Läbi öise linna

Mees küsis, kas ma täna õhtul kinno ei taha minna. Ütlesin, et mõttel pole viga, vaja vaadata siis, kui Iti viimase õhtuse söömise lõpetanud, kas jõuan veel mingile seansile. Ette pole mõtet midagi planeerida. Olen niimoodi viimaste nädalate jooksul mitu korda plaaninud õhtul kinno minna, aga Iti on nendel õhtutel kaua rinnal olnud ja ma ei ole jõudnud.

Mees küll ütleb, et anna laps minule ja mine - meil on ka pudelipiima alati ootamatuteks juhtudeks varuks. Aga ma ei saa jätta oma kahekuust last näljaselt hüüdma ja ise lampi kinno minna. Siis muudkui mõtleksin, kas ta pudeliga rahunes maha ja jäi ilusti magama või peab vaene issi teda tundide kaupa hüpitama. Kui ta aga mul peale viimast sööki hällis magama jääb, siis ta ka ilusti magab ja võin muretult linna minna - tean, et järgmisena kuuleme Itist alles hommikul kuue paiku, siis, kui ta säravate silmadega hällis meid uudistama hakkab ja mõnusalt ringutab. Küll on hea beebi ja küll meil veab, et saame juba kahekuuse lapse kõrvalt kõik öö läbi magada!

Täna igatahes Iti oli tiimimängija, jäi rinnal tuttu juba kella kaheksa paiku ja mul oli vaba tee kinno minna. Valisin Artise kinos Wes Andersoni uusima filmi "Asteroid City". Mitte et see eriti kaasahaarav oleks tundunud, aga kinokavade hulgas valitseb praegu huugav tühjus, üks mõttetu Hollywoodi märulifilmi järg ajab teist taga. "Asteroid City" oli täpselt samasugune Wes Andersoni film, nagu nad kõik: erilise sisuta, naljakaid tsitaate ja torkeid täis situatsioonikomöödia. Mängisid absoluutsed Hollywoodi superstaarid. Kannatas vaadata, aga veidi igav oli vahetevahel. Silm kippus kinni vajuma, kuid raputasin end ärkvele. Wes Andersoni puhul on siiski muljetavaldav, kui omapärane ja äratuntav käekiri tal on. Tema filmikeelest on isegi SNL teinud naljaklipi, ning kui esimest korda mehega "Asteroid City" treilerist viis sekundit näinud olime, saime kohe aru, et see on Wes Andersoni film. See on ikka päris suur saavutus.

Peale kella ühtteist jalutasin kinost välja imeilusasse sooja õhtusse. Küll on väljas mahe ja leebe, ja nii võluvalt valge! Bussist ei tahtnud ma mõistagi midagi teada, vaid jalutasin mõnuga kesklinnast koju, kuulates klappidest vanu laule ja mõtiskledes elu üle. Nii ergas oli olla ja siiamaani on, sest nagu näha, ei läinud ma koju jõudes ka kohe magama (kuigi mehe mõnus soe kaiss kutsus), vaid tahtsin veidi blogi kirjutada. Nendel suveöödel on tõesti minus mingisugune rahutus sees ja magamine tundub ajaraiskamine.

Tallinn on nii ilus! Nii palju puid, ilus arhitektuur, ja paljude kohtadega on mul juba mingid mälestused ja mingid inimesed, mis nendega seostuvad, alates sellest, kui seitse aastat tagasi siia kolisin. Muuseumiööd Tiinaga kesklinnas, ja erinevad pargid, kus olen jalutanud ja igatsevalt mõelnud kellelegi, kellesse ma parasjagu meeletult armunud olen olnud. Ja siis mõnikord on ka õnneks läinud ja natuke hiljem jalutan selle igatsetuga käsikäes seal pargis.

Mõtisklesin ka oma laste üle. Et neil on kõik veel ees ja kui lahe see on. Kõigepealt lastekambaga ringi jooksmine ja sellistel suveõhtutel kaua välja jäämine. (See on isegi täitsa realistlik, sest me hakkame elama Tallinnast väljas, Kiilis, eraldi aedlinnakus, kus tundub ohutu lasta lastekambal ringi joosta - vs Tallinn.) Ja siis noorena hakkavad nad mässama ja armuvad esimest korda ja hakkavad kellegagi käsikäes ringi jalutama... Ja nad saavad esimest korda näha suurfilme ja lugeda häid raamatuid, neil on kõik need kogemused ees! Ma olen positiivses mõttes kade. Kui lahe on olla noor. Milline toores, vaba, valus tunne see oli. (Ja samas ma ei tahaks uuesti olla kahekümnendate alguses, sest oma praeguses eluetapis, praeguse mõtteviisiga olen ma õnnelikum. Ja mõtteviisid ja meeleseisundid peavadki vanemaks saades muutuma, see on loomulik elu osa.)

Aga eile saime mehega kohtingul käia! Ema ja Liis käisid Tallinnas ja peale kõik koos perega lõunatamist tulid nad õhtul ka meie juurde ja valvasid paar tundi Itit, kuni meie mehega käisime Harku järves ujumas ja Stroomi rannapargis tõuksidega sõitmas. See kulus nii ära! Sa ei saagi enne õieti aru, kui väga selliseid kohtinguid vaja on, enne kui ühel sellisel oled. Sest olla ema ja isa on väga ilus, aga olla mees ja naine ja teha asju koos on veel parem. Ujuda päriselt kahekesi koos, mitte valvata lapsi ja joosta nende järel. Kallistada ja musitada vees ja teha tobedaid trikke, teeselda, et oleme kujundujujad olümpiamängudel... Sel nädalal püüdsime rannahooaega juba avada ja läksime lastega ujuma, ning mul on tunne, et sel suvel ma seda rohkem teha ei taha :D Kumbki me mehega ei saanud isegi üle kere märjaks end teha, sest Kaur keeldus vette minemast ja karjus paaniliselt. Veel eelmisel aastal oli ta suur veefänn ja kilkas mere ääres suurest rõõmust, aga sel aastal klammerdus paanikas selle külge, kes teda vette püüdis viia, nagu kardaks, et teda uputada tahetakse. Mõlemad meist tegid temaga proovi, sellal kui teine kaldal Itit kussutas ja päikese eest varjus püüdis hoida, aga üsna ruttu lõpetasime selle pulli ära ja läksime koju närve puhkama.

Nii et selline päris rahulik mõnus kahekesi ujumine oli nagu öö ja päev lastega randa minekuga võrreldes.

Aeg nüüd arvuti kinni panna ja päriselt mehe kaissu pugeda :)