Hakklihakaste, vol 2

Yolo-grupp on ära surnud. Me tegime Whatsappis uue grupi, aga see pole enam sama. Kõige aktiivsem ja kõige naljakam liige on sealt kadunud. Eks me püüame kuidagi hakkama saada.

Mõtted viib kõrvale tüngade tegemine. Eile helistasin kolleegile koju nagu tavaliselt. Ime, et ta veel mu numbrit pole ära blokkinud.

"Halloo," ütles ta.

"Tšau," ütlesin mina. "Kuule, lugu selline, et homseks päevapraeks on hakklihakaste. Või singikaste."

"Misasja?"

"Hakkliha- või singikaste. Ise valid. Sina pead valmis tegema ja karbiga kaasa tooma, kui tööle tuled. Köök teeb värsket kartulit juurde ja ongi valmis."

Ta hakkas naerma ja ütles, et ma olen ikka kuradi jobu. See kõlas natuke rängalt, aga ma andestasin talle, sest mida sa ikka ütled, kui keegi sulle iga päev helistab ja hakklihakastmest räägib.

Õhtul hakkas meil Natiga igav ning otsustasime sama töökaaslase kapi ära kaunistada. Mina lõikasin paberist pikki ribasid välja ja kleepisin kappi välis- ja siseuksele. Kapi peale kirjutasin millegipärast vene keeles "Head uut aastat!" Samal ajal kirjutas Nati talle pika kirja, pani selle kappi ning täiendas minu silti ka.

Hahahaa, juures veel õpetus, kuidas asjale reageerima peab. "Ja ära palun kasuta lauset "Kuradi tüdrukud". (Me ei luba eos nii öelda!) Jobud ka ei ole. Ja hullud me ka ei ole!!! Me ruulime."

Mina oleks küll väga meelitatud, kui ma tuleks tööle ja sellist asja näeks.

Öösel jäime kauemaks istuma, vahtisime tuld ja ja jõime viskit koolaga. See oli mul elus esimene kord viskit juua ja ma arvan, et teisiti kui koolaga ma teda ei taluks ka. Esimene koks oli jube harjumatu, aga viimase ajaks mulle juba päris maitses. 

Siis kirjutasin päevapraetahvlile: "Päevapraad: paneeritud Käsna-Kalle" ja naersin hüsteeriliselt. See on lihtsalt imelik, mis tükke mina teen, kui olen joonud.

Kui metsik.

Hommikul ärgates tuli mulle esimese asjana Käsna-Kalle meelde ning ma itsitasin natuke aega voodis.

Tüngadest rääkides meeldib mulle viimasel ajal rääkida selliseid anti-lugusid. Tavaliselt ma räägin alati kõigile edasi, kui mulle öeldakse midagi meeldivat, kiidetakse vms.

"Tead, mis esimene laud mulle ütles?"

"Noh?" küsib siis kuulaja.

"Et teil on siin väga hea teenindus." 

või

"Teil on siin väga mõnus kohake."

Ja enamasti räägin jumala tõtt, ainult mõnikord mõtlen asju välja.

"Tead, mis esimene laud mulle ütles?"

"Noh?"
""Milline ebamaine ilu!""

või 

""Vabandage, neiu, aga teie ülemusel on teiega väga vedanud.""

Selle peale kuulaja tavaliselt norsatab mõnitavalt.

Aga viimasel ajal mulle meeldivad lood, mis kuhugi välja ei vii. Näiteks ütlen ühele oma ülemustest tavapäraselt:

"Tead, mis kolmas laud mulle ütles?"

"Noh?"

"Mitte midagi! Miks nad peaksid mulle midagi ütlema? Nad tulid siia sööma, mitte minuga rääkima." Ja hakkan vaikselt itsitama, samal ajal kui ülemus pragab: "Anne-Mai!"

või

"Tead, mis kuulsus just käis?"
"Noh?"

"Mitte ühtegi kuulsust. Miks sa üldse kuulsusi jahid? Klient on klient. Tavainimene väärib ka austust."

Ja naeran jälle tükk aega, sellal kui teine pead vangutab.

või

"Tead, mis minuga eile juhtus?"

"No mis sinuga eile juhtus?"

"Mitte midagi! Terve päeva olin voodis. Milline antiklimaatiline lugu. Hahahahaa."

Ja kõnnin minema.

Need on natuke sellised "Why did the chicken cross the road?" stiilis naljad. Mulle meeldivad üle kõige.

Uued prillid

Ma olen endale viimasel ajal nii palju igasuguseid aegu kellegi juurde kirja pannud. Massaaž, silmaarst, hambaarst, mingis kuus on teater, märtsis läheme Tiina ja Mariliga spasse ning täna helistas Liis ja teatas, et aprillis läheme Pärnusse spasse tema ja emaga. Nad olid juba eos meile toa kinni pannud.

Selline asi mulle sobib.

Ja see fakt, et mõlemas spas on hinna sees kaks hooldust, millest üks on minu jaoks kindlasti massaaž, on ka super. Praeguseks olen käinud kaks korda Viljandi pimemassööri juures. Teine kord palusin tal juba eos hästi palju mu õlgu teha ja seda ta ka tegi, aga mis mind häiris - ta oli väga vähe aega jätnud oma järjestikuste klientide vahele. Õieti vist üldse mitte aega, sest minust järgmine klient koputas korduvalt uksele ja nõudis sisselaskmist ning massöör muudkui hüüdis talle, et kohe ja et oodaku natuke. Ta nagu polekski sisse arvestanud seda aega, mis eelmisel kliendil kulub riidesse panekuks ja arveldamiseks jne. Nagunii oled pärast massaaži natuke uimane ja tahad rahulikult võtta, mitte insta sealt laualt üles karata ja välja joosta.

Mina igatahes rebisin suure rahmeldamisega oma kleidil mingi õmbluse katki ja sellepärast ei jäänud mulle tollest korrast lõppeks kõige parem emotsioon.

Nüüd tahan juba uuesti minna, aga seekord kellegi teise juurde, ja hoopis jalamassaaži. Homme helistan.

Alati homme. Ma olen jube kehv selliste aegade kinnipanija. Kuigi selleks tuleb ainult telefon kätte võtta ja see kulutab ühe minuti. Hambaarsti aega "panin kinni" umbes ühe kuu. Ja silmaarsti oma kaks kuud.

Igatahes käisin ühe prillipoe silmaarsti juures. Mõtlesin, et mul vist ikka vaja päris silmaarsti päris haiglas, aga alustuseks läksin ikkagi prillipoodi. Seal oli ka arst, aga ta ise ütles mulle, et täidab seal ainult optometristi ülesandeid, st kirjutab välja prille ja läätseid.

Põhimõtteliselt ma läätseid kanda enam ei saa. Valus on, silmad on kuivad ja läätsed hõõruvad. Eks ma oma loogika järgi eeldan, et olen neid aastaid järjest liiga palju kandnud, silmadele liiga vähe puhkust andnud jne. Arvutis olen ma ka alati liiga palju.

Ja mõtlesin siis, et vähemalt võiks ma endale lahedad prillid muretseda.

Arst oli selline no-nonsense. Selline... väga asjaliku olemisega naine. Ma esitasin talle hästi palju küsimusi läätsede ja silmatilkade kohta, aga läätsedest ta põhimõtteliselt mulle eriti rääkida ei tahtnud ega öelnud ka, et ma neid kanda ei või. Ütles, et kui kanda, siis ainult ühepäevaseid, mis on kõige parema hapnikuläbilaskevõimega. Ja rõhutas mitu korda, et oma silmade ja muidu tervise puhul tuleb investeerida kõige paremasse ning läätsede ja prillide puhul eelistada kvaliteetseid. Ja läätseid mitte kunagi netist tellida (seda tegin jälle küll ja küll).

Prillide puhul mul seda muret kurta polnud, et praegused liiga nõrgad oleksid. Natuke ta pani ikkagi tugevust juurde, aga mitte palju. Luges veel sõnad peale, et kui juba mingi ekraani taga olla, siis eelistada kindlasti arvutit, mitte telefoni.

Siis ütlesin ma, et tahaks mingeid täiendavaid uuringuid nö päris arsti juures, ja ta pani mulle iseenda juurde Viljandi haiglasse märtsikuuks aja. Mingi silmapõhjade uurimine. Põhimõtteliselt minu miinuse juures on päris tõenäoline, et mul on nõrgad silmapõhjad, ja neid ei tohi kuidagi pingutada. Sünnitada mul näiteks poleks soovitatav. Ega raskeid asju tõsta. (Holla, töö! Ma lähen lihtsalt järgmine kord ja ütlen, et mina enam ühtegi kasti ei tõsta. Yolo. #instavallandatud) 

Siis viskas ta mu välja ja ma läksin saali prilliraame uurima. Seal on päris hea valik ja kõik raamid on nii ilusad. Kusjuures seal on hea teenindus ka. Üks naine kogu aeg tšillis minu juures ja pakkus oma abi. Sealjuures oli ta päris osav, sest mingi hetk pööras ta mu tähelepanu natuke kallimate raamide juurde ning just sealt ma omad välja valisin. Aga seal olid tõesti veel eriti kenad raamid, nii et ma ei kurda. Ja ühed, mis mulle kohe meeldisid, meeldisid talle ka kohe, ja otsus oligi tehtud. Olin tegelikult plaaninud korraga kahed prillid osta, et mul oleks vaheldust, nüüd, kus läätsed on suht mängust väljas, aga jäin praegu ühtede juurde. Esiteks olid need päris kallid ja teiseks saan ma hiljem veenduda, kuidas nad mulle igapäevaelus sobivad, ning teised raamid kunagi hiljem osta. Vastavalt siis kas julgemad või tagasihoidlikumad. 

Lisaks ei pidanud ma korraga kahe raami suhtes otsust tegema. Otsuste tegemine on nii väsitav :D 

Ja see naine oli tõesti üliarmas teenindaja. Ta arvutas mulle kohe välja, kui palju ma praegu saaksin allahindlust (mingi kampaania on seal kogu aeg), aga ütles, et järgmine nädal on neil naistepäeva puhul parem kampaania, kus saab alla nii raamide kui klaaside pealt, ja sellega võidaksin ma rohkem. Soovitas mul nädala pärast tagasi tulla. Minu kärsitu loomus nõudis, et ma kohe tellimuse sisse annaksin, aga praktiline pool sai ikka võitu, sest rahalises pooles oli võit täitsa olemas.

Ta pani need raamid mulle kenasti kõrvale. Kui samal päeval silmakontrolliga mitte prille osta, siis maksab visiit 10 eurot, aga teenindaja isegi ei võtnud minult seda kümmet eurot, vaid ütles, et te ju nagunii tulete ja tellite.

Vot see oli hea teenindus. Lahkusin poest, naeratus näol. Ja need prillid tõesti meeldivad mulle.

Lapsikut vabariigi aastapäeva!

Meie igatahes olime küll lapsikud. Käisime Marili ja Tiinaga Auras, mis oli vaba päeva puhul päris täis. Ma olen tavaliselt harjunud Auras käies igal pool saunades üksi olema, aga seekord polnud mõnikord ruumi istudagi.

Meil Tiina ja Mariliga nii erinev rütm ka. Ma tahaks igalt poolt siuh-säuh läbi käia, Tiina võib aga kõige kuumemas saunas hästi kaua tšillida.

Mis on lihtsalt ebaloogiline, sest seal on ju kuum.

Pärast Aurat suundusime Tabiverre, sest Tiina pidi sealsel vabariigi aastapäeva kontserdil esinema. Tiina laps tuli mulle kohe vastu ja teatas silmade särades, et tal on minu jaoks üllatus. Siis tuli ta tagasi kilekotti peidetud kommiga ning naeratas üle terve näo.

Tiina juures oli pidupäeva puhul salatit tehtud ning minu jaoks oli tehtud lausa eraldisalat, ilma lihata ja väga maitsev. Võtan mütsi maha sellise hoolitsuse eest :) 

Jällegi teatas lapsuke, kuidas ma pean hoolega sööma, eriti muna. Sest tema oli vanaemaga koos salatit teinud ja muna hakkinud. Ta jälgis minu kõrval istudes tähelepanelikult, et ma kõik ära sööks.

Kui Tiina juba ees ära läks, et natuke harjutada, jäime meie Mariliga lapsega mängima, kusjuures me sattusime lausa lapsikusse vaimustusse tema raudteest. Last juba ammu see rong ei huvitanud, aga mina panin ikka ja jälle rongi sõitma ning naersin iga kord, kui see tšuhh-tšuhh hüüdis. Marili parandas hoolega rööpaid.

Kontsert ise oli päris kena (Tiina oli kõige lahedam). Pärast kõnesid ja tabikate esinemist tulid lavale Alen Veziko ja Rosanna Lints. Nad olid ka päris okeid. Parajasti viimase loo südantlõhestava viimase akordi ajal hakkas kellegi telefon kõvasti helisema, sellise kõva vanaaegse helinaga. Meie Mariliga hakkasime kohe itsitama. See oli üks vanem naine, ja ta ei saanud saalist kõige oma telefoniga enne välja, kui see oli kaks korda veel helisenud. 

Alen Veziko telefoni nii hirmus südamesse ei võtnud, vaid tegi paar lisalugu. Ühe ajal hakkas too vanem naine jälle saali tagasi tulema, aga juba uksel helises ta telefon uuesti ja ta taganes kiiresti. Nüüd saime Mariliga juba naerukrambid. Paari minuti pärast naine naasis ja läks istus oma kohale. Alen Veziko läks üha südamlikumaks.

"Telefon võiks uuesti heliseda," sosistasin ma Marilile. Ei läinudki kaua aega, kui selle rõõmus helin üle saali kostis - viiendat korda! Naine kiirustas jälle saalist välja, Marili ja mina pidime toolilt maha kukkuma ning meie ees istuv üheksa-aastane tüdruk vaatas tagasi VÄGA hukkamõistva näoga, nagu et võtke end kokku.

Me oleme lapsikumad kui üheksa-aastane. 

Hiljem tegi vallavanem vastuvõtu. Kõik soovijad võisid võtta šampaklaasi ja minna tervitada vallavanemat ja volikogu esimeest. Ma läksin uhkelt Tiina ja Marili ees. Snäkilaud oli päris uhke. Ja ma isegi ei ela Tabiveres, aga jõin insta kaks klaasi šampust, sest tasuta sai! Juba pidime hakkama bussipeatuse poole spurtima, et ma jõuaksin viimasele bussile.

"Kas siit on kaua minna?" küsisin ma murelikult.

"Viis minutit," kostis Tiina. Siis mõtles ta natuke ja parandas: "No kuus. Seitse."

"Ta arvutas vahepeal ümber," ütles Marili. "Määras asukoha kaardil."
"Ta võttis koosinuse," ütlesin mina.

"Ma jagasin tangensiga," ütles Tiina.

"Ta lahendas kahe muutujaga võrrandi," ütles Marili.

"Koordinaatteljestik!" ütles Tiina, ja ta silmad särasid.

Ja siis pidime me tõesti jooksma hakkama, et bussile jõuda.

Mõned asjad ei muutu kunagi

Nimelt, et bowlingus ma ikka kaotan. 

Läksime eile kolmekesi sinna ja meiega ühines veel üks mu töökaaslase sõber. Ma olin seadnud tingimuseks, et oleme vaid meie töölt, mitte terve suur hulk võõraid mehi, kes megahästi mängivad, nii et mul pole põnev. See üks sõber mind nüüd ka ei häirinud, kuigi ta mängib liiga hästi. Ma tunnen end tema seltsis üpris mugavalt, mis tähendab, et mõnitasin ka teda nagu teisi tüüpe. Ma ise kaotasin kahest mängust kolm - ühes jäin eelviimaseks - aga see ei tähenda, et ma poleks kõige rohkem suud pruukinud.

Meie endine töökaaslane - ja minu endine sõbranna - oli tahtnud ka meiega ühineda. Ma ei tea, mis versiooni oma loost ta esitada tahtis (võib-olla, et talle on ülemuste poolt kohutavalt liiga tehtud) ega saa ka kunagi teada, sest ma ütlesin telefoni, et see pole hea mõte.

"Mis näoga ta ***-le otsa vaataks?"

Ta ei ole enam kunagi oodatud ühelegi meie üritusele.

Ja meil oli seekord veidral kombel ülilõbus. Me kõik segasime üksteist nii palju, kui vähegi võimalik.

"Vaata ette, kärbes!" karjatasin ma ühele tüübile just siis, kui ta veeretama hakkas. Oli näha, et ta naeris, kuid sellele vaatamata veeretas suurepäraselt. Neid tüüpe lihtsalt pole kerge endast välja viia.

Samal ajal käis suurelt ekraanilt hääletult mingi ladinaameerika seep.

"Oh, Õnne 13 jälle käib," ütles üks mu töökaaslane, parajasti siis, kui ma veeretama läksin.

"Jää vait!" karjusin üle õla.

Ekraanil uimastati parajasti mingit noort tšikki kloroformiga.

"Issand, ma ei mäleta, et Õnne 13 vanasti nii vägivaldne oleks olnud," ütles töökaaslane šokeeritult. "Laine! Mida nad sinuga teevad? Ei, Laine!"

Ma veeretasin triumfeerivalt kaks korda järjest renni, sest ma lihtsalt naersin nii kõvasti. Seesama töökaaslane läks seepeale ja kontrollis minu keeglikuuli, kõige kergemat neist, et kas sellel on midagi viga.

Samas nad olid kõik nii toetavad ja andsid järjest plaksu, kui ma kõik kurikad maha veeretasin.

"Te olete nii toetavad," ütlesin imestunult.

"No kui üks kord mängu jooksul maha saad, tuleb ikka õnnitleda," vastas töökaaslase sõber ja naeris kõvasti.

Pärast tegime kaks mängu piljardit. Ma hakkasin parasjagu mõnitama ühte tüüpi, kes lööma valmistus, kui mulle meelde tuli, et ta on minu võistkonnas. Kaotasime ikkagi mõlemad mängud. Ma pole piljardis just maailma kõige kõvem käsi. Pärast läksime taksoga koju, sest me ei kõnni jala, kui lund sajab. Nagu džiisas.

Ja täna olen ema juures. Me jõime šampust ja mängisime Scrabble'it, kusjuures meil oli kaks väga head mängu, millest ühe võitsin mina ja ühe ema. Kolmanda mängu ajal hakkasime vist mõlemad liiga švipsi jääma, sest see ei sujunud kohe sugugi. Helistasime Liisule, panime telefoni valjuhääldi peale, küsisime, kas igasugused väljamõeldud sõnad loevad Scrabble'is ja naersime hüsteeriliselt, kuni Liisul kõrini sai ja ta delikaatselt kõne lõpetas.

Haha, #nohikudlõbutsevad, ma ei saa. Joovad ja mängivad sõnamänge :D

Alatu

Mul on praegu kerge šokk. Inimene, keda ma pidasin oma väga heaks sõbraks, on minu jaoks lihtsalt kadunud. Korraga on otsas nii meie yolo-grupi naljad kui kõik muu.

Ma nii mäletan, juba aasta tagasi, kui ühel mu töökaaslasel hakkasid lambist tekkima rämedad puudujäägid. Ta tuli üks õhtu minu juurde ja rääkis oma kahtlustest, et üks teine töökaaslane on sellega seotud.

"Ma usaldan siit majast ainult ülemust ja sind, Anne-Mai," pihtis ta mulle tookord. Ja mina mäletan, et kehitasin õlgu ja ütlesin, et ärgu rääkigu lollusi.

"Mitte keegi siit majast ei teeks kellelegi niimoodi," ütlesin ma pahaselt. "Need on sinu enda bläkid."

Ja nüüd tuli välja, et ega ikka ei olnud küll. Kõik oli täpselt nii, nagu ta oli kahtlustanud. Ma tuletasin seda vestlust täna hommikul endale meelde. Siis käisin töökaaslase juurest läbi ja ka tema tuletas seda mulle meelde.

"Ma ju ütlesin, aga keegi ei uskunud mind!"

Muidugi on väga alatu võtta oma ülemuse tagant, aga kuidagi teistmoodi alatu on võtta oma töökaaslase tagant, pärast vaadata talle silma. Ja kiruda selja taga, kuidas ta küll laseb sellistel puudujääkidel tekkida. 

Ja nii mõnelgi teisel oli just temaga töötatud päevade ajal raha puudu ja nad tagusid need summad rõõmsalt kinni. Mul endal on tavaliselt täpne kassa. Ja siis mõnikord on mingid suuuuured prohmakad, mille kohta mul ei ole aimu ka, kust need on tulnud. Nüüd võib vaid mõtiskleda, mis nendest olid mu enda möödalaskmised ja mis mitte.

Täna sealt läbi käies sain teada, et viimasel ajal olid asjad nii hulluks läinud, et nad olid sunnitud kaamerad üles panema. Et mu kallis sõbranna ei ole loll, siis ta ei varastanud ainult päevadel, kui ta tööl oli. Et ei tekiks seost. Ta varastas ka vabadel päevadel. Ja sain täna teada, et viimased nädalad olid ülemused kahtlustanud kõiki. Mulle öeldi kolm nime, kes olid tööl olnud, kui suuremad summad kaduma läksid. Ja nende seas olin ka mina.

Mis tähendab, et mu kallis sõbranna päris teadlikult seadis asjad nii, et kahtlus langeks teiste seas ka minule. 

Kuni nad said kaameralindi peal kinnituse, kes see ikkagi oli. Lindistus pärinebki päevast, kui ta ei olnud isegi mitte tööl, vaid käis lihtsalt majast läbi.

Ma olen lihtsalt nii pettunud. Kaotasin töökaaslase ja kaotasin sõbra.

Raamat, raamat ja raamat

Jälle kord oli mul väga mõnus päevake, rahulik ja hea. Tundsin tahtmist end üles mukkida, juukseid lokkida ja küüsi lakkida, enne kui linna peale läksin. Panin endale hambaarstiaja, et üle tšekata, mis toimps ja mis värk on. Lõpetasin kaks raamatut ära: Rein Raua "Täiusliku lause surm" ning popkunstiraamat.

Lemmikkohvikus ettekandja naeratas mulle kohe ning tegi suurele kohvile püsikliendisoodustust, mis on üliarmas.

Lihtsalt megahästi sobib mu küünelakk selle raamatu kaanega kokku

Rein Rauda olen ma varem ka lugenud. See oli üks unenäoline ja kummaline raamat nimega "Hotell Amalfi", millest, kuigi ta ei olnud halb raamat, ma lõpuni sotti ei saanudki.

"Täiusliku lause surm" oli ka kummaline raamat. Hea stiiliga kirjutatud, aga väga omamoodi. Räägib Nõukogude aja lõpust ja kogu segadusest, mis siis valitses. Kes ootas vana korra kokkukukkumist, kes sellele aktiivselt kaasa aitas, kes töötas vastu.

Tagakaanel ütleb Mihhail Lotman:

Esmakordselt eesti kirjanduses avab Rein Raud oma uues raamatus selle ajastu alatuse, arguse ja reeturlikkuse mehhanisme.

Mis ei ole üleüldse tõsi. Kas ta näiteks Mihkel Mutti ei ole lugenud?

"Täiusliku lause surma" juures on see naljakas, et sinna on sisse torgatud märkusi autori poolt. Lihtsalt siin ja seal keset lehekülge on suur kast, kus Rein Raud räägib oma selle aja mälestustest või selgitab, miks ta üht või teist asja nii on kirjutanud. Konkreetselt räägibki iseendast, mainib nimepidi oma peret või lähedasi, astub jutust korraks välja. See on nii kummaline vorm, ma ei ole kuskil sellist lahendust veel näinud.

Aga selles raamatus on ka üks hästi ilus lõik, mida ma tahan tsiteerida:

Mis mõttes ma tahan siis selgust, teist inimest mõista? Jah, tahan, tõesti tahan. Ma mäletan tema kuju ja tema sõnu, ei, neid võib-olla tegelikult mitte, isegi tema häält mäletan ma vaid mingeid teatavaid sõnu ütlemas, lauseid, mis olid kindlatel hetkedel, mida ma mäletan peaaegu üleni - need hetked on minu rohi, minu pääsemine, minu narkots -, aga rohkem ma mäletan seda joont, mis ühendab nad minu sees üheks. Kas saab seda katki teha? Näib, et saab. Näib, et on võimalik nagu allaneelatud maosond saata minu sisse mõned külmast metallist sõnad, mida ma ei suuda ära seedida, nii et nad kaasa kõlaksid selles vastukajade orkestris, mis ma olen.

Ja popkunstiraamatus oli üks hea koht, kohe täitsa lõpus, kokkuvõttes:

Too often we find that the Pop artists, mostly in the United States, but in Great Britain as well, were aware that America was riddled with contradictions - great wealth and immense poverty, the ability to enforce global peace and to end the world, the promise of equal opportunity and the ongoing reminder that not all humans were equal.

Kui ma raamatukogus parajasti oma kunstiraamatut lõpetasin, tuli mul hirmus tahtmine lugeda "Kuristikku rukkis". No kohe hirmus. Läksin insta ja võtsin selle, aga seekord originaalkeeles.
Ma ei teagi, kas "Kuristik rukkis" peaks olema nii maailmakuulus, kui ta on. Ta on ka selline omamoodi raamat. Aga hea ikkagi. See noortepärane stiil, milles ta on kirjutatud, on huvitav. 

No okei, kui just rahvas nõuab, siis ma tsiteerin sealt ka midagi. Ühte naljakat lõiku päris algusest, sest kaugemale ma praegu pole jõudnud.

They advertise in about a thousand magazines, always showing some hot-shot guy on a horse jumping over a fence. Like as if all you ever did at Pencey was play polo all the time. I never even once saw a horse anywhere near the place. And underneath the guy on the horse's picture, it always says: "Since 1888 we have been molding boys into splendid, clear-thinking young men." Strictly for the birds. They don't do any damn more molding at Pencey than they do at any other school. And I didn't know anybody there that was splendid and clear-thinking at all. Maybe two guys. If that many. And they probably came to Pencey that way.

Ja vot see raamat on millegipärast mustvalge

Ise olen ka eos mustvalge

Ja nüüd ma läheks hea meelega magama, sest jumala öö on. Aga ma jõin millegipärast just ühe tassi kohvi ära, nii et vist ei lähe. Yolo!

Hakklihakaste

Mul oli täna nii hea päev. Astusin õue särava päikese kätte ja insta, juba eos tuli kevadetunne peale. Ega ta enam mägede taga pole. See on hämmastav, kuidas päike energiat annab.

Läksin Aida kohvikusse, jõin lattet ja lugesin värsket Ekspressi, kusjuures Ekspress luges mind vastu. 

Ütlesin yolo-grupis, et lähen varsti töö juurest läbi. 

"Küsi ***-lt, mida ta eile süüa tegi," õpetas Nati kärmelt. Üks meie töökaaslane jutustab nimelt alati, mida ta eelmisel päeval süüa tegi või sel päeval plaanib teha. Tavaliselt on selleks hakklihakaste või mingi muu kaste. Mõnikord soojendab ta midagi üles. Sellest tulenevalt on yolo-grupis juba hakklihakastmest täielik sisenali saanud. Suvel oli naljaks värske kartul, sest too töökaaslane patras pidevalt, kuidas ta värskest kartulist süüa teeb.

Ükskord püüdis keegi teda enda asemele tööle vahetada ja ta vastas lihtsalt, et talle tuuakse sel päeval värsket kartulit. Oumaigaad, ma mäletan, kuidas me selle peale päevi lihtsalt värskest kartulist rääkisime ning iga küsimuse peale "värske kurk" või midagi muud sellist vastasime.

Ja nüüd on mul kombeks saanud peaaegu iga päev töökaaslasele tüngakõne teha. Tema võtab vastu, mina ütlen tšau, veendun, et ta ikka ilusti kuuleb, ütlen valjusti "hakklihakaste" ja panen ära. Mõnikord vürtsitan seda ja ütlen "suitsulihakaste". Eile ütlesin näiteks "singikaste". Jube tore on. Töökaaslane on sellega ka juba ära harjunud ega viitsi enam isegi tagasi helistada. Ega ta midagi targemat sealt ka kuuleks.

Nati võttis tsipa pikemalt ette. Helistas, ütles jube asjaliku häälega: "Tšau. On sul aega rääkida? Kokk tahtis su singikastme retsepti."

Selle peale hakkasin mina juba kõrval naerma, Nati viibutas mulle hoiatavalt näppu, aga edasi ei suutnud ta ise ka, vaid pidi ära panema. 

Täna jõudsin vaevalt uksest sisse astuda, kui töökaaslane mulle teatas: "Kartulisalat."

Ta juba teadis. 

Panin endale reedeks uue aja massaaži ja juba vaikselt ootan seda. Siis sõin töö juures lõunat, korralikult, koos kohvi ja magustoiduga, läksin lugesin raamatukogus tarka raamatut, koristasin kodu ära ja likvideerisin isegi kaks ämblikku. Viimane on minu isiklik päeva kõrghetk, sest tavaliselt ma ei julge neid isegi aknast välja visata. 

Mul on tunne, et nüüd läheb neil elu hapraks, kui ma sedavõrd julgeks muutun.

Blogi

Minu jaoks on naljakas, kuidas parimad päevad tööl on minu jaoks need, kui ma olen tööl üksi. 

Esiteks oleks loogiline, et need on aeglased päevad, kui on vähe külastajaid. Enamasti ongi. Aga mõnikord on need päevad siiski kiired ja ikka on tore. Kui sa oled kahekesi või kolmekesi, siis sa jagad vastutust. Kui sa oled üksi, siis saab kõik ikkagi tehtud, because you got it. 

Ja sellistel päevadel I always got it. 

Ja üksi-tööl-päevad lähevad alati kiiresti. Mis on naljakas. Kas nad ei peaks minema kiiremini, kui sul on tööl kaaslane, kellega rääkida? Ma ei tea. Räägime me küll palju. Naerame me palju. Meil on niiii palju sisenalju, mida keegi teine ei mõistaks ja mis on siiski kõige naljakamad maailmas.

Aga üksi läheb ikkagi kõige kiiremini ja on tore. Ma pole kunagi olnud üksi tööl ja pärast mõelnud, et oli halb päev. Alati oli hea.

Kui aus olla, siis ma olen praegu jumala purjus. Istusime kolmekesi ja pärast jagasime kolmekesi taksot ja mu sõbranna ütles taksojuhile vale aadressi ja see oli ka jumala naljakas ja me kõik naersime kui hüäänid. Vaene taksojuht. Mina naersin sellepärast, et ükskord ütlesin mina ise taksojuhile vale aadressi, aga mina ütlesin vale majanime, mitte tänavanime, nagu sõbranna täna, ja ekslesin tükk aega, enne kui õige maja üles leidsin. Yolo.

Ja ma leidsin nendega istudes ja juues ja kaminatuld põrnitsedes, et ma armastan neid inimesi. Me jagame midagi unikaalset. Ei ole teist sellist tööd maailmas kui meie oma ja teist sellist kohta kui meie oma. Ja kaua see hetk meil enam ei kesta, võib-olla sellepärast hindan ma neid rohkem. Ja meie Yolo-grupp Whatsappis... Kus iganes ma edaspidi töötan, ei saa seal olla selliseid haige mõtlemisega inimesi, kus iga nali on vasakule, täpselt nagu minu maailmas. Kuidas ma funktsioneerin edaspidi normaalsete, korralike inimeste keskel? Kelle poole ma vaatan ja muigan, kui ma jälle vasakule mõtlen? 

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.

Key & Peele

Sain eelmisel sügisel küll lahti oma 9gag-i sõltuvusest, aga see-eest raiskan kogu oma aja ära hoopis Youtube'is. Mulle meeldib Saturday Night Live, mulle meeldib Amy Schumer, mulle meeldib CollegeHumor. Ja nüüd avastasin kahjuks veel ühe sketšisarja: Key & Peele. Seal on juba tõeliseid pärle!

Seda sarja tegid kaks sellist tegelast nagu Keegan-Michael Key ja Jordan Peele. Mõlemad on mulle tegelikult tuttavad sellisest kunagisest sketšisarjast nagu MADTV, mis oli ka päris hea. Aga kahekesi on nad veel hulga paremad. Geniaalsed.

Minu praegune lemmik on sketš nimega Substitute teacher:

Ahahahaaaa, lihtsalt hindamatu. Ma olen seda kümme korda vaadanud! 

If one of y'all says some silly ass name, this whole class is gonna feel my wrath!
You done messed up, A-A-Ron!

Keegan-Michael Key on mu uus kuulsusest lemmikmees, tõugates sellelt kohalt Seth MacFarlane'i. Ta on niiiii kuum. Ja andekas.

Juba eos kuum

Woop woop!

Päeva laul

Meil on tööl selline märkmik, kuhu kirjutame iga päev oma tunnid ja tellimused ja mahakandmised ja muu säärase vajaliku. Või kui keegi tahab kellegi peale kaevata või muidu halvasti (või minu poolest isegi hästi) öelda, võib seda ka sinna kirjutada.

Ükspäev hakkas mul igav ning panin sinna kirja päeva laulu. See oli vist Estini "Esimene lumi", sest parajasti sadas lund. Järgmine päev panin Code One'i "Sellest saab meie suvi". Mul on hetkel üldse paras eesti muusika periood peal.

Selle peale kirjutas keegi juba kommentaari, et ei saa midagi ja üldse, ülemus ei lubanud veel suvest mõelda! 

Varsti leidsin juba, et keegi teine oli päeva lauluks pannud Boris Lehtlaane "Anne-Mai". Ja üks naljahammas kirjutas Onu Bella "Ma võtsin viina". Ja siis alles hakkas neid tulema nagu Vändra saekaatrist laudu! Meil on neid juba nädalajagu ette kirjutatud, sest kõigil tuleb järjest häid mõtteid. 

Kui ma ükskord järgmise päeva lauluks "Nõia elu" panin ja selle Natile pühendasin, siis ta vihastas ja kirjutas omakorda "Kes ei tööta, see ei söö" ja sulgudes pühendusega Anne-Maile, millele kahtlaselt Deli käekirjas oli juurde ilmunud: "Nii kahju, Anne-Mai peab jälle nälgima!"

Ühesõnaga pole raamatus varsti enam üldse ruumi tellimuste jaoks, sest kõik on mõttetusi täis kirjutatud.

Ülemus võttis märkmiku ja leidis ülehomse peale juba valmis kirjutatud laulu "Head lapsed kasvavad vitsata". 

"Saad aru, see on metafoor," ütlesin ma abivalmilt. "Ma püüan sellega midagi öelda." 

Aga ma ei usu, et ta aru sai.

Ja köögist juba küsitakse iga päev, mis tänase päeva laul on, mille peale keegi vastab kärmelt: ABBA - "Money, money, money!"

Insta sõbrapäev

Nii, kui hommikul silmad lahti lõin, tormasin insta poodi, et oma töökaaslastele sõbrapäeva puhul nänni viia. Ma ei võtnud aega isegi hommikust süüa, vaid jooksin kohe läbi lumesaju sinna, kaks ilusat kinkekotti näpus.

Eriti meeldivad mulle need pärdikutega shotiklaasid, need ahvid on täpselt nagu meie Yolo-grupi logod.

Tšikkidele endale meeldisid kõige rohkem kinkekotid. 
"Shiny!" ütles üks neist, silmad säramas. Siis rääkisid nad veel tükk aega nendest kottidest.

Ja ise sain vastu sellise saagi!
Nati šokolaad püüab mulle öelda, et olen äge. Mis seal salata, õigus tal ju on...

Aurusaun!

Meil on Tiina ja Mariliga juba mõnda aega plaan minna Aurasse sulistama - "Mullivann!" ütles Marili, ja "Aurusaun!" ütlesin mina - aga esimene vaba päev, mis kõigile sobiks, on alles veebruari lõpus. Nii et eile tundsin vastupandamatut soovi seal juba ära käia. Kuu lõpus lähen ka, ega küll küllale liiga tee.

Mul oli lihtsalt elu parim Auras-käik. Nii meeletult mõnus oli. Veetsin seal kaks ja pool tundi ning lahkudes oli veel kahju ka. Mullivann oli niiii hea, aroomisaunas käisin oma kolm korda ning olin seal iga kord hulka kauem kui pidi. Minu meelest on soovitatav seanss viis minutit, et need aurud sind segi ei ajaks, aga ma olen alati palju kauem ja jään seal peaaegu magama.

Aurusaunas mängin alati, et ma olen Britney Spears. Seal on kuidagi nii glamuurne:D

Isegi ujulas olin tavalisest kauem. Mulle nii meeldib mu keha, kui ma ujun. See on nii ilus ja lihased on nii ilusad. 

Käisin sõin insta Kapriisis ühe seenerisotto ning jooksin ruttu mäest üles Ekraani, et kinno jõuda. Näidati uut komöödiat "Kuidas olla vallaline". 

Kuigi nagu ma Marilile ütlesin, pole mulle vaja mitte filmi "Kuidas olla vallaline", vaid "Kuidas leida meest", sest esimest oskan ma isegi liiga hästi, aga yolo. Mis sa teed ära.

See oli selline tavaline natuke hull komöödia. Mitte midagi erilist, mitte ka väga halb. Mis oli minu jaoks teistmoodi, oli, et seda näidati mingi eriürituse raames. "Ainult naistele" vms. Saali minnes anti kõigile kondoom ja kinkekotike, kus oli mingi dušigeel ja Aura jook.

PS! Jooki ei soovita, see pole kuigi hea

Ja enne filmi oli treilerite ja reklaamide asemel hoopis loosimine. Nad võtsid kõigepealt rea numbri ja koha numbri ja vastaval kohal istuv inimene sai mingit nänni, nagu kinkekaart sushikohta või parfüüm või ehted. Jeei! Mis sest, et ma ei võitnud.

Pärast loosimist filmi tutvustades ütles mees lavalt, et seal mängib ka see tšikk, kes "Viiekümnes halli varjundis" piitsutada sai :D

Kusjuures film lõppes päris üllatavalt. Nii et päris tavaline komöödia see ei olnud.

Insta vastlapäev

Mulle tundub, et olen sel aastal lootusetult maha maganud võimaluse kelgutama minna. Kõik on ära sulanud. Yolo. Järgmisel aastal ehk? Kui Allah annab?

(Omg, Allahiga seoses tuleb mulle nii hea nali meelde, mille töökaaslane hiljuti tegi. Ütles, et Viljandi kirikuõpetaja valiti aasta vaimulikuks või midagi. 

"Tõesti?" küsisin poolhuvitatult.

"Ja aasta jumalaks valiti Jehoova," jätkas ta, vallatu säde silmis. 

Juba ma hakkasin itsitama.

"Jehoova sai auhinnaks kasti heledat Valmiermuizat," jätkas ta, ja ma kukkusin kummuli ja naersin nii kaua, kuni ta natuke etteheitvalt "Anne-Mai!" ütles ja ise ka naerma hakkas.)

Igatahes vastlapäeva traditsioonid on minu jaoks kokku kuivanud. Kõik, mis mulle olid jäänud, olid vastlakuklid, aga neidki ma täna ei saanud, sest kuradi Maximas olid otsas. Kuradi Maxima ja tema järjekorrad üldse. 

Aga mu umbkaudsete arvutuste järgi olen tänaseks söönud juba kakskümmend vastlakuklit, nii et sellest pole suurt hullu. 

Võltspilt, millel pole tegelikkusega midagi ühist, sest see on tehtud juba eile

See on tänane pilt!

Pärast koristamist ja raamatukogus kunstiraamatu lugemist (mis tegelikult tähendas hoopis, et ahistasin suuremal määral kõiki oma Whatsappi kontakte) naasin koju ning avastasin jaanuaris Nati kingitud punase veini. Siis ma ei saanud seda juua, sest mul oli alkovaba kuu, ja veebruari alguses polnud ka tahtmist, aga täna on tahtmine ja täna ma joon ka. Õieti on see hõõgvein, aga ma pole hõõgveini number üks fänn ning joon seda niisama. Panin ta üldse külma tegelikult.

Ja tuleb välja, et täna on üks selline päev, kui rahvakalendri järgi peavad naised punast veini jooma. Tahtmatult panin millegagi täppi!

Ja kui kedagi peaks huvitama, siis eos ütlen ära, et kannan täna retuuse ja pluusi ja pluusi!

Juba eos

Sõitsin eile Puhja ema, Liisu ja Pääri juurde. Viskasin insta jalad seinale, tegin endale kohvi, sõin ära pannkoogihommikust üle jäänud koogid ja vaatasin pealt, kuidas Liis ja ema hasselbacki kartuleid ja hautist tegid.

"Ma pole jaanuari algusest saadik ikka veel tilkagi joonud," uhkustasin.

"Kas sa täna tahad?" küsis ema.

Hetkegi mõtlemata vastasin jaa, sest liig on liig. 

Korkisime veini lahti ja hakkasime Scrabble'it mängima. Mõnikord on Scrabble tüütu, sest see venib ja kellelgi pole ühtegi head tähte ja kõik sakib. Seekord oli meil aga megahea mäng. Võib-olla tuleb seda alati juues mängida.

Nii nunnud sõnad

Mina võitsin! Samuti võitsin kaks ringloto mängu. Liis ja ema mängivad alati suurtele panustele, enamasti oma sünnipäevadele, ja mina mängin väikestele. Ühes mängus sai ema küll ühe suure kala ehk 35 punkti, aga ma mängisin lõpus eriti väikestele panustele ning kuna mul oli rohkem žetoone järel, kavaldasin ta ilusti paari punktiga üle.

