Neelasin siin vahepeal alla kaks raamatut: Graeme Simsioni "The Rosie Project" ja selle järg "The Rosie Effect".
"The Rosie Effect" hakkas mulle silma juba ammu. Kord oli seda mainitud Ekspressis, siis nägin seda pidevalt raamatupoes oma järjekordsel sorimisretkel (ma püüan praegu raamatupoodidest eemale hoida, sest sinna sattuda on piinarikas. Minus käib pidevalt võitlus: "Anne-Mai, sul ei ole praegu kindlat tööd!" - "Aga ma TAHAN seda raamatut!"), siis tuli veel välja, et Bill Gates isiklikult on seda lugenud ja soovitab väga. Niisiis võtsin mõlemad raamatud raamatukogust, et mu hing lõpuks rahu saaks.
Esimene osa oli tõesti päris hea. Peategelaseks on Don Tillman, geneetikaprofessor ülikoolis, kes on väga tark, aga sotsiaalselt ülikohmakas. Ta ei saa kunagi aru, mida teistele öelda või mitte. Näiteks kui ta üle pika aja oma parimat sõpra näeb ja see on stressi tõttu kõvasti juurde võtnud, teatab ta oma tähelepanekust esimese asjana ning teeb juurde ettepaneku koos trenni tegema hakata. Mitte õeluse pärast ja ka mitte aru saades, et see võiks teisele haiget teha, vaid ainult head soovides.
Ühel päeval mõtleb ta, et kolmekümne üheksa aastasena võiks tegelikult endale naise leida, ja haarab härjal sarvist ning teeb valmis pika küsimustiku, et leida enda jaoks täiuslik naine. Küsimustik sisaldab absoluutselt kõike, alates naise tervislikust seisundist kuni kriitilise mõtlemise olemisoluni. Suitsetajad on vastunäidustatud, horoskoopidesse uskujad ja veganid ka. Kuna Don ise teeb kõvasti sporti, siis on talle tähtis, et ka naine oleks hea tervise juures, nii tuleb potentsiaalsel naisel kirja panna ka oma pikkus, kaal ja kehamassiindeks.
"Miks sa kehamassiindeksit ise välja ei võiks arvutada? See tundub ebaviisakas küsimus," märgib Doni sõber.
"See on ühtlasi ka matemaatilise võimekuse test. Kui ta on võimetu seda oma pikkuse ja kaalu põhjal välja arvutama, siis ei sobi ta mulle."
Siis eksib ta ukselävele Rosie, natuke hull punapea, ja Don kutsub ta välja, sest arvab, et ta on küsimustiku edukalt läbinud. Nad lähevad kohtingule, kusjuures Don veendub, et Rosie on talle absoluutselt vastunäidustatud: ta on suitsetaja, kannab liiga palju ehteid, ei söö liha ja teeb kõike impulsiivselt. Lisaks töötab ta baaridaamina, mitte kõrgeltharitud spetsialistina, nagu Don eelistaks.
Tuleb välja, et Rosie pole üldsegi küsimustikku näinud ja tuli esiteks tema ukselävele hoopis teises asjas. Aga kuna nad juba kokku said, hakkavad nad koos Rosie isa otsima ja muud põnevat tegema.
Muidugi võib juba pealkirja järgi aru saada, kes siis Doni naise küsimuses lõpuks teistele pähe teeb, aga päris lõbus on kogu see protsess ikkagi.
Kuigi Rosie osutub poole raamatu pealt hoopis üliõpilaseks, kes psühholoogias kraadi teeb ja baaritööd ainult poole kohaga, nii et selle asjaga saime ikkagi tünga. Ta polegi selline tuulepea!
Igaüks, kes on näinud sarja "The Big Bang Theory" ja lugenud "The Rosie Projecti", võib kohe tõmmata ilmselge paralleeli Sheldon Cooperi ja Doni vahele. Nad on lihtsalt nii sarnased tegelaskujud.
Üks lõbus koht raamatus on näiteks selline, kus Don läheb Rosiele ühele vilistlastepeole baari appi, sest neil on vaja viiekümne võimaliku isakandidaadi DNA-d varastada. Kuna Don adub, et ta ei tea kokteilivalmistamisest suurt midagi, hangib ta raamatu ja õpib selgeks kõik maailma kokteilid - sest tal on nii hea mälu. Ja baaris osutub ta kohe ilmselgeks superstaariks, kes oskab iga toidu ja iga tuju juurde kokteili soovitada, teab kõiki koostisosi peast ja teeb kõigile teistele töötajatele, sealhulgas Rosiele, silmad ette..
