Juuli viimane päev... Mõnus ja soe teine. Ootan, millal Kaurike oma teisest unest ärkab, et siis veel korraks üks poering ja jalutuskäik temaga ühes teha.
Päeva veetsime eelmises kodus koristades, seekord erinevaid kapipindasid. Avastasin kohale jõudes, et seal on kappides-sahtlites ikka veel meeletult meie asju, mida tuleks sorteerida: mis meile viia, mis ära visata/anda, mis jätta üürnikule. Koristada osutus ikka üpris võimatuks. See pindade ülekäimine peaks olema kõige viimane asi, siis kui remont on tehtud ja kõik-kõik meie asjad viidud. Mees oli Kauriga basseini beebitrenni läinud ja plaanisid peale seda veel linna peal paarutada, sellal kui mina lapiga korterit üle käin, aga kupatasin nad kohe peale trenni tagasi: asjad oli vaja eest ära viia, muidu mul seal midagi teha ei olnud. Näiteks külmkapp oli veel toitu täis, mul polnud veel võimalik selle puhastamisega algustki teha enne tühjaks viimist.
Poisid tulid tagasi ja rõõmus Kaur läks viimast korda meie vanasse magamistuppa päevatudule. Beebisid oli ujumas olnud vaid kolm.
"Kas Kaur oli treeneri lemmik?" küsisin nagu iga normaalne ema. "Dai boh, kui see Gustav oli."
"Just tahtsin öelda, et hoopis Gustav-beebi oli peateema," vangutas mees pead.
Siiski Kaur oli vähemalt lõpuks basseinis plätserdama ja jalgade-kätega vehkima hakanud. Näitas viimaks üles huvi asja vastu. Ka oli treener naernud Kauri urisemist... boyo nimelt uriseb viimasel ajal ühtelugu. Harjutab jälle oma hääleaparaati.
Märkasin, et mees oli täitsa kurb, kui ta oma potililli Facebookis maha hõikas, et kes endale sooviks. Tegu on tema koduga, mida me tühjaks tassime. Tema armsa koduga, kus ta hoole ja armastusega kõik sisse seadis, just enda käe järgi. Kus remont on tehtud nagu iseenda jaoks, mitte üürnikule (näiteks meie praeguses üürikas on remont tehtud just nimelt üürnikule, odavate materjalidega, sada protsenti Ikea :D Natuke on seda tunda ka, vanas kodus on materjalid juba põrandaga alustades kvaliteetsed). Kallistasin teda. Ei öelnud, et see kõik on hea eesmärgi nimel. Oma emotsioonid tuleb läbi elada, kui nad tulevad.
Ja vähemalt me seame seda praegu valmis välja üürimiseks, mitte mahamüümiseks. See jääb alles ja meile jääb alati variant tagasi kolida, kui vajadus peaks tekkima.
Mees ja Kaur käisid vahepeal jalutusringi tegemas, mulle lattet ja süüa toomas, ning ennast tankides mõtlesime, et tegelikult mahutame sellesse päeva ju ka rannaskäigu ära, kui väga tahame. Tahtsime. Iga ilusat ilma tuleb ära kasutada, nagu homset poleks. Küll oli Pikakaril hea. Vesi soe ja sametine...hulpisin seal ja nautisin kõigest hingest.
Nüüd läks mees sõbraga veel asju ära viima/sorteerima ning paari mööblieset vanasse korterisse hoopis juurde viima, mina aga võin õhtul peale Kauri magamapanekut veel korra läbi jalutada ja kõige lõpus miskit üle tõmmata, kui peaks veel vaja olema. Jube hea oleks täna ikka täitsa valmis saada!
Meil aga kuivab igal pool piparmünt ja jube meeldiv piparmündilõhn on tubades. Talvevarud! Need piparmündihunnikud skooris mees tuttavate käest ning neid on tõesti metsikult. Terve ühe õhtu istusin ja puhastasin piparmünti vartest ja õitest, et lehti ajalehtede peale kuivama asetada. Nüüd mündiga kaetud nii teise toa sohva, kapipealne kui telekakapp.
"Ma olen nagu muistne korilane," ütlesin mehele. "Midagi rahustavat on selles, talvevarusid tekitada."
"No täpselt! Seda ma olen sulle kogu aeg rääkinud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar