Juuniööd peibutavad

Itipepu uudistab ilma ja inimesi

Kaur muudkui jalutas Stroomi rannapargis ringi ja naeratas inimestele. Peaaegu kõik, kelle ta oma võrku tõmbas, naeratasid vastu ka, ja mulle ka. Mitu tükki tervitas teda vene keeles ja heaks poisiks hüütakse teda ka tihti. No on ikka väike päike!

Mänguväljakul ei tahtnud üks väike madrusekleidis vene tüdrukuke Kauri mängumaja trepist üles lasta ja blokkis, ükskõik kuidas ta vanaema teda ka ei keelitanud teed vabaks tegema. Kaur ootas viisakalt ja püüdis tüdrukule kalli teha. Lõpuks vanaema lihtsalt tõstis Kauri üle tüdruku, nii et tee liumäele oli vaba. Kaur tegi nüüd tüdrukule ka pai, hüüdis: "Ägee!" ja naeris üle kogu näo.

Itikene on kas pool teed jalutuskäigul ja pargis üleval või siis kogu aja, aga õnneks on ta nüüd kõvasti vaiksemaks muutunud ega kurda enam õues eriti, vaid vaatab ringi ja uudistab. Olen talle mänguasju ka vaatamiseks riputanud ja just umbes viimane nädal olen täheldanud, et ta nende vastu ka huvi tunneb, uurib ja takseerib. Uus arenguetapp. Kodus ka võib ta varasemast pikemalt üksi selili lesida ja lihtsalt tuba uurida. Kuigi parim koht on siiski emme rinnal.

Täna tabas vaest Itikest šokk, kui ta parasjagu jälle rinnal sõi ja siis Kaur teda küljest hammustas. Iti hakkas nördinult nutma ega rahunenud tükil ajal. No muidugi: tunned ennast maru turvaliselt, sööd mõnusalt sooja emme vastu surutuna, ja korraga keegi hammustab sind. Kauri hambakesed on aga väga teravad, tean omast käest. Mina olin mõelnud, et Kaur musitab õde, aga seekord hoopis hammustas. Aga ta sai nüüd korralikult pahandada ka selle eest.

Täna olime kuni Kauri uneajani lastega kolmekesi, sest mees käis peale tööd massaažis. Iti tahtis aina rinnal olla ja peale teist jalutuskäiku ja õhtusööki istusin siis temaga sinna maha, Kaur aga muudkui tassis mulle raamatuid diivanile, seisis ise tumbale mu ette, hoidis mu põlvedest kinni ja keeras lehte nagu alati. Ma olin omadega nii väsinud, intensiivne päike vist väsitab ja Iti söömine teeb ka mind alati uniseks, nii et tundsin, kuidas silmad kinni tahavad vajuda. Reaalselt poole lugemise ajal vahepeal nägin paarisekundilisi miniunenägusid. Ühest säärasest ärkasin võpatusega, sest Kaur karjatas mu põlvede ligidal nagu lohe. Tegin silmad lahti ja sain aru, et me ju loeme siin parasjagu raamatut. Kaur vaatas mind etteheitva ilmega, et mida ma õige mõtlen endast.

Nägin, et tema on ka väsinud - kell oli juba kuus läbi ja laps hakkas muutuma tavalisest jonnakamaks, väikeste asjade peale kurtma ja asju loopima. Näiteks peale iga raamatu läbi saamist viskas ta selle demonstratiivselt maha.

"Vii see raamat hoopis raamatukasti, palun. Ole nii kena," ütlesin siis mina talle, mille peale ta maha ronis ja raamatu kenasti kasti viis, et mulle uus tuua. Mida kell edasi, seda kõvema kolakaga ta neid viskama hakkas ja vaatas seejärel demonstratiivselt minust eemale, et ma ei saaks teda paluda raamatut kasti viia. See oli nii naljakas :D

Oii, kell on jälle palju. Iti lõpetas söömise jälle päris hilja, peale mida ma hakkasin süüa tegema, sest päevasel ajal pole selleks kunagi aega. Mul on päeval vaja lihtsalt midagi kähku üles soojendada. Siis viisin veel prügi välja. Õues on võrratu soe juuniöö jälle. Appi kuidas tahaks seal koos mehega pikalt jalutada, ringi uidata, nagu me alles tutvumise alguses ringi uitamas käisime. Hilisõhtuti ka. 

Lastega nüüd eriti seda lõbu pole, et õhtuti koos kodunt väljas saaks käia, aga õhtuti lühikese tiiru kasvõi üksi saaksin ikka teha. Lähengi äkki homme, kohe, kui Iti on magama läinud. Neid lühikesi öid tasub endasse ahmida nii palju, kui saab...