La La Land

Käisin aasta viimasel päeval kinos, ja vaatamas nimelt sellist ilusat filmi kui "La La Land". See kusjuures sobis päris kenasti just aasta viimasesse päeva, sest selles oli kõvasti elegantsi ja pidulikkust ja draamat.

 

Peaosades olid Emma Stone ja Ryan Gosling, kes mitte esimest korda koos ei mängi. Ryan Goslingut kuskil mängimas nähes üritan ma alati pihta saada sellele massihüsteeriale, mis tema ümber juba aastaid valitseb, aga mitte ei saa aru. Kõik on arvamusel, et see oleks nüüd küll ideaalmees, aga mina vaatan ja mul nagu ei kliki mitte midagi. Mitte et mul ka miskit tema vastu oleks, aga ikkagi...

Emma Stone see-eest kärab küll. Ta on imeilus ja näitleb täitsa talutavalt ja millegipärast on tema tegemisi vaadates tunne, et ta on tark tüdruk ka. Ma ei tea, ta lihtsalt tundub intelligentne.

Igatahes filmi näol on tegemist klassikalise looga - Hollywood ja noored, kellel on unistus läbi lüüa. Emma Stone'i tegelaskuju tahab saada suureks näitlejannaks, aga tal ei vea mitte ühelgi prooviesinemisel ning ta on vaikselt lootust kaotamas. Ryan Gosling on klaverimängija ja džässifriik, kes püüab maailmale tulutult selgeks teha, et džässil on veel tulevikku. Nad kohtuvad ja armuvad - pärast hulka takistusi. Jumala eest, see oli alles esimene suudlus, mida pidi kaua ootama.

Mulle hullult meeldis selle filmi käsikiri. Selles oli nii palju naljakaid hetki. Lisaks oli seal päris palju laulmist, mis mulle nüüd just nii palju korda ei läinud. Ei Goslingul ega Stone'il ei ole sellist tugevat lauluhäält, aga samas, nad ei olegi professionaalsed lauljad. 

Kui ma nüüd ei eksi, siis on "La La Landi" lavastanud sama mees kes "Whiplashi", mis samuti rääkis džässist. Väikeses kõrvalosas on "La La Landi" susatud "Whiplashi" staar J.K. Simmons. See oli selline mõnus muigamaajav koht, ja ta oli isegi selles väikeses osas nii hea ja meeldejääv.

"La La Land" oli kohati nii ilus, et mul tahtis pisar silmanurka tulla. Ainult tahtis, päriselt ei tulnud, sest mul ei ole tundeid :D Natuke loo lõpupoole tahtis mul juba teise asja pärast pisar tulla: nimelt olin ma enne kino kodus joonud kohvi ja kinos ühe siidri, ja ma pidin pissihäda pärast konkreetselt ära surema. Mulle pole probleem kino ajal korraks välja lipsata, aga seekord istusin ma ääres, kaugel vahekäigust, ja saal oli päris täis ning ma ei tahtnud kedagi segada. Pealegi mulle tundus, et film kohe-kohe lõppeb. Oh kurat. See film oli lõppematu. Hea, aga igikestev. Seepärast ma nüüd ei teagi, kas tegemist oli päriselt natuke liiga pika looga või mulle ainult tundus nii, sest ma tahtsin paaniliselt ära minna.

Kui ma pärast filmi treppidest alla kiirustasin, siis mul oli valus käia :D

Sellest õppetund: ära joo enne kinno minekut.

Lõpp oli ka selline natuke huvitavam, kui oleks võinud oodata. Super-duper!