Armas Merily käis pühapäeval minu juures, enne kui esmaspäeval reisile minema pidi. Me pidime kokku saama Raekoja platsil, et koos vaadata suure jõulukuuse küünalde süütamist ja kuulata kontserti.
Ma kulutasin oma kõneaja juba eos ära ja läksin niimoodi Raekoja platsile, jäädes natuke hiljaks ja lootes naiivselt, et ma lihtsalt näen Merilyt seal. Seal oli nii palju inimesi! Kaotasin kohe alguses lootuse teda seal üles leida ja kuulasin parem selle asemel rahus ära ühe kirikuõpetaja kõne, kus mainitud kirikuõpetaja manitses kõiki jõuluhullusest välja astuma ja kommertsile selga pöörama.
"Pole probleemi," mõtlesin ma rahulolevalt, "juba eos tehtud." Ma nimelt jõulukinke ei tee ja olen selle otsusega juba aastaid üliväga rahul.
Kui rahvas hajuma hakkas, tšillisin kakskümmend minutit ringi, jõin glögi ja otsisin Merilyt, ainult selleks, et aru saada, mul on ikkagi vaja talle helistada. Pöörasin otsa ringi ja läksin Vabaduse platsi, ostsin endale kõneaega ja helistasin talle. Ta oli end ühte kohvikusse parkinud.
"Okei, see on mul just tee peal," ütlesin ma, "tulen kohe sinna."
Kiirustasin selles krõbedas talveilmas mainitud kohvikusse, aga seal polnud üldse mitte mingit Merilyt.
Helistasin talle. "Noh... sind ei ole siin. Kas sa oled nähtamatu?"
Selgus, et ta oli täpselt sama keti teises kohvikus. Mitu tükki neid ühe Raekoja platsi vahetus läheduses olla saab? Igatahes lõpuks, pärast kõiki neid saatuse keerdkäike leidsime üksteist üles, jõime ühed mõnusad pumpkin spice latte'd ja läksime koju, kus ma panin oma südametega põlle ette ja tegin perele süüa :D
Nüüd sellega seoses meenub mulle, et mul on pühapäevast veel seeni järel. Merily ostis mu külmkappi toitu ning see mõjub mulle iga kord väga harjumatult, kui ma külmkapi lahti teen, et sealt piima või sidrunit võtta, ja seal sees päris toitu nagu seened, kurk, juust ja leib näen.
Igatahes hakkan ma nüüd kell pool üksteist õhtul endale neid seeni praadima... sest seeened!
Ja eile käisin Puhjas, et üle tšekata, mis ema ja vanaema seal teevad. Oh jumal. Ma sain kohe nii palju inspiratsiooni, et ennast rohkem liigutama hakata, et vanaduses ikkagi kõbus olla. Ma lähen homme enne tööd ujuma. Juba eos.
Aga vähemalt oli seal üks mõnus Päär, kes tuli minu ja ema juurde, kui me Yatzyt mängisime, keris ennast radika juurde sooja ja hakkas edvistama.
 |
| "Paint me like one of your French girls..." :D |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar