laupäev, 31. detsember 2016

Sneaky little sneakster ja tema uus telefon

Ma olen suhteliselt normaalsel ajal üles saanud, et maksimaalselt aasta viimast päeva nautida. Söön siin oma sünnipäevakooki ja loen paralleelselt raamatut ning kirjutan blogi. Ma olen viimasel ajal päris palju lugenud. Kõigepealt Robert Galbraithi ehk JK Rowlingu viimane krimka "Career of Evil". Alles lõpetasin sarja eelmise, "Siidiussi", ja mõtlesin, et mulle see küll eriti ei meeldinud, ja mõistagi läksin siis raamatukokku ja võtsin kohe sarja järgmise osa. Jumal teab, miks.


Kuigi mul vedas, sest "Career of Evil" on märgatavalt parem raamat kui "Siidiuss" oli. Ma siiralt ei saa aru, miks ma neid üldse loen, kui mulle ei meeldi krimkad, aga vist tekib väike sõltuvus ja ikka võtan järgmise osa ka.
Ma mõtlen, need ei ole selline elegantne lugemine. Selles osas juba hakitakse inimesi tükkideks ja kuriteod lähevad üha võikamaks. Õõh.

Samas võtsin ka ühe noorteka kuulsalt John Greenilt ja ühe targema raamatu evolutsiooni teemal, mida ma arvatavasti loen järgmised pool aastat.

 
Evolutsiooni-raamat tundub muidu paljutõotav, ainult et selle kaanekujundus on lausa märkimisväärselt kole. Ma mõtlen, kas nad tahtsidki seda saavutada? Üleni sinine kaas ja keskel suur oranž muna. Muna peab kahtlemata sümboliseerima igivana "muna või kana?" küsimust, aga kole on see ikkagi.

Haha, ja muidugi olen ma ära vaadanud oma krimka lõpu (aga see oli nagunii see mees, keda ma arvasin, et on) ja lehitsesin parasjagu ka noorteka "An abundance of Katherines" viimaseid lehekülgi, sest see hakkas mind tüütama ning ma soovisin teada saada, mis lõpus saab. Ja siis sain raamatu autorilt selle eest sõimata.
The footnotes of the novel you just read (unless you haven't finished reading it and are skipping ahead, in which case you should go back and read everything in order and not try to find out what happens, you sneaky little sneakster) promise a math-laden appendix.
Mul oli nagu... sorri et elan :D 

Sain endale uue telefoni. Minn tahtis selle mulle kinkida ja ma pidin natuke aega mõtlema, sest see on ikkagi väga kallis kink. Samas on see asi, mida mul on kindlasti vaja. Mu vana telefon teenis mind truult kolm ja pool aastat ning on omadega üpris õhtal. Ekraan on mõranenud, sest ma pillasin seda kogemata kogu aeg maha - ja samal põhjusel hüppas kogu aeg välja ka sisse-väljalülitusnupp, nii et iga kord, kui ma oma telefoni maha lennutasin, pidin põrandalt ka seda nuppu otsima ja taas sisse sudima. Samuti ei saanud ma enam kellegagi mingil muul moel rääkida kui ainult neid valjuhääldi peale pannes, mis oli avalikes kohtades tõeline tüütus. Aga teisiti ei olnud mitte kedagi enam kuulda. Ja viimaseks ei võtnud ta laadides enam pilti ette, nii et kui keegi mulle helistas samal ajal, kui telefon laadis, ei teadnud ma kunagi, kes see on, ja pidin vastu võtma pimesi nagu mingi metslane.

Nii et jah, mul oli kohe kindlasti uut telefoni vaja. Valisime mulle välja Sony Xperia XA ning ma tahtsin just rohekat värvi. Kahtlesin veel roosa ja rohelise vahel, aga siis läksin ikkagi konna peale välja. See on nii ilus! Ja Elisas on nii hea klienditeenindus. Läksin ostsin oma telefoni välja, neiu leti taga küsis, kas vajan seadistamisega abi, ma ütlesin, et saan arvatavasti ise ka hakkama, ja läksin koju. Seal selgus, et mu vana SIM-kaart on tõeliselt vana ja seda tüüpi telefoni sisse on juba vaja megaväikest nano-SIMi. Guugeldasin, et esinduses saavad nad sulle selle kolme euro eest teha, ja purjetasin taas kohale. Kui ma siis Viru Keskuses pingile maandusin ja uue SIM-kaardi suurte raskustega tema kestast välja murdsin ning veel suuremate raskustega telefoni sisse surusin, tabas mind õnnejoovastus. Lausa nii suur õnnejoovastus, et minu kõrval istuv mees märkis, kui tore on ikka näha õnnelikke inimesi, ja küsis, mis just mind nii õnnelikuks tegi.
Ee... SIM-kaart :D
Rääkisime veel natuke aega aastavahetusest ja muust säärasest, siis tekkis piinlik vaikus ja ma panin insta jooksu. Anne-Mai, osav nagu alati.

Aga ema, kellega ma just telefonis rääkisin, ütles, et on tunda küll, et uue masinaga räägin, sest kõne kvaliteet on hoopis parem.
"Tõsiselt räägid?" küsisin ma.
"Jaa, kui ma valjuhääldi peal olin, siis oli alati nii palju muid helisid ka sees ja kõik kahises," ütles ta.
Nii et see kulus küll marjaks ära. Whiiiiiiiiiiiiiiiii...

reede, 30. detsember 2016

"Reisijad"

Pidime eile uisutama minema, ma lõin end üles ja käisin isegi pesemas. Veega ja puha. Pakkisin parajasti M-i kingitust kotti, kui sain temalt sõnumi, et ta ei tule. Ma peatasin end poole närvimineku ajal ja mõtlesin, et kas ma ise olen kunagi kellelegi nii teinud? Jep. Ma olen isegi nii teinud, et lihtsalt ei vasta sõnumitele ega kõnedele, ilma et teadagi annaks. Nii et ma pühkisin oma reaktsiooni minema ja uurisin lihtsalt, kas aastavahetuse plaanid ikkagi jõus. Kui ma kaks tundi enne aastavahetust saaks sõnumi, et see jääb nüüd ära, siis ma vast läheks närvi.

Kuna olin end ikkagi korda teinud, läksin välja. Lugesin Reval Cafes teetassi kõrval läbi terve Ekspressi. Ma olen sisemuses nagu üks keskealine härrasmees: mulle räigelt meeldib võtta üks leht ja tass midagi kuuma ning istuda kohvikusse maha. Ja veel meeldib mulle Reval Cafe, kuna seal on alati nii hea teenindus ja mõnus atmosfäär ning hinnad on ka normaalsed.

Ma polnud ammu kinos ka käinud ja praegu on juhtumisi päris hea valik filme, mida vaadata. Liisuga telefonis rääkides käskisin tal ära arvata, mida ma vaatama kavatsen minna. "Saad kümme punkti, kui arvad."
"Mul pole aimugi, mis praegu kavades on," ütles Liis nõutult. "Kuigi see "Reisijate" film tuli vist välja."
"Braavo! Kümme punkti on sinu!" olin ma vaimustatud. "Reisijad" ehk "Passengers" on minu vaimses kinonimekirjas olnud juba alates sellest ajast, kui seda filmiti. Seal on Jennifer Lawrence ja see on kosmosefilm ja kogu idee kõlab ka intrigeerivalt.


Apollo kinos olid meeletud järjekorrad, ma polnud kunagi midagi sellist näinud. Inimesed vist tõesti reageerisid sellele, et nii palju häid filme korraga väljas on. Näiteks täpselt samal ajal, kui ma istusin "Reisijate" saali maha, linastus teises saalis veel üks 3D-s kosmosefilm: "Tähesõdade" järjekordne osa.

Kõigepealt pean ütlema, et ma juba teadsin täpselt, mis filmis juhtub ja kuidas see lõppeb, sest lugesin internetist terve sisututvustuse ära. See ei takistanud mul ikkagi kogu lugu nautimast. Ja minu meelest oli tegu tõesti päris hea filmiga. Sisust on tegelikult raske rääkida, ilma et ma midagi liigset välja lobiseks, aga põhimõtteliselt on tegu hiigelsuure kosmoselaevaga, mis avakosmoses ühe Maa koloniaalplaneedi poole liigub, pardal 5000 reisijat, kes on kõik uinutatud süvaunne ning peaksid ärkama alles 120-aastase reisi lõpul, et uuel planeedil uus koloonia asutada. Kosmoselaev on ülisuur ja üliuhke ning mõeldud pakkuma kõiksuguseid luksusi oma asukatele, kui nad reisi lõpul, neli kuud enne uuele planeedile jõudmist automaatselt üles peaks äratatama.
Kahjuks aga tabab kosmoselaev mingit meteoriiti ja katki läheb üks süvaunekapsel, nii et selle asukas Jim (Chris Pratt) ärkab üles üheksakümmend aastat enne õiget aega. See on päris karm, kui ta avastab, et on tervel laeval magavate inimeste seas ihuüksi ning peab terve oma ülejäänud elu niimoodi veetma, kunagi nägemata uut planeeti ega ka Maad.

On raske rohkem rääkida, sest see võiks juba sisust liiga palju edasi anda, aga kokkuvõttes igatahes huvitav film. Chris Pratt kui näitleja minus mingeid erilisi emotsioone ei tekita, aga Jennifer Lawrence läheb kaubaks küll nagu ikka. On raske saada üle sellest, kui ilus ta on. Ja samuti tegutseb filmis Laurence Fishburne, kes on mulle alati meeldinud. 

Mitmesuguseid humoorikaid momente on ka - päris hea käsikiri. Ja mulle meeldis kogu see futurism ja kosmoselaeva tehnoloogia ja kõik see. Rääkimata kosmosevaadetest, mida Chris Pratt vahetevahel laeva peal skafandris tšekkamas käis, kui tal väga igav hakkas.

Ainus, mida võiks sellele filmile ette heita, oli lõpp. See tundus tsipa mage kogu ülejäänud loo kõrval. Kindlasti oleks võinud midagi natuke võimsamat välja mõelda. 

Aga kokkuvõttes soovitan!

neljapäev, 29. detsember 2016

Corre

Minnik käis jälle külas ja me vaatasime "Addamsite perekonna" teist osa, nagu meil tavaks on. Me teame selles filmis absoluutselt kõike, mida keegi mingil ajahetkel ütlema hakkab. Me teame kõiki nalju ja meie mõlema lemmiktegelane on Wednesday Addams. Ma vajusin küll poole filmi pealt ära, panin oma pea Minni sülle ja rändasin juba pooleldi unemaale. Minnil jäi üle vaid mind vahetevahel sikutada ja öelda, et nüüd tuleb hea koht, mida ma tahan näha.
Tõele au andes juhtus minuga sama ka siis, kui ma pühade ajal Puhjas käisin: nii kui kellegi süli vabanes ja seal kõrval oli piisavalt ruumi, keerasin ma ennast magama, pleed peal ja pea nende süles. Ema kurtis, et ma pole põrmugi parem kui kass. Mul ei olnud vabanduseks muud öelda kui et ma sain öösel ainult kaksteist tundi magada...

Igatahes, kui ma bussipeatusesse rühkisin, roos käes, vaatas Mirjam mu roosi isukalt, arvatavasti lootes, et see on talle. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama, sest roos oli mu ülemuselt viimase tööpäeva puhul.

Ta käis kogu viimase päeva ringi ja korrutas dramaatiliselt: "Ma ei suuda ikka uskuda, et sa ära lähed... Mulle jõuab see vist alles homme kohale."
Mis oli natuke naljakas, sest kui kaua me koos jõudsime töötada - kuu aega? Meil jõudsid selle aja sees kohe ära olla nii lahkhelid kui kohanemisperiood. Mida rohkem kellegagi tööl olla, seda kiiremini temaga ära harjud. Mul ei ole veel olnud nii, et veedan kellegagi tööl palju aega, ja ta endiselt ei meeldi mulle. Kui keegi mulle ei meeldi, tuleb see tavaliselt sellest, et ma veel ei tea teda hästi.

Päeva lõpul printis ta välja uue lehe kõigi töötajate nimede ja kontaktandmetega, mis meil alati seinal ripub. Mind seal enam ei olnud, see-eest oli ta varustanud kõik nimed järjekorranumbriga.
"Mind nagu ei olekski kunagi eksisteerinud," ütlesin ma. "Kuidas sa said mulle nii teha? Ja mis tähtsuse järjekord see siin üldse on? Ah jaa, enda oled muidugi esimeseks pannud."
Ma osutasin näpuga nimekirja lõppu. "Ja miks tema viimane on? Mis ta sulle tegi?"
"Tal ei ole läbipääsuluba," ütles juhataja.
"Või on see välimuse põhjal tehtud? Ahjaa, nüüd ma saan aru," ütlesin ma mõtlikult. 
"Ah, lollakas oled," ütles ta ja müksas mind.

pühapäev, 25. detsember 2016

Piparkoogimöll

Kuna minul olid nende pühade ajal vabad kahekümne kolmas ja kahekümne neljas, siis sõitsin ma kahekümne kolmandal insta Puhja ja me istusime maha ning teesklesime, et jõululaupäev on käes. Selle tõttu olid meil kõik päevad jumala nihkes ning tänaseks pole mul enam absoluutselt esimese jõulupüha tunnet, sest tundub, et see on küll juba ammu läbi. Kui mõned mu mitte-eestlastest sõbrad mulle täna häid pühi soovisid, sain aru, et mujal maailmas on üldse kahekümne viies see põhipäev, mil kogu möll toimub.

Meil oli tore ja mõnus, niipaljukest kui meid oli - mina, Mirjam ja ema. Vanaema oli ka, aga ta lihtsalt magas kogu aja tagatoas. Teda JUBA ei huvitanud. Naljakas, kuidas kunagi oli jõululaua teema mingeid tunde ja tunde kestev söögivalmistamine ning kogu laud oli kausse ja vaagnaid täis, aga nüüd on tegu lihtsalt ühe mõnusa õhtuga. Me oleme seda toiduteemat nii tagasi tõmmanud. Ema küsis küll ühe ja teise asja kohta, kas peaks kõrvitsasalatit ostma, kas peaks toorsalatit tegema, ja mina ütlesin iga asja peale vastu, et pole vaja, meil on niigi süüa küllalt. Hasselbacki kartulid, hapukapsas ja üks vääääga hästi välja tulnud makaronisalat - ja elu oli minu jaoks lill! Teistel oli küll veel tsipa lihakraami ka juures.
Mulle nii meeldib see teine raund, kui kõik on ära söönud ja oleme hakanud midagi mängima ja joome veinikest ning sööme mandariine, ja siis hakkab veini mõjul eriti isutama mõnede külmade juustuste kartulite ja makaronisalati järele. Siis on need veel maitsvamad kui pearoana.

Mängisime lauamänge ja ajasime juttu - ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis kaotasin ma vist kõik mängud. Milline košmaar. See küll pole väga jõululik... minu jaoks. Aga kui me voodiriided valmis võtsime ja hunnikusse viskasime, tegi nende sisse insta pesa üks armas Päär. 

Who's so precious? You are! Yes you are!
Mu eriline lemmik oli piparkoogitegu. Ma tegin vist kaks tükki klassikaliste piparkoogivormidega, siis viskasin need nurka ja läksin üle noa ja kujutlusvõime meetodile, mille me eelmisel aastal avastasime. Sellega on palju lõbusam ja kõik piparkoogid saavad kergelt napakad. Samuti on võimalus valesti ära arvata, mida teine tegi.
"Kas see on hiir?" küsisin ma Mirjamilt.
"See on nuga!" ütles ta.
Või tõstis ta ise oma vastse loomingu üles ja tahtis, et me ära arvaksime, mis see on.
"Lõke? Laine? Mäestik?" pakkusin mina.
"Peaaegu. Püramiidid!"
Mina vorpisin ennastunustavalt ingleid, kolmharke, šampanjapokaale ja skandinaavia tuleusse (välja nägi nagu vihmauss, aga skandinaavia tuleuss kõlas dramaatilisemalt).
"Oi, kas see on silm?"
"See pidi olema küünlaleek," ütles Mirjam. Pärast vaatasin, et ema oli kaunistades teinud selle hoopis puuleheks.





Kaunistamise ajal läks veel eriti lappama. Kõik võtsime eri värvi glasuurid ja hakkasime möllama ning teiste tehtut üle tegema, nii et varsti polnud piparkooki enam nähagi, oli näha ainult glasuur.

Võtsin täna karbiga neid tööle kaasa ka. Mul tuli muie näole, kui töökaaslane istus maha ja sõi piparkoogiparti, mille peale oli kirjutatud "part".

neljapäev, 22. detsember 2016

*

Töökaaslane saabus täna tööle ja vaatas näljase pilguga ringi. 
"Mida käsid teha? Sina oled vahetuse vanem."
"Sina oled ka," tuletasin talle meelde. 
"Sinu käsk on minu omast üle."
"Sinu käsk on minu omaga võrdne. See nullib selle."
"Me tekitame lõpuks niimoodi musta augu," ütles ta dramaatiliselt.
Ma olin nõus. See ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui suure kärinaga universumi koes. Ja siis jääb meil üle ainult käsi laiutada... Ups, meie dramaatiline töökeskkond hukutas maailma.
Yolo.

Tegelikult mulle meeldib, kui minult küsitakse, mida vaja teha on. Minus on peidus väike kontrollifriik, kes usub, et asjad on ainult siis hästi tehtud, kui ma nad ise ära teen (ja see ei ole hea omadus!). Ja natuke naljakas hakkas mul, kui eelmine vahetuse vanem, kes oli selles kohas mitu aastat enne mind töötanud, hakkas minu käest küsima, mida vaja teha on. Mõnes mõttes naljakas, kuidas ta oma iseseisva mõtlemise kergelt välja lülitas, aga samas mulle meeldis see.
Ma olen sisemuses diktaator :D

Šokolaad ja surmanuhtlus

Mirjam tõi kaasa belgia šokolaadi, mis oli imemaitsev. 

 
Kuna mina jõudsin töölt õhtul hilja, käis Mirjam mu töö juurest läbi, võttis võtme ja lasi end sisse. Selleks ajaks, kui ma ise laekusin, oli ta mõnusasti end sisse seadnud ja tšillis pleedi all nagu miška.
"Kas sa muinasjutte tead?" küsisin ma innukalt, kui me magama sättisime. "Tiina räägib mulle alati muinasjuttu."
(Ma ei hakanud täpsustama, et viimane jutt, mille Tiina mulle nädalaid tagasi rääkis, oli midagi košmaarset kolmest põrsakesest, kes hunte sõid... Selle jutu lõpuks hakkas mul päris õudne, aga Tiina naeris võidukalt.)
 
Mirjam ütles, et tema küll mingit lugu rääkida ei kavatse, selle asemel kustutasime tule ära ja hakkasime filosofeerima. 
"Miks üldse on USA maailmas supervõim?" küsis Mirjam.
"Seda peaks guugeldama," ütlesin mina uniselt. (Ma ei ole seda ikka veel guugeldanud.)
"Muidugi on neil kõva majandus ja nad toodavad palju," ütles Mirjam, "aga see ei seleta veel kogu seda ülemaailmset mõju."
"Võib-olla määrab nii palju see, et terve maailma meedia on nii ameerikakeskne. Filmitööstus ja nii edasi."
"Tõenäoliselt tuleb nende domineerimine Euroopa üle ka sellest, et kõik need osariigid on ikkagi ühise eelarve all. Kõike seda sõjalist jõudu on võimalik ühest kohast juhtida. Euroopa Liit ei saavuta kunagi sellist määra."
"Kas sa tahad, et saavutaks?"

Ja siis kiskus jutt kuidagi lambist vanglate ja surmanuhtluseni. Mul on selline arvamus, et vangla peaks olema ümberkasvatusasutus, mitte karistusasutus. Ja veel on mul selline äärmiselt ebapopulaarne arvamus seoses Breivikuga. Meil kajastati mõni aeg tagasi meedias seda, kuidas Breivik kaebas, et teda Norra vanglas halvasti koheldi, külastada ei lastud ja ebaõiglaselt pikka aega üksikvangistuses peeti. Kohtunik vaatas ta kaebuse läbi ja leidis, et tal on õigus ning et teda tuleb kohelda nagu kõiki teisi.
 
See sai meil suhteliselt negatiivset tagasiside, sest paljud arvasid, et Breivikul küll ei ole enam õigust midagi nõuda. Aga mina ei saa teisiti kui selle kohtunikuga nõustuda. Õigusriigis nagu Norra (ja nagu Eesti) peavad seadused kehtima kõigile. Ainult nii saab tagada õiglust. Ei saa nii, et vangivalvurile oma suva järgi keegi ei meeldi ning ta hakkab teda taga kiusama. 
Või noh, tegelikult arvatavasti nii enamikes vanglates ongi. Need on üldse omaette ühiskonnad ja jumal teab, mis õudused seal tegelikult toimuvad. Aga kui Norra on võtnud selle suuna, et leebemad karistused, rohkem ümberkasvatusprogramme, rohkem võimalusi vangidele - siis mina olen kahe käega poolt.
Üksikvangistus on üldse ebainimlik ja pidi vange sõna otseses mõttes hulluks ajama, neile hallukaid tekitama jne.

Ma püüdsin seda mõtet pimedas toas Mirjamile selgitada, aga kohe sai selgeks, et ta ei ole minuga nõus. Mirjami arvates oleks Breivikule kogu selle kammi asemel olnud kohasem surmanuhtlus - ainult et see ei ole Norras lubatud.
Mina jälle ei poolda surmanuhtlust. Esiteks ei saa seda kunagi tagasi võtta (ja maailmas on ette tulnud eksitusi, mille puhul alles pärast hukkamise täideviimist avastati, et ups, see inimene oli ikkagi süütu) ja teiseks on see lihtsalt ebaeetiline. Kes on riik ja selle ametnikud, et kellegi elu võtta? 
"Jaa, aga Breiviku puhul ei ole näiteks mingit kahtlust, et just tema seda tegi. Ta rikkus nii palju elusid," ütles Mirjam.

Siis ütles Mirjam targasti, et väga tore, et Norras retsidivisminäitajad ühed maailma madalaimad on, aga et kogu ühiskond peab olema vangide suhtes soodsamalt häälestatud, et vältida nende vanale teele tagasi pöördumist.
"Kui sina oleksid tööandja ja sul oleks kaks kandidaati, kellest sa tead, et üks on olnud vanglas ja teine mitte, kumma sa valiksid?"
Siinkohal tekkis mul selline dilemma. Põhimõtteliselt kogu mu eelmist juttu lugedes tundun nagu üliliberaalne, aga noh, selle küsimuse peale ei saa salata, et valiksin mitte vangis istunud inimese. Samuti ei valiks ma elus endale meest, kes on vanglas olnud. Samuti ei näe ma ennast ühegi sellise inimesega suhtlemas.
Nii et ma võin endale täiesti ausalt tunnistada, et tore oleks, kui ühiskond oleks sallivam, aga ise ma ei näe ennast selle heaks mingeid konkreetseid samme astumas :D 

Kuna selline asi ajab pea valutama, läksime lihtsalt magama.

esmaspäev, 19. detsember 2016

Kaltsukaleiud ja uisukuningannad

Käisin Paavli kaltsukas sobramas, et midagi aastavahetuseks selga leida. Selle asemel tulin tagasi hoopis kahe tuunika/kleidi moodi asjandusega. Yolo. Üks on armsalt triibuline ning firmalt Fat Face, mis mulle üpriski meeldib ja mille nimi mind alati naerma ajab (kuigi tegin juba ammu kindlaks, et fat face on mingi suusatamistermin).

See on nii mõnusalt puuvillane ja mugav, et kannan seda juba mitmendat päeva. Kõige parem retuusidega.
Ning teine kleit on samuti ülimugav.

Proovisin esimest korda ära kakao vahukommidega, sest just need asjad oli M mulle jõulupakki susanud.

Pole midagi öelda, päris hea. Väga magus küll. Nüüd hakkasin ma juba eos mõtlema kogu sellele kakaole, mis ma homme tööl joon. Kavatsen jälle kohvivaba päeva teha, sest mu kohvijoomine on omandanud košmaarsed mõõtmed. Üllatuslikult suudan ma viimasel ajal end isegi talitseda - kui olen otsustanud, et sel päeval kohvi ei joo, siis ei joo ka. Minu puhul midagi uut.
 
Homme tuleb Mirjam siia ja ööbib minu juures. Tegelikult põikan ise ka paari päeva pärast Puhja, nii et siis näeb teda jälle. Ma ikkagi saan osa mingist jõululaadsest tootest kodus.
 
Uisutamaskäimine oli ka päris tore. Vahetult enne jääle minekut ütles Polina, et tema mõtles ümber ja et see oli hullumeelsus.
"See oli sinu mõte," tuletasin talle meelde.
"Ma tean, aga ma otsustasin ümber."
Saime oma väga-jala-ümber uisusaapad kõik ilusasti jalga ja läksime ikkagi jääle. Algul oli meil kõigil raskusi, et üldse püsti püsida, aga peab ütlema, et mida edasi, seda paremaks asi läks. Ma lendasin ühe korra pikali, aga muidu oli väga okei. Ma olin meie üle täiega uhke.
Polina mees pani üldse mingit proffi ja uisutas suurte kaartega, ehkki oli enne väitnud, et on seda teinud vaid korra elus. Mida iganes.

Aga see uisuplats on vanalinnas, mäe peal, ja sealt avaneb päris ilus vaade vanalinna majakatustele. Tol õhtul oli veel täiskuu ka, ausalt öeldes päris maagiline.
"Kui me veel paar korda käiks, oleks me juba jumala normaalsel tasemel," ütlesin Polinale. Polina noogutas, ise näost valge. Kuigi ta oli ainuke, kes üldse ei kukkunud.
Pärast läksime ja võtsime ühe kuuma joogi kohas nimega Must Puudel ning enne, kui me keegi märkasime, oli kell juba pool üksteist.
 
Nüüd püüan ma välja mõelda, keda endaga uuesti uisutama saada, sest järgmine kord saavad samas kohas kaks ühe hinnaga. Nagu veel sel aastal tahaks minna. Vabatahtlikke?
 

neljapäev, 15. detsember 2016

Ühel on kink ja teisel ei ole...

Mu tänane hommikusöök on absoluutselt võrratu.

Kohv, üks mõnus mitmeviljakukkel, šokolaadi M-i kingipakist, pähkleid ja veel teadmata kogus banaane. Kui see pole ideaalne algus päevale, siis ma ei tea, mis on.
 

M käis eile minu juures. Kui ta saabus, tabas mind kerge õudusvärin, sest ma märkasin suuuurt kingikotti ta käes. Kas me pidime täna üksteisele jõulukingid üle andma? Ma ei teadnud...
Siis meenus mulle veel suurema õudusega, et teadsin küll. Nimelt ta oli mulle maininud, et annab täna mulle kingi üle. Aga mina unustasin. Täiesti haige.
Ja siis selgus, et see kingikott oli maailmatuma suur ja asju täis ja mu enesetunne läks veel halvemaks.

 
Kõik need asjad olid mõttega valitud. Näiteks oli seal üks pleed, mille kohta ma olin kunagi koos šopates maininud, et see sobiks väga hästi mu diivani värviga ja on mõnusalt pehme ka, aga ma ei viitsinud seda ise osta ja kaasa tassida, sest ma ei läinud tookord otse koju. M oli hiljem tagasi läinud ja selle ära ostnud. Ja kuna ma töö juures kogu aeg kakaod joon, oli pakis kakaod ja vahukomme. Kuna ma armastan küünlaid, siis suuurem kogus värvilisi lõhnaküünlaid. Ning erinevaid maiustusi.
See on lihtsalt õudne. Nüüd ma istun siin, uus pleed põlvedel, ja püüan välja mõelda, miks ma nii košmaarne inimene olen.

Vähemalt tegin ma talle süüa. Ma ei tee kunagi kellelegi süüa. See on minu jaoks juba mingi järgmise taseme hoolimine. Tegin pastat lillkapsaga ja paneeritud suvikõrvitsaid. Kui M oli kõik ära söönud, teatas ta, et tavaliselt ta suvikõrvitsaid väga ei söö, aga need olid küll head.
"Ma pean oma emale ütlema, et ta neid ka munaga tegema hakkaks. Tavaliselt ta paneb neid igale poole salatitesse toorelt."
Mina muidugi olin juba näost valge, et mul oli õnnestunud teha süüa midagi, mida ta ei söö.
Kuigi ma tunnen kaasa inimesele, kes tahaks mulle süüa teha. Nimekiri asjadest, mida mina ei söö, on hiiglaslik.

Vaatasime veidi RuPaul's Drag Race'i ning siis suundusin ma kesklinna, et Polina ja ta mehega üks õhtune drink teha - nad on parajasti Tallinnas. Polina viis meid Depeche Mode'i baari, kus mängis ainult Depeche Mode ja seinal lasti nende videosid ja täisvärk ikka. See on ta lemmikbaar ja ma olen sellest palju kuulnud, aga pole sinna enne sattunud.
Mul tuli selline nostalgia peale. Tänu Polinale on mul ka peaaegu alati telefonis mõni Depeche Mode'i lugu. Mulle tuli meelde, kuidas ta mulle keskkoolis alati sellest bändist loenguid pidas ja CD-sid laenas. Kord rääkisin talle Jared Leto bändist 30 Seconds to Mars (mis mulle muideks siiamaani meeldib) ja Polina põrutas vastu, et see ei ole muusika! See ei ole see, mis jääb ka aastate pärast alles. Depeche Mode jääb alles! :D

Kui õhtu jõudis sinnamaale, et hakkasime poliitikast rääkima, siis põrutas Polina resoluutselt, et rahvusriikide aeg on läbi ja kõik peaksid sellest aru saama. Mina suhtun asjasse umbes samamoodi. Ma olen nagu vist isegi liialt avatud piiride poolt ja ma ei mõista eriti patriotismi. Riik kui selline ei ole minu jaoks oluline, vaid üksikisik on.
Polina mees, šotlane, arvas siis, et uhkust oma riigi üle ikka võib tunda. 
"Ma küll ei ela praegu Šotimaal, aga seal ma sündisin ja kasvasin, seal on mu vanemad..."
"...seal sa ei kuluta oma raha," ütlesin mina vahele, enne kui end takistada jõudsin. Aga samas on jõulud. Ma olin seda ühte šotlase-nalja veel väärt :D

Täna läheme kõik koos uisutama! Whiiiiiiiiiii! Ma pole terve igaviku uisutanud.

teisipäev, 13. detsember 2016

Meie jutus on see tõde...

Ideaalis meeldib mulle tõusta kaks tundi enne kodust väljumist. Juua kohvi, kuulata hommikuprogrammi, teha midagi oma juustega, ja noh, meiki võin ma teha täpselt nii kaua kui aega on.
Ja siis on mõni teine hommik, mil ma lükkan äratuskella kuus korda edasi ning lõpuks jätan endale ülestõusmise ja kodust lahkumise vahele ainult kakskümmend minutit, mida minu jaoks on võimatult vähe - ja sinna sisse mahub veel dušš. Täna oli selline hommik.

Täna tuli M tööle ja insta mulle kalli tegema, aga minu esimesed sõnad olid natuke süüdistavad: "Sina jätsid ka mulle täna hommikuks nõusid."
"Neid ei olnud ju nii meeletult palju," seletas M natuke õhevile lüües. "Mul oli kiire õhtu ja ma mõtlesin, et sellest ei ole suurt midagi... Aga ilmselgelt, kui see on esimene asi, mida sa mulle ütled..."

Aga vähemalt ma ei kerinud seda enda sees, vaid andsin teada :D 

Tänase päeva veetsime lihtsalt üksteisega norides. M seletas parasjagu, kuidas talle meeldib teha ainult asju, mida ta hästi oskab.
"Kallike," ütlesin mina, "kui see oleks tõsi, siis tuleks suurem osa asju, mida sa teed, insta katki jätta."
Ta lähenes mulle ilmel, mis ennustas, et keegi saab kohe tappa.
Aga ise ütles ta mulle mingil hetkel, kui olin korraks maha istunud, et olen lazy bitch. 
"Who you calling a bitch, bitch?" ütlesin ma.
"I'm calling you a bitch, bitch," ütles ta rõhuga. "On mingi probleem või?"

Ja siis peitis keegi ennast juhataja laua alla, sellal kui teine all toimetas. Olgu, mina olin see, kes end laua alla peitis.
M tuli üles, seisatas ja püüdis kindlaks teha, kust see näugumine kostab. Ma ei tea, kas ta olekski teinud, kui ma poleks ise naerma hakanud ja välja roninud.
"Ma ütlesin endale, et ta ei ole ometi laua all," ütles M pead vangutades. "Aga noh... sa olid." 

Ja niimoodi meie tänane lugu lõpebki.

esmaspäev, 12. detsember 2016

Hea tuju/halb tuju

Mul on selline komme, et kui ma kellegi või millegi peale vihastan, siis selle asemel, et näiteks konkreetse inimesega asja arutada, mõtlen ma sellest endamisi ja kerin end üles. See on nii õudselt passiiv-agressiivne asi, mida teha. Kui ma olen pool tundi niimoodi podisenud, siis saavutan lõpuks täiesti uue taseme oma vihas ja adekvaatne reaktsioon on lihtsalt kordi ületatud.

Vahepeal ma suudan sellele käe ette panna ja iseendale öelda: "Lõpeta, Anne-Mai. Rahune maha." Vahepeal ei suuda.
Näiteks lähen ma tööle ja leian eest täieliku seapesa, kõik asjad on otsas ning lohutuseks on jäetud kiri, et sorri, et kõik otsas on. Ja kui neid inimesi tööl ka ei ole, ei ole mul võimalik nendega sellest rääkida ning ma hakkangi endamisi vihaselt podisedes asju valmis vorpima. Kirjutaks kasvõi meie Whatsappi gruppi, aga kuna ma paar päeva tagasi Whatsappi oma telefonist eemaldasin, pole see võimalik.
Ja peas keerleb mõte, et selle asemel, et kuuerealist "Yolo, swag, whatever" kirja valmis vorpida, oleks võinud õhtul mõned asjad sulama panna, et mul oleks hommikul midagi kasutada. Oleks vähem aega võtnud ja mul oleks sellest reaalselt kasu ka.

Ütleme nii, et maha jäetud tervet lasu nõusid pesin ma veel lõunalgi, sest olin üksi tööl ja uued nõud tulid pidevalt peale. Selleks ajaks, kui kohale jõudsid M, meie eelmine juhataja ja veel üks endine töötaja, kes tulid külla, polnud ma ikka veel jõudnud päris päikeselisse tujju.
"Kas ma saan kuidagi abiks olla või midagi tuua?" küsis eelmine juhataja leti kõrval kõõludes abivalmilt (mis oli temast väga kena, sest ta tuli lihtsalt külla!). Mina isegi ei vastanud.
"On sul halb tuju või mis?"
"Ma ei saa rääkida, kui ma klienti teenindan," nähvasin mina.
"Klienditeenindaja ei tohiks muuseas leti taga nätsu ka närida," nähvas tema vastu. Ja sellest alates läks mul tuju heaks :D Kui ma kellegagi põhjendamatult jorisen, siis aitab tavaliselt mõni selline vastuantud nähvakas või paremate sõprade puhul ka füüsiline laks :D Põhimõtteliselt lähen ma üle käte siis, kui mulle vastu ei hakata ja oma kohale ei panda.
Näiteks üks kord, kui läksime sellesama juhatajaga koos tööle, olin ma ta peale pahane, tema aga kõndis mulle meelega otsa (minu enda trikk) ja manitses: "Käi sirgelt!", mille peale mu pilved hajusid ja ma naerma hakkasin.

Igatahes täna läksime kõik üles ja juhataja andis M-ile ja mulle pisikesed armsad jõulupakid, kus oli selline isemeisterdatud päkapikk:

Ja lisaks mõned kommid. See oli nii armas. Ma tahaks öelda, et natuke hiljem ei varitsenud ma teda, kui ta suitsuruumist tuli, ega lasknud talle pritsipudelist vett näkku, aga rangelt öeldes poleks see tõsi. Nii et ma ei hakka parem valetama.
M, kes juhataja järel tuli, tuletas natuke meelde Pääri, kes tolmuimeja eest põgeneb. Ta hiilis uksest sisse tasakesi, näol ilme, nagu kardaks oma elu pärast.

Pärast, kui oli vaikne hetk, tegime jälle massaaži. M ütles mulle: "Mulle meeldivad su sõrmed mu kehal."
Ma hakkasin naerma. Me vahepeal vaidleme, kas asjad, mida ta massaaži ajal ütleb, on ikka normaalsed, või kuuluksid pigem mingisse teise konteksti. Mina väidan, et ei ole, ja tema, et on küll, ja viga on hoopis minus.
Näiteks ükskord tegi ta mulle peamassaaži (jaa, meil on ülinormaalne töökeskkond) ja ise rääkis sinna juurde: "Mitte ainult sul pole mõnus. Mul on ka. See stimuleerib mu sõrmeotsi."
Nagu reaalselt :D

MC Cat

Kui ma eile Puhjas kööki läksin, leidsin aknalaualt päärlooma, kes oli end raadio peale istuma sättinud nagu mihkel. Ja kassetipesa lahti teinud :D

 
"Sa oled ikka üks kummaline loom," ütlesin ma teda silitades. "Ja millist kassetti sa kuulata kavatsesid? Kas toon sulle mõned oma vanad Britney omad?"
Selle peale tegi Päär vehkat, sest mõnitada ei pea üks loom end ka lausa laskma.

Õhtupoolikuks jõudsin Tartu, et Polinaga kokku saada. Et mida rohkem, seda uhkem, siis oli meid kokku hoopis kuus :D Aga väga tore õhtu oli. Et meil oli seltskonnas üks šotlane, surusin tükk aega endas maha soovi küsida, kas ta on ka kokkuhoidlik. Ma tean, et mu naljad on vahel lausa haiged, aga mul on nii raske end tagasi hoida. Nii et otseloomulikult ma küsisin seda. Muuseas see pole isegi esimene kord, kui ma olen mingile šotlasele seda repliiki öelnud. Anne-Mai, alatine delikaatsuse võrdkuju.
Siis leidis kogu seltskond, et antud šotlane on natuke Stig Rästa moodi, keegi guugeldas Stigi pilti ja näitas tüübile. Et see osa vestlusest oli käinud eesti keeles, ei saanud too esialgu aru, mida talle näidatakse.
"Sa oled nähtavasti natuke selle inimese moodi," ütlesin mina. "See on üks kuulus eesti sarimõrvar."
Ta oli nii siiralt ehmunud näoga, et ma kiirustasin parandama, et tegelikult on Stig ikkagi kuulus laulja, ja lubasin ennast natuke aega tagasi hoida.

Jõudsin vaevu viimasele Tallinna bussile, sest pubi oli päris täis ja mul oli tükk tegemist, et oma arve ära maksta.
"Kas me peame sind saatma tulema?" küsis Maarja.
"Muidugi mitte," ütlesin mina. "Olge siin edasi."
"Siis sa kirjutad pärast blogis, et me ei tulnud sind saatma," ütles Maarja süüdistavalt. Mis pole üldse tõsi, sest ma ei ole seda kohta oma blogis poole sõnagagi puudutanud. Ega kavatse ka puudutada. Eksisid jälle, Maarja!

pühapäev, 11. detsember 2016

Igasugused häired

Vahel on mu kergest OCD-st kasu ka. Läksin kinno, kõndisin üles neljandale korrusele ja istusin saali maha. Hakkasin oma kotist snäkke võtma, kui millegipärast tahtsin kindlaks teha, kus mu rahakott on. Mul on kogu aeg nii, ma võin mööda tänavat kõndida ja tunda äkki tahtmist oma rahakoti asukohta kindlaks teha. Mingi kerge häire.
Igatahes mul enam rahakotti ei olnud, aga mäletasin, et piletit ostes ilmselgelt oli olnud. Ohkasin, kraamisin oma snäkid kokku ja läksin tagasi. Õnneks oli filmini veel seitse minutit aega, aga nii või naa ei oleks ma saanud rahulikult filmi nautida, kui see ka juba käinud oleks. Ma oleksin ikka pidanud oma rahakotti jahtima minema. 
Treppide peal seda ei olnud. Läksin väravateni, kus kinotöötaja minult küsis, kuhu ma minna tahan.
Seletasin, et pean korraks välja minema, sest kaotasin midagi ära. "Vist tualetti."
Ta läks korraks mingisse kõrvalruumi, aga naasis hetke pärast kahetsevalt keelt naksutades. "Siia küll midagi toodud ei ole. Aga jookske ruttu alla tualetti. Uksekood on..."
"Jah, ma tean," ütlesin ma teda tänades ja alla kiirustades. Mul oli tunne, et ta tahtis mulle veel "Run, Forrest, run!" järele hüüda. 

Sealsamas tualetis peegli ees mu rahakotike lebaski. Seal oli üksainus neiu veel ja tema ei olnud ilmselgelt seda isegi märganud, sest see oli kraanikausiesisega hämmastavalt sama värvi. Ma olin enne seal kotti kallutanud, et oma juukseharja leida.

Võtsin rahakoti, kõndisin rahulikult tagasi üles ja jõudsin ikkagi enne filmi saali. Ma ei jõudnud isegi närvi minna. Ma olin suhteliselt kindel, et kui keegi selle leiab, siis annab infolauda või midagi. Inimesed on üllatavalt normaalsed.

Praegu olen Puhjas ja valvan vanaema. See on kummaline kogemus. Ta ei taha peaaegu mitte midagi süüa ja siis peab sundima. Sellega on naljakas lugu, sest ma ise vihkan kategooriliselt, kui mulle toitu sisse sunnitakse. Aga see on natuke teistmoodi, sest muidu ta ei söökski üldse mitte midagi ja see muudaks võimatuks tal kõiki neid rohtusid sisse võtta, mida on vaja võtta.
See on vist natuke nagu väikeste lastega. Kui nad kategooriliselt juba päevi midagi ei söö, siis sa ei saa ka lihtsalt yolotada ja öelda, et olgu, sinu valik, vaid pead neid veenma ja püüdma midagi sisse suruda, et nad... noh, ellu jääksid.

Samuti tahab ta iga natukese aja tagant valuvaigistit, millest ma iga natukese aja tagant keeldun. 
"Ei saa praegu. Sa ei tohi neid nii palju võtta."
"Oh jumal," ütleb vanaema haledalt.
Aga tuleb süda kõvaks teha (minu puhul pole see eriti raske :D), sest muidu litiks ta endale tablette sisse nii, nagu jumal juhatab.

Ja samas ma püüan natuke kaastundlikum olla, sest kui ma ise haige olen, olen ma selline laps. Ma mäletan täpselt, et ükskord nutsin, sest mu pea valutas nii väga, aga mul ei olnud kodus ka ühtegi valuvaigistit, sest tollal olin ma tabletivastane.
Aga mind tabab alati mingi kannatamatus haigete inimeste vastu. Mul on nagu et miks te kogu aeg haiged olete?               
Viimati läksime ühe töökaaslasega välja bussi ootama ja mul olid mantlihõlmad eest lahti ning müts-sall kotti peidetud, sest oli soe õhtu ja ma olin just tööl rabelenud. Ma ei saa üldse aru, kuidas teised panevad end töö juures riidesse, mütsid pähe, ja siis kõnnivad viis minutit soojas lennujaamas. Ma sulaksin lihtsalt ära.
"Ära ole nii paljas," ütles töökaaslane etteheitvalt. "Niimoodi sa haigeks jäädki."
Mul tuli kohe megaüleolev suhtumine, a la ütle tere ainsale inimesele selles kollektiivis, kes pole kogu aeg haige. Ja ma ei saa üldse aru, miks peaks sellest haigeks jääma, kui sa korraks, hõlmad lahti, kuhugi kõnnid. Haigeks jääd siis, kui su immuunsüsteem on pekkis, mis mul juhtumisi pekkis ei ole.

Nüüd kui te mind vabandate, siis ma lähen ja hiilin oma kassi, mis seisneb selles, et ma liginen talle aeglaselt ja vaatan sügavalt silma, lootes, et ta ajab oma saba ja seljakarvad turri ning hakkab ässama. Viimati see enam ei toiminud, ta lihtsalt tuli ja näugus valjusti, nagu tahtes öelda: "See oled ju sina, sa oled ohutu." Siis tuli ta mulle sülle ja nurrus valjusti :D

laupäev, 10. detsember 2016

Minu panus maailmale

Vahepeal on nii, et ma üritan mõni päev natuke normaalsem olla, see tähendab oma töökaaslastele mitte nii närvidele käia. Ja välja tuleb ainult see, et nad hakkavad ise mulle jama ajama. Loodus tühja kohta ei salli.
"Ja mind kutsutakse hulluks," pomisen ma omaette. "Ma ei ütleks, et sa minust normaalsem oled."
"Sinust ikka."

Eile küsis töökaaslane, mille jaoks ma kana valmis pannud olin.
"Sellest saab teriyaki kana," ütlesin ma. "Kui aeg on õige."
"Tal on kutsumus," ütles töökaaslane.
"Tal on unistus. Minu meelest on tal potentsiaali."
"Kui mina väike laps olin..."
"...sa olid kunagi väike või?" küsisin ma vahele, aga ta ignoreeris mind sujuvalt.
"... ja lasteaias käisin, siis tahtsin mina ka teriyaki kanaks saada. Aga sellest unistusest ei tulnud midagi välja."
"Reaalne elu tuli vahele," ütlesin mina ja naersin natuke aega, ise mõeldes, et see oli nüüd küll üks minu laadi nali. Aga välja ei hakanud seda ütlema, sest see kõlanuks natuke egona.

"Varem ma selliseid nalju ei teinud," ütles töökaaslane ise. "Mu huumor oli teistsugune. Sina oled süüdi."
Ta läks uksest välja ja jättis mu mõtisklema oma panuse üle maailmale. Noh... midagi ikka.

Bossa nova

Tiina viis mind sellisele huvitavale kontserdile, kuhu ma muidu mitte iialgi poleks sattunud: kuulsate surnud naiste kirju esitati ooperivormis. Näiteks olid seal mitme Henry VIII naise kirjad enne hukkamist. See kõik oli ülidramaatiline ja vahele loeti luulet ning taustaks mängiti klaverit.
Tiina ohkas vaimustunult ja mina vaatasin ühe klaverimängija kleiti, mis oli täpselt õiges koguses väljakutsuv ja samas konservatiivne.
Pärast viis Tiina mind Kristiine keskusesse, sest ta tahtis ühte mantlit osta. Mina vaatasin seelikuid. Kuidagimoodi vaatasime täpselt samal hetkel mõlemad ühte täpilist kampsunit, mis oli nii pehme ja nunnu, et hakkas meile kohe meeldima.
"Jaa, aga me ei saa mõlemad sama asja osta," ütles Tiina peegli ees keerutades.
"Miks mitte? Minu meelest on see armas," ütlesin mina.
Tiina keerutas veel natuke aega ja jõudis otsusele. "Siis on meil midagi ühist," ütles ta särades.
"Lõpuks ometi."


"Ma kirjutan parasjagu bossa novast referaati," ütles Tiina koju sõites. "Kas sa tead, mis see on?"
"Jaa," ütlesin mina. "See kõlab nagu nii: šubidubidei....šudidubidaa..."
"Kõige kuulsam selle žanri lugu on "Tüdruk Ipanemast"," ütles Tiina.

Kodus panime seda kõige kuulsamat lugu sisaldava plaadi Youtube'is mängima, jõime teed ja ajasime juttu, küünal meie vahel. Mahe õhtu oli. Sealjuures rääkis Tiina mulle kõik selle plaadi autoritest ja valmimisloost ja lauljate eraelust, sest selline tarkpea on ta :D

kolmapäev, 7. detsember 2016

Kellamees, kill-kollamees

Nagu Ariana Grande laulab: "One less, one less problem...", laulan mina: "One last pair of trousers...", kui viimased puhtad püksid kapist välja tõmban.
Olen nimelt pesupesemist nii kaua edasi lükanud, et mul reaalselt ei ole enam midagi selga panna. Isegi kodus mitte. Kõik retuusid ja isegi pidžaamapüksid olid läinud. Lõpuks leidsin ühe paari musti suvepükse, mis ei ole ausalt öeldes eriti mugavad, aga mugavamad ikka kui teksad.

Valge nagu lumi, punane nagu veri, must nagu eebenipuu... ehk ainsad puhtad riided kapis
Nüüd vähemalt littisin pesu pesema ja kõik puhtaks, sest homme ööbib Tiina siin. See on kindlasti külaliste juures üks kasutegur, et nad lihtsalt sunnivad sind kodu koristama, seega ei lähe mul siin olukord kunagi väga hulluks kätte.
Eile rääkisime Tiinaga telefonis julgelt mingi pool tundi. Ma lihtsalt heitsin pikali ja panin jalad radikale. Ma ei räägi mitte kellegagi kunagi nii kaua kui Tiinaga :)
 

Jõulukaunistused panin üles. Nali! Mul ei olegi mingeid jõulukaunistusi. Need, mis eelmisel aastal olid, olen ma kolimise käigus suutnud ema juurde littida. Yolo. Panin hoopis ühed jõulused banaanid aknalauale hauduma.

JÕULUD! Okei, see on lihtsalt üks taldrik banaanidega... Aga mida iganes. Vaata ennast.
Ja käisin ujumas. Täna oli ujulas väga vaikne ja väga tšill. Kõige mõnusam oli aga saunades. Ma ei mäleta, millal ma viimati sauna niimoodi nautisin.
Kui ma seal ujusin, siis mõtlesin konkreetselt, kui väga mu keha mulle meeldib. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle tõesti meeldib :D
Aga paar nädalat tagasi nägin lennujaama peal J-d, kes varem meil töötas, ja nüüd kuskil mujal kohas asendusi tegi. Sellal kui juhataja ja J juttu ajasid, mina vaatasin J-d üles ja alla ja ütlesin pehmelt: "Sa näed nii hea välja. Nii ilus figuur."
Nad mõlemad vaatasid mind hetkeks üllatunult ja siis tegi J mulle kalli. Aga see ei olnudki nagu kompliment. See oli lihtsalt fakt, mis vajas välja ütlemist. Kuigi nende pilgud näisid väitvat, et pole just tavaline, et üks naine teisele midagi sellist ütleb...

esmaspäev, 5. detsember 2016

Lilled on nagu mehed - jäta nad lihtsalt rahule...

Kui ma ema juures käisin, vaatasin tema lopsakalt õitsevaid orhideesid ja küsisin temalt nippe, kuidas enda oma ka õitsema saada, sest ta on juba mitu aega kidur. 
"Sa kastad teda liiga palju," arvas ema. "Nad ei taha nii palju vett."
"Lollus," ütlesin ma kohe, "mis lill ei taha vett? Vesi, see on elu. Ja pealegi, sellest ajast, kui ma teda lopsakalt kastma olen hakanud, on tal vähemalt see vars kasvama hakanud ja pungad tulnud."

Siis kodus uurisin orhideede kohta ning pagan, need sindrid tõesti ei taha eriti vett. See pidi neile hoopis halvasti mõjuma. Kästi uurida lehtede värvi. 
"Rikkalik tumeroheline värv lehtedel..."
Tõstsin pilgu ja uurisin oma lille lehti, mis olid täpselt kirjeldatult tumerohelised ja läikivad.
"...mis on enamike lillede puhul soovitatav, ei ole orhideede puhul hea märk. Tervel orhideel peaksid olema helerohelised lehed."
Kurat.
Mida iganes, lill. Ma jätan su rahule, tee siis endaga, mis tahad.


Tänase päeva lemmiknali pärineb kahelt briti mehelt kassas. Üks neist maksis kaardiga, aga makse ei läinud läbi.
"Sorry, your card was declined," ütlesin ma. 
Mehe sõber reageeris nagu insta ja ütles maksjale muiates: "Just like you last night, eh?"
Ma puhkesin lausa südamest naerma. Mulle meeldivad sellised naljad.

Üks teine mees tuli ja tellis väga vahva ingliskeelse aktsendiga eesti keeles. Maksma hakates tunnistas ta, et see on kõige pikem eestikeelne vestlus, mis ta elus maha on pidanud.
"See oli väga hea," kiitsin ma teda.

Üldiselt püüan viimasel ajal lihtsalt mitte olla tõbras. See on mu päeva eesmärk, kui tööle sõidan. Ja teate, kui raske on seda täita? Õhtul küsin endalt, kas suutsin sellega hakkama saada - ja mitte kunagi ei suutnud, kui aus olla! Ma olen lihtsalt nii pahur ja väsinud ja tüdinud, et seda on raske varjata.
Näiteks lähen tööle ja näen, et mu töökaaslane on üle elanud metsiku hommiku suurte järjekordade ja hulga inimestega ning seda täiesti üksi. Selle asemel, et ta rahule jätta ja ta närvidele puhkust anda, pean ma ikkagi tegema märkusi, et mingit sorti saia on liiga palju tehtud ja et paprikaviilud on liiga paksud.
Okei, selliste asjade ütlemine on minu töö, aga samas on võimalik valida nende ütlemiseks mingi sobilik hetk, ja too hetk seda kohe kindlasti ei olnud :D
Õudne. Õnneks saan nüüd kaks päeva puhata.

neljapäev, 1. detsember 2016

Täna sööme seeni, homme sööme seeni

Armas Merily käis pühapäeval minu juures, enne kui esmaspäeval reisile minema pidi. Me pidime kokku saama Raekoja platsil, et koos vaadata suure jõulukuuse küünalde süütamist ja kuulata kontserti. 
Ma kulutasin oma kõneaja juba eos ära ja läksin niimoodi Raekoja platsile, jäädes natuke hiljaks ja lootes naiivselt, et ma lihtsalt näen Merilyt seal. Seal oli nii palju inimesi! Kaotasin kohe alguses lootuse teda seal üles leida ja kuulasin parem selle asemel rahus ära ühe kirikuõpetaja kõne, kus mainitud kirikuõpetaja manitses kõiki jõuluhullusest välja astuma ja kommertsile selga pöörama.
"Pole probleemi," mõtlesin ma rahulolevalt, "juba eos tehtud." Ma nimelt jõulukinke ei tee ja olen selle otsusega juba aastaid üliväga rahul.

Kui rahvas hajuma hakkas, tšillisin kakskümmend minutit ringi, jõin glögi ja otsisin Merilyt, ainult selleks, et aru saada, mul on ikkagi vaja talle helistada. Pöörasin otsa ringi ja läksin Vabaduse platsi, ostsin endale kõneaega ja helistasin talle. Ta oli end ühte kohvikusse parkinud.
"Okei, see on mul just tee peal," ütlesin ma, "tulen kohe sinna."
Kiirustasin selles krõbedas talveilmas mainitud kohvikusse, aga seal polnud üldse mitte mingit Merilyt.
Helistasin talle. "Noh... sind ei ole siin. Kas sa oled nähtamatu?"
Selgus, et ta oli täpselt sama keti teises kohvikus. Mitu tükki neid ühe Raekoja platsi vahetus läheduses olla saab? Igatahes lõpuks, pärast kõiki neid saatuse keerdkäike leidsime üksteist üles, jõime ühed mõnusad pumpkin spice latte'd ja läksime koju, kus ma panin oma südametega põlle ette ja tegin perele süüa :D
Nüüd sellega seoses meenub mulle, et mul on pühapäevast veel seeni järel. Merily ostis mu külmkappi toitu ning see mõjub mulle iga kord väga harjumatult, kui ma külmkapi lahti teen, et sealt piima või sidrunit võtta, ja seal sees päris toitu nagu seened, kurk, juust ja leib näen.

Igatahes hakkan ma nüüd kell pool üksteist õhtul endale neid seeni praadima... sest seeened

Ja eile käisin Puhjas, et üle tšekata, mis ema ja vanaema seal teevad. Oh jumal. Ma sain kohe nii palju inspiratsiooni, et ennast rohkem liigutama hakata, et vanaduses ikkagi kõbus olla. Ma lähen homme enne tööd ujuma. Juba eos.

Aga vähemalt oli seal üks mõnus Päär, kes tuli minu ja ema juurde, kui me Yatzyt mängisime, keris ennast radika juurde sooja ja hakkas edvistama.

"Paint me like one of your French girls..." :D