Meil on tööl selline märkmik, kuhu kirjutame iga päev oma tunnid ja tellimused ja mahakandmised ja muu säärase vajaliku. Või kui keegi tahab kellegi peale kaevata või muidu halvasti (või minu poolest isegi hästi) öelda, võib seda ka sinna kirjutada.
Ükspäev hakkas mul igav ning panin sinna kirja päeva laulu. See oli vist Estini "Esimene lumi", sest parajasti sadas lund. Järgmine päev panin Code One'i "Sellest saab meie suvi". Mul on hetkel üldse paras eesti muusika periood peal.
Selle peale kirjutas keegi juba kommentaari, et ei saa midagi ja üldse, ülemus ei lubanud veel suvest mõelda!
Varsti leidsin juba, et keegi teine oli päeva lauluks pannud Boris Lehtlaane "Anne-Mai". Ja üks naljahammas kirjutas Onu Bella "Ma võtsin viina". Ja siis alles hakkas neid tulema nagu Vändra saekaatrist laudu! Meil on neid juba nädalajagu ette kirjutatud, sest kõigil tuleb järjest häid mõtteid.
Kui ma ükskord järgmise päeva lauluks "Nõia elu" panin ja selle Natile pühendasin, siis ta vihastas ja kirjutas omakorda "Kes ei tööta, see ei söö" ja sulgudes pühendusega Anne-Maile, millele kahtlaselt Deli käekirjas oli juurde ilmunud: "Nii kahju, Anne-Mai peab jälle nälgima!"
Ühesõnaga pole raamatus varsti enam üldse ruumi tellimuste jaoks, sest kõik on mõttetusi täis kirjutatud.
Ülemus võttis märkmiku ja leidis ülehomse peale juba valmis kirjutatud laulu "Head lapsed kasvavad vitsata".
"Saad aru, see on metafoor," ütlesin ma abivalmilt. "Ma püüan sellega midagi öelda."
Aga ma ei usu, et ta aru sai.
Ja köögist juba küsitakse iga päev, mis tänase päeva laul on, mille peale keegi vastab kärmelt: ABBA - "Money, money, money!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar