Mina toitsin diivanil Itit, mees mängis põrandal Kauriga. Ta oli oma vanema poja kodust just äsja toonud mingid uued pusled Kaurile ja terve päeva oli Kaur neid elamise peale laiali tassinud. Pani endale näiteks kummiku jalga, istus põrandale ja hakkas samasse kummikusse, jala kõrvale toppima nii palju pusletükke, kui mahtus. Mina kõrvalt muudkui vaatasin ja muigasin. Ühte pusletükki üritas ta ka sokutada minu süles lesiva Iti mähkme alaservast sisse, aga siin panin ma käe vahele. Küll Iti neid mähkmeid juba ise täita oskab!
Mees igatahes otsustas need puslekesed kõik kokku panna. Kõik olid max 6-tükilised ja iseenesest lihtne tegemine, kui vaid need tükid maja peal laiali polnuks. Kaur sai siis ülesande issile pusletükid kokku otsida. Vaatasin kõrvalt ja nägin, kuidas laps minutitega arenes. Esiteks suhtles issi pool tundi ainult temaga, intensiivselt ja täie rauaga, ühegi segajata. Muudkui seletas, et vaata oma selja taha, seal on pusletükk, too mulle. Vaata lauajala juurde, seal on kaks tükki, too ära. Ja Kaur sai suhteliselt hästi aru, mida temast oodati. Aina rohkem hakkas selle seletamise peale saama ka ja lisas hoobiga päris palju uusi sõnu oma entsüklopeediasse peas. Kahte tükki tegelusteki nurga peal Kaur aina otsis ja otsis silmadega, sest issi väitis, et seal kuskil on... aga no ei hakanud talle silma. Läks siis ja kergitas tekiserva ning uuris sealt alt. Naljakas oli. Pärast selgus, et teki all oli küll ka terve posu pusletükke, ju Kaur mäletas, et sai hommikul sinna ka peidetud.
Ja oma kummikutesse peidetud tükid tõi ta hiljem ise välja, kui issi karpi juba kokku pakkis. Nii et tal oli isegi meeles, mida ta hommikul mänginud oli.
Aga kummikud on tal üks naljakas mänguasi, jalga proovida ja kõikvõimalikke esemeid sinna sisse panna. Kummikud ta saab kohe jalga ka, teised oma jalanõud lähevad veidi keerulisemalt, nendel on krõpsud. Siis ta jalutab elamise peal ringi oma kummikutega ja näeb välja nagu talumees. Teen ikka nalja, et noh, kas lähed kartulit panema? Teinekord veab ta veel kaasas oma üleelusuurust liivalabidat ja näeb sel puhul eriti asjalik välja.
Tihti on üks kummik kuhugi kadunud ja siis ta paneb teise jalga mõne muu kinga. Täna jalutas ringi, ühes jalas kummik ja teises pehme riidest king. Küll ta nägi pull välja, mina diivanil aina naersin, Iti rinna otsas. Siis läks Kaur ja õngitses teisest toast kušeti pealt alla oma uue roosa tõukeratta ja püüdis selle peal sõita, ikka ühes jalas kummik ja teises king. Teise jalaga tõuksi tõugata ta veel ei oska, nii et ta enamasti sõitis kahel jalal, kuni tõuks peatus. Siis tuli maha ja lükkas seda niisama enda ees ringi.
Aga see on päris hämmastav, et laps reaalselt saab meist aru. Ma tean, et see on igati eakohane, aga lihtsalt võrratu ja imeline ja tähistamist väärt, kui see juhtub oma lapsega! Ma hakkasin täna mänguväljakult lastega koju sättima ja Kauri juba kärusse aheldama, kui meenusid liivamänguasjad väljaku teises nurgas liival.
"Toome mänguasjad ka ära, siis saame minna," ütlesin ma. "Kühvli ja liivavormid." Hakkasin väljaku teise otsa sammuma, Kaur vudis minu kõrval kaasa. Mina võtsin liivavormid, tema tõi ise kaugemalt kühvli ära, läks käru juurde ja pani selle oma istme alla, kuhu see käib. Nii et järelikult sai ta täpselt aru, mida ma öelnud olin. Nii lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar