Kõik inimesed, kellega ma eilsel tööl kokku puutusin, olid üle mõistuse viisakad. Eriti vanemad inimesed, kes tahtsid abi millegi leidmisel. Ma mäletan, et peatusin hetkeks ja mõtlesin, et inimesed on ikka toredad.
Koju minnes ostsin jälle kaasa hummust ja juustukukleid ning siis littisin need kuklid oma võileivagrillis soojaks ja mässasin nende ja hummusega terve õhtu. Parim õhtusöök elus.
Üleeile käisin teatris. Mul tekib see soov kuhugi minna alati kohe ja eelistatavalt samaks õhtuks. Ma olen võimetu midagi poolteist kuud ette planeerima. Niisiis ainus koht, kuhu ma pileti sain, oli Teoteater ning etenduseks "Topeltwoody". See koosnes kahest Woody Alleni lühinäidendist.
Ma polnud kunagi kuulnud Teoteatrist, aga kohale minnes nägin, et see oli imetilluke. See oli nagu kellegi kodu, ja ruum, kus etendus toimus, oli nagu kellegi elutuba. Lava asemel oli lihtsalt põrand ja istmeridu oli neli tükki ning publikut kahekümne inimese ringis. Võib-olla sellepärast ma polnudki Teoteatrist varem kuulnud - sest see on nii pisike.
Ühelt poolt selline intiimne õhkkond, mis võib mõnele olla ligitõmbav. See, et sa saad mängivat näitlejat peaaegu käega katsuda, on omalt poolt ju midagi enneolematut. Aga minu jaoks oli see natuke liiga intiimne. Kui sa oled üks umbes kahekümnest inimesest publiku hulgas, siis tekib nagu mingi vastutus naerda naljade puhul, mida sa tingimata naljakaks ei pea... või midagi sellist. Sa oled nagu vastutav, et näitlejad üldse mingi reaktsiooni saaksid.
Järgmine kord, kui ma teatripileti jahil olen, võtan ikkagi sihikule mingi suurema teatri, kus ma saan mugavalt teiste inimeste sekka ära kaduda.
Aga näidendid ise olid päris huvitavad. Nende nimed olid "Riverside Drive" ja "Old Saybrook" ning Woody Allenile kohaselt olid nad kiiksuga. Mõlemas oli selline pööre, mida mitte keegi ette poleks osanud aimata. Samuti olid peaaegu kõik näitlejad mulle tundmatud, aga see on esiteks selline väike teater ja teiseks ongi näitleja laiemale publikule tundmatu, kui ta teles ei esine. Ma olen päris suur teatrisõber, aga mulle tuttavad näod ei pärine nagunii Tallinnast, vaid on Tartu ja Viljandi teatrite omad.
Üks tuttav näitleja oli Vladas Radvilavicius, ja tema oli ka muidugi teleekraanilt nähtud. Ta oli muide päris hea.
"Old Saybrook", mis muidu oli üks suhetejant, kus kõik abielupaarid üksteist petsid, lõppes päris ilusasti. Lõpus räägiti palju andestamisest, mis pani mu mõtlema. Ma pole andestamises just kõva käpp. Ma saan teoorias aru, miks see hea on, aga ma ei lähe kunagi nii kaugele, et seda ise praktiseerida :D
Aga noh, mõtteainet mulle.
Pagana latiinopidu algab varsti. Ma pean poole tunni pärast kodust lahkuma ning tõenäoliselt oleks tark midagi oma välimusega ette võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar