Kaur meil on juba pikalt-pikalt päevasel ajal olnud lutivaba, aga küll on ta väga lutilembeline olnud uneaegadel. Ikka lutt suhu ja magama. Eks me ise seda talle harjutasime ja andsime, enda tehtud. Kunagi oli mul küll põhimõte, et lastel pole lutti üldse vaja, see on laiskadele vanematele jne...See põhimõte kestis mul esimese beebi kahepäevaseks saamiseni, mil aru sain, et... elu on lutiga päris palju lihtsam.
Tihti need beebid, kes lutti üldse ei saa või ei võta, on ema rinnal kauem ehk kasutavad seda oma turvaelemendina.
Aga Kaur jäi uneaegadel ilusti magama, kui ta lutti sai, mis on ju suur asi ja lapsekasvatuse juures paljudel murekoht, lapse unne jäämise kergus/raskus ja unede pikkus. Võõrastes kohtades uinumisel pidi temaga võimlema, aga omas kodus jäi ise ja ruttu nagu illikuku. Eriti alates Iti sünnist on Kaur väga ilusti uinuma ja öö läbi magama hakanud. Ja kui laps vahel öösel karjudes ärkas, siis pakkusime talle juua ja pakkusime lutti ja ta heitis kenasti tagasi pikali, et edasi magada.
Sealjuures vähemalt oli mul hea meel, et laps päevasel ajal lutti ei saanud, sest selleks oleks ta küll kaugelt liiga vana. Selles vanuses (Kaur on aasta ja viis kuud) veel päeval niisama lutti imevad lapsed on küll vanemate tegemata töö. Siis ei saa ju laps rääkida ega suhelda ega midagi, imeb oma lutti vaid.
Olime mehega ka ammu arutanud, et vaja ikka uneaegade lutist ka lahti saada. Et vanus juba sealmaal, ei taha rikkuda lapse hambumust ega kõne arengut. Aga ei tihanud seda iialgi ette võtta, sest esiteks tulevad Kauril kogu aeg hambad. Kogu aeg on see protsess käimas ja siis ju oleks nagu lohutust vaja. Kui lisandus Iti, siis mõistagi ei tahtnud me Kaurile veel ühte stressorit juurde lisada. Nüüd aga on Iti sünnist möödas kaks ja pool kuud ning kuu veel on jäänud meie uude koju kolimiseni ehk selles osas tundus ideaalne aeg ikkagi nüüd see lutiasi ette võtta. Muidu võib kolimise ajal jälle rahulikult endale öelda, et praegu pole õige aeg last traumeerida ning võõrutus lükkub jälle edasi.
Esmaspäeval juhtus üle tüki aja, et Iti hommikuse jalutuskäigu ajal ja ka peale seda magas, nii et sain Kauri ilusti tuppa, toidetud ja potitatud. Viisin teda lõunaunele, Iti ikka oma hällis magamas, ja mõte tekkis, et kuule nüüd oleks hea hetk Kaurile lutti mitte anda, sest mul on Iti kõrvalt mahti Kauri plutitada ja lohutada.
No see ei läinud kohe üldse mitte hästi. Püüdsin talle jooksuga seletada, et proovime nüüd seda ilma lutita uinumist, aga laps läks väga kiiresti hüsteeriasse. Tavaliselt on rutiin selline: toon ta magamistuppa, panen tema voodisse pikali, pakun juua, küsin, kas ta lutti tahab (alati avab selle peale suu), ta läheb ise pikali ja võtab karu kaissu ning mina kõnnin välja. Näeme pooleteise kuni kahe tunni pärast, kui magamistoast taas hääli hakkab kostma.
Nüüd jäi lutisamm ära ning Kaur ka omalt poolt jättis kohe pikali heitmise osa ära, hakkas osutama öökapi poole, kust ma tavaliselt talle õndsuseasja olen ulatanud. Minu keeldumise ja seletamise peale ta hakkas megakõvasti nutma. Kahju oli lapsest. Iti juba esikus ärkas, käisin vahepeal teda üles võtmas ja enda lõunat valmis panemas, aga Kaur aina nuttis tagatoas. Lõpuks sain aru, et Itiga ei kannata enam oodata, tunnistasin end võidetuks, panin Kaurile luti uuesti suhu ja ta pani silmad kinni ja heitis pikali umbes kolme sekundiga, peale mida enam temalt mitu tundi piiksugi ei tulnud.
Õhtust magamapanekut teeb meil Kaurile alati issi. Issi võttis teatepulga üle ja tal läks paremini: lutti välja ei toodud, kurtvat Kauri valvati ja plutitati pool tundi, misjärel ta esimest korda teab mis aja järel lutita uinus. Skoor! Tubli issi. Teda aitas küll ka asjaolu, et tal oli võimalus Kauri juures istuda, ta ei pidanud samal ajal teist last imetama, aga tema edu andis mulle ka jõudu juurde mitte alla anda.
Teisipäevane lõunaune aeg oli kõige hullem. See oli tõeline košmaar. Kaur oskas juba aimata, mis tuleb, ja keeldus isegi voodisse minemast, viseldes mul süles. Laulsin talle ja silitasin-paitasin teda, seletasin enne ja pärast ja igal ajal, et saan aru, tal on niimoodi võõras ja raske ja tema turvaelement on puudu, aga et proovime ikkagi nüüd nii. Et tema arengus on alanud uus ajajärk ja aeg on edasi liikuda.
Kaur ei arvanud sellest kõigest muud kui röök-röök. Aga appi kui kahju mul temast oli. Ta oli nii sügavalt õnnetu ja nuttis end kõõksuma. Mul peas ka vasardas, et tal on ju majas siiski päris värske õde ja nüüd me võtame temalt veel kalli asja käest ära... Vaene laps. Lasin tal 20 minutit nutta, siis süda ei pidanud enam vastu, panin Iti rinnalt maha ja ütlesin, et ta peab nüüd tubli olema ja natuke vaikselt ootama, sest venna on väga õnnetu teises toas. Kui ma magamistoa uksest sisse astusin, siis Kaur vakatas sekundipealt. Tuli oma voodist kohe minu väljasirutatud käte vahele ja ütles õnnetult: "Emme..." Ta kunagi ei kutsu mind muidu emmeks. Ja siis kõõksus mul seal õlal veel tükk aega, suutmata rahuneda. Mul oli nii kahju, et olin tal nutta lasknud. Ei tahaks, et ta tunneks end hüljatuna, et ta tunneks, et on väike ja õnnetu ja nutab, aga kedagi ei huvita. Muudkui laulsin talle vaikselt ja musitasin-paitasin teda ning rääkisin tasa, et saan temast aru. Lõpuks lasi ta end taas pikali suunata ning, beebi süles, kuidagi sain teda nii kaua patsutatud, kuni ta vaikseks jäi. Lesis oma voodis selili, karu kaisus, ja vaatas mind nii südantlõhestavalt kurbade silmadega, et ma mõtlesin, teeks sohki ja annaks lõunaunedel talle ikka lutti, las mees võimleb õhtuti, kui tal aega on. Aga sain aru, et see oleks juba lapse suhtes nõme, ta ei saaks enam üldse aru, miks mõnikord lutti saab ja mõnikord mitte, kogu protsess veniks pikaks ja noh... mehele niimoodi ei suudaks luisata ka.
Kolmapäeval ma tundsin kerget pelgust lõunaune aja ees, aga ütlesin endale, et ei, mitte kunagi ei tohi midagi karta! Küllap ta juba vaikselt harjuma hakkab ja nähtus regression to the mean ütleb, kui mõned näitajad on ekstreemsed, siis on tõenäoline, et järgmised näitajad on juba rohkem keskmise poole kaldu. Et küllap ikka kõik läheb kenasti.
Ja läkski! Kaur tegi voodi poole suunates kergelt röök! aga jätsin ta lihtsalt natukeseks enda sülle, laulsin ja paitasin ja varsti läks ta üpris leplikult oma voodisse. Ärkas küll juba poole tunni pärast. Läksime Itiga magamistuppa, Kaur istus voodis, silmad jälle tõsised, ja vaatas meid vaikselt. Võtsin ta sülle ja varsti ta näitas ise, et tahab voodisse tagasi. Heitis karuga koos pikali ja magas veel tunni, skoor!
Ja täna ehk neljapäeval ei olnud enam üldse vahet võrreldes tavalise magamapanekuga. Kaurikene heitis ise kohe pikali, ei küsinud enam lutti ja kaisutas kohe karu. Tegin veel igaks petteks natuke seljale ja peale pai ning hiilisin välja ja ta uinus ise, magas kaua ja ärkas rõõmsana. Oi kuidas ta kiita sai! Meie tubli poiss. Tema veel lühikeses elus taas nii suur muutus, aga ta sai sellega nii hästi hakkama. Tõesti kohanemisvõimeline. Ja kaua peljatud lutivõõrutus läks kergemalt ja helgemalt, kui me kartsime.
Ja ma tundsin oma pisikese poisi vastu nii palju empaatiat sellel ajal, ma arvan, et ta tajus seda. Aga vot niimoodi ta varem mind pole kallistanud ja minu külge klammerdunud, kui siis nendel päevadel, mil teda lohutasin ja magama püüdsin saada. Ta on meil max issikas ja mina sellist masti helluseavaldusi varem polnud tundnud.
Igatahes nüüd on tehtud! Meie poiss on täpselt enne poolteiseaastaseks saamist lutivaba!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar