Kui mul on raske aeg, siis aitab Regina Spektor sellest üle. Ja head sõbrad. Mida muud meil siin elus ongi, kui teised inimesed. Sõbrad ja pere. Kõik muu on illusioon...
Nii et panin aga meigi näkku, kammisin juuksed ära ja läksin välja. Esimene asi oli kodu kõrval asuvast sekkarist läbi minna, sest mul polnud ikka veel mütsi ning selles krõbekülmas võib niimoodi ära surra. Leidsin mingi lohvaka tutimütsi, mis on omal moel päris armas, ja mõtlesin, et käib kah.
"Kilekotti pole vaja, ma panen selle kohe pähe."
"Ah jaa, väljas on külm, mis?" küsis vanaldane müüja teraselt.
Kuna mul on kodus toit otsas (ja toidu all mõtlen ma puuvilju. Ja puuviljade all banaani), siis läksin töö juurde kohvi jooma ja suppi sööma. Selline kaalikasupp mõjus tänasel külmal päeval uskumatult hästi. Olen juba inimeseks muutumas.
Meil on üks kolleeg siin päris palju teisi asendanud. Küll on ühel vaja ära minna või teine peab hiljem tulema. Ükspäev oli üks töökaaslane haige ja see kolleeg tuli poole päeva pealt jälle tema asemele.
Eile siis mõtlesime, et kas see palju asendanud kolleeg veel üldse meie kõnedele vastab? Mina tema asemel ei julgeks küll telefoni vastu võtta. Tegin siis proovi. Võttis oma naiivsuses vastu küll.
"No tšau, printsess."
"Tšau, kuule, selline asi, et sa pead täna ka vist siia tulema," ütlesin. "Nüüd olen mina haigeks jäänud. Täiega halb on olla."
Tüüp jäi jumala uskuma!
"Misasja? Mis sul viga on?"
Seletasin, kuidas ma minestama kipun, ise naeru tagasi hoides, enne kui ta taipas.
"Misasja sa itsitad seal? Ah teed tünga või?"
Aga selle tünga sain ma ise ilusti tagasi, sest täna hommikul helistati mulle ja paluti, et hommikul kedagi asendaksin, ja täitsa päriselt. Haha, karma!
Ei, tegelikult ma ei usu karmat. Asjad lihtsalt juhtuvad ja nendega tuleb kuidagi hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar