Lapsikut vabariigi aastapäeva!

Meie igatahes olime küll lapsikud. Käisime Marili ja Tiinaga Auras, mis oli vaba päeva puhul päris täis. Ma olen tavaliselt harjunud Auras käies igal pool saunades üksi olema, aga seekord polnud mõnikord ruumi istudagi.

Meil Tiina ja Mariliga nii erinev rütm ka. Ma tahaks igalt poolt siuh-säuh läbi käia, Tiina võib aga kõige kuumemas saunas hästi kaua tšillida.

Mis on lihtsalt ebaloogiline, sest seal on ju kuum.

Pärast Aurat suundusime Tabiverre, sest Tiina pidi sealsel vabariigi aastapäeva kontserdil esinema. Tiina laps tuli mulle kohe vastu ja teatas silmade särades, et tal on minu jaoks üllatus. Siis tuli ta tagasi kilekotti peidetud kommiga ning naeratas üle terve näo.

Tiina juures oli pidupäeva puhul salatit tehtud ning minu jaoks oli tehtud lausa eraldisalat, ilma lihata ja väga maitsev. Võtan mütsi maha sellise hoolitsuse eest :) 

Jällegi teatas lapsuke, kuidas ma pean hoolega sööma, eriti muna. Sest tema oli vanaemaga koos salatit teinud ja muna hakkinud. Ta jälgis minu kõrval istudes tähelepanelikult, et ma kõik ära sööks.

Kui Tiina juba ees ära läks, et natuke harjutada, jäime meie Mariliga lapsega mängima, kusjuures me sattusime lausa lapsikusse vaimustusse tema raudteest. Last juba ammu see rong ei huvitanud, aga mina panin ikka ja jälle rongi sõitma ning naersin iga kord, kui see tšuhh-tšuhh hüüdis. Marili parandas hoolega rööpaid.

Kontsert ise oli päris kena (Tiina oli kõige lahedam). Pärast kõnesid ja tabikate esinemist tulid lavale Alen Veziko ja Rosanna Lints. Nad olid ka päris okeid. Parajasti viimase loo südantlõhestava viimase akordi ajal hakkas kellegi telefon kõvasti helisema, sellise kõva vanaaegse helinaga. Meie Mariliga hakkasime kohe itsitama. See oli üks vanem naine, ja ta ei saanud saalist kõige oma telefoniga enne välja, kui see oli kaks korda veel helisenud. 

Alen Veziko telefoni nii hirmus südamesse ei võtnud, vaid tegi paar lisalugu. Ühe ajal hakkas too vanem naine jälle saali tagasi tulema, aga juba uksel helises ta telefon uuesti ja ta taganes kiiresti. Nüüd saime Mariliga juba naerukrambid. Paari minuti pärast naine naasis ja läks istus oma kohale. Alen Veziko läks üha südamlikumaks.

"Telefon võiks uuesti heliseda," sosistasin ma Marilile. Ei läinudki kaua aega, kui selle rõõmus helin üle saali kostis - viiendat korda! Naine kiirustas jälle saalist välja, Marili ja mina pidime toolilt maha kukkuma ning meie ees istuv üheksa-aastane tüdruk vaatas tagasi VÄGA hukkamõistva näoga, nagu et võtke end kokku.

Me oleme lapsikumad kui üheksa-aastane. 

Hiljem tegi vallavanem vastuvõtu. Kõik soovijad võisid võtta šampaklaasi ja minna tervitada vallavanemat ja volikogu esimeest. Ma läksin uhkelt Tiina ja Marili ees. Snäkilaud oli päris uhke. Ja ma isegi ei ela Tabiveres, aga jõin insta kaks klaasi šampust, sest tasuta sai! Juba pidime hakkama bussipeatuse poole spurtima, et ma jõuaksin viimasele bussile.

"Kas siit on kaua minna?" küsisin ma murelikult.

"Viis minutit," kostis Tiina. Siis mõtles ta natuke ja parandas: "No kuus. Seitse."

"Ta arvutas vahepeal ümber," ütles Marili. "Määras asukoha kaardil."
"Ta võttis koosinuse," ütlesin mina.

"Ma jagasin tangensiga," ütles Tiina.

"Ta lahendas kahe muutujaga võrrandi," ütles Marili.

"Koordinaatteljestik!" ütles Tiina, ja ta silmad särasid.

Ja siis pidime me tõesti jooksma hakkama, et bussile jõuda.