esmaspäev, 20. oktoober 2014

Lugesin halbu raamatuid

...ja nüüd kahetsen.

Esimene neist oli "Klass. Elu pärast." Olen näinud "Klassi" filmi, olen näinud seda "Elu pärast" telesarja. Natuke. Kõige viimast osa. See oli päris hea.
Aga telesarja põhjal kirjutatud raamat? Kõige tundetum stiil üldse, mida valida koolitulistamise tagajärgedest kirjutamiseks. See raamat oli lihtsalt ja labaselt öeldes surmigav. Veidi häiris ka sõnade järjekord lausetes, eriti dialoogides: alati ja igal pool oli määrsõna pandud lause lõppu. Mida ma teen siis? Mida ta tahab minust? Mis see on praegu, mis oodata ei saa? Ma ei taha üldse mõeldagi, mis seal linnas toimub praegu! Tule palun kaasa minuga.

Pool raamatut sain läbi, rohkem mitte.
Teine raamat, millega ma ämbrisse astusin, oli "Minu Bollywood". Jaa, selle sain ma läbi, sest ta ei olnud igav. Aga iga lehekülje juures mõtlesin ma: What in the flaming fuck am I reading??
"Minu Bollywoodi" kohta võiks öelda sürreaalne. Tegelikult ma vist kritiseerin praegu valet asja, sest raamatu sisu on ju sisu, see on kõik päriselt olnud ja see ei saa muuta raamatut halvaks, kui mulle lihtsalt ei meeldi need päriselu tegelased. Aga... ma ei saa, ma lihtsalt hakkan praegu ka itsitama.
Peategelane, Ragne Jõerand, käis paar korda Indias reisil. Tänaval astus talle ligi üks mees, reisikorraldaja, ja kutsus ta oma firmaga ümbrust vaatama. Kohe järgnesid meelitused ja külgeajamised jne. Tšikk saab aru küll, et see mees ongi libekeelne, aga läheb ikka kaasa. Varsti viib mees ta oma koju, naise ja laste juurde, enne kui järgmisele reisile lähevad. Mehe naine saab aru, kes see valge välismaalane on ja mis ta mehel selle naisega plaanis on, sest nähtavasti litutab ta kogu aeg ringi. Naine ei taha meest võõra naisega sissegi lasta.
Ragne vaatab pealt, kuidas naine mehele kohvri pakib, mees naisega käratseb ning hüvasti jätmata teadmata ajaks uksest välja astub. Ragne veel ohib mõttes, et hindu abielunaise elu on ikka päris kurb... ja läheb mehega kaasa. Noh et mis seal ikka. Suurepärane tüüp ju. Lihtsam on näha vigu ühiskonnas kui seda, et su väljavalitu on täitsa esimese klassi tõbras.

Arvatavasti jätab autor nii mõndagi rääkimata, aga nende edasiste seikluste ajal selgub jah, et ainus valge naine ta oma Krishnal tõepoolest pole. Aga suva, armastus ju. Seiklus läheb edasi, vahepeal läheb mees naise juurde tagasi, vahepeal uuesti Ragne juurde. Eriti tore on kindlasti väikestel hindu lastel, kes ühtlasi toitjast ilma jäävad.
Muu seas tuleb raamatust veel välja, et Krishna on üks neist, kes oma naisel võõraste meestega rääkidagi ei luba - veits naljakas topeltstandard, aga armastus ju, mis seal ikka. 
Ühe koha peal paluvad Ragne ja Krishna jumalat. Ma täpselt ei mäleta, minu meelest tahtsid nad mingit "needust" maha võtta või midagi, aga millegipärast oli mõlemal vaja rüübata India kõige saastatumast jõest paar head sõõmu, sest jumal tahtis nii. Kõrval vaatasid turistid, suu ammuli, pealt, et mida te ometi teete? Kui mees oli joonud, käskis ta Ragnel sama teha. Käsk on vanem kui meie, nii et tšikk jõi, mis sest, et samas jões hulpisid ringi fekaalid, laibaosad, seal pesti inimesi ja lehmi...
Oh jah. Seda vanasõna ikka teate, et jumal aitab seda, kes iseennast aitab?
Okei, ma parem peatan ennast, enne kui õelaks muutun.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar