Käisin eelmisel nädalal massaažis. Ma olen selline pikaldane: mõte massaaži minna oli mul juba umbes pool aastat, ja alles nüüd jõudsin tegudeni. Üks hommik helistasin ja juba järgmiseks hommikuks sain aja.
Tegu oli pimemassööriga, mis on minu jaoks uus kogemus. Ma olen üldse ainult paar korda professionaalset massaaži saanud, aga mulle meeletult meeldib see. Vahel vaatan Youtube'ist massaaživideosid, aga see tekitab ainult kurba meelt, et endal samal hetkel keegi õlgu ei mudi.
Igatahes valisin endale klassikalise seljamassaaži, kestvusega 45 minutit. Ja see oli maailma kiireim viis kolmveerand tundi mööda saata. Lihtsalt raske uskuda, kui kiiresti see aeg läks.
Massöör küsis kohe, kas mul on mingeid vaevusi, aga neid mul ei ole. Tahtsin lihtsalt lõõgastust. Ja ütlesin juba eos, et mulle võib tugevasti teha. Ma võin muidu olla õrnuke, aga massaaži peab mulle tugevasti tegema, et ma midagi ikka tunneks. See on nii frustreeriv, kui keegi teeb liiga õrnalt.
Enamiku ajast tegigi ta selga, natuke ka käsi, raksutas mul sõrmi. Pärast pidin ümber pöörama ja sain lõpus paar minutit peamassaaži ja paar minutit jalgadele ning mul raksutati ka kaela, mis oli ainuke hetk, kui natuke valus oli. Ideaalis tegelikult oleks mulle meeldinud ka, kui kõik see nelikümmend viis minutit oleks olnud pühendatud mu turjale ja õlgadele. Alaseljast on mul täiesti savi. Kui ma tagasi lähen, siis vist ütlen, et juba eos võib ainult õlgasid teha.
Kokkuvõttes jäin täitsa rahule. Ma mõtlen, et sellest peaks terve kuuri tegema.
Pärast rääkisin kõigile, et massöör oli öelnud, mul on väga ilus selg. Kõik jäid uskuma.
"Misasja nagu," ütlesin ma etteheitvalt. "Ta ju isegi ei näinud mu selga, kuidas ta sai siis midagi sellist öelda?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar