Blogi

Minu jaoks on naljakas, kuidas parimad päevad tööl on minu jaoks need, kui ma olen tööl üksi. 

Esiteks oleks loogiline, et need on aeglased päevad, kui on vähe külastajaid. Enamasti ongi. Aga mõnikord on need päevad siiski kiired ja ikka on tore. Kui sa oled kahekesi või kolmekesi, siis sa jagad vastutust. Kui sa oled üksi, siis saab kõik ikkagi tehtud, because you got it. 

Ja sellistel päevadel I always got it. 

Ja üksi-tööl-päevad lähevad alati kiiresti. Mis on naljakas. Kas nad ei peaks minema kiiremini, kui sul on tööl kaaslane, kellega rääkida? Ma ei tea. Räägime me küll palju. Naerame me palju. Meil on niiii palju sisenalju, mida keegi teine ei mõistaks ja mis on siiski kõige naljakamad maailmas.

Aga üksi läheb ikkagi kõige kiiremini ja on tore. Ma pole kunagi olnud üksi tööl ja pärast mõelnud, et oli halb päev. Alati oli hea.

Kui aus olla, siis ma olen praegu jumala purjus. Istusime kolmekesi ja pärast jagasime kolmekesi taksot ja mu sõbranna ütles taksojuhile vale aadressi ja see oli ka jumala naljakas ja me kõik naersime kui hüäänid. Vaene taksojuht. Mina naersin sellepärast, et ükskord ütlesin mina ise taksojuhile vale aadressi, aga mina ütlesin vale majanime, mitte tänavanime, nagu sõbranna täna, ja ekslesin tükk aega, enne kui õige maja üles leidsin. Yolo.

Ja ma leidsin nendega istudes ja juues ja kaminatuld põrnitsedes, et ma armastan neid inimesi. Me jagame midagi unikaalset. Ei ole teist sellist tööd maailmas kui meie oma ja teist sellist kohta kui meie oma. Ja kaua see hetk meil enam ei kesta, võib-olla sellepärast hindan ma neid rohkem. Ja meie Yolo-grupp Whatsappis... Kus iganes ma edaspidi töötan, ei saa seal olla selliseid haige mõtlemisega inimesi, kus iga nali on vasakule, täpselt nagu minu maailmas. Kuidas ma funktsioneerin edaspidi normaalsete, korralike inimeste keskel? Kelle poole ma vaatan ja muigan, kui ma jälle vasakule mõtlen? 

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.