See oli selline lahe koht. Kusjuures kokteilivalmistamine hakkab professorile niimoodi meeldima, et ta veel raamatu järjes omaks lõbuks mõnel õhtul nädalas baaris tööl hakkab käima.
Nii et üldiselt mulle "The Rosie Project" päris meeldis, eriti kui arvestada, et see oli autori Graeme Simsioni esimene raamat üldse. Hea töö. Kuigi naiskangelanna ehk Rosie hakkas raamatu edenedes mulle aina rohkem närvidele käima. Ta oli suhteliselt õel ja püüdis kogu aeg Doni muuta ning talle selgeks teha, et ta üliplaneeritud elu on nõme. Et on nõme teada täpselt ette, mida sa iga päev nädalas süüa teed, ja selleks täpselt igal hommikul turul koostisosad ette osta, nii et toiduraiskamine on minimaalne.
Minu meelest oli see just lahe. Ja kui nad pärast koos hakkavad elama, siis söövad nad kogu aeg lambikaid asju ja viskavad lademes toitu ära, sest Rosie ei soovi seda süsteemi oma ellu. Nuuks.
Lisaks jookseb Rosie kogu aeg eest ära ja ütleb, et nad on Doniga üksteise jaoks valed, samal ajal kui Don käib ja mitu korda tema kätt palub, et ta ikka ümber mõtleks. See on ju veits kurb.
Raamatu teises osas on nad koos New Yorki elanud ja Rosie otsustab lambist ilma Doniga nõu pidamata rasedaks jääda, sest... miks mitte? Juba see alguseosa ajas mul veidi kopsu üle maksa, ja edasi läks aina hullemaks.
"The Rosie Effect" on umbes kaks korda vähem hea raamat kui selle esimene osa. Juba selle konkreetse väljaande formaat oli nii nõmedalt suur ja lai, et mul oli igavene tegemine seda kaasas tassida - ja ma alati tassin oma raamatuid kaasas, et bussis lugeda.
Aga nagu, teises osas on Don ainult natuke psühho ja enamasti päris normaalne ning teeb kogu aeg kõik selleks, et Rosiel ja lapsel parem oleks, nagu näiteks uurib netist, mida raseduse ajal hea süüa ja vältida oleks, valmistab Rosiele armastusega lapsesõbralikke toite, tellib internetist eriti turvalise vankri ja muud säärast. Ja Rosie on kogu aeg lihtsalt täielik bitch. Seda oli nii hull lugeda. Kui talle süüa tehakse, saab ta vihaseks, ütleb, et ei taha seda, ja tellib pitsa. Vanker on tema meelest liiga kole ja raske ja Don on insta tõbras, et sellise tellis. Siis korrutab ta kogu aeg, et Don üleüldse ei sobi isaks, ja tormab lõpus minema lennuki peale, et tagasi koju minna ja last üksi kasvatada, mille peale keegi muidugi peab talle järele jooksma ja teda anuma, et nad ikkagi sobivad kokku.
Ma lihtsalt vangutasin seda lugedes pead. Ma tean, et raamatus ütleb kogu aeg, kui ilus Rosie on, aga kui ta samal ajal on massive bitch, kas see mäng on ikka küünlaid väärt?
Kokkuvõtteks, esimene raamat oli päris sarmikas ja ma soovitan seda. Teise võib rahuga vahele jätta :D
Tuleb välja, et Rosie pole üldsegi küsimustikku näinud ja tuli esiteks tema ukselävele hoopis teises asjas. Aga kuna nad juba kokku said, hakkavad nad koos Rosie isa otsima ja muud põnevat tegema.
Muidugi võib juba pealkirja järgi aru saada, kes siis Doni naise küsimuses lõpuks teistele pähe teeb, aga päris lõbus on kogu see protsess ikkagi.
Kuigi Rosie osutub poole raamatu pealt hoopis üliõpilaseks, kes psühholoogias kraadi teeb ja baaritööd ainult poole kohaga, nii et selle asjaga saime ikkagi tünga. Ta polegi selline tuulepea!
Igaüks, kes on näinud sarja "The Big Bang Theory" ja lugenud "The Rosie Projecti", võib kohe tõmmata ilmselge paralleeli Sheldon Cooperi ja Doni vahele. Nad on lihtsalt nii sarnased tegelaskujud.
Üks lõbus koht raamatus on näiteks selline, kus Don läheb Rosiele ühele vilistlastepeole baari appi, sest neil on vaja viiekümne võimaliku isakandidaadi DNA-d varastada. Kuna Don adub, et ta ei tea kokteilivalmistamisest suurt midagi, hangib ta raamatu ja õpib selgeks kõik maailma kokteilid - sest tal on nii hea mälu. Ja baaris osutub ta kohe ilmselgeks superstaariks, kes oskab iga toidu ja iga tuju juurde kokteili soovitada, teab kõiki koostisosi peast ja teeb kõigile teistele töötajatele, sealhulgas Rosiele, silmad ette..
See oli selline lahe koht. Kusjuures kokteilivalmistamine hakkab professorile niimoodi meeldima, et ta veel raamatu järjes omaks lõbuks mõnel õhtul nädalas baaris tööl hakkab käima.
Nii et üldiselt mulle "The Rosie Project" päris meeldis, eriti kui arvestada, et see oli autori Graeme Simsioni esimene raamat üldse. Hea töö. Kuigi naiskangelanna ehk Rosie hakkas raamatu edenedes mulle aina rohkem närvidele käima. Ta oli suhteliselt õel ja püüdis kogu aeg Doni muuta ning talle selgeks teha, et ta üliplaneeritud elu on nõme. Et on nõme teada täpselt ette, mida sa iga päev nädalas süüa teed, ja selleks täpselt igal hommikul turul koostisosad ette osta, nii et toiduraiskamine on minimaalne.
Minu meelest oli see just lahe. Ja kui nad pärast koos hakkavad elama, siis söövad nad kogu aeg lambikaid asju ja viskavad lademes toitu ära, sest Rosie ei soovi seda süsteemi oma ellu. Nuuks.
Lisaks jookseb Rosie kogu aeg eest ära ja ütleb, et nad on Doniga üksteise jaoks valed, samal ajal kui Don käib ja mitu korda tema kätt palub, et ta ikka ümber mõtleks. See on ju veits kurb.
Raamatu teises osas on nad koos New Yorki elanud ja Rosie otsustab lambist ilma Doniga nõu pidamata rasedaks jääda, sest... miks mitte? Juba see alguseosa ajas mul veidi kopsu üle maksa, ja edasi läks aina hullemaks.
"The Rosie Effect" on umbes kaks korda vähem hea raamat kui selle esimene osa. Juba selle konkreetse väljaande formaat oli nii nõmedalt suur ja lai, et mul oli igavene tegemine seda kaasas tassida - ja ma alati tassin oma raamatuid kaasas, et bussis lugeda.
Aga nagu, teises osas on Don ainult natuke psühho ja enamasti päris normaalne ning teeb kogu aeg kõik selleks, et Rosiel ja lapsel parem oleks, nagu näiteks uurib netist, mida raseduse ajal hea süüa ja vältida oleks, valmistab Rosiele armastusega lapsesõbralikke toite, tellib internetist eriti turvalise vankri ja muud säärast. Ja Rosie on kogu aeg lihtsalt täielik bitch. Seda oli nii hull lugeda. Kui talle süüa tehakse, saab ta vihaseks, ütleb, et ei taha seda, ja tellib pitsa. Vanker on tema meelest liiga kole ja raske ja Don on insta tõbras, et sellise tellis. Siis korrutab ta kogu aeg, et Don üleüldse ei sobi isaks, ja tormab lõpus minema lennuki peale, et tagasi koju minna ja last üksi kasvatada, mille peale keegi muidugi peab talle järele jooksma ja teda anuma, et nad ikkagi sobivad kokku.
Ma lihtsalt vangutasin seda lugedes pead. Ma tean, et raamatus ütleb kogu aeg, kui ilus Rosie on, aga kui ta samal ajal on massive bitch, kas see mäng on ikka küünlaid väärt?
Kokkuvõtteks, esimene raamat oli päris sarmikas ja ma soovitan seda. Teise võib rahuga vahele jätta :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar