Ma olen suhteliselt normaalsel ajal üles saanud, et maksimaalselt aasta viimast päeva nautida. Söön siin oma sünnipäevakooki ja loen paralleelselt raamatut ning kirjutan blogi. Ma olen viimasel ajal päris palju lugenud. Kõigepealt Robert Galbraithi ehk JK Rowlingu viimane krimka "Career of Evil". Alles lõpetasin sarja eelmise, "Siidiussi", ja mõtlesin, et mulle see küll eriti ei meeldinud, ja mõistagi läksin siis raamatukokku ja võtsin kohe sarja järgmise osa. Jumal teab, miks.
Kuigi mul vedas, sest "Career of Evil" on märgatavalt parem raamat kui "Siidiuss" oli. Ma siiralt ei saa aru, miks ma neid üldse loen, kui mulle ei meeldi krimkad, aga vist tekib väike sõltuvus ja ikka võtan järgmise osa ka.
Ma mõtlen, need ei ole selline elegantne lugemine. Selles osas juba hakitakse inimesi tükkideks ja kuriteod lähevad üha võikamaks. Õõh.
Samas võtsin ka ühe noorteka kuulsalt John Greenilt ja ühe targema raamatu evolutsiooni teemal, mida ma arvatavasti loen järgmised pool aastat.
Evolutsiooni-raamat tundub muidu paljutõotav, ainult et selle kaanekujundus on lausa märkimisväärselt kole. Ma mõtlen, kas nad tahtsidki seda saavutada? Üleni sinine kaas ja keskel suur oranž muna. Muna peab kahtlemata sümboliseerima igivana "muna või kana?" küsimust, aga kole on see ikkagi.
Haha, ja muidugi olen ma ära vaadanud oma krimka lõpu (aga see oli nagunii see mees, keda ma arvasin, et on) ja lehitsesin parasjagu ka noorteka "An abundance of Katherines" viimaseid lehekülgi, sest see hakkas mind tüütama ning ma soovisin teada saada, mis lõpus saab. Ja siis sain raamatu autorilt selle eest sõimata.
Mul oli nagu... sorri et elan :DThe footnotes of the novel you just read (unless you haven't finished reading it and are skipping ahead, in which case you should go back and read everything in order and not try to find out what happens, you sneaky little sneakster) promise a math-laden appendix.
Sain endale uue telefoni. Minn tahtis selle mulle kinkida ja ma pidin natuke aega mõtlema, sest see on ikkagi väga kallis kink. Samas on see asi, mida mul on kindlasti vaja. Mu vana telefon teenis mind truult kolm ja pool aastat ning on omadega üpris õhtal. Ekraan on mõranenud, sest ma pillasin seda kogemata kogu aeg maha - ja samal põhjusel hüppas kogu aeg välja ka sisse-väljalülitusnupp, nii et iga kord, kui ma oma telefoni maha lennutasin, pidin põrandalt ka seda nuppu otsima ja taas sisse sudima. Samuti ei saanud ma enam kellegagi mingil muul moel rääkida kui ainult neid valjuhääldi peale pannes, mis oli avalikes kohtades tõeline tüütus. Aga teisiti ei olnud mitte kedagi enam kuulda. Ja viimaseks ei võtnud ta laadides enam pilti ette, nii et kui keegi mulle helistas samal ajal, kui telefon laadis, ei teadnud ma kunagi, kes see on, ja pidin vastu võtma pimesi nagu mingi metslane.
Nii et jah, mul oli kohe kindlasti uut telefoni vaja. Valisime mulle välja Sony Xperia XA ning ma tahtsin just rohekat värvi. Kahtlesin veel roosa ja rohelise vahel, aga siis läksin ikkagi konna peale välja. See on nii ilus! Ja Elisas on nii hea klienditeenindus. Läksin ostsin oma telefoni välja, neiu leti taga küsis, kas vajan seadistamisega abi, ma ütlesin, et saan arvatavasti ise ka hakkama, ja läksin koju. Seal selgus, et mu vana SIM-kaart on tõeliselt vana ja seda tüüpi telefoni sisse on juba vaja megaväikest nano-SIMi. Guugeldasin, et esinduses saavad nad sulle selle kolme euro eest teha, ja purjetasin taas kohale. Kui ma siis Viru Keskuses pingile maandusin ja uue SIM-kaardi suurte raskustega tema kestast välja murdsin ning veel suuremate raskustega telefoni sisse surusin, tabas mind õnnejoovastus. Lausa nii suur õnnejoovastus, et minu kõrval istuv mees märkis, kui tore on ikka näha õnnelikke inimesi, ja küsis, mis just mind nii õnnelikuks tegi.
Ee... SIM-kaart :D
Rääkisime veel natuke aega aastavahetusest ja muust säärasest, siis tekkis piinlik vaikus ja ma panin insta jooksu. Anne-Mai, osav nagu alati.
Aga ema, kellega ma just telefonis rääkisin, ütles, et on tunda küll, et uue masinaga räägin, sest kõne kvaliteet on hoopis parem.
"Tõsiselt räägid?" küsisin ma.
"Jaa, kui ma valjuhääldi peal olin, siis oli alati nii palju muid helisid ka sees ja kõik kahises," ütles ta.
Nii et see kulus küll marjaks ära. Whiiiiiiiiiiiiiiiii...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar