Insta vastlapäev

Mulle tundub, et olen sel aastal lootusetult maha maganud võimaluse kelgutama minna. Kõik on ära sulanud. Yolo. Järgmisel aastal ehk? Kui Allah annab?

(Omg, Allahiga seoses tuleb mulle nii hea nali meelde, mille töökaaslane hiljuti tegi. Ütles, et Viljandi kirikuõpetaja valiti aasta vaimulikuks või midagi. 

"Tõesti?" küsisin poolhuvitatult.

"Ja aasta jumalaks valiti Jehoova," jätkas ta, vallatu säde silmis. 

Juba ma hakkasin itsitama.

"Jehoova sai auhinnaks kasti heledat Valmiermuizat," jätkas ta, ja ma kukkusin kummuli ja naersin nii kaua, kuni ta natuke etteheitvalt "Anne-Mai!" ütles ja ise ka naerma hakkas.)

Igatahes vastlapäeva traditsioonid on minu jaoks kokku kuivanud. Kõik, mis mulle olid jäänud, olid vastlakuklid, aga neidki ma täna ei saanud, sest kuradi Maximas olid otsas. Kuradi Maxima ja tema järjekorrad üldse. 

Aga mu umbkaudsete arvutuste järgi olen tänaseks söönud juba kakskümmend vastlakuklit, nii et sellest pole suurt hullu. 

Võltspilt, millel pole tegelikkusega midagi ühist, sest see on tehtud juba eile

See on tänane pilt!

Pärast koristamist ja raamatukogus kunstiraamatu lugemist (mis tegelikult tähendas hoopis, et ahistasin suuremal määral kõiki oma Whatsappi kontakte) naasin koju ning avastasin jaanuaris Nati kingitud punase veini. Siis ma ei saanud seda juua, sest mul oli alkovaba kuu, ja veebruari alguses polnud ka tahtmist, aga täna on tahtmine ja täna ma joon ka. Õieti on see hõõgvein, aga ma pole hõõgveini number üks fänn ning joon seda niisama. Panin ta üldse külma tegelikult.

Ja tuleb välja, et täna on üks selline päev, kui rahvakalendri järgi peavad naised punast veini jooma. Tahtmatult panin millegagi täppi!

Ja kui kedagi peaks huvitama, siis eos ütlen ära, et kannan täna retuuse ja pluusi ja pluusi!