Jõudsin oma pepuga siis täna ortopeedi juurde. Tasulisse lausa, sest neid aegu oli veel mõistlikult saada. Oma kalli pepu jaoks ei olnud mul millestki kahju, et see ainult jälle normaalseks saaks!
Ortopeed kuulas mind üle, küsis igasugu täpsustavaid küsimusi, vaatas üle mu röntgenipildi - puusad pidid olema ilusad - ja lõpuks käskis mul lamada selili ja külili ja manipuleeris mu jalga igapidi. Kui ühe harjutuse peale röökima hakkasin, naeratas ta teadvalt: "Ahhaa! Selge, mis viga."
Mudis mu peput ka ja nõudis, mis koht täpselt valutab. Jõudis lihaste liitumiskohani ja pressis seda: "See peaks küll siis päris valus olema?"
Ta ei arvestanud, et ma olen professionaalne masohhist ning see kvalifitseerus minu jaoks meeldivaks massaažiks. Mees teeb seda mulle pea igal õhtul :D Vastasin, et mõnus valu on, ta eemaldas kähku käed minult.
Ma vaikselt olin lootnud, et olgu selle põrguvalu põhjuseks mingi ebaglamuurne, naljakas väike probleem, mitte midagi tõsist ja selgroota seotut, kuigi ise olin küll endale juba dr Google'i abiga diagnoosinud, et ilmselt mõni disk selgroos pitsitab tagumikunärvi. Õnneks oligi nii, et põhjus oli nunnu: tagumikulihaste ülepinge. Nad olid lihtsalt natuke palju vatti saanud. Täitsa kogu aeg oli mul see asi hakanud olema peale sünnitust ning pidigi Kaurike-väikseke olema natuke süüdi. Esiteks sünnitus ja teiseks igapäevane lapsekandmine.
Seda mina olin tihti tundnud, et jalutan mina mõnusalt pika vahemaa ja selle peale hakkab pepu tunda andma! Ma teadsin alati, et sport on tervisele kahjulik. Vist jõusaalis ka lahmisin natuke valesti ja teadmatult. Ja mõnigi kord juba tundliku tagumikuga läksin ikka trenni, sest kurat, ma maksan selle kuukaardi eest, lisaks mees on juba õhtul lapsega olema munsterdatud, see on aeg minule...ma lähen trenni! Kahjuks sellistel hetkedel tegin oma istmikule veelgi rohkem liiga ning tekkis põletik.
Jumal tänatud, et perearst mulle mingi kange põletikku alandava rohu välja kirjutas, mis kahe päevaga efekti hakkas andma. Nüüd olen juba päevi nagu vanasti - liigun ja kõnnin nagu normaalne noor inimene, lesin voodis ilma karjumata, tõstan last ilma vandumata, keeran teist külge, ilma et tahaks seda tehes padruneid küsida. See on nii imeline tunne! Kui tore on ikka olla noor, terve ja tugev, mitte sant. Maksimaalselt hindan nüüd oma keha.
Arst oli hästi professionaalne ja meeldiv ning oli tore kuulda, et ta teadis, millest räägib, sada protsenti uskusin tema versiooni. Näiteks kuuldes, et rohi võttis valu ära, ütles ta, et siis on kindlasti tegu vaid selle ülepingest tuleva põletikuga, sest närvivalule poleks selline rohi üldse mõjunud.
Ta küll teatas lõpetuseks, et tema mind aidata ei saa, see pole tema ampluaa. Et see asi enam ei korduks, tuleb pöörduda füsioterapeudi poole, kes õpetab mind seda kohta õigesti venitama ja võimlema.
"See tuleb päris pikk projekt ja võib teile kenakesti küll maksma minna," ütles ta.
Seda ma siiski ei karda. Noh, ma võin kasvõi ühe korra käia. Kuulan venitusharjutused ja muu tarkuse ära ja kodus kopeerin:D Aga kindlasti ära ma käin ja sellega tegeleda kavatsen, sest elukvaliteet on sada kaheksakümmend kraadi erinev, kas sa saad olla rõõmus liikuv noor naine või lonkav sant, kes öösiti pisaraid valab, kui lapsukest tõsta vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar