Nimelt, et bowlingus ma ikka kaotan.
Läksime eile kolmekesi sinna ja meiega ühines veel üks mu töökaaslase sõber. Ma olin seadnud tingimuseks, et oleme vaid meie töölt, mitte terve suur hulk võõraid mehi, kes megahästi mängivad, nii et mul pole põnev. See üks sõber mind nüüd ka ei häirinud, kuigi ta mängib liiga hästi. Ma tunnen end tema seltsis üpris mugavalt, mis tähendab, et mõnitasin ka teda nagu teisi tüüpe. Ma ise kaotasin kahest mängust kolm - ühes jäin eelviimaseks - aga see ei tähenda, et ma poleks kõige rohkem suud pruukinud.
Meie endine töökaaslane - ja minu endine sõbranna - oli tahtnud ka meiega ühineda. Ma ei tea, mis versiooni oma loost ta esitada tahtis (võib-olla, et talle on ülemuste poolt kohutavalt liiga tehtud) ega saa ka kunagi teada, sest ma ütlesin telefoni, et see pole hea mõte.
"Mis näoga ta ***-le otsa vaataks?"
Ta ei ole enam kunagi oodatud ühelegi meie üritusele.
Ja meil oli seekord veidral kombel ülilõbus. Me kõik segasime üksteist nii palju, kui vähegi võimalik.
"Vaata ette, kärbes!" karjatasin ma ühele tüübile just siis, kui ta veeretama hakkas. Oli näha, et ta naeris, kuid sellele vaatamata veeretas suurepäraselt. Neid tüüpe lihtsalt pole kerge endast välja viia.
Samal ajal käis suurelt ekraanilt hääletult mingi ladinaameerika seep.
"Oh, Õnne 13 jälle käib," ütles üks mu töökaaslane, parajasti siis, kui ma veeretama läksin.
"Jää vait!" karjusin üle õla.
Ekraanil uimastati parajasti mingit noort tšikki kloroformiga.
"Issand, ma ei mäleta, et Õnne 13 vanasti nii vägivaldne oleks olnud," ütles töökaaslane šokeeritult. "Laine! Mida nad sinuga teevad? Ei, Laine!"
Ma veeretasin triumfeerivalt kaks korda järjest renni, sest ma lihtsalt naersin nii kõvasti. Seesama töökaaslane läks seepeale ja kontrollis minu keeglikuuli, kõige kergemat neist, et kas sellel on midagi viga.
Samas nad olid kõik nii toetavad ja andsid järjest plaksu, kui ma kõik kurikad maha veeretasin.
"Te olete nii toetavad," ütlesin imestunult.
"No kui üks kord mängu jooksul maha saad, tuleb ikka õnnitleda," vastas töökaaslase sõber ja naeris kõvasti.
Pärast tegime kaks mängu piljardit. Ma hakkasin parasjagu mõnitama ühte tüüpi, kes lööma valmistus, kui mulle meelde tuli, et ta on minu võistkonnas. Kaotasime ikkagi mõlemad mängud. Ma pole piljardis just maailma kõige kõvem käsi. Pärast läksime taksoga koju, sest me ei kõnni jala, kui lund sajab. Nagu džiisas.
Ja täna olen ema juures. Me jõime šampust ja mängisime Scrabble'it, kusjuures meil oli kaks väga head mängu, millest ühe võitsin mina ja ühe ema. Kolmanda mängu ajal hakkasime vist mõlemad liiga švipsi jääma, sest see ei sujunud kohe sugugi. Helistasime Liisule, panime telefoni valjuhääldi peale, küsisime, kas igasugused väljamõeldud sõnad loevad Scrabble'is ja naersime hüsteeriliselt, kuni Liisul kõrini sai ja ta delikaatselt kõne lõpetas.
Haha, #nohikudlõbutsevad, ma ei saa. Joovad ja mängivad sõnamänge :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar