"Tagurpidi torn"

Kuidagi tujutu on olla. Olen tähele pannud, et lapse toitmise ajal on parem, kui me mehega mõlemad pole juures, sest meil selle suhtes päris erinevad vaated. Ja kui oleme, siis kipub ette tulema nähvamist või üksteise õpetamist. Kuigi mis vahet seal on? Laps saab söönuks nagunii. See on nii ebaoluline. Peamiselt ta toitub nagunii veel rinnapiimast ja kõik muu on ainult möllamiseks.

Täna just oligi, et mees veidi nähvas mulle, kui ta last pudruga söötis ning mina tahtsin lapse ette lauale viilu avokaadot panna. Olgu, tegelikult mehel oli õigus, et pole vaja samal ajal teist toitu toppida ja last segadusse ajada, aga sellest hoolimata mul läks tuju ära. Mees küll palus vabandust, aga mul on juba terve hommik ühel või teisel põhjusel tujutu olla olnud.

Siis veidi hiljem, kui laps istus, avokaadoga koos, omletitükid ees, aga nende söömise asemel juba kiljus täiest kõrist (üks vähestest tema kommetest, mida me ei armasta kohe üldse), ütles mees, et no nüüd ta juba enam ei söö, ainult mängib. Siis tõmbasin mina mingi tooni üles: "Nii väikeste puhul söömine ongi mäng ka. See on normaalne, sina alustasid ka nii. Kuidas ta õpib, kui me ei lase tal ise proovida?"

Ah, kõik see on nii ebaoluline. Mulle on vaja oskust lasta rohkem mööda minna ja mitte kõigesse sekkuda ning arvata, et mina tean paremini. Milline kingitus on käed-küljes asjalik ja hooliv partner. Seda initsiatiivi ei tohi tappa, nagu miljonid naised varem teinud on. Ja korraga on see ema lapse asjus küll suur professionaal ja kõik saab tehtud tema joont mööda, aga isa enam üldse ei aita. Sest ta ei taha ega julge, sest kogu aeg on kõik valesti olnud, mis ta teeb.

Sellist seisu ma kohe üldse-üldse ei tahaks.

*

Eile käisin kinos ja kohvikus. Nimelt mees käis sõpradega neljapäeva õhtul kinos ja mina olin kodus üksikema. Meil oli nii mõnus õhtu kahekesi! Tegin hästi rahuliku olemise, kõik segajad välja, rääkisin ja jutustasin lapsega, käisime vihmade vaheajal aias kiikumas ja batuudil hüppamas. Tegin talle ise vanni, mis on meie peres muidu alati isa rida. Ma olen lausa oma elemendist väljas seal. Aga seekord siis tegin ja dušitasin teda ja laulsin talle laule ning ta tegigi täpselt nii, nagu olen mehe karjatuste järgi duširuumist kuulnud, et keeras vannis pea külili ja jõi seda vett. Praegu seal vees veel mingeid pesuvahendeid ega muud ei ole, aga sellist kommet ikkagi talle külge harjutada ei tohi. Muidu teeb sama basseinis!

Imetamise ajal panin telefoni ära ja lihtsalt olin lapse päralt. Vaatasin talle otsa. Ta nii palju ikka tahab suhelda, silma vaadata. Nii kui kõht juba täis hakkab saama peale üht rinda, siis läheb Kauril nägu naeru täis ja paari minuti tagune kiljumine on unustatud. "Aguu," ütleb ta ja kuriseb mahedalt.

Igatahes nii, et ma ise telefoni ei ole kadunud, saab imetamine väga ruttu tehtud, sest laps on selles juba päris osav. Viisin ta vaikselt seletades tema enda voodisse, rääkisin, et nüüd on aeg puhata ja lesida, tegin musi ja pai ning läksin kööki toimetama, jättes lapse ise uinuma. Ta viisteist minutit toimetas seal, keeras end kõhuli ja püüdis roomata. Uued oskused on nii meelel, et igal ajal tuleb neid rakendada! Kõik segajad, nagu mängukaru, müra mängiva jänese ja isegi läkaräti, pean teda voodisse pannes ära võtma, muidu ta hakkab nendega mängima. Kui muud midagi käperdada pole, siis keerab ta end pikuti voodis olemise asemel põiki, kuni jääb võrede vahele rohkem "kinni", siis võib juba ka uinuda. Mõnikord leian, et ta on uinunud naljakas põgenemise poosis, kõhuli ja üks käsi võre poole sirutatud.

Igatahes kell kaheksa kakskümmend laps magas rahulikult ja mul oli väga võitja tunne ning sain endale meeldivaid õhtusi toimetusi teha. Mõndasid asju on üksi lapsega kindlam toimetada. Sa ei püüa midagi mingit kindlat moodi teha, vaid teed oma instinkti kohaselt ja see toimib, sest laps tunnetab su rahulikkust. Näiteks mehele eelistab lapsel aidata uinuda, enne tema juurest ära tulemist, mina aga eelistan ära kõndida, et ta ise uinuks. Ta küll kurjustab ja karjatab seal vahel, siis hüüan teisest toast, et olen olemas. Kui suurem karjumine on, siis küll lähen, keeran ta jälle selili, teen pai ja musi. Aga arvan, et mõlemad strateegiaid on okei, peaasi, et laps tunnetab vanema rahulikkust. 

Eile, reedel, aga tegi mees kodukontori päeva ning mina küsisin, mis ta arvab, kui mina lähen täna omakorda kinno, aga päeval. Mees oli väga nõus, võttis lapse ja läks temaga vihmasaju kätte jalutama. Minul oli aega veel enne kino ka kohvikus käia. Läksin Solarise Gustav kohvikusse, kuhu pole enam vist aasta aega saanud, võtsin pisipudeli Pinot Grigiot ja lugesin parasjagu käsil olevat raamatut, mis on niii hea ja stiilne ja ühe autori debüütromaan, mida on lausa raske uskuda. Küll oli mõnus olla. Korraga ei olnud ma ema, vaid taas üks tüdruk, kes käib mööda kohvikuid ja teeb, mis tahab, ja hea meelega käib ringi üksi ja mõtleb omi mõtteid. Ainult et see vein hakkas nii pähe, et lausa naljakas oli. Kogus oli pooleteise klaasi oma, aga ilmselt ei olnud ma enne kuigivõrd ka söönud ega enam väga alkoga harjunud, nii et ma suisa kõndisin veidi imelikult kohvikust ära minnes. Oleksin vist pidanud viimase lõpu alles jätma, kui tundsin, et enam ei taha, aga noh my mama didn't raise no quitter :D

Filmiks olin valinud paremate alternatiivide puudumisel eesti filmi "Tagurpidi torn". Seda oli päris kiidetud. Milleks ma valmis ei olnud, oli minu suutmatus selle filmi sisuga emotsionaalselt hakkama saada.

Ma ei tea, mis minuga on juhtunud! Vähemalt igasugu linateoste suhtes on mu närv talumatult läbi läinud. Varemalt vaatasin igasugu õudukaid, igasugu psühholoogilisi trillereid, draamasid, no kõike-kõike. Ma vaatasin kinos otsast lõpuni ära võika sarvimõrvari tegemistest pajatava "A house that Jack built", mille seansilt mitu inimest välja kõndis. Siis raseduse ajal hakkasin vältima karmimaid teemasid ning nüüd olen tähele pannud, et ega ma muud enam nagu ei tahaks vaadata kui lilli ja liblikaid. 

"Tagurpidi torni" puhul oli tegu päris kvaliteetse filmiga. Head eesti näitlejad, peaosas olid lapsed, kelle esitus oli nii pooleks-pooleks. Peategelane oli hea, aga tüdrukud tema sõprade ossa küll võib-olla valiti veidi rutakalt või oleksid nad vajanud rohkemat juhendamist. Aga filmi sisu oli selline, et ma mitu korda kaalusin välja kõndimist. Siiski tahtsin näha, kuidas kõik lõppeb, ja mõtlesin, et ega ta nii hull ju olla saa, et põhimõtteliselt lastefilm, juba alates 12 lubatud. Lõpp oli jah veidi helgem ning midagi nii hullu objektiivselt ju ei juhtunud, aga loo keskel oli mul küll ängistus peal. Väga mõjus mulle ning tekkis tunne, et ma ei saa hakkama emotsionaalselt selle filmi vaatamisega. Vist kõik raskem, mis puudutab lapsi, on peale emaks saamist hakanud teistmoodi südamesse lõikama - varem mul lastesse puutuv eriti korda ei läinud ega mõelnud ma rohkem neile teemadele kui muule. Nüüd aga lugesin hiljuti üht lapsepõlveraamatut uuesti, "Pipratoosi tondid", ning ausalt mul oli raske ja kurb lugeda emata tüdrukust, kes küll lapsendatakse, aga kes otsib ja uurib oma pärisema kohta ega suuda leida õiget paika elus. Mul oli kohe nii valus lugeda emata lapsest. Nuuks...

Mingid hormoonid ikka endiselt tunduvad minus möllavat :D