Anne-Mai beebiblogi: Raamat, raamat ja raamat

Jälle kord oli mul väga mõnus päevake, rahulik ja hea. Tundsin tahtmist end üles mukkida, juukseid lokkida ja küüsi lakkida, enne kui linna peale läksin. Panin endale hambaarstiaja, et üle tšekata, mis toimps ja mis värk on. Lõpetasin kaks raamatut ära: Rein Raua "Täiusliku lause surm" ning popkunstiraamat.

Lemmikkohvikus ettekandja naeratas mulle kohe ning tegi suurele kohvile püsikliendisoodustust, mis on üliarmas.

Lihtsalt megahästi sobib mu küünelakk selle raamatu kaanega kokku

Rein Rauda olen ma varem ka lugenud. See oli üks unenäoline ja kummaline raamat nimega "Hotell Amalfi", millest, kuigi ta ei olnud halb raamat, ma lõpuni sotti ei saanudki.

"Täiusliku lause surm" oli ka kummaline raamat. Hea stiiliga kirjutatud, aga väga omamoodi. Räägib Nõukogude aja lõpust ja kogu segadusest, mis siis valitses. Kes ootas vana korra kokkukukkumist, kes sellele aktiivselt kaasa aitas, kes töötas vastu.

Tagakaanel ütleb Mihhail Lotman:

Esmakordselt eesti kirjanduses avab Rein Raud oma uues raamatus selle ajastu alatuse, arguse ja reeturlikkuse mehhanisme.

Mis ei ole üleüldse tõsi. Kas ta näiteks Mihkel Mutti ei ole lugenud?

"Täiusliku lause surma" juures on see naljakas, et sinna on sisse torgatud märkusi autori poolt. Lihtsalt siin ja seal keset lehekülge on suur kast, kus Rein Raud räägib oma selle aja mälestustest või selgitab, miks ta üht või teist asja nii on kirjutanud. Konkreetselt räägibki iseendast, mainib nimepidi oma peret või lähedasi, astub jutust korraks välja. See on nii kummaline vorm, ma ei ole kuskil sellist lahendust veel näinud.

Aga selles raamatus on ka üks hästi ilus lõik, mida ma tahan tsiteerida:

Mis mõttes ma tahan siis selgust, teist inimest mõista? Jah, tahan, tõesti tahan. Ma mäletan tema kuju ja tema sõnu, ei, neid võib-olla tegelikult mitte, isegi tema häält mäletan ma vaid mingeid teatavaid sõnu ütlemas, lauseid, mis olid kindlatel hetkedel, mida ma mäletan peaaegu üleni - need hetked on minu rohi, minu pääsemine, minu narkots -, aga rohkem ma mäletan seda joont, mis ühendab nad minu sees üheks. Kas saab seda katki teha? Näib, et saab. Näib, et on võimalik nagu allaneelatud maosond saata minu sisse mõned külmast metallist sõnad, mida ma ei suuda ära seedida, nii et nad kaasa kõlaksid selles vastukajade orkestris, mis ma olen.

Ja popkunstiraamatus oli üks hea koht, kohe täitsa lõpus, kokkuvõttes:

Too often we find that the Pop artists, mostly in the United States, but in Great Britain as well, were aware that America was riddled with contradictions - great wealth and immense poverty, the ability to enforce global peace and to end the world, the promise of equal opportunity and the ongoing reminder that not all humans were equal.

Kui ma raamatukogus parajasti oma kunstiraamatut lõpetasin, tuli mul hirmus tahtmine lugeda "Kuristikku rukkis". No kohe hirmus. Läksin insta ja võtsin selle, aga seekord originaalkeeles.
Ma ei teagi, kas "Kuristik rukkis" peaks olema nii maailmakuulus, kui ta on. Ta on ka selline omamoodi raamat. Aga hea ikkagi. See noortepärane stiil, milles ta on kirjutatud, on huvitav.

No okei, kui just rahvas nõuab, siis ma tsiteerin sealt ka midagi. Ühte naljakat lõiku päris algusest, sest kaugemale ma praegu pole jõudnud.

They advertise in about a thousand magazines, always showing some hot-shot guy on a horse jumping over a fence. Like as if all you ever did at Pencey was play polo all the time. I never even once saw a horse anywhere near the place. And underneath the guy on the horse's picture, it always says: "Since 1888 we have been molding boys into splendid, clear-thinking young men." Strictly for the birds. They don't do any damn more molding at Pencey than they do at any other school. And I didn't know anybody there that was splendid and clear-thinking at all. Maybe two guys. If that many. And they probably came to Pencey that way.