Minu altar

Käisin eile hommikupoole tööl ära ja lippasin kohe bussi peale. Emal oli kodu puu- ja juurvilju täis ostetud. Nüüdseks on puuviljadest vaid riismed alles.

Krabasin Päärlase sülle ja ümisesin: my precious baby. Ta hakkas nurruma, pani silmad kinni ja surus end mu põse vastu. See on ikka nii ilus, kui loom sind usaldab.

Jõime musta teed ja panime sidrunit ka. Küsisin ema käest, kas ta piima tahab.

"Ei, siis tõmbab tee tükki."

"Ei tõmba, minul küll ei tõmmanud. Asi on kogustes."

"No pane siis mulle ka, aga kui tükki tõmbab... saad molli."

Muidugi tõmbas ema tee tükki. Ma lasin kähku köögist jalga, sest mul kadus igasugune soov tagajärgedega tegeleda.

Nüüd pean minema ja ühe kõrvitsapüreesupi kokku keetma. Eelmine nädal tegin ühe poole kõrvitsast juba ära ja nüüd on teise poole kord. Nädal otsa on ta külmikus värisenud, aga nüüd on ta tunnike tulnud.

Selline kõrvitsasupp on näiteks kaalikapüreesupist mitu korda parem ja lihtsam teha ka, sest kõrvits keeb väga kergesti katki. Mina lisan paar kartulit, valmides mikserdan täitsa tavalise mikseriga, sest saumikserit pole, lisan natuke kohvikoort ja endale ette tõstes panen peale natuke riivjuustu ja röstsaiakuubikuid. Ja väga sümpaatne saab!

Neljapäev

Kui mul on raske aeg, siis aitab Regina Spektor sellest üle. Ja head sõbrad. Mida muud meil siin elus ongi, kui teised inimesed. Sõbrad ja pere. Kõik muu on illusioon...

Nii et panin aga meigi näkku, kammisin juuksed ära ja läksin välja. Esimene asi oli kodu kõrval asuvast sekkarist läbi minna, sest mul polnud ikka veel mütsi ning selles krõbekülmas võib niimoodi ära surra. Leidsin mingi lohvaka tutimütsi, mis on omal moel päris armas, ja mõtlesin, et käib kah.

"Kilekotti pole vaja, ma panen selle kohe pähe."

"Ah jaa, väljas on külm, mis?" küsis vanaldane müüja teraselt.

Kuna mul on kodus toit otsas (ja toidu all mõtlen ma puuvilju. Ja puuviljade all banaani), siis läksin töö juurde kohvi jooma ja suppi sööma. Selline kaalikasupp mõjus tänasel külmal päeval uskumatult hästi. Olen juba inimeseks muutumas.

Meil on üks kolleeg siin päris palju teisi asendanud. Küll on ühel vaja ära minna või teine peab hiljem tulema. Ükspäev oli üks töökaaslane haige ja see kolleeg tuli poole päeva pealt jälle tema asemele.

Eile siis mõtlesime, et kas see palju asendanud kolleeg veel üldse meie kõnedele vastab? Mina tema asemel ei julgeks küll telefoni vastu võtta. Tegin siis proovi. Võttis oma naiivsuses vastu küll.

"No tšau, printsess."

"Tšau, kuule, selline asi, et sa pead täna ka vist siia tulema," ütlesin. "Nüüd olen mina haigeks jäänud. Täiega halb on olla."

Tüüp jäi jumala uskuma!

"Misasja? Mis sul viga on?"

Seletasin, kuidas ma minestama kipun, ise naeru tagasi hoides, enne kui ta taipas.

"Misasja sa itsitad seal? Ah teed tünga või?"

Aga selle tünga sain ma ise ilusti tagasi, sest täna hommikul helistati mulle ja paluti, et hommikul kedagi asendaksin, ja täitsa päriselt. Haha, karma!

Ei, tegelikult ma ei usu karmat. Asjad lihtsalt juhtuvad ja nendega tuleb kuidagi hakkama saada.

