Olin oma ajutisel tööl, kui märkasin, et mind üks noormees põrnitseb. Mõtlesin, et olen tal ees või midagi, kui kaupa sätin, aga ta astus ligi ja küsis, kas ma töötasin kunagi Viljandis, sellises-ja-sellises kohas.
Vastasin jah. See on megalahe, kui mingi klient sind veel Tallinnas, aasta aega hiljem ära tunneb. Mul oli sarnane hetk endal, kui lennujaamas töötades üks tüüp väga tuttav tundus ning mina temalt küsisin, kas ta käib tihti ühes Viljandi söögikohas.
Igatahes tänane noormees mäletas isegi minu nime. Ta ei olevat ise ka ammu Viljandis käinud, aga küsis minult, kas Willy (üks mu endine töökaaslane) veel töötab seal.
"Ei tööta," vastasin ma dramaatiliselt. "Kõik on muutunud."
"Ma mäletan, kui ma käisin ühel sügisel seal istumas ja küsisin Willylt, kus Anne-Mai on," meenutas ta. "Ja sina olid parajasti kuskil reisil. Kas polnud äkki Hispaanias?"
Mul hakkas natuke kriipi ja natuke naljakas.
"Oli küll Hispaania."
"Mind sa vist ei mäleta?" küsis ta. "Ma käisin seal mõnikord istumas, aga väga harva, ainult siis, kui Viljandisse sattusin."
Ma pidin tunnistama, et tõesti ei mäleta. Rääkisime natuke veel ja meenutasime Willy lõbusaid jutte ning siis läksime kumbki oma rada. Umbes kaks minutit hiljem hakkas mul aju tööle ja meenus, et ma vist ikkagi tean seda tüüpi. Ma ei mäleta tema nime ja mul ei jätkunud isegi viisakust seda täna küsida, aga kui see ikkagi oli tema, siis on küll tegemist piinliku juhtumiga, et ma ei mäleta. Sest sel juhul olen ma temaga isegi tantsinud. Nad istusid sõbraga leti taga ja jõid rummikokse, ja kui meie töökaaslasega peale tööpäeva lõppu klubisse suundusime, olid nemad ka seal, ja ma mäletan, et me tantsisime ja jalutasime koos koju ja ta rääkis mulle midagi balletist.
Täiesti haige. Mul on tõesti halb mälu nägude peale. Ma soovin, et mulle oleks ta kas kohe meelde tulnud või siis üldse mitte... siis vähemalt ei tunneks ma ennast praegu nagu retard.
Tegutsesin edasi ja varsti astus ligi üks teine noormees, kes küsis, kust võib leida piparkooke, ja kui ma talle näitasin, tegi mulle komplimendi. Ma tänasin teda ja läksin oma toimetuste juurde tagasi, aga varsti seisis ta uuesti mu kõrval ja pildus mind uute komplimentidega üle, küsis, mis muusikat ma kuulan ja millal ma uuesti tööl olen.
"Mitte kunagi enam," ütlesin ma dramaatiliselt (mul on vahepeal kerge kalduvus dramaatilisusele). Või noh, tegelikult ka, sest see oli selle tööotsa puhul viimane päev.
Noormees oli väga viisakas, aga selline kergelt omamoodi, nii et kui ta soovis kontakti hoida, pidin natuke luiskama. Siis tahtis ta vähemalt facebooki kontot, mida mul, tänu jumalale, üldse ei ole.
"Igatahes suur tänu teile," ütlesin ma, "väga kena teist. Ja head päeva." Igal juhul on ju tore. Ma soovin, et mulle iga päev inimesed sellise jutuga ligi astuksid.
Jooksin oma asjadekoormaga taharuumi ja mõtlesin, et tähtede seis on vist natuke imelik. Siis tuli mulle meelde, et ma ei usu tähtede seisu mõju... nii et ilmselt on asi lihtsalt minus. I'm on fire :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar