Kuhu lähete, külamees?

Mina toitsin diivanil Itit, mees mängis põrandal Kauriga. Ta oli oma vanema poja kodust just äsja toonud mingid uued pusled Kaurile ja terve päeva oli Kaur neid elamise peale laiali tassinud. Pani endale näiteks kummiku jalga, istus põrandale ja hakkas samasse kummikusse, jala kõrvale toppima nii palju pusletükke, kui mahtus. Mina kõrvalt muudkui vaatasin ja muigasin. Ühte pusletükki üritas ta ka sokutada minu süles lesiva Iti mähkme alaservast sisse, aga siin panin ma käe vahele. Küll Iti neid mähkmeid juba ise täita oskab!

Mees igatahes otsustas need puslekesed kõik kokku panna. Kõik olid max 6-tükilised ja iseenesest lihtne tegemine, kui vaid need tükid maja peal laiali polnuks. Kaur sai siis ülesande issile pusletükid kokku otsida. Vaatasin kõrvalt ja nägin, kuidas laps minutitega arenes. Esiteks suhtles issi pool tundi ainult temaga, intensiivselt ja täie rauaga, ühegi segajata. Muudkui seletas, et vaata oma selja taha, seal on pusletükk, too mulle. Vaata lauajala juurde, seal on kaks tükki, too ära. Ja Kaur sai suhteliselt hästi aru, mida temast oodati. Aina rohkem hakkas selle seletamise peale saama ka ja lisas hoobiga päris palju uusi sõnu oma entsüklopeediasse peas. Kahte tükki tegelusteki nurga peal Kaur aina otsis ja otsis silmadega, sest issi väitis, et seal kuskil on... aga no ei hakanud talle silma. Läks siis ja kergitas tekiserva ning uuris sealt alt. Naljakas oli. Pärast selgus, et teki all oli küll ka terve posu pusletükke, ju Kaur mäletas, et sai hommikul sinna ka peidetud.

Ja oma kummikutesse peidetud tükid tõi ta hiljem ise välja, kui issi karpi juba kokku pakkis. Nii et tal oli isegi meeles, mida ta hommikul mänginud oli.

Aga kummikud on tal üks naljakas mänguasi, jalga proovida ja kõikvõimalikke esemeid sinna sisse panna. Kummikud ta saab kohe jalga ka, teised oma jalanõud lähevad veidi keerulisemalt, nendel on krõpsud. Siis ta jalutab elamise peal ringi oma kummikutega ja näeb välja nagu talumees. Teen ikka nalja, et noh, kas lähed kartulit panema? Teinekord veab ta veel kaasas oma üleelusuurust liivalabidat ja näeb sel puhul eriti asjalik välja.

Tihti on üks kummik kuhugi kadunud ja siis ta paneb teise jalga mõne muu kinga. Täna jalutas ringi, ühes jalas kummik ja teises pehme riidest king. Küll ta nägi pull välja, mina diivanil aina naersin, Iti rinna otsas. Siis läks Kaur ja õngitses teisest toast kušeti pealt alla oma uue roosa tõukeratta ja püüdis selle peal sõita, ikka ühes jalas kummik ja teises king. Teise jalaga tõuksi tõugata ta veel ei oska, nii et ta enamasti sõitis kahel jalal, kuni tõuks peatus. Siis tuli maha ja lükkas seda niisama enda ees ringi.

Aga see on päris hämmastav, et laps reaalselt saab meist aru. Ma tean, et see on igati eakohane, aga lihtsalt võrratu ja imeline ja tähistamist väärt, kui see juhtub oma lapsega! Ma hakkasin täna mänguväljakult lastega koju sättima ja Kauri juba kärusse aheldama, kui meenusid liivamänguasjad väljaku teises nurgas liival.

"Toome mänguasjad ka ära, siis saame minna," ütlesin ma. "Kühvli ja liivavormid." Hakkasin väljaku teise otsa sammuma, Kaur vudis minu kõrval kaasa. Mina võtsin liivavormid, tema tõi ise kaugemalt kühvli ära, läks käru juurde ja pani selle oma istme alla, kuhu see käib. Nii et järelikult sai ta täpselt aru, mida ma öelnud olin. Nii lahe!

Itibuu kolm kuud

Meie pisikene Iti-Biti-Bam saab homme kolmekuuseks! Ostsin täna mustikatordi ja küünlad juba valmis, et homme hommikul talle kenasti laulda ja koos kooki süüa.

Iti on nii hea beebi. Nüüd magab ta öö läbi. Lõpetab viimase söögikorra üheksa paiku õhtul ja uuesti toidan teda hommikul poole seitsme paiku, kui me kõik tõuseme. Rinnad mul selle peale suurelt lekivad ja hommikuks on paras Pamela Andersoni partii ees, aga see on hind, mida ma olen nõus maksma. Kui tahaksin, võiksin hommikul kella viie paiku juba minna beebit toitma, et rindadele leevendust anda, aga... ma ei taha :D Kolin selle aja paiku tavaliselt suurest voodist elutuppa diivanile, sest Kaur ärkab nüüd tihti varahommikuti mingite tänavahäälte või ei-tea-mille peale ning hakkab nutma ja ta tuleb issi kaissu suurde voodisse võtta, et oleks lootustki veel kõigil edasi magada. Mina siis sinna voodisse enam ei mahu, kolin agab rahuga elutuppa ja tudun seal edasi. Vahel vaatan ka hälli ingellikult tuduva Iti peale ja mõtlen, et kas peaks ta juba võtma? Aga ei, palju mõnusam on minna ise ka tuttu.

Kaalu võtab Iti juurde ilusti ja on igati virk ja kraps. Enam ei kurda ta süües ega muidu ärkveloleku ajal eriti palju. Kui ta saab veel elutoas tegelustekile lesima ja ümbrust takseerima, on ta väga rahul. Seal võib ta pool tunnikest ka lesida ja mitte kurta. Sinna ma teda küll siis tõsta ei saa, kui Kaur ka lahti on, sest viimane läheb kohe Itiga tegelema. Heal päeval püüab musi ja kalli teha, halval päeval läheb lakse jagama. Aga kui Kaur on isaga väljas või sööb oma toolis, siis tõstan Iti kohe maha maailmaga tutvuma.

Päeval Iti teeb maksimaalselt pooletunniseid uinakuid. Ilmselt kogu uni saab öösel ära magatud ja päeval pole enam sellisteks asjadeks aega. On vaja säravate silmadega ringi vaadata ja emmele naeratada. Aga see on okei, hea ööuni on peamine.

Issi trikkide peale Iti naerab hästi armsasti, kõkutab lausa. Mind on tal aga alati hea meel näha, kohe tuleb naeratus näole. Kui me jalutame, siis tuleb võimalusel kõndida vastu päikest või otsida varjulisi kohti, et ei peaks vankrikatet lapsel ees hoidma, sest talle meeldib kogu aeg mulle otsa vaadata, siis on ta rahul ja vaikne.

Lutist ei huvitu see beebi eriti üldse. Ööune magab ta ilma selleta, tõstame rinnalt otse hälli ja seal siis magatakse mõnusalt nohisedes hommikuni. Vankris vurades, kui ta vahel kurdab, ma ikka pakun lutti, aga ta kipub seda kogu aeg välja lükkama. Nagu on näha, et ta ju võtaks, aga see libiseb suust välja. Panen vahel ta mütsi või varupluusi siis lutile toeks, et see kohe välja ei tuleks, aga eks ikka tuleb ning siis aina peatu ja kohenda jälle seda kaadervärki... Lihtsam on niisama sõita.

Arvestades, millise heameelega Iti päeval tunde minu rinnal veedab, siis ilmselt ise olen praegu temale luti eest. Eriti ööune-eelne toidukord on tundide pikkune, päeval võtan teda ise mingi aeg ära, sest muud elu on ka vaja elada. Mees on veendunud, et nii pikk toitmine on imelik ja ebavajalik. "Äkki ta saab kõhu täis esimese viie minutiga ja hiljem on lihtsalt emme läheduse otsimine?" küsis ta. Mõnes mõttes võib tal ju õigus olla. Kuid ma tunnen, et laps rinna otsas sööb ka, mitte ei maga vaid. Ta vaikselt tudub, siis sööb, siis tudub, siis sööb. Eile püüdsin teda juba peale kahtlaselt lühikest tunnist söögiaega ööunele tõsta, et okei siis...lasi rinnast lahti, ehk on tõesti seekord kõik? Aga ta ärkas hällis paari minuti pärast uuesti, hakkas nutma ja tuli uuesti rinnale tõsta ning vajas veel tükk aega plutitamist ka. Ehk kokku võttis see toidukord pärast kauem aega, kui oleks võtnud lihtsalt järjest toites. 

Ja noh, söögu siis pikalt, kui tahab. Ma saan sel ajal telekat vaadata, raamatut lugeda, internetti läbi lugeda ja näksida. See aeg, rinnaga toitmise aeg on ju tegelikult kokku nii lühike osa elust. Plaanin toita max aastani.

Oi, mul on Iti vastu nii suur armastus. Tal on nii pehmed põsed ja armas issi nöbininakene, mida lõpp-hea musitada! Surusin teda enda vastu, kallistasin ja õhkasin mehele: "On ikka hea küll, kui inimesel on beebi."

"Sa tahaksid ühte veel, onju," muigas mees.

Ja osa minust tahaks küll. Mingil paralleelreaalsuse Anne-Mail ongi kolm last ja ta saab nendega väga hästi hakkama, aga... selle reaalsuse Anne-Mai on otsustanud siiski kahe lapse kasuks. Mees on ka sellises meeleseisundis, et praktiline meel ütleb, kaks on väga okei - ja tal on veel teismeline poeg varasemast kooselust ka olemas. Nii et tal on juba kolm. Aga kui mina tahaksin kolme, siis mees oleks nõus ja me teeks selle ära. 

Kuid ma ei suuda loobuda meie kahe kooskäimistest, üritustest, koosveedetud ajast. Kahele lapsele on lihtsam leida hoidjat kui kolmele. Kahte last saab paremini kuhugi ära sokutada, kolme korraga on juba vähetõenäoline. Ja reisida kolmega on kindlasti megalt närvesööv ja ka kulukas.

Ja rahaline pool ka.

Nii et Itikene jääb meie pesamunaks.

See pesamuna muide pööras end esimest korda seljalt kõhule! Suur samm. Ise tegi ta seda seni veel üheainsa korra, edasi olen mina talle appi läinud ja temaga pööramist harjutanud.

Aga milline lihtne, puhas ja ilus õnn on hoida oma tütrekest süles ja rääkida talle ilusaid sõnu. Ja tema vaatab sulle otsa, naerab kelmikalt ja vastab oma beebikeeles. Kui muidu räägin ma lastega enamasti mina-vormis: "Tule minu juurde!", mitte "Tule emme juurde!", siis ühe lause puhul meeldib mulle alati kasutada tema-vormi: "Emme armastab sind!" Kordan seda lauset nii Itile ja Kaurile iga päev mitu korda, sest seda on lihtsalt nii ilus öelda. Ja nende reaktsiooni järgi tundub, et nad saavad täpselt aru, mida ma neile ütlen.

Läbi öise linna

Mees küsis, kas ma täna õhtul kinno ei taha minna. Ütlesin, et mõttel pole viga, vaja vaadata siis, kui Iti viimase õhtuse söömise lõpetanud, kas jõuan veel mingile seansile. Ette pole mõtet midagi planeerida. Olen niimoodi viimaste nädalate jooksul mitu korda plaaninud õhtul kinno minna, aga Iti on nendel õhtutel kaua rinnal olnud ja ma ei ole jõudnud.

Mees küll ütleb, et anna laps minule ja mine - meil on ka pudelipiima alati ootamatuteks juhtudeks varuks. Aga ma ei saa jätta oma kahekuust last näljaselt hüüdma ja ise lampi kinno minna. Siis muudkui mõtleksin, kas ta pudeliga rahunes maha ja jäi ilusti magama või peab vaene issi teda tundide kaupa hüpitama. Kui ta aga mul peale viimast sööki hällis magama jääb, siis ta ka ilusti magab ja võin muretult linna minna - tean, et järgmisena kuuleme Itist alles hommikul kuue paiku, siis, kui ta säravate silmadega hällis meid uudistama hakkab ja mõnusalt ringutab. Küll on hea beebi ja küll meil veab, et saame juba kahekuuse lapse kõrvalt kõik öö läbi magada!

Täna igatahes Iti oli tiimimängija, jäi rinnal tuttu juba kella kaheksa paiku ja mul oli vaba tee kinno minna. Valisin Artise kinos Wes Andersoni uusima filmi "Asteroid City". Mitte et see eriti kaasahaarav oleks tundunud, aga kinokavade hulgas valitseb praegu huugav tühjus, üks mõttetu Hollywoodi märulifilmi järg ajab teist taga. "Asteroid City" oli täpselt samasugune Wes Andersoni film, nagu nad kõik: erilise sisuta, naljakaid tsitaate ja torkeid täis situatsioonikomöödia. Mängisid absoluutsed Hollywoodi superstaarid. Kannatas vaadata, aga veidi igav oli vahetevahel. Silm kippus kinni vajuma, kuid raputasin end ärkvele. Wes Andersoni puhul on siiski muljetavaldav, kui omapärane ja äratuntav käekiri tal on. Tema filmikeelest on isegi SNL teinud naljaklipi, ning kui esimest korda mehega "Asteroid City" treilerist viis sekundit näinud olime, saime kohe aru, et see on Wes Andersoni film. See on ikka päris suur saavutus.

Peale kella ühtteist jalutasin kinost välja imeilusasse sooja õhtusse. Küll on väljas mahe ja leebe, ja nii võluvalt valge! Bussist ei tahtnud ma mõistagi midagi teada, vaid jalutasin mõnuga kesklinnast koju, kuulates klappidest vanu laule ja mõtiskledes elu üle. Nii ergas oli olla ja siiamaani on, sest nagu näha, ei läinud ma koju jõudes ka kohe magama (kuigi mehe mõnus soe kaiss kutsus), vaid tahtsin veidi blogi kirjutada. Nendel suveöödel on tõesti minus mingisugune rahutus sees ja magamine tundub ajaraiskamine.

Tallinn on nii ilus! Nii palju puid, ilus arhitektuur, ja paljude kohtadega on mul juba mingid mälestused ja mingid inimesed, mis nendega seostuvad, alates sellest, kui seitse aastat tagasi siia kolisin. Muuseumiööd Tiinaga kesklinnas, ja erinevad pargid, kus olen jalutanud ja igatsevalt mõelnud kellelegi, kellesse ma parasjagu meeletult armunud olen olnud. Ja siis mõnikord on ka õnneks läinud ja natuke hiljem jalutan selle igatsetuga käsikäes seal pargis.

Mõtisklesin ka oma laste üle. Et neil on kõik veel ees ja kui lahe see on. Kõigepealt lastekambaga ringi jooksmine ja sellistel suveõhtutel kaua välja jäämine. (See on isegi täitsa realistlik, sest me hakkame elama Tallinnast väljas, Kiilis, eraldi aedlinnakus, kus tundub ohutu lasta lastekambal ringi joosta - vs Tallinn.) Ja siis noorena hakkavad nad mässama ja armuvad esimest korda ja hakkavad kellegagi käsikäes ringi jalutama... Ja nad saavad esimest korda näha suurfilme ja lugeda häid raamatuid, neil on kõik need kogemused ees! Ma olen positiivses mõttes kade. Kui lahe on olla noor. Milline toores, vaba, valus tunne see oli. (Ja samas ma ei tahaks uuesti olla kahekümnendate alguses, sest oma praeguses eluetapis, praeguse mõtteviisiga olen ma õnnelikum. Ja mõtteviisid ja meeleseisundid peavadki vanemaks saades muutuma, see on loomulik elu osa.)

Aga eile saime mehega kohtingul käia! Ema ja Liis käisid Tallinnas ja peale kõik koos perega lõunatamist tulid nad õhtul ka meie juurde ja valvasid paar tundi Itit, kuni meie mehega käisime Harku järves ujumas ja Stroomi rannapargis tõuksidega sõitmas. See kulus nii ära! Sa ei saagi enne õieti aru, kui väga selliseid kohtinguid vaja on, enne kui ühel sellisel oled. Sest olla ema ja isa on väga ilus, aga olla mees ja naine ja teha asju koos on veel parem. Ujuda päriselt kahekesi koos, mitte valvata lapsi ja joosta nende järel. Kallistada ja musitada vees ja teha tobedaid trikke, teeselda, et oleme kujundujujad olümpiamängudel... Sel nädalal püüdsime rannahooaega juba avada ja läksime lastega ujuma, ning mul on tunne, et sel suvel ma seda rohkem teha ei taha :D Kumbki me mehega ei saanud isegi üle kere märjaks end teha, sest Kaur keeldus vette minemast ja karjus paaniliselt. Veel eelmisel aastal oli ta suur veefänn ja kilkas mere ääres suurest rõõmust, aga sel aastal klammerdus paanikas selle külge, kes teda vette püüdis viia, nagu kardaks, et teda uputada tahetakse. Mõlemad meist tegid temaga proovi, sellal kui teine kaldal Itit kussutas ja päikese eest varjus püüdis hoida, aga üsna ruttu lõpetasime selle pulli ära ja läksime koju närve puhkama.

Nii et selline päris rahulik mõnus kahekesi ujumine oli nagu öö ja päev lastega randa minekuga võrreldes.

Aeg nüüd arvuti kinni panna ja päriselt mehe kaissu pugeda :)

Kas sinu laps juba räägib?

Käisime paar nädalat tagasi mingil potitomatite laadal Kesk-Eestis. Sõitsin ise sinna, sõit oli lausa poolteist tundi, ning läksime suurde kasvuhoonesse sisse. Mees hakkas koos Itiga tomateid uurima ja mina karjatasin Kauri. Kaur jooksis ringi nagu kevadine vasikas, õnnelik, et sai autotoolist vabaks. Kasvuhoone ees oli maas palju kive, laps vaatas neid, nagu oleks kullaauku sattunud, korjas neid üles ja viskas uuesti teises kohas maha, endal asjalik nägu peas. Üks meist uksel mööduv klient naeris: "Nii palju kive, nii rikkalik valik. Ei tea, millist võtta, millist jätta."

Kasvuhoones sees nägin korraga oma endist ülemust üks töökoht tagasi. Ta takseeris ka oma mehe ja väikese tüdrukuga tomatitaimi. Tüdruku oli ta saanud veidi aega enne, kui mina sealt töölt ära tulin. Paar kuud peale lapse sündi oli mu ülemus täitsa ootamatult tööle naasnud, mis minus tookord nördimust tekitas, sest noh... ta ei olnud kuigi hea ülemus ja mulle oli väga meeldinud tema asendaja. Ilmselt rahalistel põhjustel jäeti seal peres siis isa lapsega koju ja ema läks varakult tööle.

Minu mees ka on korduvalt öelnud, et oleks hea meelega ise lapsega kodus ja me oleme sel teemal vestlusi pidanud. Eriti enne teise lapse tulekut mainis mees seda korduvalt. Aga mina tahtsin siiski ise oma beebi eest hoolitseda, sest rinnaga toita saab siiski ainult ema. Ja ausalt öeldes ei tahtnud ma loobuda nendest kuudest, nendest vaikselt tiksumise kuudest kodus oma värske lapsukesega. Iti on siiamaani tunde ja tunde iga päev rinnal, sööb kaugelt kauem kui Kaur seda kunagi tegi. No ei mäleta, et Kaur oleks teinud kolmetunniseid söögikordi, nagu Iti õhtuti teeb.

Igatahes, minnes tagasi sinna kasvuhoonesse, hüüdsin oma ülemuse nime ja vestlesime natuke. Ta oli Kauri nähes üllatunud ja küsis, millal see juhtus. Ütlesin, et mul on neid juba kaks! Kaur meie vestluse ajal püüdis tema tütrele kalli teha, nagu ta alati teeb, aga tüdruk jooksis ta eest ära nagu paljud lapsed. Kasvuhoone töötaja kõrval heldis, et tehke jaa kalli, aga mu ülemus kõrvalt ütles, et ta tütar seda kindlasti ei tee, et teeb ainult oma inimestele. Sealsamas mainis ta mulle ka, et tüdruk on kolm ja pool, kuid ei räägi veel.

"Aga kõik on korras, muretsemiseks pole põhjust," ruttas ta ise seletama. Sel hetkel hakkas mul temast väga kahju, sest selgelt see teema ise häiris teda ja oli meelel, miks muidu hakkas ta seda seletama, kohates oma pealiskaudset tuttavat, kes talle isegi ei meeldi. Tundus, et ta oli mind nähes ka veidi närvis, mis paneb inimesi tihti seletama rohkem, kui nad tahaksid.

See oli kummaline vastuolu, näha tema vaikset tagasihoidlikku tütart, samal ajal kui tema on väga suur suhtleja. Ja mina olen ise pigem tagasihoidlik, ja mul on maailma kõige julgem poeg. Ja samal ajal tean, kuidas ta ülemusena minu iseloomu ja olemist eriti ei hinnanud ja soovis, et oleksin teistsugune. Mina aga tahtsin õigust olla just selline, nagu ma olen, ja oma töös olin ma suurepärane just nii, nagu olin.

Aga jah, sellel hetkel hakkas mul temast kahju, sest öelda võib ühte, aga selge on siiski, et tal oma lapse keeleline areng hinge peal oli. Pole ilmselt ühtki ema, kes oma last vaikselt teistega ei võrdleks ja ei rõõmustaks, kui mingi arenguetapp teistest lastest veidi varem saabub. Sel põhjusel ma olen ka õnnelik, et pole kunagi olnud osa ühestki Facebooki beebigrupist, kus samade sünnitustähtaegadega emad koonduvad. Mulle tundus juba eos, et seal kõik võrdlevad oma lapsi teistega ja see tekitab asjatut stressi. Kui kuskil on koos juba näiteks sada naist saja lapsega, siis muidugi hakkavad mõned lapsed sealt hästi vara kõndima või roomama. Statistika on juba selline, et mõned erandlikud juhud kindlasti sinna mahuvad. Ja siis teised emad kohe tunnevad end halvasti ja hakkavad oma last kõrvalt takseerima, et kuhu sina nüüd meil jääd.

Ma lihtsalt eos alati tundsin, et sellist asja pole mulle vaja. Samas kindlasti taolistest gruppidest saaks vajalikul hetkel tuge või nõu või lohutust, kui on mingi mure või küsimus. Ja kontakte, et teiste emadega koos kärutada. Aga see ei kaalunud minu jaoks seda võrdlemise momenti üles.

Samas paratamatult olen ma ise oma last teistega kõrvutanud beebivõimlemise tundides ja mänguväljakul. Mäletan, kui beebivõimlemises üks tüdruk osavalt ringi kõndis ja sain temalt teada, et ta on alles kümnekuune. Mõtlesin kohe, et miks Kaur alles käputab... aga samas on keskmine eesti laste kõndima hakkamise vanus tegelikult aasta ja üks kuud, mis on juhuslikult ka täpselt Kauri kõndima hakkamise aeg, ja see tüdruk oli lihtsalt väga varajase arenguga.

Aga kuidas ma ootasin mõttes seda, et mu laps juba jalad alla võtaks, kuigi tagantjärele mõeldes pole sellega ju mingit kiiret ja hiljem pole sellest üldse mingit vahet, kas keegi hakkas seda tegema paar kuud varem või hiljem. Kõndima hakkavad ju lõpuks nad kõik! (Välja arvatud mingite raskete terviseriketega lapsed, mis on ka alati minu hirm olnud.)

Rääkimise algusega on sama, et nii kui mänguväljakul olen kuulnud mõnda last eriti palju seletamas, teen ta emaga juttu ja uurin, kui vana ta on, et siis mõttes võrdlusi teha. Oi, ma olen Kauriga rääkinud nagu katkine grammofon, talle on suht sünnist saati iga päev ette loetud, laulan talle palju jne. Minu lootuste kohaselt oleks ta pidanud esimese sõna ütlema kaheksakuuselt ja rohkem rääkima juba aasta-paarikuuselt. Aga nii ei läinud, mingi imelaps Kaur kaugeltki ei ole, lihtsalt ilusti arenguga seal, kus peaks olema. "Emme" näiteks on sõna, mille tähendust ta teab, aga mida kunagi ise ei kasuta. Ja mina muudkui mõtlen, kuhu see emmetamine juba jääb...

Aga samas mõtlen ka, et ei tohi oma lapsele selliseid ootusi panna. Usun, et nad kaudselt tunnetavad selle ära. Ja endal ka natuke nõme tunne nii teha. Laps ei ole väike robot, kes saavutab mingid eesmärgid just sellel või tollel elukuul, ja siis saab kuskile graafikusse linnukese teha. Laps on päris elusolend ja teda tuleb austada ja armastada täpselt nii, nagu ta on. 

Aga oi seda rõõmu praegu, mis meid valdab, kui Kauril need sõnad lõpuks tulevad! Iga päevaga tunnen seda keelelist arengut tal. See on nii vahva. Kuigi kõik lapsed hakkavad ju lõpuks rääkima, siis ikkagi on oma lapse puhul tunne, et no täiega geenius, iga uue sõna puhul. Läheme liivakasti auku mängima, diagnoositakse see: "Takk."

Vaatab laps pildiraamatust varest ja kraaksub vaikselt.

Või läheme Itiga teda lõunaunest võtma ja ta hüüatab rõõmsalt: "Itii!" See tegi mulle eriliselt head meelt, kui ta oma õe nime ütles.

Tagasi minnes sinna vestlusesse oma ülemusega, siis tol hetkel muutus ta minu jaoks natuke inimlikumaks ja naisena oli mul kahju, mõeldes, kuidas emasüda muretseb, kui kuud lähevad ja lähevad, aga laps endiselt ei räägi. Aga ega need sõnad tulemata jää ja siis on rõõm ilmselt väga suur.

Kõndisime oma potitomatitega tagasi autosse ja ma mõtlesin, et kuigi olen siiamaani mingit väikest okast oma hinges kandnud sellest töökohast ära tulekust ja sellest, kuidas minuga hüvasti jäeti, siis oleks aeg sellega rahu teha. Pole hea vimma kanda. Ja minu jaoks läks ju kõik hästi, maandusin omadega kohta, kus palk oli parem, töö kergem, iseseisvust rohkem ja mu ülemus hindab ja kiidab mind tihti. Nii et miks siis veel minevikus elada ja mingeid asju uuesti läbi mõelda, kui võiks neil hoopis minna lasta.

La belle vie

Ärkasin selle peale, et keegi pomises vaikselt läbi une: "Äge...äge..."

See on Kaur, kes magades ka äge-tab :D Õnneks magas ta edasi, mis on hea, sest issil on vaikselt kõrini, et Kaur vahepeal pool kuus päeva alustada tahab. Issi pole selleks valmis. 

Mina hiilisin elutuppa, kuna rinnad juba lekkisid ja olid suured kõvad. Iti aga magab veel nii armsasti, et mõtlesin kiirelt ühe blogipostituse kirjutada, enne kui ta sööma võtan. Meie beebi magab öö läbi! Juhhei.

Oi ei, nüüd on teisest toast Kauri kurtmist kuulda ja kell on alles kuus. Mees pole selle üle rõõmus... See on alati nii naljakas, kui nad koos magamistoast tulevad: Kaur särab üle kogu näo ja tuleb mind tervitama, mees on sünge ja unine, silmad vaevalt lahti.

Elu on praegu nii mõnus. Küll on hea olla sellisel ilusal suvel kodune ema ja lastega muudkui mööda mänguväljakuid tiirutada. Mul on alati kohv kaasas, lühikesed püksid jalas ning toimetan mänguväljakul ringi paljajalu, kuna enamikes neis on liiv maas ja isegi lahtised sandaalid läheksid lihtsalt liiva täis.

Enamik mu uutest muljetest ongi praegu seotud mänguväljakutel toimuvaga, kuna veedame seal mitu tundi iga päev. Eile näiteks mängis Kaur seal ühe Rauliga, kes oli niisama suur kallistaja kui Kaur ega jooksnud tal eest ära. Paljud lapsed pelgavad sellist ootamatut füüsilist lähedust muidu. Avaldasime oma mõju ka sellele Raulile: mängimise lõpuks hüüdis tema ka juba lambikate kohtade peal: "Ägee!" 

Kui ma Iti vankrist välja oma õlale tõin, ütles Raul titale osutades: "Herman."

Tal pidavat olema väike sugulane, beebi Herman, ja nüüd ütleb ta iga tita kohta Herman.

Alati peale mänguväljakul traageldamist suundume rannapargi alale ka jalutama. Kui veab, läheb väike boss mere poole, seal on ilus. Mõnel teisel juhul tiirutame lihtsalt mööda haljasalasid, korjame äraõitsenud võililli, männikäbisid ja suitsukonisid. Hästi palju on praegu seal rannapargis koolilapsi mingite ürituste raames. Eile oli vist tegu mingi suvelaagriga, igatahes oli seal posu venekeelseid lapsi helkurvestides, kes mängisid palli või joonistasid. Nende juhendaja karjus mitu korda vene keeles: "Kes tahab maffiat mängida, kogunegu siia!"

Posu lapsi istus muru peale rätsepistes maha ja juhendaja hakkas seletama reegleid. Kaur muidugi ei jäänud ka kõrvalvaatajaks, kes siis maffiasse ei tahaks. Kaur läks rõõmsalt lastest läbi ringi keskele ja jäi seal särades uudistama, enne kui ma ta ära tõin. Panin ta kergliiklusteele maha ja ütlesin, et lähme jalutame edasi. Kaur karjatas: "Äge!" ja jooksis üht mööduvat teismelist poissi jalgadest kallistama. Poiss oli natuke ehmunud ja ma ei saa teda süüdistada. Ma pole vist niimoodi käituvat last ka kunagi enne näinud :D

Juuniööd peibutavad

Itipepu uudistab ilma ja inimesi

Kaur muudkui jalutas Stroomi rannapargis ringi ja naeratas inimestele. Peaaegu kõik, kelle ta oma võrku tõmbas, naeratasid vastu ka, ja mulle ka. Mitu tükki tervitas teda vene keeles ja heaks poisiks hüütakse teda ka tihti. No on ikka väike päike!

Mänguväljakul ei tahtnud üks väike madrusekleidis vene tüdrukuke Kauri mängumaja trepist üles lasta ja blokkis, ükskõik kuidas ta vanaema teda ka ei keelitanud teed vabaks tegema. Kaur ootas viisakalt ja püüdis tüdrukule kalli teha. Lõpuks vanaema lihtsalt tõstis Kauri üle tüdruku, nii et tee liumäele oli vaba. Kaur tegi nüüd tüdrukule ka pai, hüüdis: "Ägee!" ja naeris üle kogu näo.

Itikene on kas pool teed jalutuskäigul ja pargis üleval või siis kogu aja, aga õnneks on ta nüüd kõvasti vaiksemaks muutunud ega kurda enam õues eriti, vaid vaatab ringi ja uudistab. Olen talle mänguasju ka vaatamiseks riputanud ja just umbes viimane nädal olen täheldanud, et ta nende vastu ka huvi tunneb, uurib ja takseerib. Uus arenguetapp. Kodus ka võib ta varasemast pikemalt üksi selili lesida ja lihtsalt tuba uurida. Kuigi parim koht on siiski emme rinnal.

Täna tabas vaest Itikest šokk, kui ta parasjagu jälle rinnal sõi ja siis Kaur teda küljest hammustas. Iti hakkas nördinult nutma ega rahunenud tükil ajal. No muidugi: tunned ennast maru turvaliselt, sööd mõnusalt sooja emme vastu surutuna, ja korraga keegi hammustab sind. Kauri hambakesed on aga väga teravad, tean omast käest. Mina olin mõelnud, et Kaur musitab õde, aga seekord hoopis hammustas. Aga ta sai nüüd korralikult pahandada ka selle eest.

Täna olime kuni Kauri uneajani lastega kolmekesi, sest mees käis peale tööd massaažis. Iti tahtis aina rinnal olla ja peale teist jalutuskäiku ja õhtusööki istusin siis temaga sinna maha, Kaur aga muudkui tassis mulle raamatuid diivanile, seisis ise tumbale mu ette, hoidis mu põlvedest kinni ja keeras lehte nagu alati. Ma olin omadega nii väsinud, intensiivne päike vist väsitab ja Iti söömine teeb ka mind alati uniseks, nii et tundsin, kuidas silmad kinni tahavad vajuda. Reaalselt poole lugemise ajal vahepeal nägin paarisekundilisi miniunenägusid. Ühest säärasest ärkasin võpatusega, sest Kaur karjatas mu põlvede ligidal nagu lohe. Tegin silmad lahti ja sain aru, et me ju loeme siin parasjagu raamatut. Kaur vaatas mind etteheitva ilmega, et mida ma õige mõtlen endast.

Nägin, et tema on ka väsinud - kell oli juba kuus läbi ja laps hakkas muutuma tavalisest jonnakamaks, väikeste asjade peale kurtma ja asju loopima. Näiteks peale iga raamatu läbi saamist viskas ta selle demonstratiivselt maha.

"Vii see raamat hoopis raamatukasti, palun. Ole nii kena," ütlesin siis mina talle, mille peale ta maha ronis ja raamatu kenasti kasti viis, et mulle uus tuua. Mida kell edasi, seda kõvema kolakaga ta neid viskama hakkas ja vaatas seejärel demonstratiivselt minust eemale, et ma ei saaks teda paluda raamatut kasti viia. See oli nii naljakas :D

Oii, kell on jälle palju. Iti lõpetas söömise jälle päris hilja, peale mida ma hakkasin süüa tegema, sest päevasel ajal pole selleks kunagi aega. Mul on päeval vaja lihtsalt midagi kähku üles soojendada. Siis viisin veel prügi välja. Õues on võrratu soe juuniöö jälle. Appi kuidas tahaks seal koos mehega pikalt jalutada, ringi uidata, nagu me alles tutvumise alguses ringi uitamas käisime. Hilisõhtuti ka. 

Lastega nüüd eriti seda lõbu pole, et õhtuti koos kodunt väljas saaks käia, aga õhtuti lühikese tiiru kasvõi üksi saaksin ikka teha. Lähengi äkki homme, kohe, kui Iti on magama läinud. Neid lühikesi öid tasub endasse ahmida nii palju, kui saab...

Haige sünnipäevalaps

Meie Kaurike sai täna pooleteiseaastaseks! Rõõm on tõdeda, et ta areneb suht täpselt raamatu järgi, kõik on ilusti eakohane. Ta on rõõmus, energiline, hea isuga laps, ja mul on teda vaadates tihti tunne, et tegin teda sünnitades maailma veidi paremaks paigaks, kui see enne juba oli. 

Praegu see rõõmus lapsuke küll kurdab magamistoas issi kaisus, sest tal on nohu ja kerge köha. Vaene laps. Ma mäletan, et oma aastaseks saamise ööl ta ka samamoodi kurtis meile midagi terve öö ning ärkas pidevalt. Tähtsate etappide ärevus?

Loodan, et mees peab seal vastu, temast on mul ka kahju. Mind suunati kohe eos elutuppa diivanile magama, sest on ette näha, et tuleb raske öö, mille Kaur veedab suures voodis, et kuidagigi uinuda. Juba õhtu jooksul on ta nii mitu korda ärganud ja ärganud ja nutnud.

Minul siin beebivalves tunduvalt kergem ja õhku on ka palju rohkem. Magamistoas ei saa me akent öösel lahti hoida, sest liiklusmüra Sõle tänavalt on lihtsalt liig magamiseks. Osalt äratab see Kauri, aga ma ise ka tunnen lahtise aknaga pikali heites, et no vererõhk tõuseb. Lihtsalt ei saa magada selles müras, see viib sekunditega keha stressi. Mina aga saan teha lahti kontoritoa akna, nii et sealt voogab värsket õhku ka elutuppa, aga müra on suhteliselt kontrolli all.

Aga jah, ma sain oma pingelised hetked juba siin õhtul kätte, kui Iti tükk aega oma kasvuvalusid kurtis ja mees mingeid asju ajamas oli, nii et maadlesin beebiga üksinda. Ja siis ärkas ta pool tundi peale ööunne panemist taas üles ja leidis, et ilusa pika ööune jaoks on ikka vaja natuke veel piima peale võtta. Kinnistamiseks.

Aga väljas on imeilus soe juuniöö. Suvi on lõpuks käes! Täitsa-täitsa käes! Otsin homme lühikesed püksid välja ja viin oma piimvalged jalad esimest korda sel hooajal päikest nägema. Täna mänguväljakul Stroomi rannapargis üks noor vene ema päevitas otse mänguväljaku kõrval, bikiinid seljas ja tekk maas. Laps, neljane tüdruk, mängis iseseisvalt väljakul - nii suurel enam järel joosta pole vaja. Õnneks saabusime ka meie Kauriga seltsiks, nii et tüdruk sai Kaurile elu ja mängimist õpetama hakata. Tüdruk muudkui seletas talle vene keeles midagi ja küsis vahepeal üle, kas Kaur sai aru. Kaur vaikis salapäraselt ja mina kõrvalt ütlesin, et ta veel vene keelt ei oska. 

Aga pea ta oskama ei hakka, sest seal mänguväljakutel on väga palju venekeelseid vanemaid lastega aega veetmas ning Kaur on suur suhtleja. Läheb kõigile ligi ja kõik hakkavad temaga vestlema. Alles üks ema õpetas talle vene keeles "käbi".

Oi, juba on kell kaksteist läbi. Peaks magama ära minema... aga vaatan ehk kümme minutit Jupiterist "Our House" raamatu põhjal tehtud sarja. Eile tegin algust ja väga kvaliteetne sari tundub olevat.

Raamatuklubi: Louise Candlish - "Our House"

 

Ma olen viimasel ajal nii palju lugenud. Iti varahommikuse toitmise ajal loen alati Tony Robbinsi "Money. Master the Game" ja Kauri lõunaune ajal mingit põnevikku, mis mul parasjagu käsil on, või kolmapäeviti-neljapäeviti Ekspressi. Põnevik on siis nagu auhind endale ja kergem lugemine.

Just sain läbi väga hea põneviku "Our House". Kuulsin sellest Ekspressi arvustuse kaudu, nad olid seal vaadanud raamatu põhjal tehtud lühisarja. Arvustus oli paljulubav, mille peale panin aluseks olnud raamatu kohe endale nimekirja, mida järgmiseks raamatukogust hankida. Ja võtsin selle oma kuhjast kohe esimesena ette ka! Ja ma ei pidanud pettuma.  

Raamatu idee on väga põnev ja ootamatu: naine jõuab ühel päeval paaripäevaselt minipuhkuselt oma koju, ilusasse majja Londoni heas piirkonnas, ja avastab, et sinna kolivad parasjagu sisse teised inimesed. Kõik naise mööbel, pere ja isiklikud asjad on kadunud ja uued omanikud väidavad, et tema ise koos mehega on maja neile müünud. Esialgu arvab ta, et on hulluks läinud, aga siis saabub karm tõde, et maja on tõepoolest maha müüdud ja see ei kuulu seaduslikult enam talle. Selgitust tuleb nõutada eksmehelt, ainult et eksmeest pole enam kuskilt leida...

Natuke oli mul raskusi uskumisega, et keegi saaks oma eksnaisele niimoodi teha. Mehe käitumine ei tundunud minu jaoks usutav, sellist alatust oli raske ette kujutada. Seda enam, et paaril on kaks väikest poega, kes ka niimoodi ju kodutuks jäävad. Aga raamatu edenedes hakkab välja kooruma rohkem taustalugu ja motivatsiooni, mis meest selliseks teoks tõukas. Temaga suhestuda ei suutnud ma sellegipoolest kuni lõpuni, kuid veidi aru saama hakkasin ikka rohkem.

Raamat oli nii põnev ja hästi üles ehitatud ja täpselt minu teetassike. Mulle meeldivad põnevikud, meeldivad just Londonis aset leidvad stsenaariumid (sobib ka New York), meeldib ebausaldusväärse jutustaja kasutamine. See on küll veidi alatu lugeja suhtes, haa, aga annab võimalusi põnevust ja ootamatuid pöördeid üles kerida. Eriti viimase kümne aastaga on esile kerkinud hästi palju sarnaseid ebausaldusväärset jutustajat oma stiilis kasutavaid põnevikke ja just see nähtus panigi mind hästi põnevikke armastama. Algas see kõik mul "Gone Girl'iga" ja raamatuga "The Girl on the Train", ja sellest ajast saadik alati otsin uut it-raamatut, millest kõik räägivad. 

"Our House'i" raamatukaanel on lõigukesed arvustustest ning nii mitmedki neist lubasid ootamatuid käike ja eriti põnevat viimast lauset, mis kõike muudab! Oi kui raske mul oli selle peale mitte kohe viimast lauset ette ära lugeda, aga suutsin end seekord taltsutada. Mehele ka kurtsin, et no tahan ära lugeda, aga ta ka elas mulle kaasa, et pean lõpuni vastu. Ja kui hea meel mul pärast oli, et olin vastu pidanud. See pööre seal lõpus oli tõesti väga ootamatu ja südant murdev ja pani mind õhku ahmima. Veidi südametu autor küll, et sellist asja kokku kirjutas, aga noh...raamat tuli ka välja unustamatu. Kindlasti tahan veel Louise Candlishilt raamatuid lugeda, ta on nüüd mu permanentses nimekirjas.

Kuidas last lutist võõrutada?

Kaur meil on juba pikalt-pikalt päevasel ajal olnud lutivaba, aga küll on ta väga lutilembeline olnud uneaegadel. Ikka lutt suhu ja magama. Eks me ise seda talle harjutasime ja andsime, enda tehtud. Kunagi oli mul küll põhimõte, et lastel pole lutti üldse vaja, see on laiskadele vanematele jne...See põhimõte kestis mul esimese beebi kahepäevaseks saamiseni, mil aru sain, et... elu on lutiga päris palju lihtsam.

Tihti need beebid, kes lutti üldse ei saa või ei võta, on ema rinnal kauem ehk kasutavad seda oma turvaelemendina.

Aga Kaur jäi uneaegadel ilusti magama, kui ta lutti sai, mis on ju suur asi ja lapsekasvatuse juures paljudel murekoht, lapse unne jäämise kergus/raskus ja unede pikkus. Võõrastes kohtades uinumisel pidi temaga võimlema, aga omas kodus jäi ise ja ruttu nagu illikuku. Eriti alates Iti sünnist on Kaur väga ilusti uinuma ja öö läbi magama hakanud. Ja kui laps vahel öösel karjudes ärkas, siis pakkusime talle juua ja pakkusime lutti ja ta heitis kenasti tagasi pikali, et edasi magada.

Sealjuures vähemalt oli mul hea meel, et laps päevasel ajal lutti ei saanud, sest selleks oleks ta küll kaugelt liiga vana. Selles vanuses (Kaur on aasta ja viis kuud) veel päeval niisama lutti imevad lapsed on küll vanemate tegemata töö. Siis ei saa ju laps rääkida ega suhelda ega midagi, imeb oma lutti vaid.

Olime mehega ka ammu arutanud, et vaja ikka uneaegade lutist ka lahti saada. Et vanus juba sealmaal, ei taha rikkuda lapse hambumust ega kõne arengut. Aga ei tihanud seda iialgi ette võtta, sest esiteks tulevad Kauril kogu aeg hambad. Kogu aeg on see protsess käimas ja siis ju oleks nagu lohutust vaja. Kui lisandus Iti, siis mõistagi ei tahtnud me Kaurile veel ühte stressorit juurde lisada. Nüüd aga on Iti sünnist möödas kaks ja pool kuud ning kuu veel on jäänud meie uude koju kolimiseni ehk selles osas tundus ideaalne aeg ikkagi nüüd see lutiasi ette võtta. Muidu võib kolimise ajal jälle rahulikult endale öelda, et praegu pole õige aeg last traumeerida ning võõrutus lükkub jälle edasi.

Esmaspäeval juhtus üle tüki aja, et Iti hommikuse jalutuskäigu ajal ja ka peale seda magas, nii et sain Kauri ilusti tuppa, toidetud ja potitatud. Viisin teda lõunaunele, Iti ikka oma hällis magamas, ja mõte tekkis, et kuule nüüd oleks hea hetk Kaurile lutti mitte anda, sest mul on Iti kõrvalt mahti Kauri plutitada ja lohutada.

No see ei läinud kohe üldse mitte hästi. Püüdsin talle jooksuga seletada, et proovime nüüd seda ilma lutita uinumist, aga laps läks väga kiiresti hüsteeriasse. Tavaliselt on rutiin selline: toon ta magamistuppa, panen tema voodisse pikali, pakun juua, küsin, kas ta lutti tahab (alati avab selle peale suu), ta läheb ise pikali ja võtab karu kaissu ning mina kõnnin välja. Näeme pooleteise kuni kahe tunni pärast, kui magamistoast taas hääli hakkab kostma.

Nüüd jäi lutisamm ära ning Kaur ka omalt poolt jättis kohe pikali heitmise osa ära, hakkas osutama öökapi poole, kust ma tavaliselt talle õndsuseasja olen ulatanud. Minu keeldumise ja seletamise peale ta hakkas megakõvasti nutma. Kahju oli lapsest. Iti juba esikus ärkas, käisin vahepeal teda üles võtmas ja enda lõunat valmis panemas, aga Kaur aina nuttis tagatoas. Lõpuks sain aru, et Itiga ei kannata enam oodata, tunnistasin end võidetuks, panin Kaurile luti uuesti suhu ja ta pani silmad kinni ja heitis pikali umbes kolme sekundiga, peale mida enam temalt mitu tundi piiksugi ei tulnud.

Õhtust magamapanekut teeb meil Kaurile alati issi. Issi võttis teatepulga üle ja tal läks paremini: lutti välja ei toodud, kurtvat Kauri valvati ja plutitati pool tundi, misjärel ta esimest korda teab mis aja järel lutita uinus. Skoor! Tubli issi. Teda aitas küll ka asjaolu, et tal oli võimalus Kauri juures istuda, ta ei pidanud samal ajal teist last imetama, aga tema edu andis mulle ka jõudu juurde mitte alla anda.

Teisipäevane lõunaune aeg oli kõige hullem. See oli tõeline košmaar. Kaur oskas juba aimata, mis tuleb, ja keeldus isegi voodisse minemast, viseldes mul süles. Laulsin talle ja silitasin-paitasin teda, seletasin enne ja pärast ja igal ajal, et saan aru, tal on niimoodi võõras ja raske ja tema turvaelement on puudu, aga et proovime ikkagi nüüd nii. Et tema arengus on alanud uus ajajärk ja aeg on edasi liikuda. 

Kaur ei arvanud sellest kõigest muud kui röök-röök. Aga appi kui kahju mul temast oli. Ta oli nii sügavalt õnnetu ja nuttis end kõõksuma. Mul peas ka vasardas, et tal on ju majas siiski päris värske õde ja nüüd me võtame temalt veel kalli asja käest ära... Vaene laps. Lasin tal 20 minutit nutta, siis süda ei pidanud enam vastu, panin Iti rinnalt maha ja ütlesin, et ta peab nüüd tubli olema ja natuke vaikselt ootama, sest venna on väga õnnetu teises toas. Kui ma magamistoa uksest sisse astusin, siis Kaur vakatas sekundipealt. Tuli oma voodist kohe minu väljasirutatud käte vahele ja ütles õnnetult: "Emme..." Ta kunagi ei kutsu mind muidu emmeks. Ja siis kõõksus mul seal õlal veel tükk aega, suutmata rahuneda. Mul oli nii kahju, et olin tal nutta lasknud. Ei tahaks, et ta tunneks end hüljatuna, et ta tunneks, et on väike ja õnnetu ja nutab, aga kedagi ei huvita. Muudkui laulsin talle vaikselt ja musitasin-paitasin teda ning rääkisin tasa, et saan temast aru. Lõpuks lasi ta end taas pikali suunata ning, beebi süles, kuidagi sain teda nii kaua patsutatud, kuni ta vaikseks jäi. Lesis oma voodis selili, karu kaisus, ja vaatas mind nii südantlõhestavalt kurbade silmadega, et ma mõtlesin, teeks sohki ja annaks lõunaunedel talle ikka lutti, las mees võimleb õhtuti, kui tal aega on. Aga sain aru, et see oleks juba lapse suhtes nõme, ta ei saaks enam üldse aru, miks mõnikord lutti saab ja mõnikord mitte, kogu protsess veniks pikaks ja noh... mehele niimoodi ei suudaks luisata ka.

Kolmapäeval ma tundsin kerget pelgust lõunaune aja ees, aga ütlesin endale, et ei, mitte kunagi ei tohi midagi karta! Küllap ta juba vaikselt harjuma hakkab ja nähtus regression to the mean ütleb, kui mõned näitajad on ekstreemsed, siis on tõenäoline, et järgmised näitajad on juba rohkem keskmise poole kaldu. Et küllap ikka kõik läheb kenasti. 

Ja läkski! Kaur tegi voodi poole suunates kergelt röök! aga jätsin ta lihtsalt natukeseks enda sülle, laulsin ja paitasin ja varsti läks ta üpris leplikult oma voodisse. Ärkas küll juba poole tunni pärast. Läksime Itiga magamistuppa, Kaur istus voodis, silmad jälle tõsised, ja vaatas meid vaikselt. Võtsin ta sülle ja varsti ta näitas ise, et tahab voodisse tagasi. Heitis karuga koos pikali ja magas veel tunni, skoor!

Ja täna ehk neljapäeval ei olnud enam üldse vahet võrreldes tavalise magamapanekuga. Kaurikene heitis ise kohe pikali, ei küsinud enam lutti ja kaisutas kohe karu. Tegin veel igaks petteks natuke seljale ja peale pai ning hiilisin välja ja ta uinus ise, magas kaua ja ärkas rõõmsana. Oi kuidas ta kiita sai! Meie tubli poiss. Tema veel lühikeses elus taas nii suur muutus, aga ta sai sellega nii hästi hakkama. Tõesti kohanemisvõimeline. Ja kaua peljatud lutivõõrutus läks kergemalt ja helgemalt, kui me kartsime.

Ja ma tundsin oma pisikese poisi vastu nii palju empaatiat sellel ajal, ma arvan, et ta tajus seda. Aga vot niimoodi ta varem mind pole kallistanud ja minu külge klammerdunud, kui siis nendel päevadel, mil teda lohutasin ja magama püüdsin saada. Ta on meil max issikas ja mina sellist masti helluseavaldusi varem polnud tundnud.

Igatahes nüüd on tehtud! Meie poiss on täpselt enne poolteiseaastaseks saamist lutivaba!

Mina ise teen!

Kauri oskused aina täienevad. Ühel vähestest kordadest, mil mina talle õhtust vanni juhtusin tegema, nägin, kuidas ta vannis püsti tõusis ja ise end pesema hakkas. Tegi aga kätt vees märjaks ja nühkis hoolega oma pead või oma põlvi. 

Ta oskab ka endal ise ilasalliga suud pühkida, kui seda tal teha paluda. Itikesel käib ta ka suure läkarätiga suud pühkimas. Täna oskas ta seda just õigel ajal tulla tegema, kui Iti oli veidi läkat välja ajanud.

Esikust meeldib Kaurile käia võtmas minu tenniseid, neid jalga proovida. Ta oskab päris ilusti nendega isegi ringi käia, enne kui paratamatult ühel hetkel pikali käib või siis ühe neist jalast kaotab. See näeb nii naljakas välja, et ma ei suuda naeru pidada, kui ta ringi patseerib, labajalad suured nagu klounil, uhke nägu peas. Kaur kõkutab ise ka kaasa, kui mina naeran.

"Kaur, sa oled nii armas ja naljakas," ütlen talle siis. 

"Aitäh!" vastab Kaur viisakalt.

Aina enam on ka näha, et ta püüab riietumisel ise igati kaasa aidata, enne väljaminekut läheb toob ise oma kingi ja tahab jalga panna, või pusserdab jopeluku kallal. Hammaste pesu ajal püüab ta ka hambaharja kangesti enda kätte võtta. Lapsel tuleks lasta ise proovida jaa, aga ta hakkab enamasti hambaharja pigem närima. Aga vähemalt on huvi olemas ja ta laseb suule ligi, see on hea.

Alati, kui ma tal juukseid harjan, küsib ta oma väikest harjakest enda kätte ja hakkab ise harjama. Tema harjamine näeb välja nii, et juuste poole suunab ta teist külge, harjased on õla poole. Ja selle libeda poolega ka kammib hoolikalt õlga, kus tal juukseid üldse polegi :D

Stroomi rannapargis täna liitus Kaur jälle sujuvalt igasugu seltskondadega, sellal kui mina magava Itiga kõrval jalutasin. Seal rannapargis on praegu palju koolilapsi, kes teevad välitunde ja rühmatöösid ja orienteerumist. Sööb kuskil kamp poisse krõpsu - Kaur sokutab end loomulikul moel nende sekka ja jääb asjaliku näoga kuulama. Hea et veel krõpsu järgi kätt ei sirutanud. Istub kamp teismelisi tüdrukuid liival, tatsab nende sekka ka pisikene Kaur ja naeratab kõigile. Läheb meist mööda terve põhikooliklass, jääb Kaur nende parve kinni. Saab neilt naeratusi ja patsutusi ning pöörab end sujuvalt nende suunas ringi ja hakkab kaasa minema. 

Kui ma kümneks sekundiks mujale vaataksin, oleks mul see laps kadunud ka :D

Üks täiuslik hetk

Oi kui imeline hommikupoolik oli meil täna Stroomi rannaalal. Läksime täna ühele uuele mänguväljakule seal, kus teisi lapsi ei olnud. Kauri jaoks on mul kärus kogu aeg liivamänguasjad olemas. Andsin need talle ette ja ta lõbutses natuke, enne kui rännakule asus. Stroomi ranna rohealal on jube mõnus ringi käia ja tuulata: männipuud, hulga mänguväljakuid ja välijõusaale, kergliiklusteed, rääkimata rannast endast ja merest. Kaur nägi vareseid ja kraaksus neile. Kaur noppis mulle ära õitsenud võililli ja tõi neid mulle puhumiseks. Kaur nägi maamummi lillelt lillele lendamas, jäi teda jõllitama ja küsivalt näpuga osutama. 

Siis leidis Kaur liivast suure augu. "Vaata, see on auk," seletasin ma.

"Kukk."

"Auk," kordasin.

"Tak," proovis Kaur.

"Auk."

"Kaka," ütles Kaur, viskas auku männikäbi ja kõndis minema.

Nii me siis kõndisime mööda seda roheala, väike boss ees ja meie magava Itiga järel. Rüüpasin oma kodunt kaasa tehtud maitsekohvi, mis oli päris hea. Snickersi maitsekohv - ei saanud seda poes proovimata jätta! Isegi mees tegi endale hommikul tööle termosega kaasa.

Siis jõudsime ranna äärde. Kaur hakkas seal pingile ronima, mis liivaranda ja kõnniteed lahutab. Mina tegin pilte, kui vahva ta seal oli. Natuke veel jutustasin telefonis ja siis vaatasin, et ou, Kaur on omadega juba päris kaugel. Oli teine pingist naksti üle roninud, üle pika rannaala jooksnud ja päris vee ligidal. Ankurdasin Iti käru ära ja jooksin Kaurile järele. Täpselt madalast veest sain ta veel kätte. Ei karda see Kaur kedagi ega midagi. Elevil oli merest.

Uitasime seal liiva peal tükk aega. Mahe tuul puhus ja väga mõnus suvine oli olla. Aga ongi ju suvi käes, mõtlesin, kuues juuni.

Mingi kooliklass tegi sealsamas rannas rühmatööd: grupid ehitasid midagi kividest ja okstest. Kaur imbus sundimatult ühesse tüdrukute gruppi sisse ja uuris huviga, mida nad seal ehitavad. Et ta ka midagi ei pelga :D Nägin, et tüdrukud kartsid, ta keerab nende leiutise segi, mida Kaur ka kahtlemata oleks tahtnud teha, oleks talle võimalus antud. Tõin ta sealt ära ja läksime edasi.

Pärast andsin talle veel rannas ka kühvli kätte ja ta tükk aega kühveldas ja rehitses mu jalge ees, sellal kui mina istusin selsamal pikal pingil ja nautisin päikest ja tuult. Ja Iti muudkui magas.

Kõik!

Kauril sõnu muudkui tuleb, iga päevaga midagi aina enam. Nüüd ütleb ta: "Kõik!" kui raamat on läbi loetud... või kui midagi muud on otsas. Täna öösel kell neli viskas ta luti põrandale ja ütles reipalt: "Kik!" (Jätab õ-tähte veel natuke vahele.)

Mees oli hopsti üleval talle juua andmas ja porises: "Kaur, kell on neli. Tuduaeg on!"

Kaur ei arvanud, et enam tuduaeg oleks, kell neli on suur hommik juba. Ma võtsin oma voodiriided ja kolisin diivanile, et mees saaks Kauri meie voodisse kaissu võtta, mis oli ilmselt ainus viis tema uuesti uinutamiseks. Elutoas viskles ja niheles Iti. Aga minu meelest oli ka veel kõva tuduaeg ja senikaua, kuni Iti otsesõnu ei ärganud ja nutma hakanud, et kavatsenud ma teda üles võtta. Tegin diivanile kiire aseme ja jäin mõnuga uuesti spatti. Itit toitsin sel ööl esimest korda alles hommikul pool seitse!

See on ka meie auhind praeguste õhtuste jauramiste eest. Iti kobartoitub õhtul ja kobarkurdab. Kui istun temaga seitsme paiku diivanile toitma ja hüpitama, võin rahulikult arvestada, et umbes kümneni läheb ära, enne kui ta lõpuks ööunne saab. Mees ka pidevalt tuleb ja hüpitab ja võimleb temaga. Eile läks lausa veerand kaheteistkümneni ja ma olin ikka päris pahane juba lõpuks. Väsitav. Enda muud tegevused ja elu võib ära unustada, terve õhtu on beebitamise tähe all mööda saanud ja viimane aeg veel kiiresti magama minna.

Aga jah, siis võime end vähemalt lohutada, et kui Iti tavapärasest veidi hiljem ööunne jääb, magab ta ka pikemalt. Terve öö magada ja alles pool seitse toita on superluks.

Hommikul juba kõik toimetasime elutoas-köögis, kui Kaur veel magamistoas suures voodis tossas. Kuulsin teda häält tegemas ja läksin vaatama, magamistoa ust aga lahti ei saanud, sest teisel pool põrandal oli vastas Kaur ise.

"Kas ta kukkus voodist alla?" ehmus mees.

"Ei, me oleks siis mürtsu ja nuttu kuulnud," ütlesin ma. "Ta lihtsalt ärkas ja tuli vaatama, kus kõik on."

Kaur lõpuks soostus piisavalt põrandal taganema, et me saime ukse lahti ja ta sülle võtta ning potile ja sööma viia. Oligi ise suurest voodist alla saanud - kõige oma magamiskotiga, mis jalgade liigutamist märgatavalt raskendab. Päris vahva!

Kui Kaur kookosrasvapurki näperdas, millest me Iti pepu jaoks kookosrasva võtame, õpetasin teda: "See on purk."

"Kurk," ütles Kaur. Teine päev võtsin söögiajal pooliku kurgi ja üritasin talle õpetada siis sõna "kurk", kuivõrd teadsin, et öelda ta seda oskab. Nüüd ei öelnud Kaur mulle enam midagi järgi, võttis vaid pooliku kurgi vastu ja näsis seda mõtlikult.

Kukkus!

Inimesed mänguväljakul on vastutulelikud. Täna üks vene vanaema tõstis Kauri kiikuma ja lükkas talle hoogu, seni kui mina Itit plutitasin. Iti on ju nüüd pooled jalutuskäigud ka rõõmsalt üleval, ja rõõmsa all ma mõtlen, et karjub kõigest hingest. Muu teda eriti ei rahusta kui süllevõtmine, aga siis ei saa ma Kauri kiikedesse tõsta ja karussellidel hoogu lükata.

Iti tundub täielik sülebeebi, no väga naudib meie kätel olemist ja niisama selili veedab aega pigem vähe. Samas vähemalt see hea, et nii kui sülle saab, rahuneb alati kohe. Ja noh, eks arusaadav ka: issi on meil eriti mõnus tegelane ja minu süles on ka hea, soe, pai saab ja ilusaid sõnu räägitakse. Iti reageerib kiitusele alati, naeratab, naerab ja jutustab aguusid.

"Ma vannun, et ta on mitu korda "aguu" asemel öelnud "äge"", ütlesin mehele. Siis meil kodus kõik juba ägetavad: Kaur teatab seda sada korda päevas.

Kaur on hakanud peale sööki tühja taldrikut või piimapudelit mulle ulatades "Aitäh!" ütlema, mis on nii armas. Täna teda magama pannes ütles küll "Täh-ai", mis oli veelgi nunnum :D Ja asjade kukkumise kontseptsioon on talle selgeks saanud. Viskab aga midagi maha ja teatab: "Kukkuu(s)!"

"Jah, raamat kukkus maha," ütlen ma, "sest sa viskasid."

Lõunaund magava Kauri toast kostis kahtlaselt selline hääl, nagu oleks keegi luti maha visanud. Läksime Itiga asja uurima. Kaur seisis juba voodis püsti, hoidis varbadest kinni ja osutas oma lutile maas: "Kukkus!"

Oeh, need esimesed sõnad on südantsulatavad.

Ja Kauri julgus ka. Ei karda see laps midagi ega kedagi ja mänguväljakutel on alati suurim asjataja ja seltsiotsija. Mängivad üks temast vanem vene poiss ja vanaema omavahel palli, läheb Kaur padavai sinna vahele koeraks. Juhtub ta palli enda kätte saama, ei keelita enam keegi teda seda tagasi ka viskama, Kaur jalutab rõõmsalt teiste palliga oma teed.

Praegu aga naudin reedeõhtut. Mehe vanem poeg tuli üle tüki aja meile ja nad läksid mehega kinno Ämblikmehe uut filmi vaatama. Mul kaks last tuduvad, kodu läigib, lühike trenn hantlitega on tehtud ja tuju hea. Friikad ja lillakapsad ka kohe valmivad kuumaõhufritüüris. Käiski tilltoll! Arrivederci.

Need õudsed vasakpöörded

Toitsin parasjagu Itit, kui selgus, et kakapepu Kaur on vaja puhtaks teha. Iti toitmisega võib minna ettearvamatu hulk aega, seega oli mõistlik Kaur vahepeal ette võtta. Iti ei võtnud seda hästi, et ta vahepeal maha pandi, ehkki küll emme seletas ära, et vaja vennal pepu puhtaks teha. Kogu aja, mis Kaur poti peal istus ja asjalikult Iti beebiraamatut lehitses, röökis Iti kõrval hällis nagu ratta peal, täiesti hüsteeriliselt. Peale lõputuna tunduvaid minuteid, kui Kaur sai lõpuks uuesti riidesse, haarasin beebi kiiruga tagasi sööma ja ütlesin talle, et nüüd saab ta kenasti kauaks emme rinnale jääda, söögu rahulikult. Kaur jäi midagi vannituppa toimetama.

Hetk hiljem ma karjatasin, sest Kaur jalutas vannitoast välja, reibas nägu ees ja WC-hari käes. See on meil pesukasti taha ära peidetud, aga pesukast oli parasjagu nii tühi, et väikeselt tehnikult ei võtnud suuremat vaeva see eest ära nihutada, et huvitava harjaga tutvust teha. 

Kaur hakkas rõõmsalt harjaga köögikappe sudima, nagu maaliks suure pintsliga. Iti pidi siiski hetke veel ootama, kuni ma üles hüppasin, Kauri käest harja haarasin ja vannitoa ukse kinni panin.

*

Käisin eile uuesti sõidutunnis. See läks veelgi paremini kui eelmine. Nauditav oli sõita! Tegime hästi palju vasakpöördeid, kuna olin õpetajale öelnud, et need mind hirmutavad. Kuhu täpselt seal ristmikul välja sõita jne... Nüüd tegime neid nii palju järjest. Muudkui lähenesime ristmikutele eri külgede alt ja tegime järjest neid pöördeid. Õpetaja ütles, et hirm peab ära kaduma. Ise ta oli pahane, kui vaatamata tipptunnile oli mõni ristmik tühjem, kui ta oleks tahtnud, ehk ei olnud parasjagu nii keeruline seda vasakpööret harjutada, kui ta oleks soovinud - vastassuunast ei tulnudki parasjagu kedagi.

Aga läks palju väiksemaks see pelgus küll. Ringteed ka ei hirmuta mind enam. Tegelikult ringtee on palju turvalisem kui see vasakpööre minu meelest - ringteed on ristmikud, kus tehakse ainult parempöördeid ja vasakpöörde võimalus on üldse elimineeritud. Muudkui lähenesime eri ringidele eri külje alt, õpetaja ütles mulle ainult, milline väljasõit võtta ja ma oskasin juba ise varakult märke lugeda ja õigele rajale reastuda. Pealesõitu ka enam ei kartnud ja tegin seda üpris julgelt. Ainult piduri ja gaasiga toimetades pole seal miskit keerulist.

See õpetaja on mind ka hästi treeninud märke märkama ja nende mõjupiirkonna lõppu arvestama. Iga kord, kui ootasime punase tule taga vasakpööret, küsis ta: "Noh, mis märke märkad?" ja ma vaatasin juba varakult ära, mis märgid paistavad tänavalt, kuhu ma pööramas olin. Kui ei paistnud ühtegi, siis teadsin ka arvestada, et ristmik oli kiirusepiirangu lõpetanud ja edasi sõitsin 50ga. Või kui kuskil lõigul oli 40 piirang ja meie muudkui panime peateed mööda, käskis ta mul öelda, millal see 40 ära lõppeb, ja mina muudkui vaatasin mööduvaid ristmikke, kuni lõpuks tuli üks, mille järel enam ei olnud 40 märki, mis siis tähendab, et sealt hakkas 50 piirang. Seda ka hästi oluline märgata, et ei veniks 50 alas veel 40ga edasi.

Sain ka kogu aeg kiita, kui ilusti märke märkasin ja igale poole peeglitesse ja paremale-vasakule vaatasin. Ta ütles lõpus, et sõidan jumala hästi, ja ma olin nõus. Nüüd lõpuks olen enda juures arengut tunnetama hakanud ja see on väga mõnus tunne. Mind ennast juba ammu häiris, et muudkui sõitsin ja sõitsin neid tunde, aga arengut ei tunnetanud absoluutselt. Ikka tegin iga tund niii palju vigu. Minu jaoks oli käikude elimineerimine võrrandist 100% õige otsus, elasin oma elu korraga kergemaks. Nüüd on mul tunne, et saan kahe kuu jooksul load kätte! No hea tunne on, roolis on mõnus olla. Ja pähe tuli ka see, et ma ei teinud mitte vaid lubade saamise protsessi endale kergemaks, vaid... kogu edasist sõitmist, mis oma käe peal tegema hakkan. Ma hakkan edaspidi ringi sõitma ka rõõmsalt ja pabistamata ja auto väljasuremise võimaluseta. Juhhuuu!