Laupäev

Käisin teisipäeval Pärnus. Jalutasin ringi - oli tuuline -  käisin kinos ja söömas. Astusin ühte aasia toidukohta ja küsisin, kas ma saaks oma köögiviljadega nuudlitele ka seeni lisada. Tšikil leti taga oli väga ükskõik ja ta oli nagu, et emm...ei saa. Kuskilt kargas aga välja Aasiast pärit kokk ja küsis inglise keeles, mida ma soovin. 

"Yes, yes, of course we can! No problem!" ütles ta tšikile, kes asja ebalevalt arvutisse lõi. Kokk küsis veel, kas mulle muna maitseb, ja keeras mulle ülikiiresti kokku ühed väga maitsvad nuudlid. Vot see on ärivaist ja hoolitsus kliendi eest.

Kinos vaatasin "The Maze Runner'it" - eesti keeles "Labürindijooksja". Midagi muud nagu vaadata polnud ja sellest filmist ma olin vähemalt kuulnud. Noh, see oli üks suuuuuuuuur segadus. Lihtsalt kogu süžee oli segane. Jooksmist ja tõmblemist on kena vaadata küll, aga kui ikka ei selgu mitte muhvigi, mis selle taga on ja mis üldse toimub, on see kergelt pointless. Isegi lõpuks ei selgunud mitte midagi, sest nähtavasti on tegu triloogiaga, seega pidin ma kinost välja kõndima, mõeldes: "OKEI siis. Tänks mitte millegi eest."

Lisaks olid seal koletisteks mingid naeruväärsed robotämblikud, mis isegi ämblikufoobist minule absoluutselt hirmutavalt ei mõjunud.

Kogu aeg suri seal poisse kahte lehte, ja kõigil oli nagu kergelt suva. Lõpus suri üks poiss veel, ja kus siis läks halamiseks! Peategelane karjus kaks minutit jutti: "Noooo, Chuck! No, you can't die! Wake up, Chuck!" Ja mina lihtsalt pööritasin silmi, et kus nüüd lõpuks tulid tunded välja. 

Eile käisin Tartus ja sain Tiinaga kokku. Sõime Waga Mamas, kus ma tellisin samad nuudlid ja samuti küsisin seeni juurde. Noh, need ei andnud selle Pärnu koha omadega võrreldagi ning ma eeldan, et nende kokk pole Aasiast. Nuudlid olid nii maitsetud, et ma pidin neile soola!!! lisama.

Siis liitus meiega ka Maarja ja me põgenesime Kapriisi midagi kuuma jooma. Õhtul, kui tagasi sõitsin, läks ema sama bussiga Puhja, ja saime natuke jutustada. Ta oli mulle soolaleivakingituse ka teinud - veekeedukannu. Nüüd saan nagu valge inimene endale teed teha, ega pea enam seda potiga pliidi peal keetma nagu kiviajal!!

Õhtul läksin sõbranna juurde. Rääkisime jookidest ja ma ütlesin mõtlikult, et me peaks omavahel lubaduse andma, et igasugune tekiila jääb lihtsalt ära. Ja shotid ka parem, ütles sõbranna. 

Kolm tundi edasi ja arvake ära, mis ühes klubis meie ette pandi? Tekiila Sunrise'id ja kuus shot'i. Sõbranna oli nimelt ootamatult baarikrediiti võitnud ja kuidagi, meile märkamatult, realiseerusid need just nii. 

"Oh well," ohkasime me. Saatuse vastu ju ei saa.

Käisime paaris minu jaoks uues kohas ka, mis mulle täitsa meeldisid. Ainsana on kummaline joosta vastu inimestele, kes minu juures tööl varem söömas on käinud. Tekib mingi rollikonflikt.