Mul on nii naljakas kuu olnud. Nii hektiline. Mul kalender on olnud igasugu meeldetuletusi täis. Eelmisel nädalal käisin kolmel tööintervjuul ja ma isegi enam ei tea, mis toimub. Kes ma olen? Mida ma tahan? Mis on elu mõte?
Üks intervjuu oli väga kena ja ülinormaalne, kuni jõudsime palgani. Juhataja küsis, kas ma tahan kandideerimisega edasi minna ja mina ütlesin, et sellest palgast ei piisa minu jaoks.
Samas on selline väljaütlemine hea, sest äkki nad siis edaspidi tõstavad oma töötajatel palka...
Teine ja kolmas intervjuu olid juba selles mõttes naljakad, et enne minekut ma teadsin, et ma seal töötada ei taha.
Aga miks sa siis kandideerisid, Anne-Mai? Miks sa raiskad inimeste aega? Ma ei tea...
Igatahes käisin mõlemas kohas ära ja lubasin neile täna teada anda oma otsuse. Hommikul helistati samast poest, kus ma olen jaanuaris päris mitu päeva abiks käinud, ja kutsuti homseks ka. Mulle ei meeldi poekassas olla, aga samas on mul vaba päev, ja neil on töökäsi vaja, ja loodus tühja kohta ei salli. Ütlesin, et okei ja yolo swag. Siis jätkas sealne personalispetsialist, et nende firmas on mulle üks natuke parem pakkumine kui see, mille nad mulle eelmisel nädalal tegid. Ma lubasin selle üle järele mõelda, läksin käisin duši all ja sõitsin oma tänasele tööampsule. Ma olen lihtsalt nii segaduses. Lõunapausi ajal siis helistasin sinna kahte kohta, kuhu olin lubanud teada anda. Ma ei saa helistamata jätta, kui lubasin. Ühel neist oli suva ja ta ütles, ahaa, okei, aga teine keelitas mind järele mõtlema ja kutsus kohvile, et me siiski mingile konsensusele jõuaksime.
"Ma mõtlen selle üle," lubasin nõrgalt, ja istusin maha, et lõunat süüa. Ja arvate õigesti, et siis helistati veel ühest neljandast kohast ja sinna lähen intervjuule hiljem sel nädalal.
Appi. Ma ei taha üldse midagi otsustada. Ma tahan ära joosta. Ja ikkagi, mis on elu mõte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar