Aastavahetus+

Mõnikord sa nagu... tunned ennast enne pidu enesekindlalt. Et näed hea välja, ja ootad eesolevat pidu. Eile seda kohe nagu üldse ei olnud. Mässasin mis ma mässasin, I really wasn't feeling myself. Kuna varsti pidi juba M saabuma, andsin alla ja kustutasin lihtsalt tuled ära. Efekt on sama. Hakkasin hoopis õhupalle täis puhuma.

Meil oli päris kena õhtu. Rääkisime juttu ja sõime nagu metslased (no ja tsipa jõime ka), samal ajal kui akna taga juba mitu tundi enne aastavahetust kergete vahedega ilutulestik käis.

"Iga kord, kui ma sinu juurde tulen, ma söön niii palju," ütles M. Ma kortsutasin kulmu. 

"Ja mis siis? Me oleme sellest juba rääkinud, aga su suhtumine toitu on vale. Kui sa midagi sööd, peaksid olema õnnelik. Jeeei, see maitses nii hästi!"

"Ma olengi õnnelik, aga ikkagi..."

Nojah. 

Ta andis mulle ka sünnipäevakingituse, mis oli taaskord õõvastavalt täpselt valitud. Ma andsin talle teada, et ta teeb liiga häid kinke, lausa seesuguseid, et teisel inimesel on imelik, kuna nende kingitus pole nii hea. Ma kuulsin kuskilt, et peamine probleem kingitegemisega on selline: inimesed teavad küll, mida neile endale meeldiks saada, aga on košmaarsed teiste inimeste soovide ennustamises. Nii ka mul. Ma kingin alati teistele seda, mida mulle endale meeldiks saada, ja panen alati puusse. Ma üleüldse vihkan kinkide tegemist.

Igatahes M oli jällegi jätnud asju meelde meie kunagiselt šopingutripilt, asju, mille kohta ma ütlesin, et need mulle meeldivad, aga ära ei ostnud. Ta kinkis mulle hullult laheda kaasaskantava Whatsappi logoga kohvitassi, kusjuures tal endal on samasugune Youtube'i oma (meie kummagi kirg ja elu mõte on nende tasside peal). Siis kinkis ta ühe H&Mi nude tooni huulepulga, mida ma olin proovinud, ja kahetses ise kõrval, et ei tea, kas sai ikka õige toon. Oli küll õige toon. Ja siis olid seal juuksekummid ja isetehtud kaart.

Ja mina kinkisin talle mingid kinkekaardid. Sest reaalselt, ma vihkan kinkide tegemist :D 

Tsipa enne poolt kahtteist hakkasime kesklinna poole sättima. Buss oli täis lõbusaid inimesi, kellel kõigil šampapudelid käes.

"Sa ei ole enam kunagi bussis, mis oleks niivõrd täis... täis inimesi," ütlesin ma M-ile hämmastunult. "Ma mõtlen, et kõik inimesed siin on purjus."

See oli tõeline peobuss. Keegi pani kõvasti mängima "Last Christmasi" ja inimesed laulsid kaasa.

Vabaduse platsis oli megapalju inimesi. Mulle meeldis :D Me vaatasime ilutulestiku ära ja hakkasime oma šampat rüübates klubide poole sättima. M oli mind juba eelnevalt hoiatanud, et Tallinna klubimaastik on aastavahetusel pöörane ja tema on eelnevatel aastatel klubiukse taha jäänud, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Pidude hinnad olid samuti üpris soolased. Me võtsime kavasse lihtsalt vaadata, kas Hollywoodi mahub sisse, ja mitte võtta midagi kindlat kavasse.

Kui me Hollywoodi ukse taha jõudsime, oli seal poole kilomeetri pikkune järjekord.

"Ma olen seal sees käinud, ja sinna kohe kindlasti ei mahu nii palju inimesi," ütlesin ma kahtlevalt.

Võtsime nõuks klubiukse taga seismise asemel lihtsalt kesklinnas tšillida, šampa ära juua ja järgmise ööbussiga minu juurde tagasi sõita ning natuke õudukaid vaadata. Seisime bussipeatuses ja ajasime juttu, kusjuures mingid noored lasid viie meetri kaugusel rakette. Mu õlale lendas midagi, mis arvatavasti oli mullatükk, ja kõik inimesed kõndisid pahaselt laiali.

"Noh... tore, et ma surma ei saanud," ütlesin ma natuke ehmunult.

"I feel so fluffy," ütles M vastuseks ja itsitas. "I've never felt so fluffy before." Ta mõtles natuke ja lisas: "I like this feeling, it's so warm..." 

Kellelgi flippis ilma hoiatuseta vist ära...

Siis osutas ta Sokos Hoteli poole ja sosistas: "Vaata! Ma ei tea, kas sa aru saad, aga see hotell on nagu taevas. See on täpselt taeva värvi. Ei ole võimalik aru saada, kus lõppeb taevas ja kus algab see hotell..."

Tal oli õigus. Ma piilusin kahtlustavalt hotelli ja küsisin: "Ja kus selle silt on kadunud? Pool Sokos Hotel Viru silti on lihtsalt kadunud. Kas see on normaalne? See on vist jõuluime."

"Jõulud on ammu läbi. Ära ela minevikus."

"Mida sa ajad, täna on kahekümne viies detsember."
Õnneks tuli buss (Tallinnast oli nii kena ööbussid selleks ööks käima panna) ja katkestas meie loba. Vot see oli alles tõeline peobuss. Üks ots laulis lorilaule, samal ajal kui teine ots võttis üles Eesti Vabariigi hümni.

"Kuradi Eesti," ütles M lorilauljate poole osutades, kes juhtumisi täpselt meie kõrval seisid. "Nagu mis kurat see on?"

"Mida sa ajad, igas riigis on oma joogilaulud."

"Jaa, aga ma isegi ei tea seda laulu."

Seda laulu ei teadnud isegi mina, ja ometi oskas pool bussi seda kaasa laulda. Aga mulle meeldis. Mulle meeldiks, kui iga päev linna sõites oleks bussis mingi flash mob või kõik hakkaksid lambist laulma. 

Võtsime mingi suvalise õuduka Netflixist, mis sisaldas nukke ega tundunud väga hull. Õudusfilmidel pole mulle erilist efekti (kuigi üksi ma neid kunagi ei vaataks) ja nukud on kõige vähem õudne teema neis üldse, nii et see tundus talutav. Kohe esimeses stseenis, kui näidati meest ja naist, kellele keegi tundmatu ühe nuku ukse taha saatis, ütlesin ma dramaatiliselt: "Noh, nemad saavad küll mõlemad surma. Ma tunnetan seda oma kontides."

"Ei saa," vaidles M vastu. "Naine võetakse kurjade jõudude poolt üle ja mees avastab mingi saladuse."

"See mees saab raudselt surma, ära isegi hakka peale. Seda on ta näost näha." 

Lõppkokkuvõttes oli meil mõlemal õigus, sest naine sai insta surma, aga samas ta nagu võeti ka kurjade jõudude poolt üle, sest ta tehti ise nukuks. Ja mees käis terve filmi ringi ning avastas kogu taustalugu, kuni lõpuks ka ise surma sai. See oli tegelikult väga originaalne. Ma olin vaimustatud.

"Keegi jääb tavaliselt ikka ellu, aga mitte selles filmis. See on kastist välja mõtlemine." 

Teise õudukaga jõudsime poole peale, enne kui uni meid kella nelja paiku maha murdis. 

"Kas ma võin ööseks jääda või lihtsalt puhkan siin paar tundi, kuni esimesed bussid käima hakkavad?" küsis M.

"Ma tahan sind välja nii ruttu kui võimalik," ütlesin mina.

Lõppes kõik sellega, et keegi magas kellegi kaisus :D, ärkasime päris hilja, sõime sõõrikuid ja jõime kohvi ning vaatasime nõrkemiseni RuPaul's Drag Race'i. M läks alles tund aega tagasi ära ja mina avastasin just, et eilsest on veel kartulikrõpse järel... Pole paha algus uuele aastale.