Hakklihakaste, vol 2

Yolo-grupp on ära surnud. Me tegime Whatsappis uue grupi, aga see pole enam sama. Kõige aktiivsem ja kõige naljakam liige on sealt kadunud. Eks me püüame kuidagi hakkama saada.

Mõtted viib kõrvale tüngade tegemine. Eile helistasin kolleegile koju nagu tavaliselt. Ime, et ta veel mu numbrit pole ära blokkinud.

"Halloo," ütles ta.

"Tšau," ütlesin mina. "Kuule, lugu selline, et homseks päevapraeks on hakklihakaste. Või singikaste."

"Misasja?"

"Hakkliha- või singikaste. Ise valid. Sina pead valmis tegema ja karbiga kaasa tooma, kui tööle tuled. Köök teeb värsket kartulit juurde ja ongi valmis."

Ta hakkas naerma ja ütles, et ma olen ikka kuradi jobu. See kõlas natuke rängalt, aga ma andestasin talle, sest mida sa ikka ütled, kui keegi sulle iga päev helistab ja hakklihakastmest räägib.

Õhtul hakkas meil Natiga igav ning otsustasime sama töökaaslase kapi ära kaunistada. Mina lõikasin paberist pikki ribasid välja ja kleepisin kappi välis- ja siseuksele. Kapi peale kirjutasin millegipärast vene keeles "Head uut aastat!" Samal ajal kirjutas Nati talle pika kirja, pani selle kappi ning täiendas minu silti ka.

Hahahaa, juures veel õpetus, kuidas asjale reageerima peab. "Ja ära palun kasuta lauset "Kuradi tüdrukud". (Me ei luba eos nii öelda!) Jobud ka ei ole. Ja hullud me ka ei ole!!! Me ruulime."

Mina oleks küll väga meelitatud, kui ma tuleks tööle ja sellist asja näeks.

Öösel jäime kauemaks istuma, vahtisime tuld ja ja jõime viskit koolaga. See oli mul elus esimene kord viskit juua ja ma arvan, et teisiti kui koolaga ma teda ei taluks ka. Esimene koks oli jube harjumatu, aga viimase ajaks mulle juba päris maitses. 

Siis kirjutasin päevapraetahvlile: "Päevapraad: paneeritud Käsna-Kalle" ja naersin hüsteeriliselt. See on lihtsalt imelik, mis tükke mina teen, kui olen joonud.

Kui metsik.

Hommikul ärgates tuli mulle esimese asjana Käsna-Kalle meelde ning ma itsitasin natuke aega voodis.

Tüngadest rääkides meeldib mulle viimasel ajal rääkida selliseid anti-lugusid. Tavaliselt ma räägin alati kõigile edasi, kui mulle öeldakse midagi meeldivat, kiidetakse vms.

"Tead, mis esimene laud mulle ütles?"

"Noh?" küsib siis kuulaja.

"Et teil on siin väga hea teenindus." 

või

"Teil on siin väga mõnus kohake."

Ja enamasti räägin jumala tõtt, ainult mõnikord mõtlen asju välja.

"Tead, mis esimene laud mulle ütles?"

"Noh?"
""Milline ebamaine ilu!""

või 

""Vabandage, neiu, aga teie ülemusel on teiega väga vedanud.""

Selle peale kuulaja tavaliselt norsatab mõnitavalt.

Aga viimasel ajal mulle meeldivad lood, mis kuhugi välja ei vii. Näiteks ütlen ühele oma ülemustest tavapäraselt:

"Tead, mis kolmas laud mulle ütles?"

"Noh?"

"Mitte midagi! Miks nad peaksid mulle midagi ütlema? Nad tulid siia sööma, mitte minuga rääkima." Ja hakkan vaikselt itsitama, samal ajal kui ülemus pragab: "Anne-Mai!"

või

"Tead, mis kuulsus just käis?"
"Noh?"

"Mitte ühtegi kuulsust. Miks sa üldse kuulsusi jahid? Klient on klient. Tavainimene väärib ka austust."

Ja naeran jälle tükk aega, sellal kui teine pead vangutab.

või

"Tead, mis minuga eile juhtus?"

"No mis sinuga eile juhtus?"

"Mitte midagi! Terve päeva olin voodis. Milline antiklimaatiline lugu. Hahahahaa."

Ja kõnnin minema.

Need on natuke sellised "Why did the chicken cross the road?" stiilis naljad. Mulle meeldivad üle kõige.