Tehtud!

Aga nüüd on kolitud ja oleme omadega paigas. Uus korter on meeldiv ja hele ning mina olen küll rahul. Meil on tunne, nagu oleksime AirBnB's, ainult et oleme siin tervelt aasta aega.

Elutoas on telekakapp, millel ka kaks lahtist riiulit. Sinna asju asetades ma küll mõtlesin, et kas on mõtet? Lapsukesele need ju kerge saak. Ja juba järgmisel hommikul läks Kaur oma roomamisretkel ja avas riiulil olnud Jenga-mängu karbi ning hakkas rahulikult ja metoodiliselt puidust Jenga-klotse välja tirima. Kolks ja kolks kukkusid need põrandale. Kuna need endast lämbumisohtu ei kujutanud ja närida olnuksid samuti päris okei, sest et nad on puidust, ma teda ei takistanud ja lasin toimetada. Niigi peab vaesekesel kogu aeg erinevaid mitte-liiga-ohutuid asju käest ja haardeulatusest välja tirima, las ta vähemalt midagi saab ka uurimiseks.

Riiuli tegin hiljem siiski tühjaks ja asetasin sinna hoopis Kauri enda pehmed mänguasjad, mida ongi juba liiga palju kogunenud, mänguasjakasti nad enam ei mahu. Neid saab ta sealt siis välja tirida ja nätsutada... mida ta iga kord põrandale saades ka esimese asjana teeb.

Kolimisprotsess ise oli nii õudne, et ma ei taha selle peale mõelda ka. Oleme kokku leppinud, et sellest päevast me enam ei kõnele. Kes ebaõnnestub etteplaneerimisel, see planeerib endale ebaõnnestumise...ühesõnaga ma ei tea, mida me mõlemad mõtlesime, aga me tegime sellise plaani, et esmaspäeval hakkame kolima. Kahekesi. Ja teisipäeva hommikul kella kümneks on meie eelmine korter mitte ainult asjadest tühi, aga ka täiuslikult ära koristatud ja stiliseeritud, et teha ilusaid fotosid üürikuulutuse jaoks - sest täpselt selleks kellaajaks oli kokku lepitud fotograafi aeg.

See plaan poleks läbi läinud ka parimal juhul, aga lisades sinna veel üpris tujuka lapse ja suure läää, sai kokku katastroof. Meie beebiga jälle nutsime magamistoas koos. Ma ei usu, et mul oleks olnud muidu erilist kolimisstressi, vaid see ebareaalne tähtaeg tegi asja raskeks, sest ma sain kohe aru, et see ei lähe meil mingi valemiga läbi. Juba poole päeva pealt tegin mehele ettepaneku fotograaf kas või päeva võrra edasi lükata, kui võimalik. Aga ei olevat võimalik, järgmine vaba aeg olevat siis nädala pärast. 

Poole päeva pealt läks mees veel autoga hooldusse, sest ta oli arvanud, et sellest pole hullu midagi, see asi kolimispäeva peale planeerida. Siis ma olin küll pahane ja natuke näägutav naine. Palusin, et ta enam kunagi niimoodi ei teeks. 

"Ma ei arvanud, et see maailma lõpp oleks," ütles mees. "Aga nähtavasti on..."

No sellel päeval konkreetselt oli. Mina ise tundsin end ka nii võimetuna, kuna pidin suure osa ajast nutvat last rahustama ega saanud aidata. Ilma lapseta ei oleks ka üldse nii hullu olnud, me oleks kahekesi veel öösse võinud koristada, aga lapsega on kindlad raamid - üks meist pidi uues korteris olema, kui tema kaheksa paiku ööunne läks. Mees siis lubas kõik enda peale võtta ja koristada ise, aga mõistagi ta lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Fotograaf tuli koos maakleriga kohale küll, aga midagi neil seal teha ei olnud, seal oli veel tõeline bardakk. Nad läksid ära ja lubasid tagasi tulla õhtul kell kuus, mis oli juba palju parem uudis. Ma saatsin mehe lapsega jalutama ja võtsin koristamise enda kätte ning küürisin korteri põhjalikult puhtaks. Pooled meie asjad olid veel seinakappides ja köögisahtlites, neid me poleks jõudnud ära kolida ja jätsime rahuga kappidesse, kuna fotodel neid näha pole.

Poole viieks oli lõpuks korter korras, nii, nagu ma olin oma vaimusilmas ette näinud, ja saime rahu ning fotod tehtud. Selle kõrval pole uues kodus asjade ärapanek midagi. Vaikselt iga päev tiksutame neid kappidesse ja vaikselt toome iga päev vanast kodust juurde ka, mis veel kappides on. Praegu on juba täitsa hea seis ja kodune tunne siin.

Tublil mehel on käed veel eriti tööd täis, kuna tema teeb nüüd koos sõbraga vanas korteris remonti ja on seda teinud mõni päev öötundideni. Ehitab meie tulevikku!