Käisime paar nädalat tagasi mingil potitomatite laadal Kesk-Eestis. Sõitsin ise sinna, sõit oli lausa poolteist tundi, ning läksime suurde kasvuhoonesse sisse. Mees hakkas koos Itiga tomateid uurima ja mina karjatasin Kauri. Kaur jooksis ringi nagu kevadine vasikas, õnnelik, et sai autotoolist vabaks. Kasvuhoone ees oli maas palju kive, laps vaatas neid, nagu oleks kullaauku sattunud, korjas neid üles ja viskas uuesti teises kohas maha, endal asjalik nägu peas. Üks meist uksel mööduv klient naeris: "Nii palju kive, nii rikkalik valik. Ei tea, millist võtta, millist jätta."
Kasvuhoones sees nägin korraga oma endist ülemust üks töökoht tagasi. Ta takseeris ka oma mehe ja väikese tüdrukuga tomatitaimi. Tüdruku oli ta saanud veidi aega enne, kui mina sealt töölt ära tulin. Paar kuud peale lapse sündi oli mu ülemus täitsa ootamatult tööle naasnud, mis minus tookord nördimust tekitas, sest noh... ta ei olnud kuigi hea ülemus ja mulle oli väga meeldinud tema asendaja. Ilmselt rahalistel põhjustel jäeti seal peres siis isa lapsega koju ja ema läks varakult tööle.
Minu mees ka on korduvalt öelnud, et oleks hea meelega ise lapsega kodus ja me oleme sel teemal vestlusi pidanud. Eriti enne teise lapse tulekut mainis mees seda korduvalt. Aga mina tahtsin siiski ise oma beebi eest hoolitseda, sest rinnaga toita saab siiski ainult ema. Ja ausalt öeldes ei tahtnud ma loobuda nendest kuudest, nendest vaikselt tiksumise kuudest kodus oma värske lapsukesega. Iti on siiamaani tunde ja tunde iga päev rinnal, sööb kaugelt kauem kui Kaur seda kunagi tegi. No ei mäleta, et Kaur oleks teinud kolmetunniseid söögikordi, nagu Iti õhtuti teeb.
Igatahes, minnes tagasi sinna kasvuhoonesse, hüüdsin oma ülemuse nime ja vestlesime natuke. Ta oli Kauri nähes üllatunud ja küsis, millal see juhtus. Ütlesin, et mul on neid juba kaks! Kaur meie vestluse ajal püüdis tema tütrele kalli teha, nagu ta alati teeb, aga tüdruk jooksis ta eest ära nagu paljud lapsed. Kasvuhoone töötaja kõrval heldis, et tehke jaa kalli, aga mu ülemus kõrvalt ütles, et ta tütar seda kindlasti ei tee, et teeb ainult oma inimestele. Sealsamas mainis ta mulle ka, et tüdruk on kolm ja pool, kuid ei räägi veel.
"Aga kõik on korras, muretsemiseks pole põhjust," ruttas ta ise seletama. Sel hetkel hakkas mul temast väga kahju, sest selgelt see teema ise häiris teda ja oli meelel, miks muidu hakkas ta seda seletama, kohates oma pealiskaudset tuttavat, kes talle isegi ei meeldi. Tundus, et ta oli mind nähes ka veidi närvis, mis paneb inimesi tihti seletama rohkem, kui nad tahaksid.
See oli kummaline vastuolu, näha tema vaikset tagasihoidlikku tütart, samal ajal kui tema on väga suur suhtleja. Ja mina olen ise pigem tagasihoidlik, ja mul on maailma kõige julgem poeg. Ja samal ajal tean, kuidas ta ülemusena minu iseloomu ja olemist eriti ei hinnanud ja soovis, et oleksin teistsugune. Mina aga tahtsin õigust olla just selline, nagu ma olen, ja oma töös olin ma suurepärane just nii, nagu olin.
Aga jah, sellel hetkel hakkas mul temast kahju, sest öelda võib ühte, aga selge on siiski, et tal oma lapse keeleline areng hinge peal oli. Pole ilmselt ühtki ema, kes oma last vaikselt teistega ei võrdleks ja ei rõõmustaks, kui mingi arenguetapp teistest lastest veidi varem saabub. Sel põhjusel ma olen ka õnnelik, et pole kunagi olnud osa ühestki Facebooki beebigrupist, kus samade sünnitustähtaegadega emad koonduvad. Mulle tundus juba eos, et seal kõik võrdlevad oma lapsi teistega ja see tekitab asjatut stressi. Kui kuskil on koos juba näiteks sada naist saja lapsega, siis muidugi hakkavad mõned lapsed sealt hästi vara kõndima või roomama. Statistika on juba selline, et mõned erandlikud juhud kindlasti sinna mahuvad. Ja siis teised emad kohe tunnevad end halvasti ja hakkavad oma last kõrvalt takseerima, et kuhu sina nüüd meil jääd.
Ma lihtsalt eos alati tundsin, et sellist asja pole mulle vaja. Samas kindlasti taolistest gruppidest saaks vajalikul hetkel tuge või nõu või lohutust, kui on mingi mure või küsimus. Ja kontakte, et teiste emadega koos kärutada. Aga see ei kaalunud minu jaoks seda võrdlemise momenti üles.
Samas paratamatult olen ma ise oma last teistega kõrvutanud beebivõimlemise tundides ja mänguväljakul. Mäletan, kui beebivõimlemises üks tüdruk osavalt ringi kõndis ja sain temalt teada, et ta on alles kümnekuune. Mõtlesin kohe, et miks Kaur alles käputab... aga samas on keskmine eesti laste kõndima hakkamise vanus tegelikult aasta ja üks kuud, mis on juhuslikult ka täpselt Kauri kõndima hakkamise aeg, ja see tüdruk oli lihtsalt väga varajase arenguga.
Aga kuidas ma ootasin mõttes seda, et mu laps juba jalad alla võtaks, kuigi tagantjärele mõeldes pole sellega ju mingit kiiret ja hiljem pole sellest üldse mingit vahet, kas keegi hakkas seda tegema paar kuud varem või hiljem. Kõndima hakkavad ju lõpuks nad kõik! (Välja arvatud mingite raskete terviseriketega lapsed, mis on ka alati minu hirm olnud.)
Rääkimise algusega on sama, et nii kui mänguväljakul olen kuulnud mõnda last eriti palju seletamas, teen ta emaga juttu ja uurin, kui vana ta on, et siis mõttes võrdlusi teha. Oi, ma olen Kauriga rääkinud nagu katkine grammofon, talle on suht sünnist saati iga päev ette loetud, laulan talle palju jne. Minu lootuste kohaselt oleks ta pidanud esimese sõna ütlema kaheksakuuselt ja rohkem rääkima juba aasta-paarikuuselt. Aga nii ei läinud, mingi imelaps Kaur kaugeltki ei ole, lihtsalt ilusti arenguga seal, kus peaks olema. "Emme" näiteks on sõna, mille tähendust ta teab, aga mida kunagi ise ei kasuta. Ja mina muudkui mõtlen, kuhu see emmetamine juba jääb...
Aga samas mõtlen ka, et ei tohi oma lapsele selliseid ootusi panna. Usun, et nad kaudselt tunnetavad selle ära. Ja endal ka natuke nõme tunne nii teha. Laps ei ole väike robot, kes saavutab mingid eesmärgid just sellel või tollel elukuul, ja siis saab kuskile graafikusse linnukese teha. Laps on päris elusolend ja teda tuleb austada ja armastada täpselt nii, nagu ta on.
Aga oi seda rõõmu praegu, mis meid valdab, kui Kauril need sõnad lõpuks tulevad! Iga päevaga tunnen seda keelelist arengut tal. See on nii vahva. Kuigi kõik lapsed hakkavad ju lõpuks rääkima, siis ikkagi on oma lapse puhul tunne, et no täiega geenius, iga uue sõna puhul. Läheme liivakasti auku mängima, diagnoositakse see: "Takk."
Vaatab laps pildiraamatust varest ja kraaksub vaikselt.
Või läheme Itiga teda lõunaunest võtma ja ta hüüatab rõõmsalt: "Itii!" See tegi mulle eriliselt head meelt, kui ta oma õe nime ütles.
Tagasi minnes sinna vestlusesse oma ülemusega, siis tol hetkel muutus ta minu jaoks natuke inimlikumaks ja naisena oli mul kahju, mõeldes, kuidas emasüda muretseb, kui kuud lähevad ja lähevad, aga laps endiselt ei räägi. Aga ega need sõnad tulemata jää ja siis on rõõm ilmselt väga suur.
Kõndisime oma potitomatitega tagasi autosse ja ma mõtlesin, et kuigi olen siiamaani mingit väikest okast oma hinges kandnud sellest töökohast ära tulekust ja sellest, kuidas minuga hüvasti jäeti, siis oleks aeg sellega rahu teha. Pole hea vimma kanda. Ja minu jaoks läks ju kõik hästi, maandusin omadega kohta, kus palk oli parem, töö kergem, iseseisvust rohkem ja mu ülemus hindab ja kiidab mind tihti. Nii et miks siis veel minevikus elada ja mingeid asju uuesti läbi mõelda, kui võiks neil hoopis minna lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar