Hakklihakaste

Mul oli täna nii hea päev. Astusin õue särava päikese kätte ja insta, juba eos tuli kevadetunne peale. Ega ta enam mägede taga pole. See on hämmastav, kuidas päike energiat annab.

Läksin Aida kohvikusse, jõin lattet ja lugesin värsket Ekspressi, kusjuures Ekspress luges mind vastu. 

Ütlesin yolo-grupis, et lähen varsti töö juurest läbi. 

"Küsi ***-lt, mida ta eile süüa tegi," õpetas Nati kärmelt. Üks meie töökaaslane jutustab nimelt alati, mida ta eelmisel päeval süüa tegi või sel päeval plaanib teha. Tavaliselt on selleks hakklihakaste või mingi muu kaste. Mõnikord soojendab ta midagi üles. Sellest tulenevalt on yolo-grupis juba hakklihakastmest täielik sisenali saanud. Suvel oli naljaks värske kartul, sest too töökaaslane patras pidevalt, kuidas ta värskest kartulist süüa teeb.

Ükskord püüdis keegi teda enda asemele tööle vahetada ja ta vastas lihtsalt, et talle tuuakse sel päeval värsket kartulit. Oumaigaad, ma mäletan, kuidas me selle peale päevi lihtsalt värskest kartulist rääkisime ning iga küsimuse peale "värske kurk" või midagi muud sellist vastasime.

Ja nüüd on mul kombeks saanud peaaegu iga päev töökaaslasele tüngakõne teha. Tema võtab vastu, mina ütlen tšau, veendun, et ta ikka ilusti kuuleb, ütlen valjusti "hakklihakaste" ja panen ära. Mõnikord vürtsitan seda ja ütlen "suitsulihakaste". Eile ütlesin näiteks "singikaste". Jube tore on. Töökaaslane on sellega ka juba ära harjunud ega viitsi enam isegi tagasi helistada. Ega ta midagi targemat sealt ka kuuleks.

Nati võttis tsipa pikemalt ette. Helistas, ütles jube asjaliku häälega: "Tšau. On sul aega rääkida? Kokk tahtis su singikastme retsepti."

Selle peale hakkasin mina juba kõrval naerma, Nati viibutas mulle hoiatavalt näppu, aga edasi ei suutnud ta ise ka, vaid pidi ära panema. 

Täna jõudsin vaevalt uksest sisse astuda, kui töökaaslane mulle teatas: "Kartulisalat."

Ta juba teadis. 

Panin endale reedeks uue aja massaaži ja juba vaikselt ootan seda. Siis sõin töö juures lõunat, korralikult, koos kohvi ja magustoiduga, läksin lugesin raamatukogus tarka raamatut, koristasin kodu ära ja likvideerisin isegi kaks ämblikku. Viimane on minu isiklik päeva kõrghetk, sest tavaliselt ma ei julge neid isegi aknast välja visata. 

Mul on tunne, et nüüd läheb neil elu hapraks, kui ma sedavõrd julgeks muutun.