vist peaks. Hakkasime kohe andma ühe toidukorra ajal kolme-nelja eri asja ning päevas tegema nii mitu eri söögikorda. Nende sekka kuuluvad (aga kindlasti ka unustan mõndagi) kartul, brokkoli, paprika, kurk, tomat, avokaado, röstsai, kreeka jogurt, maasikas, banaan, mozzarella juust, tavaline juust, kapsas, lehtsalat, pannkook (ilma katteta), keedetud muna, omlett, kaalikas, rabarber. Magusaid asju, nagu maasikas ja banaan, on ta saanud alles viimastel päevadel: tahtsime olla kindlad, et ta enne harjub köögiviljade maitsega. Banaan läheb küll väga hästi alla, ilmselt on selle maitse taevalik võrreldes palju muuga, mida ta juba mekkinud on. 

Mis on Kauri lemmiktoidud? Alati sööb ta hea meelega avokaadot. Mozzarella juust ning röstsai lähevad ka hästi. Röstsaia pakun ma nii, et röstin vaid kergelt ära, lõikan kooriku ära ning saiast lõikan üks või kaks sõrmepaksust ja -pikkust kangi, mille talle ette annan. Rohkem ta nagunii ära ei sööks. Sellist leiba on tal hea võtta kätte - ei libise - kui ka hammustada ja neelata. Need kaks kangi ta hävitab alati ära ja minimaalsete kadudega.

Ei meeldi: Näputoitumise käigus ette antud asjade kohta ma ei oskagi öelda, et Kaurile lausa midagi meeldinud ei oleks. Proovinud on ta kõike, mis ette pannakse. Maasikad, mida ta sai, juhtusid olema hapud, nende peale tegi küll judinat ja haput nägu. Olen küll märganud, et ta vist tüdib pakutavast, kui nt kolm söögikorda järjest olen talle serveerinud brokkolit ja paprikat. Siis ta neid enam niimoodi laualt haarama ei kipu. Kui pikem vahe jätta, võtab seda toitu jälle. Mind üllatab, et ta ka vaheldust soovib, ise on terve elu vaid ühte-sama piima saanud ja see meeldib talle väga :D Pigem aga ei meeldi Kaurile igasugu püreed. Ta saab neid ka iga päev, aga talle väga ei sobi nende tekstuur ja pakkumise viis. Ampsukese või paar võtab, rohkem juba ei tahaks. Mina lennukit mängida jms ei viitsi - kui ei taha rohkem, siis ei taha. Hea, kui natukegi võttis. Seetõttu ei saa ka ükski püree, mida poes tuubides müüakse, piisavalt kiiresti meil otsa. Tihti tuleb viimane lõpp ära visata, kuna ei tea enam, kui kaua ta peale avamist hea on. Niigi hoiame ühte neli-viis päeva ikka. 

Mina arvan, et lapsele pole püreed põnevad. Ta ei näe neid, ta ei tea, mis seal sees on. Keegi paneb midagi suhu ning tema peab nüüd alla neelama. Vähemalt meie Kaurile selline asi mokkamööda pole. Ta tahab ise tutvuda ja otsustada, mida suhu paneb.

Korra on Kauril olnud rindkerel ja kätel punased täpikesed. Arvasime, et see võis tulla paprikast. Pakkusin talle päeva-paar hiljem uuesti korduvalt paprikat ning enam neid nähtusid pole tulnud. Võib-olla organism algul ehmatas ja siis ruttu harjus ära. Allergeene ma üldse eriti ei jälgi, las ta tutvub ja puutub kokku kõigega ning siis mingite nähtude ilmnemisel võib ettevaatlikumaks muutuda. Väikese erandiga mesi, mida ma alla-aastasele Kaurile ei kavatse anda.

Mida ma soovitaks näputoitumisega alustavatele või seda kaaluvatele vanematele?

Jah, absoluutselt proovige. Sealjuures ei pea see olema kohe kuue kuu vanuses, seda võib proovida ka paar kuud hiljem, kui algul ei tihka. Ja ei pea otsima absoluute. Kui pakkuda lapsele tahket toitu, ei tähenda, et ta ei võiks süüa kõrvalt ka püreesid. Meie pakume tihti sama toidukorra ajal nii püreed kui tahket toitu, Kaur sööb mõlemat natukene. Ei enda ega lapse elu tasu liiga raskeks teha, vaid võtta seda vahvat perioodi rõõmuga ja nautida kõrvalt vaatepilti, kuidas laps avastab maailma.

Kakaseiklused

Tööpäeval käidud ja olemine hea. Kuna viimane töötamine sellest jäi kahe nädala takka, siis praegu tundub, nagu käiksin tööl kahenädalase vahega üks või kaks päeva. "Täiuslik graafik," ütles mees kadedalt.

Mees tuli mulle tol õhtul vastu ja läksime Haabneeme randa. Nii kui kohale jõudsime ja nägin metsikut tuult, ei tahtnud ma isegi mitte autost väljuda. Korraga sain aru, et olen peale tööpäeva hoopis metsikult väsinud ja tahaksin hoopis koju - pärast päris pikka autosõitu ilusasse randa. Läksime siiski välja ja ma kõõritasin pirtsakalt rannavalve infotahvlit, mis teatas veesoojuseks 21. See on objektiivselt võttes väga hea ja soe ujumisvesi. Siiski ma sisse ei läinud, pugesin mehe kaissu ja vaatasin torssis näoga laineid. Mees ka siis ei läinud. Samas hakkas narr tunne, et sõitsime kohale ja nüüd ma jälle tujutsen. Sellest, et ma väsinud olen, oleksin võinud kohe autosse istudes teada anda... Mõtiskledes, kuidas mees mind üldse välja kannatab, ohkasin, võtsin oma asjad ning läksin siiski kabiini riideid vahetama, tuletades endale meelde, et elus tuleks võimalikult paljudele asjadele öelda: "Jah, palun!"

Nii kui laintesse sain, tuli arusaamine, et meeletult hea on. Vesi oli soe, lained möllasid nagu filmis "Interstellar" (noh, peaaegu nii) ja nendes loksumine oli väga lõõgastav ja värskendav ühteaegu. Väsimus kadus nagu peoga pühitud. Ujuda pea üldse ei saanudki, lainega tuli kindlasti kaasa hüpata. Mees oli pärast üle pea saanud lainega. Mul oli "algul ei saa vedama, pärast pidama": kuidagi ei tahtnud enam välja tulla. Lõpuks välja saades särasin üle näo.

Mees jutustas, et Kaur oli talle päeval teinud megakaka. Hakkasin seda kirjeldust kuuldes itsitama, tundes rõõmu, et see minu vahetuse ajal ei juhtunud. Laps oli teist päeva kakamata ja kui siis tuli, olevat tulnud viiepallisüsteemis üheksa! Sõidu ajal ja riidemähkmesse! Pabermähe hoiab asja tunduvalt rohkem koos ja selle saab pärast mugavalt ära visata, aga riidemähkmega on hoopis teine lugu. Sinna kaka kuidagi ei imendu, vaid suurem kogus tuleb tingimata üle ääre välja. Nii olevat koos olnud turvaiste autos, mehe pearätik, millega ta autot suures hädas kiiruga puhastas, ja pool kodu ka. 

"Algul puhastasin mähet kraanikaussi, aga see oli selline konsistents, et alla küll ei läinud. Siis kraapisin selle kõik kokku ja viskasin WC-potti, aga unustasin vee peale tõmmata ja siis oli see kõik sinna kleepunud," jutustas mees õlgu võdistades. Mina kõrval naersin suure häälega, kaka seiklused :D Muuseas täna on laps uuesti teist päeva kakamata, jumal hoidku nüüd mind. 

Roomab!

 

Kus Kaur on? küsis mees. Tõusime köögilaua tagant ja läksime teda otsima... oli teine juba poolega diivani alla jõudnud

Osa igast päevast veedame aias varjus tekil lebades (ja mõne puhul roomamist harjutades)

Mõnikord asjad elus lihtsalt klikivad kokku

Kaur roomab! Ma küll ei tea, kui kaugele ja tulemuslikult laps peab edasi liikuma, et saaks hõisata, ta roomab, aga kuigipalju Kaur siiski edasi nihkub, vahel edasi, vahel tagasi, pepu uhkelt üleval. Igas olukorras tahab ta seda teha, ka voodis magamise asemel eelistaks roomamist harjutada. Magamine on nõrkadele!

Eriti täna tundub magamine nõrkadele olevat. Käisime kogu perega, ka mehe poeg, Laulasmaal rannas, kus oli küll idüll. Imeilus rand, männimets, hea soe vesi. Isegi sisse minnes polnud judinat, et vesi külm, nagu tavaliselt ikka on. Kohe oli soe.

Kaur magas seal rannas oma kergkärus pool tunnikest ning rohkem üldse mitte. Praegu on kell kuus ja ta endiselt pole teisele unele jäänud. Tulin temaga siis aeda, lükkasin käru varju ning istusin ise ka varju seda siin kirjutama, aga tema nägemisulatusest välja. Otsustades selle järgi, kuidas vanker rappub ning mingid jalakesed muudkui üle käruserva põtkivad, ei ole tal kavatsust ka uinuda. Nojah, mina sundida ei saa. Ma keeldun teda uinumisel abistamast muul ajal kui õhtul. Seda on liiga palju. Mul on vaja muud elu ka elada :D Eks siis magab ööune ajal järgi.

Ehk on talle temperatuuri palju või igemed pakitsevad või roomamise ja uute verstapostide rahutus sees. Rääkimata sellest, et pea iga päev on ta saanud midagi uut tahke toidu vallas süüa, kehal ja seedesüsteemil on paljuga vaja harjuda. Täna polegi ta veel kakanud. Eks see kõik mõjutab ja teeb rahutuks, oleme mõistvad.

Homme lähen terveks päevaks taas tööle. Firma on sama, mis kaks nädalat tagasi, ainult poe asukoht teine. Selle võrra ikka lihtsam harjuda, pole vaja palju uut hommikuga õppida. Reedel just tuli ülekanne selle kahe nädala taguse eest ja küll oli meeldiv. Kasutasin võimalust, et meil polnud selleks nädalavahetuseks kindlaid plaane, ja kandideerisin.

Üks plaan, mis meil lähitulevikuks on, on telkida tagaaias. Mees küsis sõbralt juba telkigi laenuks. Peaks kohe-kohe tegema, kasutama ära neid sooje öid. Minu viimasest telkimisest saab kaks aastat, aeg seda taas meelde tuletada!

Küll see suvi on hea...Võrratu. Küllastav.