Lugesin halbu raamatuid

...ja nüüd kahetsen.

Esimene neist oli "Klass. Elu pärast." Olen näinud "Klassi" filmi, olen näinud seda "Elu pärast" telesarja. Natuke. Kõige viimast osa. See oli päris hea.

Aga telesarja põhjal kirjutatud raamat? Kõige tundetum stiil üldse, mida valida koolitulistamise tagajärgedest kirjutamiseks. See raamat oli lihtsalt ja labaselt öeldes surmigav. Veidi häiris ka sõnade järjekord lausetes, eriti dialoogides: alati ja igal pool oli määrsõna pandud lause lõppu. Mida ma teen siis? Mida ta tahab minust? Mis see on praegu, mis oodata ei saa? Ma ei taha üldse mõeldagi, mis seal linnas toimub praegu! Tule palun kaasa minuga.

Pool raamatut sain läbi, rohkem mitte.

Teine raamat, millega ma ämbrisse astusin, oli "Minu Bollywood". Jaa, selle sain ma läbi, sest ta ei olnud igav. Aga iga lehekülje juures mõtlesin ma: What in the flaming fuck am I reading??

"Minu Bollywoodi" kohta võiks öelda sürreaalne. Tegelikult ma vist kritiseerin praegu valet asja, sest raamatu sisu on ju sisu, see on kõik päriselt olnud ja see ei saa muuta raamatut halvaks, kui mulle lihtsalt ei meeldi need päriselu tegelased. Aga... ma ei saa, ma lihtsalt hakkan praegu ka itsitama.

Peategelane, Ragne Jõerand, käis paar korda Indias reisil. Tänaval astus talle ligi üks mees, reisikorraldaja, ja kutsus ta oma firmaga ümbrust vaatama. Kohe järgnesid meelitused ja külgeajamised jne. Tšikk saab aru küll, et see mees ongi libekeelne, aga läheb ikka kaasa. Varsti viib mees ta oma koju, naise ja laste juurde, enne kui järgmisele reisile lähevad. Mehe naine saab aru, kes see valge välismaalane on ja mis ta mehel selle naisega plaanis on, sest nähtavasti litutab ta kogu aeg ringi. Naine ei taha meest võõra naisega sissegi lasta.

Ragne vaatab pealt, kuidas naine mehele kohvri pakib, mees naisega käratseb ning hüvasti jätmata teadmata ajaks uksest välja astub. Ragne veel ohib mõttes, et hindu abielunaise elu on ikka päris kurb... ja läheb mehega kaasa. Noh et mis seal ikka. Suurepärane tüüp ju. Lihtsam on näha vigu ühiskonnas kui seda, et su väljavalitu on täitsa esimese klassi tõbras.

Arvatavasti jätab autor nii mõndagi rääkimata, aga nende edasiste seikluste ajal selgub jah, et ainus valge naine ta oma Krishnal tõepoolest pole. Aga suva, armastus ju. Seiklus läheb edasi, vahepeal läheb mees naise juurde tagasi, vahepeal uuesti Ragne juurde. Eriti tore on kindlasti väikestel hindu lastel, kes ühtlasi toitjast ilma jäävad.

Muu seas tuleb raamatust veel välja, et Krishna on üks neist, kes oma naisel võõraste meestega rääkidagi ei luba - veits naljakas topeltstandard, aga armastus ju, mis seal ikka. 

Ühe koha peal paluvad Ragne ja Krishna jumalat. Ma täpselt ei mäleta, minu meelest tahtsid nad mingit "needust" maha võtta või midagi, aga millegipärast oli mõlemal vaja rüübata India kõige saastatumast jõest paar head sõõmu, sest jumal tahtis nii. Kõrval vaatasid turistid, suu ammuli, pealt, et mida te ometi teete? Kui mees oli joonud, käskis ta Ragnel sama teha. Käsk on vanem kui meie, nii et tšikk jõi, mis sest, et samas jões hulpisid ringi fekaalid, laibaosad, seal pesti inimesi ja lehmi...

Oh jah. Seda vanasõna ikka teate, et jumal aitab seda, kes iseennast aitab?

Okei, ma parem peatan ennast, enne kui õelaks muutun.

Ja unustasin oma Gucci koti parki

Unustasin oma kindad kinno. Ning salli eile bussi. Tegelikult tuli mul sall kohe pärast bussist välja astumist meelde, aga tuli ka meelde, et ta oli mul juba kaks aastat olnud ning ongi aeg uus hankida, ja ma ei viitsinudki tagasi minna. Juhtumisi oli eile ka krõbekülm päev ning ma lõdisesin kogu aeg ning püüdsin kaubamajadesse hoida.

Pühapäeval käisid Liis ja ema mul külas, mis sundis mind üle tüki aja korralikult koristama. Ma juba nädal aega "koristasin", kogu aeg hakkasin pihta, aga päris tegudeni ei jõudnud. Tööpäevad langesid automaatselt ära, sest need megapikad. Hea, kui jõuab hommikul ja õhtul midagi hamba alla pista. Vabadel päevadel mõtlen enne väljaminemist, et küll ma pärast koristan. Õhtupoole aga oli juba "liiga pime". Küll homme, eksju.

Ainus asi, mis toimib, on külaliste kutsumine.

Jalutasime ringi, käisime söömas ja kohvi joomas. Ema ja Liis tõid mulle veel võileivagrilli ja raadio kaasa, mida nad kumbki ei kasutanud. Nüüd saan jälle oma hommikuproksi kuulata! Samuti tõid nad kaasa suure šokolaadi, mida ma nõutult vaatasin. Ma nimelt ei söö enam kuigivõrd magusat. Jah, see on juhtunud. Mina ei söö enam magusat. Mina, kes ma olen eluaeg täielik maiasmokk olnud. Mul isegi ei leidu kodus suhkrut. See ei olnud mingi teadlik otsus ega nõua enesedistsipliini, vaid sellest ajast, kui ma hakkasin tööstuslikes kogustes puuvilju sööma, ma enam ei tunne suhkruvajadust. Saan oma naturaalsed suhkrud kõik ilusti kätte.

Kuskil kuu aega tagasi ostsin endale kamašokolaadi, ja ma ei söönudki seda ära. Seda polnud minuga kunagi varem juhtunud. Nädalate jooksul ei avanud ma seda üldse. Siis mõtlesin, et näkitseks veidi tee juurde, aga ei isutanud üle ühe tüki. Lõpuks jäi ta mul laualambi alla ning sulas ära ja ma pidin ta minema viskama.

Mitte et ma nüüd muidu jube tervislikult toituks. Kartulikrõpsude ja igasugu praetud asjade järgi on kahjuks vägagi suur isu :( 

Eile käisin Mariliga kinos. Marili tahtis "Gone Girli" ("Kadunud") vaadata. Ma polnud sellest varem kuulnud, kuid IMDb hinnang oli ülikõrge  - midagi, mis tavaliselt Tarantino filmidele osaks saab - ning film kena kaks pool tundi pikk, nii et olin õhinaga nõus.

Ja see oli väga hea film! Tõesti soovitan. Ben Affleck on ennast nii tõestanud, ta oli ikka väga korralik. Naispeategelane mulle ei meeldinud, see näitlejanna, Rosamund Pike, tundus kuidagi elutu ja emotsioonitu, kuid eks ta vist pidigi rolli järgi tunduma. Igasugu pöördeid ja keerdeid jagus ka kuhjaga ning lõpp oli ootamatu.

Muuseas avastasin, et järgmine Näljamängude film tuleb juba novembris. Super! Kuidagi äkki. Mul oli tunne, et eelmine film alles tuli, kuid see oli juba aasta tagasi. Kuidas küll aeg lendab, kui lõbutsed.

Õhtul jõudsin Puhja, emakesele külla. Iga kord, kui ma tükk aega Pääri pole näinud, tundub ta jälle nii pehme, nagu udusulg. Jätsin ukse lahti, et ta saaks mulle kaissu pugeda. Saatuslik viga. Kuidas keegi nii pisike saab niimoodi laiutada??

Laupäev

Käisin teisipäeval Pärnus. Jalutasin ringi - oli tuuline -  käisin kinos ja söömas. Astusin ühte aasia toidukohta ja küsisin, kas ma saaks oma köögiviljadega nuudlitele ka seeni lisada. Tšikil leti taga oli väga ükskõik ja ta oli nagu, et emm...ei saa. Kuskilt kargas aga välja Aasiast pärit kokk ja küsis inglise keeles, mida ma soovin. 

"Yes, yes, of course we can! No problem!" ütles ta tšikile, kes asja ebalevalt arvutisse lõi. Kokk küsis veel, kas mulle muna maitseb, ja keeras mulle ülikiiresti kokku ühed väga maitsvad nuudlid. Vot see on ärivaist ja hoolitsus kliendi eest.

Kinos vaatasin "The Maze Runner'it" - eesti keeles "Labürindijooksja". Midagi muud nagu vaadata polnud ja sellest filmist ma olin vähemalt kuulnud. Noh, see oli üks suuuuuuuuur segadus. Lihtsalt kogu süžee oli segane. Jooksmist ja tõmblemist on kena vaadata küll, aga kui ikka ei selgu mitte muhvigi, mis selle taga on ja mis üldse toimub, on see kergelt pointless. Isegi lõpuks ei selgunud mitte midagi, sest nähtavasti on tegu triloogiaga, seega pidin ma kinost välja kõndima, mõeldes: "OKEI siis. Tänks mitte millegi eest."

Lisaks olid seal koletisteks mingid naeruväärsed robotämblikud, mis isegi ämblikufoobist minule absoluutselt hirmutavalt ei mõjunud.

Kogu aeg suri seal poisse kahte lehte, ja kõigil oli nagu kergelt suva. Lõpus suri üks poiss veel, ja kus siis läks halamiseks! Peategelane karjus kaks minutit jutti: "Noooo, Chuck! No, you can't die! Wake up, Chuck!" Ja mina lihtsalt pööritasin silmi, et kus nüüd lõpuks tulid tunded välja. 

Eile käisin Tartus ja sain Tiinaga kokku. Sõime Waga Mamas, kus ma tellisin samad nuudlid ja samuti küsisin seeni juurde. Noh, need ei andnud selle Pärnu koha omadega võrreldagi ning ma eeldan, et nende kokk pole Aasiast. Nuudlid olid nii maitsetud, et ma pidin neile soola!!! lisama.

Siis liitus meiega ka Maarja ja me põgenesime Kapriisi midagi kuuma jooma. Õhtul, kui tagasi sõitsin, läks ema sama bussiga Puhja, ja saime natuke jutustada. Ta oli mulle soolaleivakingituse ka teinud - veekeedukannu. Nüüd saan nagu valge inimene endale teed teha, ega pea enam seda potiga pliidi peal keetma nagu kiviajal!!

Õhtul läksin sõbranna juurde. Rääkisime jookidest ja ma ütlesin mõtlikult, et me peaks omavahel lubaduse andma, et igasugune tekiila jääb lihtsalt ära. Ja shotid ka parem, ütles sõbranna. 

Kolm tundi edasi ja arvake ära, mis ühes klubis meie ette pandi? Tekiila Sunrise'id ja kuus shot'i. Sõbranna oli nimelt ootamatult baarikrediiti võitnud ja kuidagi, meile märkamatult, realiseerusid need just nii. 

"Oh well," ohkasime me. Saatuse vastu ju ei saa.

Käisime paaris minu jaoks uues kohas ka, mis mulle täitsa meeldisid. Ainsana on kummaline joosta vastu inimestele, kes minu juures tööl varem söömas on käinud. Tekib mingi rollikonflikt.

Nii on lood siinpool sood

Olime tööl. Mu töökaaslasel oli kiire ja viisin ise ta laua poistele toidud ette.

"Oot, kas meid ei teenindanud enne teine ettekandja?"

"Ei," ütlesin ma haavunult. "See olen kogu aeg mina olnud. Kas te tõesti unustasite mu ära?"

"Ei... minu meelest oli ikka keegi teine," ütles üks poistest joogiselt ja natuke ebakindlalt.

"Ma räägin, et mina olin."

Raputasin solvatud väärikusega pead ja kõndisin minema. (Tegelikult on selle töökaaslase ja minu kohta öeldud küll, et oleme sarnased.)

Teises lauas oli üks välismaalane. Rääkisime siis mu päritolust ja millest iganes, koristasin tal praetaldriku ära, ja kui kohviga tagasi tulin, oli tal telefonis Google Maps ette võetud ja ta püüdis mu kodukohta leida.

"Kuidas selle koha nimi oli?"

Edu talle sellise koha nagu Puhja hääldamisel... või kaardilt leidmisel. See on eikellegimaa. Sa pead seda teadma, et sinna saada.

Olin tööl eile ja üleeile, olen ka homme ja ülehomme, vaid täna on vaba. Ja mis te arvate, mis päeval mu majas elekter terveks päevaks ära võetakse? Õigus, täna. Mul on küll plaanis täna ära sõita, aga et enne elektri kaotamist tööriided jõuaks ära pesta, pidin ekstra vara ärkama.

Murphy seadused, te kehtite endiselt.

Reede

Ma olen veits kurnatud. Kõigepealt olin kolm päeva järjest tööl, mis oli erijuhus. Viimasel õhtul juhtus nii, et jäime kauemaks sinna istuma ja jäime väga hilja peale. Järgnes üks sutsakas vaba päev, mille õhtul läksime kolleegiga välja. Et mul oli järgmine päev jälle töö, siis läksin suht vara koju, aga ütleme nii, et kerge hommikul tõusta ei olnud. Alati on nii, et kui sa ise midagi tellid, siis tead oma piire, aga kui keegi teine sulle tellib, on see tavaliselt midagi rõvedat nagu tekiila või mingi muu shot.

Järgmine päev oigasime koos, et just see tekiila seal lõpus rikkuski asja ära.

Tööpäeva lõpus olin jälle suht väss, aga kuna täna vaba, mõtlesime, et läheme ikkagi üheks dringiks välja. Ma mäletan nii hästi, et kordasin seda ühe joogi juttu. Ja lõpuks leidsime ikkagi end kell pool kolm mingist võõrast hipsterbaarist lambikast seltskonnast. Mul tuli meelde, et peale kella kahte öösel ei juhtu kunagi midagi head, ja tulime koju. Nii külm oli! Mind ajab hullult närvi, kui ma kellegagi külmas kõnnin ja ta aeglane on. Ma külmetan oma tagumiku ära.

"Küll sa kõnnid kiiresti!"

Selle peale ma käratasin, et liikudes saab ka suitsetada, ja tulgu ometi.

Täna on küll reede, aga mul tuleb vist nii vaikne õhtu, kui vähegi annab. Arvatavasti lähen kell kaheksa magama. Milline õndsus.

Üks naljakas lugu juhtus eile ka. Sõbrannale saatis keegi lauda pudeli šampust, mis on eriti armas žest. Jõime siis seda šampust ja püüdsime arvata, kellelt see oli, sest keegi end nagu tutvustama ei tulnud. Üks tüüp hakkas aga kogu aeg meie poole vaatama ja tal oli endal ees samasugune pudel. Ma olin sada protsenti kindel, et see on too tüüp, ja muudkui korrutasin seda sõbrannale. Ma olin juba valmis minema talle ligi ja sõbranna numbri andma. Baari sulgedes sõbranna küsis baaridaamilt siiski, kes see mees oli, ja see oli hoopis keegi muu.

Sellepeale läksime lihtsalt ära.

I don't care, I love it!

Need kaltsukad siin ruulivad.

Ja mis siis, kui aprillis hakkab sadama lund, lund, lund, lund, lund, lund
Ja mis siis, see ei loe. Näen päikesest und, und, und, und, und, und...