Juba eos võitja!

Ajasin Liisu juba eos hulluks sellega, et iga lause ette ja taha "juba eos" ütlesin. Võtsin selle ütluse ühelt oma töökaaslaselt ning olen seda nii palju kuritarvitanud, et selsamal töökaaslasel on minust jumala kopp ees. Aga ma ei saa midagi teha. Kui mulle mingi ütlus meeldib, siis meeldib.

"Sa ei kasuta seda isegi loogilistel kohtadel," torises töökaaslane minuga. "Sa nagu isegi ei teaks, mida "eos" tähendab." 

Mitte et meie jutt üleüldse kunagi loogiline oleks või midagi tähendaks.

Vot nii.

Every day I'm shuffling

Käisin eelmisel nädalal massaažis. Ma olen selline pikaldane: mõte massaaži minna oli mul juba umbes pool aastat, ja alles nüüd jõudsin tegudeni. Üks hommik helistasin ja juba järgmiseks hommikuks sain aja.

Tegu oli pimemassööriga, mis on minu jaoks uus kogemus. Ma olen üldse ainult paar korda professionaalset massaaži saanud, aga mulle meeletult meeldib see. Vahel vaatan Youtube'ist massaaživideosid, aga see tekitab ainult kurba meelt, et endal samal hetkel keegi õlgu ei mudi.

Igatahes valisin endale klassikalise seljamassaaži, kestvusega 45 minutit. Ja see oli maailma kiireim viis kolmveerand tundi mööda saata. Lihtsalt raske uskuda, kui kiiresti see aeg läks. 

Massöör küsis kohe, kas mul on mingeid vaevusi, aga neid mul ei ole. Tahtsin lihtsalt lõõgastust. Ja ütlesin juba eos, et mulle võib tugevasti teha. Ma võin muidu olla õrnuke, aga massaaži peab mulle tugevasti tegema, et ma midagi ikka tunneks. See on nii frustreeriv, kui keegi teeb liiga õrnalt.

Enamiku ajast tegigi ta selga, natuke ka käsi, raksutas mul sõrmi. Pärast pidin ümber pöörama ja sain lõpus paar minutit peamassaaži ja paar minutit jalgadele ning mul raksutati ka kaela, mis oli ainuke hetk, kui natuke valus oli. Ideaalis tegelikult oleks mulle meeldinud ka, kui kõik see nelikümmend viis minutit oleks olnud pühendatud mu turjale ja õlgadele. Alaseljast on mul täiesti savi. Kui ma tagasi lähen, siis vist ütlen, et juba eos võib ainult õlgasid teha.

Kokkuvõttes jäin täitsa rahule. Ma mõtlen, et sellest peaks terve kuuri tegema.

Pärast rääkisin kõigile, et massöör oli öelnud, mul on väga ilus selg. Kõik jäid uskuma.

"Misasja nagu," ütlesin ma etteheitvalt. "Ta ju isegi ei näinud mu selga, kuidas ta sai siis midagi sellist öelda?"

Igaüks võib joonistada!

Sõin just maailma parima lõunasöögi: pasta koos juustu, kirsstomatite, avokaado, ubade ja hapukoorega, kõrvale rüüpasin suurest veinipokaalist granaatõunamahla, ühesõnaga tegin fancyt. Kõrval põles selline sulnis küünal:

Selline toit teeb mind üliõnnelikuks, sest see on lihtsalt nii hea!

Mirjamilt sünnipäevaks saadud Apollo kinkekaartidest oli mul veel üks järel, niisiis realiseerisin selle ära. Tahtsin endale mingit raamatut joonistamisest. Londonist Tate Moderni galerii poest on pärit raamat popkunstist, millest ma eelmises postituses rääkisin. Seal oli ka meeeeletu valik joonistama õpetavaid raamatuid, üks parem kui teine. Tookord ma rääkisin endale augu pähe, et ma ei saa osta kaasa nii palju raamatuid, ja jätsin kõik need poodi. Nüüd on mul sellest tuline kahju, sest siin on taoliste raamatute valik väga väike. 

See, mille ma siiski nüüd ära ostsin, oli põhimõtteliselt ainuke omataoline.

Üks õhtu juba nokitsesin selle kallal ja täna kavatsen sama teha. Kui ma just kogemata kell pool üheksa magama ei lähe, nagu eile juhtus. #maganelumaha

Ja kaltsukast leidsin paar pluusi, mida saab hästi riita laduda kihiliselt kanda.

Woop woop!

Yolo vs Swag

Läksin Pärimusmuusika Aida armsasse kohvikusse lattet jooma ja raamatut lugema. Ma võtan sinna alati mingi ülitarga raamatu kaasa, siis lülitan hoopis wifi sisse ja hakkan Whatsappis sõnumeerima. See on košmaar. Raamatulugemisest ei tule kunagi midagi välja.

Täna oli mul kaasas see:

Seal on hästi palju üldsõnalist juttu, näiteks popkunsti võrdlus Ameerikas ja Ühendkuningriigis. Mind aga huvitavad rohkem popkunstipildid ise kui nende analüüs. Siiski püüan end sellest läbi närida. Äkki saan natuke targemaks. 

Igatahes on raske end rajal hoida, kui sul on Whatsappis juba kaks gruppi, kuhu tuleb alati meeletult naljakaid sõnumeid. Töökaaslastega on meil grupp nimega Yolo, mis on lihtsalt parim asi maailmas. Sinna saab saata suvalisi selfisid endast, lollakaid nalju, mida iganes. Kes juhtub käima trennis, saadab selle info kohe uhkelt yolosse. Ning elu parim asi on telefonis wifi sisse lülitada ja näha, et on 68 uut sõnumit yolos.

Ükspäev mõtlesin, et õieti võiks Marilile, Tiinale ja mulle ka mingi ühise grupi teha. Järgmisel päeval sain netti ja nägin, Marili oligi samal päeval meile grupi teinud ja mind sinna lisanud. Grupi nimeks on Swag. 

Meie mõtted Mariliga on ikka kahtlaselt samal lainel. 

Yolo aitab igasuguste eluprobleemide korral: