Piparkoogimöll

Kuna minul olid nende pühade ajal vabad kahekümne kolmas ja kahekümne neljas, siis sõitsin ma kahekümne kolmandal insta Puhja ja me istusime maha ning teesklesime, et jõululaupäev on käes. Selle tõttu olid meil kõik päevad jumala nihkes ning tänaseks pole mul enam absoluutselt esimese jõulupüha tunnet, sest tundub, et see on küll juba ammu läbi. Kui mõned mu mitte-eestlastest sõbrad mulle täna häid pühi soovisid, sain aru, et mujal maailmas on üldse kahekümne viies see põhipäev, mil kogu möll toimub.

Meil oli tore ja mõnus, niipaljukest kui meid oli - mina, Mirjam ja ema. Vanaema oli ka, aga ta lihtsalt magas kogu aja tagatoas. Teda JUBA ei huvitanud. Naljakas, kuidas kunagi oli jõululaua teema mingeid tunde ja tunde kestev söögivalmistamine ning kogu laud oli kausse ja vaagnaid täis, aga nüüd on tegu lihtsalt ühe mõnusa õhtuga. Me oleme seda toiduteemat nii tagasi tõmmanud. Ema küsis küll ühe ja teise asja kohta, kas peaks kõrvitsasalatit ostma, kas peaks toorsalatit tegema, ja mina ütlesin iga asja peale vastu, et pole vaja, meil on niigi süüa küllalt. Hasselbacki kartulid, hapukapsas ja üks vääääga hästi välja tulnud makaronisalat - ja elu oli minu jaoks lill! Teistel oli küll veel tsipa lihakraami ka juures.

Mulle nii meeldib see teine raund, kui kõik on ära söönud ja oleme hakanud midagi mängima ja joome veinikest ning sööme mandariine, ja siis hakkab veini mõjul eriti isutama mõnede külmade juustuste kartulite ja makaronisalati järele. Siis on need veel maitsvamad kui pearoana.

Mängisime lauamänge ja ajasime juttu - ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis kaotasin ma vist kõik mängud. Milline košmaar. See küll pole väga jõululik... minu jaoks. Aga kui me voodiriided valmis võtsime ja hunnikusse viskasime, tegi nende sisse insta pesa üks armas Päär. 

Who's so precious? You are! Yes you are!

Mu eriline lemmik oli piparkoogitegu. Ma tegin vist kaks tükki klassikaliste piparkoogivormidega, siis viskasin need nurka ja läksin üle noa ja kujutlusvõime meetodile, mille me eelmisel aastal avastasime. Sellega on palju lõbusam ja kõik piparkoogid saavad kergelt napakad. Samuti on võimalus valesti ära arvata, mida teine tegi.

"Kas see on hiir?" küsisin ma Mirjamilt.

"See on nuga!" ütles ta.

Või tõstis ta ise oma vastse loomingu üles ja tahtis, et me ära arvaksime, mis see on.

"Lõke? Laine? Mäestik?" pakkusin mina.

"Peaaegu. Püramiidid!"

Mina vorpisin ennastunustavalt ingleid, kolmharke, šampanjapokaale ja skandinaavia tuleusse (välja nägi nagu vihmauss, aga skandinaavia tuleuss kõlas dramaatilisemalt).

"Oi, kas see on silm?"

"See pidi olema küünlaleek," ütles Mirjam. Pärast vaatasin, et ema oli kaunistades teinud selle hoopis puuleheks.

Kaunistamise ajal läks veel eriti lappama. Kõik võtsime eri värvi glasuurid ja hakkasime möllama ning teiste tehtut üle tegema, nii et varsti polnud piparkooki enam nähagi, oli näha ainult glasuur.

Võtsin täna karbiga neid tööle kaasa ka. Mul tuli muie näole, kui töökaaslane istus maha ja sõi piparkoogiparti, mille peale oli kirjutatud "part".